Vabatahtlikud tuletõrje seltsid (ühingud) Rapla rajooni piires

Kui Eestimaal esimene vabatahtlik tuletõrjujate selts asutati Tallinnas 1862. a. ja Mustpeade tuletõrje komando ligi kaks sajandit tagasi 1788. aastal. Siis Rapla mail sai esimene, priitahtlik tulekaitse selts eluõiguse alles 1897. a. lõpupäevadel.

Ajakiri “Linda”, nr. 5 lk. 95. 1899. a. kirjutab – Raplas on priitahtlik tulekaitse selts asunud, andes sellest teada laiemale avalikkusele. Seltsi asutamise mõte oli küpseks saanud juba paar aastat varem aga loa saamine venis. Juba enne seltsi põhikirja kinnitamist korraldati pidusid ja korjati uue seltsi heaks raha. “Olevik”, nr. 32. lk. 713. 1897. a. on kirjas: “Pühapäeval 24. aug. s. a. antakse Rapla alevikus kahe segakoori poolt suur ilmalik kontsert asutatava Rapla Tuletõrjujate Seltsi heaks. Eeskava on laulude poolsest üsna sisukas ja et piletite odavad hinnad kuulu järele ka võimalikult odavad saavad olema, siis oleks soovida, et kohaliku rahvas niisuguse kasuliku ettevõtte heaks kontserdist rohkesti osa võtaks”.

Rapla “priitahtliku pritsimeeste seltsi põhjuskiri” kinnitati Eestimaa kubermangu valitsuse poolt 12. dets. 1897. a. Vahepeal läheb mööda tervelt 15 aastat, kui 1912. a. asutatakse vabatahtlik tuletõrje selts Kärus, 1913. a. Märjamaal ja 1914. a. organiseeritakse Kohila paberivabrikus üksik tuletõrje komando (rühm). Nimetatud seltsid asusid asulates. Maapiirkondades (valdades) Rapla rajooni piires tsaarivõimu ajal ei tegutsenud ühtegi tuletõrjujate seltsi. Tõsi, et Rapla seltsi juurde asutati küll peagi jaoskonnad Valtu, Alusse, Kehtnasse ja Kabalasse, kuid asusid ikkagi mõisates.

Maal hakati vabatahtlikke tuletõrje seltse asutama alles kodanliku valitsuse algaastatel, õieti peale Eesti tuletõrje liidu loomist. Liit otsustati moodustada esimesel üleriigilisel tuletõrje kongressil, mis peeti Tallinnas 6.-7. septembril 1919. a. esimesest kongressist ja sellele järgnenud Eesti tuletõrje liidu asutamise koosolekust võttis osa 48 tuletõrje seltsi 78 hääleõigusliku saadikuga. Nende hulgas olid esindatud ka Rapla ja Märjamaa VT seltsidest.

Esimesena saab maal, valla piirides tegutsemise loa Kehtna vabatahtlik tuletõrjeselts 1922. a. 1921. a. kinnitatakse Eidapere klaasivabriku vabatahtliku tuletõrje seltsi põhikiri, kuid Eidapere oli siiski asula ja seepärast seda päris “maaseltsiks” nimetada ei saa. Edasi asutatakse vabatahtlikud tuletõrje seltsid 1926. a. Juurus, Kuimetsas ja Kuimetsa asunduses, 1927. a. Järvakandis, Inglistes, Hageris. Üldiselt ei jäänud kõrgemalseisvad asutused VT Seltside asutamise tempoga rahule. Võib-olla tegi muret tulekahjude arvu pidev suurenemine vabariigis. Riigi Statistika Keskbüroo andmeil oli Eestis 1924. a. 469 tulekahju, 1925. a. aga juba 751 tulekahju (“Teataja”, nr. 54, 26. juuli 1926. a.).

Üks mahajäänumaid maakondi, kus seltside nimekiri väga visalt täienes oli Läänemaa. “Lääne Elus” kirjutas “Tuletõrje teated” toimetaja E. Tetsman artiklis “Tulekahjud ja tuletõrje Läänemaal” muuhulgas: ”… maa tuletõrje peamiseks ülesandeks olgu tulekaitse, tulehädaohtude ära hoidmine, tulekahjude vähendamine, mida saate kätte sellega, kui selgitate tulekahjude põhjuseid ja antakse nõu ning juhatust tulega ümberkäimisel.”

Elu aga näitas, et oldi suutelised rohkemaks. Enamus VT seltse, mis juba tegutsesid, olid lühikese ajaga omale muretseda niipalju pritse ja teisi kustutusvahendeid ja nende panus tulekahjude kustutamisel ja leviku tõkestamisel oli märgatav. Tuletõrje seltside asutamise küsimus jõudis isegi riigikogusse. “Teataja”, nr. 69, 10. sept. 1926. a. kirjutab. Tuletõrje asutamine valdadele sunduslikuks. Vabariigi valitsus otsustas esitada riigikogule tuletõrje muutmise ja täiendamise seadus eelnõu, milles muuseas seisukohale on asutud, et tuletõrje asutamine valdades sunduslikuks teha. Riigikogu üldkomisjonis tuli see küsimus arutlusele. Seal leiti ühemeelselt, et sunduslik tuletõrje asutamine valdades ei ole nõuetest tingitud ja mõnikord kahtlemata paberile jääks, seepärast otsustati ka seaduseelnõu riigikogule tagasilükkamiseks esitada.

“Tuletõrje teated”, nr. 2 1931. a. andmete järgi oli:
Harjumaal 53 tuletõrje ühingut, puuduvad 4 vallas
Pärnumaal 38 tuletõrje ühingut, puuduvad 8 vallas
Läänemaal 22 tuletõrje ühingut, puuduvad 14 vallas
Järvamaal 35 tuletõrje ühingut, puuduvad 2 vallas
(Läänemaal ei olnud selleks ajaks veel suudetud VT ühinguid asutada Sipa, Sooniste, Luiste, Velise ja Vigala valdades)

1930. aastate algul hakkas ka Läänemaal VT ühingute ridadesse juurde tulema uusi nimesid ja 1937. a. 01. jaanuariks oli praeguse Rapla rajooni piiris registreeritud järgmised vabatahtlikud tuletõrje seltsid (ühingud):

Seega olid nüüd vabatahtlikud tuletõrje ühingud asutatud Rapla rajooni igasse valda. Mõnes tegutses ühinguid isegi kaks. Kõik vallavalitsused ei tahtnud aga oma vallas näha rohkem kui ainult ühte seltsi.
“Tuletõrje teated”, nr. 11. 1930. a. lk. 171 on lugeda, et Valtus kavatseti asutada tuletõrje ühing. Mehed olid muretsenud pritsid ja tegid eeltöid oma ühingu asutamiseks, aga Rapla valla volikogu ei andnud selleks oma nõusolekut. Kas see oli õige? Kui seal oli Rapla vabatahtliku tuletõrje ühingu jaoskond, miks seal ei võiks olla oma ühing? Võib-olla oli see siiski õige, sest juba kahe aasta pärast vabatahtlike tuletõrje ühingute arv vähenes.

Tingituna 1. apr. 1939. a. jõustunud valdade reformist ja tuletõrje ümberkorraldamise vajadusest, kinnitas siseminister 27. apr. 1939. a. uue normaalpõhikirja ja Tuletõrje seaduse § 7 ellu viimiseks uue määruse. Nii määrus, kui põhikiri hakkasid kehtima avaldamisega riigi Teatajas 1939. a. nr. 37. Nimetatud määruse § 11 kohaselt pidi tuletõrje ühingu nimetuseks olema kohaliku omavalitsuse nimetus ning tegevuspiirkonnaks kohaliku omavalitsuse piirkond. Teiste sõnadega, nendes linnades ja valdades, kus tegutses mitu tuletõrje ühingut, võeti ette liitmine. Liitumise vahekorrad määras kohalik prefekt.

Tuletõrjeühingute liitumise, põhikirja muutmise ja vahekordade korraldamise vajalikkust põhjendati omavalitsuse ja vabatahtliku tuletõrje edaspidise arengu ja majandusliku heaolu kindlustamisega.
Selle määruse ellurakendamise tulemusena likvideeriti ja liideti Rapla rajoonis alljärgnevad iseseisvalt tegutsenud VT ühingud: 
Märjamaa VT ühinguga liideti – Luiste, Paeküla, Haimre ja Sipa VT ühingud.
Vigala VT ühinguga liideti –Jädivere VT ühing.
Raikküla VT ühinguga liideti – Harju-Kabala ja Raikküla-Raela VT ühingud.
Kuimetsa VT ühinguga liideti – Kaiu, Vahastu ja Kuimetsa- asunduse VT ühingud.
Kehtna VT ühinguga liideti – Ingliste VT ühing.
Kohila VT ühinguga liideti – Pajaka VT ühing.
Lelle-Hiiekõnnu VT ühinguga liideti Eidapere VT ühing.
Likvideeriti ka Sooniste VT ühing ja liideti Piirsalu VT ühinguga. Viimane ei asunud territooriumiga praeguse Rapla rajooni piirides.

Tuletõrje seadus elluviimise määruse § 7 järele võisid üheks tuletõrjeühinguks liitunud senised tuletõrjeühingud igaüks moodustada vastava piirkonna nimelise kogu, mis tegutseb liitva tuletõrjeühingu põhikirja alusel. Selliste kogudena likvideeritud VT ühingud tegutsema jäidki.

Veel enne ühingute territoriaalseid ümberkorraldusi, toimusid suured muudatused ühingute komandode rivilise ja tuletõrjealase õppe ja juhtimise alal. Nimelt moodustati eesti tuletõrje korpus. Tuletõrje seaduse § 10 ja selle rakendamise määruse kohaselt moodustasid korpuse kõik vabatahtliku ühingud, riiklikud tuletõrjed (väljaarvatud sõjaministeeriumis, sõjaväes ja nende asutustes töötav tuletõrje) omavalitsuste, eraasutuste ja ettevõtete tuletõrjekomandod. Eesti tuletõrje korpus alustas tegevust 01. jaan. 1937. a. 10. veebruarist 1937. a. määras Riigivanem oma otsusega korpuse pealikuks tolleaegse siseministeeriumi Politseivalitsuse kodanliku õhukaitse ja tuletõrje juhataja kolonelleitnant Rudolf Vaharo (on sündinud Rapla rajoonis Hageris 17. apr. 1897. a. kooliõpetaja pojana).

Vastavalt tuletõrje tegevusse juhtimise korraldamise määruse § 5 järgi jagunes Eesti tuletõrje korpus 14 brigaadiks. Brigaadid jagunesid omakorda divisjonideks. Divisjonide nimed ja tegevuspiirkonnad määrati siseministri poolt.

Harjumaa brigaad jagunes 5 divisjoniks: Nõmme, Keila, Kehra, Rapla ja Tallinna ümbrus.
Rapla divisjoni piirkonda kuulusid: Hageri, Juuru, Järvakandi, Kehtna, Kohila, Kuimetsa, Kaiu, Raikküla ja Rapla vallad. Rapla divisjoni pealik Anton Univer ja abi August Kalde.
Divisjoni staabi pealikud: adjudant Arnold Pallik, õppepealik Al-der Päädam, varapealik Al-der Rikberg, sanitarpealik Hans Salep, spordipealik Jaan Suuk, propaganda pealik Al-der Plaks ja tulekaitse peal Al-der Kallion.

Algselt jagunes Rapla divisjon veel kaheteistkümneks kompaniiks:
Rapla kompanii pealik Rein Pukspuu ja abi Al-der Niilmann.
Kabala kompanii pealik Rudolf Sareli ja abi Alf. Uuskam.
Raikküla kompanii pealik Joh. Tamm ja abi Bernh. Sukmit.
Järvakandi kompanii pealik Al-der Leitmäe ja abi Joh. Särekõnno.
Kehtna kompanii pealik Rudolf Saar ja abi August Miklas.
Kaiu kompanii pealik ? ja abi Voldemar Emajõe.
Kuimetsa kompanii pealik Th.Vold. Valgma ja abi August Kirs.
Triigi kompanii pealik Jaan Marmot ja abi Aksel Ergma.
Juuru kompanii pealik Erich Adamson ja abi Joh. Mändsoo.
Kohila kompanii pealik Karl Vever ja abi ?.
Hageri kompanii pealik Juhan Kukk ja abi Rudolf Ernits.
Ingliste kompanii pealik Osvald Kuremaa ja abi Voldemar Daridov.

Läänemaa brigaad jagunes 4 divisjoniks: Haapsalu, Hiiumaa, Lihula, Märjamaa.
Märjamaa divisjoni kuulusid: Kullamaa, Märjamaa, Velise ja Vigala vallad.
Märjamaa divisjoni pealik Ed. Haar, I abi Aug. Vellesalu ja II abi Oskar Riive.
Divisjoni staabi pealikud: adjudant Voldem. Maran, varustuspealik Madis Sirel, õppepealik Edgar Luik, tulek. pealik Heldur Lepamäe, gaasipealik Mihkel Kull, sanitaarpealik Hendrik Rummo, propagandapealik Ruut Paglant, noortepealik Osvald Ellermaa ja spordipealik Aadu Rumma.
Divisjon jagunes kuueks kompaniiks:
Märjamaa kompanii pealik M. Selirand ja abi Paul Klaas.
Haimre kompanii pealik Arnold Truu ja abi Ed. Aren.
Velise kompanii pealik Jüri Koks ja abi Jüri Kamarik.
Vigala kompanii pealik Ivan Sui ja abi Karl Adamson.
Konuvere-Valgu kompanii pealik Ruut Kurepalu ja abi Pärt Ellerhein.

Praegust Rapla rajooni territooriumi haarasid veel Järvamaa brigaad, kus oli kolm divisjoni: Paide, Tapa, Türi. Viimase alla kuulus ka Käru vald ja Käru VT kompanii, kus pealikuks oli Hans Herodes, hiljem Edgar Teetsov ja abiks Otto Väljaots. Vahastu vald kuulus Paide divisjoni koosseisu ja Vahastu VT üksikrühma pealikuks oli Erik Mein. Rapla rajooni maadele ulatus ka Pärnumaa brigaad ja selle Vändra divisjoni koosseisu kuulus Lelle vald. Lelle VT kompanii pealikuks oli Oskar Runge.

Mainimata on veel Varbola vald ja seal tegutsenud Varbola VT ühing. See kuulus Harjumaa brigaadi Keila divisjoni koosseisu ja Varbolas oli kompanii pealikuks Jaan Koorits. Selline süsteem haaras siis tollal, Praeguse Rapla rajooni piires asunud tuletõrje ühinguid (kompaniisid). Vabatahtlikke tuletõrje ühinguid oli 01.01.1940. a. raj. territooriumil vaid 16: Hageri, Juuru, Järvakandi, Järvakandi Klaasivabriku üksikrühm, Käru, Kehtna, Kuimetsa, Kohila, Kohila paberivabriku üksikrühm, Lelle-Hiiekõnnu, Märjamaa, Rapla, Raikküla, Varbola, Velise ja Vigala.

Selleks ajaks olid mitmed rajooni VT ühingud jõudnud täisikka. Mõned vanemakski saada (Rapla, Märjamaa, Käru ja Kohila paberivabriku üksikrühm). Paljud aga olid alles lapseeas, kui tuli liitumine ja tegutsema jääda “käealusena”. Kas see tuletõrje tööle kasuks tuli, on tagant järgi raske öelda. Võib-olla tuli, võib-olla mitte. Tööd aga oli tehtud kõikjal, nii siin kui seal. Keegi ei käskinud, ei sundinud. Inimesed tulid, tahtsid teha, midagi korda saata ja saatsid. Need tegemised olid rasked, aga tänuväärt. Rasked seepärast, et tuli kogu aeg olla paluja osas. Paluda tuli inimestelt ja riigilt. Andmisega oldi kitsi. Kui lehitseda koltunud korjanduslehti, siis nime tagant palju üle 20 sendist summat ei leia.

Kinnine oli ka riigi rahakott. Näiteks jagati 1929. a. 53 VT ühingu vahel 5 000 kr. Aga sel aastal oli Eestis registreeritud tuletõrje ühinguid 398. Et ring selle toetuse andmisega peale saada, oleks kulunud üle 7 aasta. Ja kui see summa oleks jagatud toetusesaajate vahel võrdselt, mida muidugi ei toimunud, oleks iga ühing saanud keskelt läbi 90-95 krooni.

Samal ajal maksis üks käsiprits koos minimaalse arvu voolikute ja muu vajalikuga 500-600 kr. Aga ühel ühingul koos osakondadega oli vaja 5-6 pritsi. Peale selle muu väikevahendid – kärud, vaadid, hüdropuldid jne. Eesmärgiks oli saada mootorpritsi omanikuks. Mõned vaatasid ja mõtlesid aga hoopiski kaugemale. Järvakandi VT Ühing saatis 14. jaan. 1934. a. vabariikliku tuletõrje liidu juhatusele järgmise sisuga kirja:
Järvakandi vab. tuletõrje ühingu juhatus pöörab Teie poole palvega, et välja töötada ja vastavate firmadega läbi rääkida, kas ei ole võimalik maa oludele vastavalt ehitada autopritsi. Maa oludele autoprits peaks olema kerge, ühes veepaagiga, sest vesi on mis alati on takistanud kustutustöid. Juhatus jääb Teie peale lootma, et asjale käigu annaksite. Paljud maaühingud ostaksid vastavad autopritsid, kui nad nii kallid ei tule, kui suured, mis linnades on.

Autodele ehitamisest muidugi midagi välja ei tulnud, kuid näha võis, et inimesed mõtlesid, püüdlesid edasi.
Koos pritside ja teiste kustutusvahendite soetamisega kerkis ühingu ette otsekohe probleem kuhu need paigutada. Oli vaja pritsikuure. Enamik rajooni VT ühinguid selle küsimuse ka lahendas. Osadel õnnestus selleks kohandada ja ümber ehitada vanu hooneid. Peamiselt endisi mõisate kõrvalhooneid (näiteks Haimre VT ühing). Paljud ühingud ehitasid aga täiesti uued pritsikuurid ja osa neist on säilinud veel tänapäevani. Kõik need ehitustööd tegid ühingute liikmed ühiskondlikus korras.

Kõik ühingud siiski oma varadele korralikke kuure ja panipaiku ehitada ei suutnud, vaatamata sellele, et sellest räägiti ja plaanitseti pea igal koosolekul, aga jutt jäi jutuks. Pritsid ja muud vahendid olidki siin-seal kuurides ja küünides, kust nende kiire kättesaamine ei olnud alati võimalik.

Kui mõned ühingud ei saanud hakkama oma kustutusabinõudele kuuri ehitamisega, oli aga rajooni VT ühingute hulgas neid, kes suutsid omale korralikud majad üles ehitada. Nendeks olid Käru, Eidapere ja Kehtna VT ühingud. Suuremaid ümber- ja juurdeehitusi oma vanas, kunagises pritsikuuris teostas ka Rapla VT ühing. Kõik need hooned on veel praegugi kasutusel. Käru ja Eidapere kunagises tuletõrje majades töötavad kohalikud kultuurimajad. Kunagises Kehtna tuletõrje majas asub Kehtna 8. kl. kooli internaat ja Rapla tuletõrje majas praeguse tuletõrjeühingu töökojad.

Selliste suurte kapitaalsete hoonete ehitamine oli hoopis midagi muud, kui väikeste pritsikuuride püsti panemine. See nõudis palju suuremaid kulutusi, vaeva ja tööd. Pealegi kui abi ja toetust polnud kusagilt loota. Hoopis vastupidi. “Eesti Tuletõrjes” nr. 3, 1933. a. tehakse tuletõrje ühingutele teatavaks, et seltsimajade ehitamiseks ei ole lootust toetust saada ja neid palveid vabariiklik tuletõrje liit ei toeta. Sama 1933. a. tuletõrje kalender-käsiraamatus kirjutati: Kas ehitada, seltsimaja või muretseda mootorprits? Üldse tuleks tuletõrje ühingutele soovitada, mitte liiga palju jõudu kulutada seltsimajade peale. Meil on ühinguid, kellel on küll üleval seltsimaja, aga pritsid on korratuses.

Need eluvõõrad targutajad aga ei küsinud, kust pidi pritsi ostmiseks raha saama. Riiklikku toetust ei jätkunud, nagu varem mainitud, kaugeltki igale ühingule. Põhikirja järgi olid ühingute sissetulekuteks liikmemaksud ja annetused. Need summad olid aga nii väikesed, et selle summaga käsipritsigi osta, kulus korjata mitu aastat, rääkimata mootorpritsist. Pealegi tuli nendelt summadelt teatud protsent maksta tuletõrje liidule. Olid üksikud vallad, kus rahvas annetuste abil tugevalt ühingut toetas (Hageri). Üldiselt aga kippusid korjandusest saadud summad kasinaks jääma.

Rahahädast aitasid välja igasugused rahvapeod, näitemängud, loterii, peoõhtud. Nende korraldamiseks oli aga ruume vaja. Suvel oli võimalik pidusid korraldada looduses ja talude küünides. Siin neid tõesti enamus ühinguid korraldaski. Oli välja kujunenud isegi termin – tuletõrje küünipeod. Suve ei olnud aga kauaks. Kuhu minna sügisel, talvel. Ühingute juures tegutsesid pasunakoorid, laulukoorid, näitemängutrupid. Kõik need soovisid harjutada ja ka esineda. Seltsimaju oli sel ajal maal vähe. Ja nii võtsidki agaramad ühingud käsile majade ehitamise. Tõsi, seda vaeva võtsid ette vähesed. Ja nagu elu näitas, oli ruumide soovijaid (Raplas, Kehtnas) teiste organisatsioonide ja seltside näol peoõhtute korraldamiseks, kursuste pidamiseks ja muudeks üritusteks niipalju, et sageli tuli soovijatele ära öelda, või tuli järjekorras oodata. Kõik see asjaajamine tõi palju lisa tööd ja mis salata, sageli kippus maja röövima kogu aja ja tuletõrjealane tegevus kippuski jääma tahaplaanile. Selliseid momente võis täheldada ka Rapla rajoonis.

Vabatahtlike tuletõrje ühingutele heideti sageli ette, et nad oma pidudel õpetavad rahvast jooma. 1936. a. “Vaba Maa” nr. 208 on kirjutis Harjumaa õpetajate päevast, kus öeldud: “…Läbirääkimised kujunesid õige elavaks…Muuhulgas öeldi, et tuletõrje pidudest ei tohi õpetajad osa võtta, sest need kujunevad enamuses lakkumisteks.”

1938. a. oktoobris oli ajalehtedes juttu septembrikuu lõpul Tallinnas toimunud seltskondlike organisatsioonide esindajate nõupidamisest, kus samuti tungiti kallale tuletõrje ühingutele, et seal rikutakse joomisega ka noori ja üldse õpetab tuletõrje rahvast jooma.

Samad seisukohad ja arvamused on olnud ka Rapla rajoonis, kuna siingi oli suurematel pidudel einelaud, koos õlle ja viinaga. Etteheidetavale vaidlesid tuletõrje juhtivad töötajad vastu. Jooma õpetamisega muidugi tegemist ei olnud, kuna alkohoolseid jooke oli müügil paljudes viinamonopolides. Põhjendusena alkohoolsete jookide kasutamisest pidudel oli ikkagi liiga vähesed toetussummad riigi poolt. Kuidagi pidi ju sent sendi haaval raha inimeste käest meelitama. Kui toetussummad oleks suuremad olnud poleks ühingutel vaja olnud niipalju vaeva näha, sest nagu aruanded näitasid, puhastulu pidudest, kus müügil oli ka alkohol, nii väga suur ei olnud.

Etteheidetele vaatamata oli tuletõrje ühingutel siiski oluline mõju ajastu kultuurilisele arengule. Tuletõrje ühingud olid need, kus suudeti organiseerida ja komplekteerida pasunakoorid (Rapla rajoonis, Kärus, Kehtnas, Eidaperes, Järvakandis, Raplas). Vähe oli pasunakoore teistel seltsidel. Ei olnud raha pillide ostmiseks.
Vaatamata ettetulnud arusaamatustele, mis ajapikku mängijatega ette tuli, kus isegi koosseisusi vahetati (Rapla, Kehtna) oli orkestril tol ajal väga hea maine. Pasunakoorid ei mänginud mitte vaid oma ühingu paraadidel ja pidudel, vaid kõik Rapla raj. tuletõrje ühingute pasunakoorid võtsid osa ka üldlaulupidudest. Mitmete ühingute juures tegutsesid ka segakoorid, kes samuti laulsid laulupidudel.

Kõige rohkem pakuti tuletõrje ühingute tegelaste poolt rahvale näitemängu. Näitemängu mängiti kõikides ühingutes, ühes rohkem, teises vähem. Oli see seltsimajas lavalaudadel, või küla küünis muldpõrandal, mängulusti oli alati. Ka repertuaari valik oli ülimalt rikkalik. Korraldati näitekunsti- ja tantsukursusi.
Väga meeleolukad olid tuletõrje ühingute poolt korraldatud mardi- ja kadriaegsed maskipeod. See rahvatraditsioonide elustamine oli igati tervitatav ja osavõtt oli väga arvukas. Rapla VT ühingu poolt algatati ühe ajaloolise sündmuse, Jüriöö ülestõusu, tähistamist, mis aga kahjuks mõne aasta pärast enam igal aastal ei toimunud.

Tuletõrje samariitlus Rapla rajoonis

Tuletõrje kustutamisel võis juhtuda väga mitmesuguseid õnnetusi. Õnnetusjuhtumeid oli küll vähe olnud, kuid töö ohtlikkust ja raskust arvestades oleks see arv võinud palju suurem olla. Seda arvesse võttes peeti vajalikuks, et iga tuletõrjuja oleks tuttav esmaabi võtetega, et oma kaaslast õnnetuse korral aidata.

Eesti Punaseristi Seltsi algatusel hakati juba 1924. a. korraldama samariitlaste ettevalmistamise kursusi, et anda kodanikele teadmisi, esmaabis, tervishoius, haigetega ümberkäimises jne. Algselt ei võtnud kursuste korraldamine hoogu, kuna ei leitud õiget organisatsiooni, kes asja oleks korraldanud. Koos tuletõrje ühingutega hakkas asi edenema.

Samariitlaste kursusi korraldati enamuse Rapla rajooni tuletõrje ühingute juures. Tuletõrje ühingute juures moodustati samariitlaste kolonnid. Kaiu VT ühingul oli kavatsus samariitlaste kursusi korraldada juba 1930. aastatel, aga ei olnud võimalik saada instruktorit. Kursustega saadi alustada alles 5. nov. 1934. a. Kursused peeti Kaiu vallamajas ja kestsid 10 päeva. Kursuste juhendajaks oli dr. Kibbermann. Koos käidi õhtuti. 
Kursustest osavõtjaid oli üle kuuekümne, aga eksamid sooritasid ainult 35. Kursustel õpetati haavade sidumist, vere sulgemist, luumurdeid, mürgistusi, haigete transportimist ja üldist tervishoidu. Lõpetajatele anti vastavad tunnistused.

24. nov. 1934. a. peeti samariitlaste Kaiu kolonni asutamise koosolek. Valiti ka juhatus või staap, kuhu said Voldemar Embach, Anne Kalmus, Huko Mallis, Vilh. Koidu, Aug. Roosma, Jaan Eensalu ja Benita Koidu.
Esimesel päeval astus kolonni liikmeks 18 samariitlast. Kolonni liikmel oli õigus kanda käesidet, punaseristi märki. Samariitlase eesmärk oli õilis ja humaanne: kasvatada end ligimese teenimiseks ja lipukiri oli: “Aita hädalist”.

Järgmistel aastatel peeti loenguid teadmiste värskendamiseks ja tehti praktilisi harjutusi. Loenguid viis läbi ja juhendas jaoskonna arst Dr. Hindrimäe. 1934. a. korraldati samariitlaste kursused veel Kehtna VT ühingus.
3. nov. 1934.-8. dets. 1934.a. peeti kursused veel Käru VT ühingu juures, kus lõpetajaid oli 27. Asutati ka Käru samariitlaste kolonn ja kolonni vanemaks kinnitati 12. jaan. 1935. a. jaoskonna arst Dr. O. Pihlau.
26. veebr.-7. märts 1934. a. olid kursused Sooniste VT ühingus. Kursused lõpetas 28 inimest. Sooniste samariitlaste kolonni vanemaks määrati Risti jsk. Arst Dr. A. Jaakson. Kursused korraldati veel Jädivere VT ühingu juures, samuti Hageris, Juurus, Raikkülas.

Haimre VT ühingu juures asutati samariitlaste kolonn 10. dets.1933. a. kursused peeti aga 1934. aastal. Kolonni vanemaks sai Mary Nõmme. 14.-28. aug. 1934. a. olid kursused Märjamaa VT ühingu piires ja peeti Orgital. Kursuse lõpetajaid oli 29 inimest. Märjamaal olid need juba teised kursused. Esimesed peeti 1932. a., kus lõpetajaid oli 28. Kursused olid novembrikuul ja läbiviijaks oli Eesti Punaseristi Seltsi Peavalitsuse ülesandel Dr. Kibbermann.

Märjamaal olid ka veel kolmandad samariitlaste kursused. “Teataja”, nr. 36, 25. märtsist 1936. a. kirjutab:
Märjamaal 51 samariitlast. Veebruarikuus korraldas Märjamaa VT ühing samariitlaste kursused, millest osa võttis 68 inimest, kellest katsed sooritasid ja samariitlase kutse omandasid 51 isikut. 21. märtsil oli samariitlastele diplomite välja andmine ja ühtlasi ka samas Märjamaa kolonni asutamise koosolek. Kolonni juhatajaks valiti Ruut Paglant, abideks Leida Silla ja Ants Talu, varahoidjaks-kirjatoimetajaks Ants Silla. Lelle-Hiiekõnnu VT ühingu ja Eesti punase risti seltsi peavalitsuse poolt korraldati Lelle alevikus 30. jaan. 1935. a.-8. veebr. 1935. a. samariitlaste kursused. Osavõtjaid oli 34 inimest, 12 meest 22 naist. 8.veebr. olid katsed, kus tagajärjed olid järgmised: väga heaga lõpetasid 6 inimest (2meest, 4 naist), heade tagajärgedega samuti 6 (2 meest, 4 naist) ja rahuldava hinde said 3 meest ja 10 naist.

Samal päeval kinnitati ka Lelle-Hiiekõnnu VT ühingu kolonni koosseis ja kolonni vanemaks Dr. H. Veeber. Väga arvukas oli kursustest osavõtt Järvakandi vabatahtlikus tuletõrje ühingus. Kursused korraldati Järvakandi algkooli ruumides 18.-27. jaan.1935. a. ja osavõtjaid oli 105 neist 38 meest ja 67 naist. Katsed korraldati 27. jaan. ja need sooritasid 18 meest ja 24 naist. Väga häid lõpetajaid oli 8, neist 4 meest ja 4 naist. Heade tagajärgedega sooritasid katsed ka 8 isikut, 2 meest ja 6 naist. Rahuldavaid lõpetajaid oli 26, neist 12 meest ja 14 naist. Peeti ka väike lõpuaktus. Järvakandi kolonni vanemaks kinnitati kohaliku jsk. arst Dr. K. Saar.

Peale Eesti punase risti peavalitsuse arstide ja instruktorite korraldati samariitlaste kursusi ka kohapealsete arstide abiga. Nii viis Vigala VT ühingu juures kursused läbi kohalik jsk. Arst Dr. M. Kull. Viimane kinnitati ka Vigala kolonni vanemaks, arvates 1. märtsist 1935. a.

Tuletõrje ühingute statistika seisuga 1. jaanuar 1939. a.