Eidapere

Eidapere vabatahtlik tuletõrje selts on kandnud ka Eidapere klaasivabriku tuletõrje seltsi nime. Ei ole teada, kas ühing sai oma alguse mingist klaasivabriku tuletõrje salgast, või oli ta algusest peale iseseisev ühing. Igatahes 11. juulil, 1925. a. teatab tolleaegse nimega Üleriigiline tuletõrje seltside liidu juhatusele, et selts on 8. juunil liidu liikmeks registreeritud. Kuna seltsi tegevuse kohta on materjali väga vähe säilinud, siis üksikasjalikku ülevaadet ei ole. Olemasoleva kohta otsustades, on Eidapere rahvas asjasse mõistvalt suhtunud, muidu poleks selliseid tulemusi saavutanud.

1925. a. aprillis saatis Eidapere vabatahtliku tuletõrje seltsi juhatus üleriigilise tuletõrje seltside liidu (hilisem Eesti tuletõrje liit) juhatusele alljärgneva sisuga kirja:
Eidapere vabatahtlikkude tuletõrjujate Selts on üks elujõulisematest seltsidest ümbruskonnas. Raskelt annab end aga tunda seltsimaja puudumine, kus võiks seltskonna vaimse tasapinna tõstmiseks pidusid, loenguid jne. korraldada. Sama põhjus hoiab ka rahalisest küljest Seltsi tegevuse kitsendatud raames.
Ülaltoodut silmas pidades otsustas selts oma peakoosolekul 29. märtsil, 1925. a. seltsimaja üles ehitada. Selle pease otsuse järele on seltsi juhatus juba maja plaani lasknud teha ja muretsenud kohale suurema osa ehitusmaterjali. Osa puuduvaist materjalidest saab selts Eidapere klaasivabrikust. Puudub ainult kapitali, töörahaks ja muude materjalide muretsemiseks, mida kohapealt saada võimatu.
Sellega arvestades palub juhatus Eidapere VT seltsile seltsimaja ehitamiseks pikaajalist laenu Mrk. 200 000 suuruses määrata. Laenu väljaandmist peatselt võimaldades, et seltsimaja ehitust veel käesoleval suvel lõpule viia.
Lisame juurde seltsi 1924. a. kassaaruande. 1925. aasta eelarve ja varandusliku seisu 31.XII.1924. a. peale.
Kõige austusega
Esimees /allkiri/
Sekretär /allkiri/
Pitsat
Eidapere VT ühingu varandus 31. XII 1924. a. (Marka)

Nagu aruandest näha, oli selts majanduslikult heal järjel. Kui paljud seltsid siplesid võlgades, oli Eidaperes raha laenamiseks ja seda siis kui oldi alles 4-5 a. töötatud.

Soovitud laenu seltsimaja ehitamiseks ei saadud. Alustati oma jõududega ja 1929. a. jõutigi seltsimaja valmis ehitada. Esialgsest projektist tuli loobuda, puudusid võimalused. Ehitati ümber endine pritsikuur, kuhu nüüd sai siis saal, lava ja ka mõned kõrvalruumid. 1938. a. tehti majale juurdeehitus (jalutusruum). Samas aga mõeldi ikkagi uue ja suurema tuletõrjemaja ehitamisele. Oli aegamisi muretsetud uue maja jaoks vajalik kogus telliseid, sest maja pidi saama telliskivist. Iseseisvat tegutsemise tahet jätkus Eidaperes kogu aeg, vaatamata sellele, et 1939. a. alluti Lelle VT ühingule. Uus maja jäi aga ehitamata, kuna algas sõda ja materjal tassiti sõjaajal laiali.

Eidapere VT seltsi puhkpilliorkester oli kuulus nii kodukandis, kui ka kaugemal. Eidapere klaasivabriku tööline S. Rajasaare meenutab: “Muusikahuvilised mängisid Eidapere tuletõrje seltsi puhkpilli orkestris mida juhatas Hugo Klemmer. Suve jooksul oli mitu tantsuõhtut kergesisulise eeskavaga. Sügise poole lavastati A. Kitzbergi “Kosjasõit”. Klubiruumiks, kus näidendki maha mängiti, oli vana mõisaaida katusealune, millele oli laudpõrand alla löödud. Pidusid sai seal teha ainult soojal ajal”. See oli 1927. ja 1928. a. Järgmisel aastal valmis seltsimaja. Kaks põlist Eidaperelast, nimekaimud Hindrek Lind ja Hindrek Laur, meenutavad: Igal aastal peeti seltsi aastapäeva. Terve asula oli jalul. See oli suur pidupäev. Peeti paraade ja võistlusi. Väga palju tehti siin sporti. Peeti suuri spordivõistlusi. Eidapere mehed käisid ka Kärus võistlustel. Sinna mindi ratastega. Väga populaarsed olid rühmade ja salkadevahelised tuletõrjevõistlused. Ägedad “lahingud” olid meil alati Lelle meestega. Käisime võistlemas ka mujal, Järvakandis, Kehtnas. Mängiti ka näitemänge. Juhiks ja peaosade mängijaks oli Jaan Põltsar. Pasunakoori juhatas viimati Oskar Runge.

Eidapere meestel tuli päris sageli ka tulega rinnutsi koos olla. Üks suuremaid, mis elulõpuni meelde jääb oli 1932 .a. algul Järvakandi vabrikus. Sellist möllu pole rohkem olnud. Räägiti, et tulekahju olnud 50 versta taha näha. Ja eks neid oli siin omalgi asulas. Tule ohvriks läks koolimaja, mõisahoone. Üksikud põlemised olid ka ümbruskonna külades. 1943. a. põles veel klaasivabriku potivabrik. Põles pealmine osa.

Kustutasime ära. Nüüd on sinna korterid ehitatud. Kui ikka vett oli ja õigel ajal jaole saime, suutsime tulest jagu saada”.

1939. a. ühendati Eidapere VT ühing Lelle vabatahtliku tuletõrje ühinguga, moodustades Lelle kompanii Eidapere rühma. Aktiivsematest tegelastest Eidapere vabatahtlikus tuletõrje ühingus tuleks mainida:
Juhan Kukk ühingu kauaaegne aseesimees 1928-1935. a., esimees 1935-1937 a. Peale ühinemist olnud Eidapere kogu vanem.
Jaan Ott Eidapere VT ühingu liige 1933. a. olnud revisjonikomisjoni ja juhatuse liige. Hiljem Lelle VT ühingu sekretär ja esimees.
Oskar Runge asutajaliige, orkestri juht.
Johannes Tori olnud juhatuse liige.

Eidapere VTÜ naisrühm 1932-1933. a. Ristiga rühma esinaine Marta Runge.

Eidapere VTÜ orkester 1933. a. Tagareas paremal Paul Liba (Liin), kolmas rida vasakult esimene Karl Tamberg. (Foto A. Lips)

Eidapere VTÜ. Eidapere VTÜ pasunakoor 15. aastapäeval 1936. a. Keskel valge mütsiga orkestrijuht O. Runge.

Lelle kompanii Eidapere rühma I kustutussalk Ellamaal 1944. a. august.

Lelle kompanii Eidapere I rühm (komando) 1934. a. Panga mägedes juulikuul võistlustel. Juhatuse esimees Oskar Runge.

Eidapere VTÜ maja (Foto A. Parnabas)