Vahastu vabatahtlik tuletõrje ühing asutati 23. detsembril 1930. a. Ühingu põhikiri aga registreeriti juba 28. aprill 1930. a. Ühingu juhatuse asukoht ja tegevuspiirkond Vahastu vald Järvamaal. Eesti tuletõrje liidu liikmeks võeti ühing 1934. aastal.
Ühingu tegevuse kohta materjale pole säilinud. Kui aga jälgida “Tuletõrje leksikonis” toodud andmeid kõikide vabariigis tegutsenud vabatahtlike tuletõrje ühingute kohta, siis võib arvata, et Vahastus erilist tegevust ei olnud.
Andmed leksikonis on seisuga 01. jaan. 1940. a. ja siis oli ühingul vaid 1 käsiprits, 6 hüdropulti, 60 m survevoolikuid ja 9 m. imevvoolikuid. Tegevliikmeid oli ühingul aga ainult 4 meest ja 2 naist. Samal ajal noorliikmeid oli 18. Kui 8 aasta jooksul ei olnud liikmete arv kasvanud rohkemaks kui vast asutajad liikmed, kinnitab see oletust, et tegevust peaaegu ei olnud. Ühingule anti 1931. a. pritsi ostmiseks 150 kr. riiklikku toetust.
Ühingu esimeheks 01. jaan. 1940. a. oli Hans Pärnamägi, kes oli esimehe ametis juba 1935. aastast, sekretäriks Jaan Mei, laekuriks Rudolf Mironov ja revisjonikomisjoni esimeheks Jakob Maide. 1939. a. vastava seaduse alusel Vahastu VT ühing liideti Kuimetsa vabatahtliku tuletõrje ühinguga.
Vabatahtlike tuletõrje ühingute võimsusi tulekahjude kustutamisel hinnati varemalt selle järgi, kui palju oli ühingul ühe pritsi jaoks nii imev- kui survevoolikuid.