Mäletatakse, et alguses viidi piim Lensmanni majja. Peagi aga koliti üle Paju tallu, sest selles Lensmanni majas ei olnud ahju. Sinna aga midagi suuremat ehitada ei tahetud, kuna nähti lähemas tulevikus ikka oma maja.
Paju talus kooriti piima kolm aastat ja selleks ajaks jõuti valmis ehitada uus meiereihoone ja muretseda ka vajalik sisseseade. Senikaua kooriti piim ja koor viidi Nurtust Kaelasele.
Meieritena olid Nurtus töötanud: Pärtelpoeg, Eik, J. Saaliste, Kalm ja Saar. Viimane töötas edasi koorejaama juhatajana seni, kuni Valgu võitööstus oma tegevuse lõpetas, sest Nurtu oli Valgu koorejaamaks. Likvideerimisest on juttu peatükis “Valgu Piimaühing”. Tänaseks on ka Nurtu meierei hoone lammutatud.
Miks Nurtuski hakkas korraga allamäge liikuma, jääb selgusetuks. Võib arvata, et piima oli ikkagi vähe selleks, et katta tööstuskulud ja palgad.
Nurtu Piimaühistu saatust jagas ka Nurtu Tarvitajate Ühisus. See asutati samuti kahekümnendate aastate algul.
Tarvitajate Ühisuse juhatuses olid:
Esimees H. Laurik
Laekahoidja M. Halliste
Kirjatoimetaja M. Gildemann
Vallas tegutsesid veel Paisumaa ja Nurtu turbaühingud.