Käru

Käru VT ühing mis algselt (kuni 1925. a.) kandis, nagu teisedki varem asutatud ühingud, seltsi nime, pidas oma asutamise ajaks 1912. a. 17. märtsi, olles seega Rapla järel asutamise ajalt teine ühing.

Käru oli neil aegadel tavaline kirikuküla. Vändra kihelkonna abikirik oli ehitatud 18. saj. Alevik arenes 20. sajandil, pärast Lelle-Viljandi raudtee ehitamist. Ala kuulus varem Pärnu- ja 1920. aastast alates Järva maakonda. Rapla rajooni koosseisu liideti Käru alles 1959. aastal.

1920. a. algul oli kärus peale tuletõrje seltsi veel loomakasvatajate ühing, naisselts ja oli ka maa-arsti jaoskond, kus töötas üks arst. Käru VT ühing kujunes nii oma tuletõrjealases töös, kui ka piirkonna kultuurielu arengus ja kujunemises kandvaks ühiskondlikuks organisatsiooniks.

Ühingu varasema perioodi tegevuse kohta pole õnnestunud andmeid leida. Esimesed säilinud materjalid, küll väga napid, on pärit aastast 1920. Juttu oli rahalistest korjandustest, mis on andnud rahuldavaid tulemusi ja olid kõige otsesemad ja vähe vaeva nõudvad moodused sissetulekute hankimiseks.

Käru VT ühingu asutajatest liikmetest meenutatakse Hugo ja Kaarel Neidlichid. Mõlemad olid käsitöölised, esimene pidas sepa ametit ja Kaarel oli puusepp. Edasi veel Al-der Paenurme, kes oli pikemat aega juhatuse liige ja oli ka esimeheks. Kaua aega oli esimehe ametis veel asutaja liige, talupidaja Jaan Tumma. Millal jõuti ruumikas seltsimaja valmis ehitada seda täpselt ei mäletata. 1925. a. oli maja valmis ja pidusid korraldasid majas nii ühingu oma tegelased, kui ka külalised. Lisaks seltsimajale oli ehitatud veel pritsikuur.

Ehitada plaanitakse veel üks pritsikuur ja ühingu majale (seltsimajale) nähakse aastaülesannete hulgas ette remont. Liikmeid ei ole palju. Tegevliikmete arv aasta lõpul 45, kuid tõsiselt mõeldi meeste õpetamisele. Aasta jooksul peeti 14 üldharjutust, millest osa võttis 312 meest, 14 korda oldi aasta jooksul vahiteenistuses kokku 58 mehega. Võitlust tuli pidada 5 korral ka tulega, kus 2 suuremal ja 3 vähemal tulekahjul osales kokku 98 meest. Nii pidi iga liige 10 korda jätma oma igapäevatööd, et täita vabatahtlikult endale võetud kohustust inimeste ja ühiskonna vara kaitsel.

Esimees on J. Tumma, abi Kalt, kassapidaja K. Neidlich, kirjatoimetaja A. Brakman, varahoidja T. Martinson ja liige M. Jürgenson. Peamehe amet oli usaldatud K. Jürgensonile ja abiks oli I. Birkfeld.
Tegutsesid 2 käsipritsi jaoskonda ja veemuretsejate jaoskond, igas 9 meest ja lisaks 8 meheline ronijate jaoskond. Jaoskondade juhatajateks olid J. Kree, M. Jürgenson ja J. Milven. Juba mitmeid aastaid tegutses ühingu juures puhkpilli orkester, kus mängimas oli 10 meest.

Tuletõrje varustuse nimekirjas oli 2 käsipritsi, 1 käru, survevoolikuid 120 m., vaate 2 (a´ 10 vedru), käsiredeleid 4, pootshaake 5, harkasi 1, kirveid 12, ämbreid 5, tõrvikuid 4, kiivreid 12, mütse 15, kuubesid 12, vöörihmu 10, kindaid 1. muusikariistad 15 mehele. Inventari koguväärtuses 3 445 marka.

Ühe tagasihoidliku liikmeskonnaga, maal asuva (alevik hakkas siis alles ilmet võtma) VT ühingu juures olid need tunnustavad tulemused, milleni samaaegsed, hoopis paremates tingimustes asunud ühingud ei jõudnudki. Oma seltsimaja lisas ühingu liikmetele teatud enesekindluse tunnet, lisas väärikust, töö aga samas nende ühingu juhatusele, kus oma majad olid, küllalt palju lisa tööd. Juba maja korrashoidmine nõudis kulu ja tööd. Peale selle majas toimuvate ürituste korraldamine nii oma tegelastega, kui üürijate külalistega. Seda võib järeldada juba juhatuse koosolekute protokollide arvust. Seltsimaja omavate ühingute juhatused pidasid 12-36 koosolekut aastas, teised vaid 6-10. kas see töö, vaev ja ajakulu otseselt tulekaitselisele tööle kasu tõi, seda on tagantjärele raske otsustada ja hinnata. Vaieldamatu on aga see, et kultuuritöö tegemine ja rahvale pakkumise võimalused nendes majades ja majade kaudu olid ajastu kohta asendamatud. Ka Käru VT ühingul oli töid tegemisi, ajast, kui maja valmis sai, hoopis rohkem kui enne. Suurenemist näitavad ka rahalised läbikäigud, näiteks 1926. a. 92 386 marka ja 1927. a. 156 546 marka. Tegevliikmete arv kõigub aastate viisi 60-70 vahel.

1926. a. lõpetati pritsikuuri ehitamine ja muretseti osale meeskonnaliikmetele mundrid. Edaspidisteks tegevusplaanideks on maja kapitaalremont ja maja väljast värvida. Värvimist teostati 2 aasta kestel. Jätkub ka meeskonnale mundrite muretsemine.

1929. a. kerkis päevakorrale ka mootorpritsi ostmise küsimus. Pasunakoorile kavatsetakse juurde osta uusi pille. Otsustatakse asutada spordi osakond, mille järgi noored igatsevad. Kaasaegsete mälestuste järgi olnud spordi tegemine Kärus väga heal järjel.

Kullimaa kogus oli ehitatud teine suurem hoone, kus oli ruum tuletõrje inventarile ja oli võimalik ka pidusid pidada. Praeguseks on see hoone ümberveetud Lelle alevikku ja täidab siin kultuurimaja ülesandeid.

Tulekahjude arv on küll piirkonnas vähenenud, kuid siiski neid esineb. 1927. a. registreeritakse 1 suurem tulekahju kus kustutustöödest võtab osa 30 meest. 1928. ja 1929. a. tuleõnnetusi ei ole. 1931. a. on 34 meest kustutamas käinud kahel tulekahjul 1932. a. 68 mehega kahel suuremal ja 17 mehega ühel väiksemal. Ka järgmisel tuleb võistlust leekidega pidada. Neljal korral, kus kustutustöödest võtab osa kokku 59 meest.

Seoses pidude ja teiste ürituste sagenemisega on suurenenud meeskondadel ka valveteenistus. Näiteks:
1928. a. 15 korda 47 mehega
1929. a. 13 korda 72 mehega
1930. a. 19 korda 200 mehega
1931. a. 7 korda 246 mehega.

Kuna mõnedel aastatel on valveteenistuse kordade arv väike ja meeste arv suurem, siis võib järeldada, et on tegemist valvega ka tulekahju paikades.

1932. a. lõpuks on ühingul 3 käsipritsi. Juurde on muretsetud uusi survevoolikuid ja hüdropulte, täiendatud meeskonna varustust ja noortele spordiinventari. Käru VT ühing on olnud üks neid, kus oma tegevus on korraldatud ilma laenudeta. Hoopis vastupidi. Kassa aruannetest on näha et ühing aastal olnud isegi krediitori osas (1927, 1929). Ja kuigi otseselt rahapuudust ei tunta on jäänud mootorpritsi ostmine mõtteks ja iga-aastaseks plaaniks. Kassa läbikäigud on küllaltki suured ulatudes näiteks 1929. a. 1291,70 kr. sealjuures on ülejääk aasta lõpul 178,01 kr.

1930. a. on need arvud vastavalt 1 174,60 ja 228,05 kr. jne., kuid riigi toetused pole Kärusse jõudnud ja omavalitsuse toetused on olnud kasinad. Peamisteks sissetulekute allikateks on ikkagi olnud korjandused, loteriid ja peod. Viimaseid on hakatud kolmekümnendate aastate keskpaiku üha sagedamini korraldama. Suurteks pidupäevadeks kujunesid Kärus, nagu mujalgi ühingu aastapäeva pidustused. Momente neist võib näha juuresolevatelt fotodelt. Osavõtt nendest päevadest oli väga rohkearvuline. Käru VT ühing pidas oma aastapäeva pidustused tavaliselt septembri kuul. Näiteks peeti 23. aastapäeva 15. sept. 1935. a., 24. aastapäeva 6. sept. 1936. a. jne.

Kuid kaugeltki vähem ei olnud peolisi teistel ühingu poolt korraldatud pidudel. Lausa uskumatu on see osavõtjate arvukus, mida näha ühest peo aruandest, mis peeti 11. aug. 1935. a.

Nagu sellest aruandest näha võib, oli pidudest saadav puhastulu küllalt tagasihoidlik, ulatudes vaid pooleni üldsissetulekust, enamal juhtudel oli see veel vähem. Loteriide ja näitemüükide (basaaride) puhul oli puhastulu sageli ligi 80 protsenti, kuna siin looositavad ja müügile minevad esemed saadi inimestelt annetustena.

Pidude ja teiste selliste ürituste organiseerimise juures oli kõikjal vaja naiste abi ja osavõttu. Et naisi rohkem ühingu tegevusega siduda ja haarata asutati naisjaoskond. Sel puhul kirjutas “Eesti tuletõrje” nr. 12, 1935. a. Uus naisjaoskond Kärus. 2. dets. oli naisjaoskonna üldkoosolek, kus valiti esinaiseks O. Võrk, laekuriks A. Nagis ja sekretäriks L. Ultrov. Revisjonikomisjoniks jääb ühingu revisjonikomisjon. Esialgu on naisjsk. liikmeid 15, kuid peatselt on loota, et lähemal saab juurde asutatud veel teine naisjsk., kes saaks töötama IV (Kullimaa küla) pritsijsk. juures. Ühing kavatseb toime panna lähemas tulevikus näitemüügi ja loteriid, siis loodame, et naisjsk. Selleks suuresti kaasa aitab.

Kolmekümnendate aastate lõpul oli Käru VT ühingul neli kogu (rühma): Käru, Jõeküla, Kädva ja Kullimaa. Kõik nad olid varustatud käsipritside, voolikute ja muu vajaliku kustutusvahenditega. 1939. a. ostetakse lõpuks ka mootorprits.

1937. a. kui moodustati tuletõrje korpus sai Käru VT ühingu liikmeskonnast üks riviline üksus, Käru kompanii, mis allus Järvamaa brigaadi Türi divisjonile. Kompanii pealikuks määrati Hans Herodes, kes 1932. a. valiti Karl Jürgensoni asemele ühingu peameheks. Peagi asus kompanii pealiku kohale Edgar Teetsov ja abiks oli Otto Väljaots.

Käru tuletõrjujad on osa võtnud kõikidest võistlustest, millised korraldati brigaadi või divisjoni piirides, ükskõik mis nimetust need kogunemised ei kannud (brigaadi- ja divisjoni päevad jne.) ja on seal esinenud väga edukalt. Selle tunnistajaks on hulgaliselt aukirju ja karikaid, milledest osa sõja ajal hoopiski kaduma on saanud.

Ühingul oli tavaks igal aastapäeval autasustada oma ühingu kauaaegseid ja eakaid liikmeid teenetemärkide ja medalitega. Andmed nende saajate kohta on aga väga puudulikud. 1927. a. valis käru VT ühing endale isegi auesimehe, kelleks oli Carl Rentelin.

Ühingu liikmeskonnas valitsenud heast vahekorrast annab tunnustust kas või see, et juhatuse koosseis on püsinud aastaid üks ja sama. Esimehe ametis ikkagi Jaan Tumma ja seal kõrval Jüri Kalt, Gustav Jürgenson, Hans Herodes ja hiljem ka aug. Viidikas ja Rud. Salk. 1939. a. annab kauaaegne juhatus teatepulga üle uuele vahetusele. Esimeheks saab Helmar Laanemets, sekretäriks Arnold Verev. Laekuri amet usaldatakse kauaaegsele esimehele Jaan Tummale ja revisjoni komisjoni esimeheks on Jakob Leemet. Puhkpilli orkestrit on pikka aega juhatanud August Aljaste.

Ühingul oli 5 käsipritsi, mootorprits, 2 hüdropulti, 316 m. survevoolikuid, 26 m. imevvoolikuid. Tegevliikmete arv oli kasvanud 1930. a. võrreldes ligi kuuekordseks, ulatudes 190-ni, sealhulgas naisi 49. Toetajaid oli ühingul, noorliikmeid 4 ja auliikmeid 3.

Sõja- ja okupatsiooniaegse tegevuse kohta pole säilinud mingisuguseid andmeid. Kaasaegsete mälestuste järgi oli ühingu majanduselu täiesti soikunud. Pritsi jaoskonnad on siiski tegutsenud ja tulekahjusid kustutamas käinud. Sõja ajal kannatas ka ühingu tulekaitse varustus.

Hoogne tegevus algas varsti pärast sõda. Alustati tegevust uue põhikirja alusel. Ühingul õnnestus oma käsutusse saada ka veoauto, mis aitas lahendada, seni muret valmistanud kiire abi kohalejõudmise küsimuse tulekahjude korral. Endiselt rohkearvuline oli osavõtt jällegi ühingu aastapäeva pidustustest. Muid pidusid korraldati harva. Rohkem korraldati spordi- ja tuletõrje võistlusi ja osavõtt neist väga elav ja rohkearvuline.
Väga aktiivne oli peale sõda naiste osavõtt ühingu tegevusest. Sõjaeelsetel aastatel Käru VT ühingu naispere spordi ja tulekaitse tegevusega ei tegelenud. Nüüd aga võtsid naised osa kõikidest korraldatud võistlustest. Esinedes väga heade tulemustega, rivi, teatejooksu, pritsi ja teistel aladel.

Peale 1949. a. ühingu kui terviku osatähtsus vähenes. Täiseduga töötasid mõnede vastorganiseeritud kolhooside tuletõrjesalgad. Enamuses majandites tuletõrjesalgad tegevust õieti ei alustanudki.

Käru VTÜ aastapäeva paraad 1931. a

Käru VTÜ aastapäeval 1931. a

Käru VTÜ tegelasi 1932. a

Käru VTÜ käsipritsisalk
Istuvad vasakult: Aug. Viidikas, ?, Aug. Menelman
Seisavad vasakult: Jakob Laks, Jaan Bamberg, Aug. Sinivee, Jaan Jürisson, Paul Birnfelt, Jaan Aasli, Alfred Reinas, ?

Käru VTÜ samariitlaste salk

Käru VTÜ naistuletõrjujad paraadmarsil 1952. a

Käru VTÜ naistuletõrjujad võistlustel 1952. a

Käru VTÜ naistuletõrjujad. Võistlused on lõppenud.

Käru VTÜ I (alevi) komando liikmed paremalt: M. Ehala, ?, E. Tamme (Talu), A. Mutsu, Joh. Raudmets, Al-der Treiman, J. Oks, J. Bamberg, ?, J. Milven, G. Jürisson, P. Menter. (Foto A. Lips (?))

Käru VTÜ edukat tegevust tõestavad võidetud karikad (Foto A. Parnabas)

Endine Käru VTÜ maja. Torni ülemine osa on võetud maha. Praegu asub siin kultuurimaja. (Foto A. Parnabas)