11. juulil 1931. a avaldas A/s Järvakandi tehased oma töötajatele alljärgneva üleskutse.
“A/s Järvakandi tehaste juurde on otsustatud asutada tuletõrje komando, mille tõttu palume kõiki tehaste ametnikke, töölisi ja eraisikuid, kelle alaline elukoht või kolonii rajoonis, ning tuletõrje tegevusest soovivad tegelikult osa võtta – endid ülesse anda kuni 13 skp-ni Hendriksoni, Neumann´i ja Roobam´i, kas kirjalikult ehk suusõnal.
Eriti palume neid, kes varemalt tuletõrje alal mõnes pritsis või komandos tegevad olnud, sellest lahkesti teatada, ühtlasi lisades juurde: kus seltsis komandos, mis alal ja kui kaua tegev olnud. Asutatav komando saab olema ülemaalise tuletõrje liidu liige, millega omavad osavõtjad kohuste kõrval ka kõikide tuletõrjujate kohta maksvad õigused.”
Tehas oli siis üle poole sajandi vana (asutatud 1879. a.) ja äsja (20. veebr. 1931. a.) pankrotti jäänud ärimees G. Lukki eraettevõttest saanud aktsiaseltsi omanikuks. Kaks suurt tulekahju olid selle aja sees vabrikus oma hävitustööd teinud. 1902. a. hävis tules vabriku esimene nn. peahoone ja 1928. a. saeveski. Kahjud olid suured ja eks need panidki vabriku uusi peremehi mõtlema ja võtma ette ning rakendama abinõusid selliste õnnetuste vältimiseks. Töötati välja tulekahjude ärahoidmiseks tarvilikud korraldused, mis jagunesid 24 alapunktiks. Koostati eelarve tuletõrje varustuse juurdemuretsemiseks. Eelarve koosnes 21. artiklist kogumaksumusega 6 731,50 kr. Nähtavasti oli ka üleskutse arvukalt kaasaminejaid, kuna keegi ju ei tahtnud, et tema töökoht korraga tuhahunnikuks muutuks. Teadagi oli neil aastatel töö leidmine küllalt raske.
Tuletõrje tegevusest osavõtjaid oli niipalju, et võidi moodustada tehaste tuletõrje komando koosseis.
1. Komando juhatus: juhataja - Hr. Neumann ja abi - ins. Hendrikson.
2. mootorpritsi kolonn: juhataja, 2 abi, 3 motoristi, 6 joatoru hoidjat, 6 vooliku korraldajat.
3. I käsipritsi kolonn (vabrikus): juhataja, 2 abi, 3 joatoru hoidjat, 6 pumpajat, 3 vooliku korraldajat.
4. II käsipritsi kolonn (uues kolonnis), nagu p. 3.
5. Ronijate kolonn: juhataja, 2 abi, 10 ronijat.
6. Veemuretsejate kolonn: juhataja, 2 abi, 12 veemuretsejat.
7. Korrapidajate kolonn: juhataja, abi, 10 korrapidajat.
Kokku oli komando koosseis 55 meest.
Tehastes ei jõutud oma tulekaitsealaseid plaane veel ellu rakendadagi, kui puhus vabriku ajaloos kolmas suurem tulekahju. 21. jaan. 1932. a. oli tuli lahti puhkenud tehaste kastilaudade laoruumis. Hoone oli 60 m. pikk 20 m. lai ja 7-8 m. kõrge ja otsast otsani täis kuiva lauamaterjali. Lahti puhkenud tuli võis hädaohtlikuks saada kogu tehastele. Kui kohalikud komandod (kustutamas olid tehaste oma, Rapla VT ühing, Eidapere VT ühing ja Vändra VT ühing meeskonnad) nägid, et nad tulest jagu ei saa, kutsuti abi Tallinnast. Kuna teeolud autopritsidega sõitmiseks olid ebasoodsad, siis sõitis linnast välja erirong kahe mootorpritsi ja meeskonnaga. Tallinna tuletõrjujad töötasid vahetpidamata 17 tundi, enne kui suudeti tulele piir panna Tallinna linna tuletõrje komando abiülem E. Brett kirjutas sellest tulekahjust ka ”Tuletõrje teadetes” nr. 2, 1932. a. kus muuseas on öeldud: “Tehaste oma tulekaitse abinõusid korraldades, niipalju kui selleks oli võimalusi pean tähendama, et need olid korraldamata, mis ka minu arvates olid süüdi tule paisumisel. Voolikuid oli sarnase suure tehase kohta äärmiselt vähe ja suur osa voolikuid katkised ja muude vigastustega, suureks miinuseks pean aga, et tehases olev 600-900 l/min “Renault” mootorprits varsti pärast tööle asumist korraldamatuse tõttu rikki läks ja viga mis parandatav mõne tunniga, alles teise päeva õhtuks parandati, siis kui nimetatud abinõu enam tarviski polnud“ Ja edasi kirjutab E. Brett: „Tahaksin tähelepanu juhtida ühe pahe peale, mis minu arvates väga halb ja kunagi enam korduda ei tohiks. Nimelt puudus tulekustutamisel üksikute tuletõrje üksuste vahel igasugune koostöö. Selle põhjuseks oli vast see, et puudus üldjuht”, ja veel on lugeda: “Paistis silma veel see, et kõigil tuletõrjujatel oli kaasas vähe voolikuid.”
See oli tõsine etteheide tehaste juhatusele, samuti kitsaskohtade analüüsimine tuletõrjetöös tervikuna. Tehaste juhtkonna poolt olid üleskutses välja öeldud ilusad lubadused ja peale selle paika pandud eelarves kenad plaanid, jäid need ikkagi vaid paberile.
Nagu näha tehaste tuletõrje komando juhatuse palvest 12. märtsist 1934. a. tehaste juhatusele, pidid olukorra pärast muret tundma ja südant valutama ikkagi vaid komando liikmed. Juhtkonnal olid lubadused ununenud ja ei tuletanud neid ka viimane suur tulekahju meelde. Esitatud palves oli 7 punkti, kus kokkuvõtlikult öeldud:
1. Komando oli ikka vee siseministeeriumis ja tuletõrje liidus registreerimata, mistõttu ei laiene komando liikmetele samuti perekonna liikmetele pensioni ja teised seadused.
2. Komando liikmed varustada vastava tuletõrje varustusega võrdselt teiste tehaste tuletõrje komandodega.
3. Komando tehniline varustus täiendada ja korda seada nagu redelid, voolikud, pootshaagid.
4. Komando liikmete hääoluks iga aasta teatav summa määrata ja välja anda.
5. Pritsidele nõuetele vastavad asukohad muretseda.
6. Uude asulasse võiks ka( tulekahju korral kasutada) vähemalt üks veerohke kaev kaevata, mida võiks ka tulekahju korral kasutada.
7. Uus asula sidestada telefoni kaudu tule häirimiseks tehaste keskusega.
Palve lõpust loeme: „Komando on 1932/1933 a. osa võtnud 5 kahjutule kustutusest ja nimelt 1)kasti ladu 2) klaasivabriku katus ja sarikad 3) bütneri kütte silo 4) kaupmees Eichorni maja 5) tehaste jõujaam. Pealeselle 4 suuremat metsapõlemise kustutamisest, kuna väiksemad juhused klaasivabrikus, nagu generaatori ja büttneri ruum ja muud sarnased rääkimata, mis küllalt selgelt tõendab, et komando liikmed, ehk küll äärmiselt puudulikult varustatud ja tehaste juhatuse poolt mahajäätult, siiski on püsinud oma ülesannete kõrgusel”.
Palvekirjale järgneb pikk kirjavahetus ja arutelu esitatud punktide kohta. Komando esitab vastava nõudmise peale täpse eelarve, kuid see jääb ikkagi tagajärjetuks. 1936. a. alguseks on paljud meeskonna liikmed komandodest lahkunud. Komando koosseisu küll muudetakse. Jäi ainult üks käsipritsi ja mootorpritsi kolonn, kokku 38 mehega, kes ka poolsunduslikult asjast osa võtsid. Tehaste juhatusele saadetakse uus märgukiri, kuid tagajärjed olid ikkagi visad tulema.
Peale 1937. a. olukord mõnevõrra paranes seoses rivilise juhtimise ümberkorraldusega. Komando liikmete meeleolu paraneb. Võeti osa brigaadi ja divisjoni võistlustest. Komando juhatuse oma eelarves tehaste juhatusele nägi ette meeskonna heaolu summana aastapäeva pühitsemisel iga mehe peale 1,75 kr. kokku 150 kr. ja üldharjutuste puhul aasta kestel 50 kr. Kuid 200 kr. ei raatsinud tehaste juhatus meestele vaevatasuks anda.
Tehaste komandol mingeid omaette sissetulekuid nagu VT ühingutel ei olnud. Komando elu hakkas paranema alles 1940. aastal, kus tuletõrje küsimustele hakati pöörama erilist tähelepanu. Kompanii ridadesse astuvad ka mitmed naised.
Komando tegevus jätkus ka okupatsiooni ajal. Võeti osa 1943. a. 5. sept. Järvakandi vallamaja juures peetud divisjoni võistlustest. Meeste võistlusmeeskonnas oli 25 liiget, noorte meeskonnas 12 ja naistuletõrjujaid võttis võistlustest osa 10.
1944. a. divisjoni päevade võõrustajaks oli aga tehaste komando ise. Õppepäev peeti 13. aug. tehaste spordiväljakul. 1942. a. nimetati komando kompaniiks ja kompanii pealikuks oli Bernhard Grünberg, abiks Ed. Meresmaa. Kompanii jagunes kaheks mootorpritsi ja üheks käsipritsi salgaks. Neile lisaks veel noorte ja naissalk. Salgad aga omakorda moodustasid kaks rühma.
1946. a. alustati uue hooga sealt kuhu 1941. a. pooleli jäi. Komando jääb ka nüüd edasi kompaniiks ja päälikuks endiselt B. Grünberg, abiks Alf. Aunap, käsunduspealikuks Valentin Tepper ja varustustehnikuks Ants Raidma. Mootorpritsi rühmas 2 salka ja käsipritsi rühmas 1 salk. Naisrühma pealikuks on Elisabet Grünberg ja abiks Johanna Tore, Rühmas on kaks salka. Sanitaarsalga pealikuks on Ed. Murd.
1949. aastaks on kompanii koosseis väga suureks paisunud. Kompanii kolmes rühmas on kokku 99 tuletõrjujat, sealhulgas naisrühmas 33 naistuletõrjujat ja noorte rühmas 14 noortuletõrjujat.
1947. a. 15. märtsil peeti kompanii 15. aastapäeva. Sel puhul jagati välja ka esimesed teenistusmärgid. 25. a. oli tuletõrjes teeninud Bernhard Grünberg, 20. a. Robert Järvet, 15. a. Alfred Õunap ja 10. a. Anton Raidma. Ülejäänud 26 nimekirjas olijat olid tuletõrjesse tulnud 1941. aastal ja olid seega ära teeninud 5. a. teenistusmärgi, nende hulgas oli ka 8 naist.
Aastapäeva tähistamine kujuneb kompaniis siitpeale traditsiooniks. Kompanii peamiseks tegevuseks on harjutused ja tuletõrjealased võistlused, kas siis oma naaberkompaniidega või brigaadi ja divisjonipäevadel. 1949. aasta divisjoni päevad peetaksegi Raplas 31. juulil. Järvakandi tehaste vabatahtliku tuletõrje kompanii liikmeid osales divisjoni õppepäeval 53. Õppepäevade eel 26. juulil, on kompaniipealik Alf. Õunap saatnud Järvakandi tehaste direktorile järgmise avalduse:
“Palun Järvakandi Tehaste vabatahtliku Tuletõrje liikmeid 53 tn varustada rahaga a` 19.-rbl. Rapla Tuletõrje divisjoni õppepäeva puhuks ühise lõunalaua korraldamiseks Raplas 31. juulil 1949.“
Avalduse nurgal on resolutsioon: Ei ole võimalik, kuna vastavaid summasid pole
27. 07. A. Janson (allkiri)
Ikka veel ei tahetud aru saada, et tuletõrjujad tulid oma heast tahtest, et kaitsta rahva vara, kuid üht lõunat selle eest anda oli palju.
Järvakandi Tehaste vabatahtliku tuletõrje komando oma aastapäeva peol 1938. a