Kohila vabatahtlik tuletõrje ühing oli Rapla rajooni kõige noorem. Eelmise sajandi lõpust alates, kui valmis Tallinn-Pärnu raudtee ja asutati Kohila paberivabrik, hakati ehitama ka elumaju ja tekkis Kohila alevik, mida Kapa postijaama järgi nimetati Kapa Kohilaks. Aleviku kasv muutus eriti hoogsaks kolmekümnendate aastate keskpaiku ja oli hädasti vaja hakata korraldama tulekaitset.
27. jaan. 1935. a. tulidki aleviku ja ümbruskonna elanikud Ed. Napsiga eesotsas Aug. Puhkani majja kokku ja pidasid VT ühingu asutamise koosoleku. Valiti ühingu asutav toimkond koosseisus: Janusson, Puhkan, Neps, Tammist ja Teerik. Ühingu edaspidises käekäigus tekkis väike vaheaeg, toimkonnast mitteolenevail põhjustel. Arvata võib, et selles oli süüdi nn. vapside ajajärk.
Ühingu asutamise ajaks pidasid Kohila inimesed ikkagi jaanuari 1935. a. olgugi, et esimene peakoosolek peeti 17. mail 1936. a. Sellest koosolekust võttis osa 21 tegev- ja 2 toetajat liiget. Koosolekul valiti ühingu esimeheks Aug. Puhkan, peameheks Jüri Järv ja juhatuse liikmeteks Neps, Haagen, Vever ja Koorits. Ühing seadis omale suured ja laialdased ülesanded, olgugi et momendil oli kassas raha vaid 41,72 kr. ja puudusid igasugused tulekustutuse abinõud ja varustus.
Juhatus otsustas hakata korraldama pidusid, korjandusi ja väljasõite vabasse loodusse (korraldada pargipidusid). Ümbruskonna rahva suhtumine ühingu tegevusse oli igati mõistev ja osavõtt neist rahakorjamise üritustest nii arvukas, et juba aasta möödudes võttis ühingu juhatus plaani osta mootorprits. 1937. a. juunikuu keskpaiku ongi juba mootorprits olemas.
Ka ühingu liikmete arv oli veidi enam kui aastaga kasvanud 10-kordseks. Alustati 21 liikmega, kuid aasta pärast oli liikmeid juba 220. Ühingu tegevuspiirkonnaks polnud mõeldud ainult alevikku, vaid kogu Kohila valda, kus 1937. a. oli 460 elumaja.
Valla territoorium oli jagatud kogude piirkondadeks järgmiselt: Kohila, Pahkla, Lohu, Salutaguse, Tohisoo ja Kurtna. Pahkla kogu oli varemalt tegutsenud omaette ühinguna, kuid peale Kohila ühingu asutamist sellega liitunud. Koguvanemateks olid: Kohilas Aug. Puhkan, Lohul Aug. Parve, Pahklas Erich Lintrop, Tohisool Hans Tori, Salutagusel Th. Regastik ja Kurtnas Rud. Mirma.
Ühingu kogud tegutsesid väga energiliselt. Korraldasid iseseisvalt pidusid ja teisi üritusi, omale sissetulekute hankimiseks. Pahkla, Lohu ja Salutaguse kogudel olid 1937. aastal juba oma käsipritsid ja hüdropult. Kohila kogu käsutuses oli mootorprits ja vastav kogus voolikuid Tohisoo ja Kurtna kogudel veel pritse polnud, kuid kavatsesid omale lähemal ajal muretseda. Kohila VT ühingu tegevliikmeskond moodustas endast riviliselt kompanii. Kompaniipealikuks oli Jüri Järv.
1937. a. ühingu juhatuses olid: esimees Aug. Puhkan, esimehe asetäitja Ed. Neps, kirjatoimetaja Karl Vever, varahoidja Lembit Lehis, kassapidaja Joh. Hagen ja liikmed Hugo Koorits, Joh. Teerik ja Joh. Sild.
14. detsembri 1938. a. käskkirjaga määras Harjumaa brigaadipealik A. Sork Rapla divisjoni Kohila kompaniis rühmade koosseisud järgmiselt:
Kohila rühma pealik Johannes Vaikjärv ja abi Otto Kullep.
Mootorpritsi-autosalga pealik Johannes Kivipõld ja abi Lembit Puhkan.
Hüdropuldi-jalgratta salga pealik Johannes Esop ja abi Julius Salmijan.
Tehnilise abisalga pealik Karl Aru ja abi Valter Nahkur.
Veeveosalga pealik Hans Pahk ja abi Aleksei Rõõmus.
Korrapidamissalga pealik Kusta Tammist ja abi Elmar Putk.
Pahkla rühma pealik Rudolf Holtsmann ja abi Theodor Kinkar.
Käsipritsi-hobuveosalga pealik Johannes Sild ja abi Heindrich Sild.
Hüdropuldi-jalgrattasalga pealikuks Peeter Saarna ja abi Nikolai Plasckin.
Tehnilise abi salga pealikuks Erich Lindtrop.
Veeveosalga pealikuks Oskar Karu ja abi Voldemar Rõnglep.
Korrapidamissalga pealik Jaan Kullerkupp ja abi Johannes Rõnglepp.
Lohu rühma pealik Johannes Mõlder ja abi Otto Aud.
Käsipritsi-hobuveosalga pealik Artur Sirgi ja abi Otto Karivere.
Hüdropuldi-jalgrattasalga pealik Johannes Leht ja abi Anton Blei.
Veeveosalga pealik Johannes Messelman ja abi Anton Malm.
Korrapidamissalga pealik Lembit Kure ja abi Jaan Semidor.
Salutaguse rühma pealik Osvald Kongi ja abi Eduard Alvere.
Käsipritsi-hobuveosalga pealik Nikolai Koort ja abi Aleksander Blei.
Hüdropuldi-jalgrattasalga pealik Johannes Kaal ja abi Verner Mäesalu.
Veeveosalga pealik Johannes Ernesaks ja abi Aarne Lausvee.
Tohisoo rühma pealik Johannes Roosimägi.
Hüdropuldi-jalgrattasalga pealik Osvald Ramler.
Veeveosalga pealik Johannes Romandi ja abi Eduard Teerik.
Korrapidamissalga pealik Juhan Mäevere ja abi Jaan Tori.
Kurtna rühma pealik August Hansu p. Killo ja abi August Jaani p. Killo.
Hüdropuldi-jalgrattasalga pealik Arvo Reesna ja abi Johannes Raadik.
Veeveosalga pealik Johannes Killo.
Korrapidamissalga pealik Mihkel Eiskar ja abi Eduard Meikla.
Seega oli rühmade ja salkade koosseisudesse haaratud üle 50 ühingu aktiivse liikme. Kohila VT ühing oli mõne aastaga suutnud saavutada seda, mida mõned ei suutnud 10 ja rohkema aastate jooksul. 01. jaan. 1940. a. oli ühingul 1 mootorprits, 3 käsipritsi, 24 hüdropulti, survevoolikuid 310 m. Tegevliikmeid oli 288 sealhulgas 45 naist. Toetajaid liikmeid 12, noorliikmeid 17.
Ühingu juhatuse esimehe kohal oli algusest peale Aug. Puhkan, sekretäriks Karl Vever, laekuriks Joh. Hagen ja revisjoni komisjoni esimees Joh. Maksim. Kohila ühingu juures omaette naisrühma või jaoskonda ei olnud vaid naised olid meestega õlg õla kõrval, võttes juhatuse liikmena osa ühingu juhtimise tööst või pidude ja ürituste korraldamisest ja organiseerimisest.
Nimetama peaks Mari Puhkanit ja Olga Andret, kes mõlemad olid ühingu juhatuse liikmed ja aitasid igati ühingu heale käekäigule ja kordaminekule kaasa. Kohila oli ka paigaks kus juba 1938. a. peeti Rapla divisjoni päev ja hiljem peeti Kohilas, sageli tuletõrje rakendusala võistlusi ja suuremaid kogunemisi.
Vahetult enne sõda muretses Kohila VT ühing veel teise mootorpritsi. Sõjakeeris kandis paljud ühingu tegelased laiali. Asutajatest liikmetest jäi vaid esimees August Puhkan ja esimese juhatuse koosseisust veel Joh. Hagen. Okupatsiooniaegne tegevus oli ainult paberitel. Tegutses ainult mootorpritsi lendsalk, mille osa liikmeid sai ka mobilisatsiooni korras ajapikendust.
Uus elu algas peale maa vabastamist. Neid aegu meenutab August Puhkani poeg Lembit: “Minu isa August oli esimehe ametis kuni surmani so. 1948. aastani. Siis valiti esimeheks minu vend samuti August, kes pidas esimehe ametit kuni 1957. a. mil kõik allutati Raplale. Juhatuse, või siis juba nõukogu liikmetest on meeles veel Perling ja Hagen. Kompaniipealikuks oli Arnold Aas.
Peale sõda oli ühingutel võimalus isemajandamisele üle minna ja nii asutasime meiegi väikese remonditöökoja. See asus praeguse raamatukaupluse maja all keldris. Remonditavad autod ja teised masinad asusid väljas maja hoovil. Keldris olid ainult treipink ja teised vajalikud tööriistad. Kokku töötas meid seal 5 meest. Kaks nendest olid autojuhid, kes tegid ühingu autoga vedusid ja käisid ka tulekahjudel. Kui aga aega üle jäi siis töötasid remonttöödel. Peagi saadi ühingule maatükk, kus praegune tuletõrjemaja. Sellele ehitati suurem lauast kuur kuhu siis majakeldrist üle kolisime.”
Kohila VT ühingu tegevus oli nii hästi korraldatud, et juba 1945. a. 01. aug. käskkirjaga nr. 14/12 määras ENSV vabatahtliku tuletõrje korpuse komandör major Markov Kohila valla VT ühingule 1 000 rbl. preemiat. Ühingu esimeest Aug. Puhkanit premeeriti 400 rublaga.
Sama käskkirjaga määrati 500 rbl. preemia ka Rapla valla VT ühingule. Käskkirjas on öeldud: “…on brigaadi pealikute konkreetse juhtimise ja abistamise tagajärjel ning ühingute esimeeste ja ühingute liikmete, vabatahtlike tuletõrjujate, endaalgatusel saavutanud häid tagajärgi: uute liikmete värbamises, tehniliste abinõude taastamises, tulekustutamises, tuletõrje abinõude korrashoidmises, valveteenistuse organiseerimises tuletõrjedepoodes, tulekahjude ärahoidmises, profülaktiliste tööde läbiviimises tuletõrje pritsimajade ja depoode taastamises.“ Kõike seda oli Kohilas suudetud ja suudeti ka edaspidi. Suur osa nendes saavutustes oli Puhkanite perel.
Kohila VTÜ juhatuse liikmed 1939. a. Ees keskel esimees Aug. Puhkan (vanem).
Kohila VTÜ ja Kohila paberivabriku tuletõrje üksikrühm ühistel õppustel, paberivabriku pritsimaja ees
Aug. Puhkan (vanem). Kohila VTÜ asutaja liige ja esimees.
Esimene Kohila VTÜ depoo
Kohila VTÜ remondi töökojas 1950. a. Vasakul Aug. Puhkani noorem poeg Lembit, keskel R. Vaikjärv, paremal kompaniipealik Aas.
Aug. Puhkan (noorem). Kohila VTÜ asutajaliikme Aug. Puhkani poeg, kes peale isa surma asus ühingu esimehe kohale.