Rahalised hoiusummad võetakse vastu: a) Jooksva arve pääle (tähtajata hoiusummad), b) ja kindla tähtaja pääle (tähtajalised summad) - Jooksva arve pääle antud hoiusummade tagasi maksmine sünnib nõudmise korral võimalikult selsamal talituse päeval, millal tagasinõudmist avaldati; kuid suuremate hoiusummade tagasinõudmist peab kuni kaks nädalat varasemalt juhatusele ette teatama - Hoiurahade protsendi kõrguse määramine on ühisuse nõukogu ja juhatuse hoolde antud. Kui protsent muudetakse, siis hakkab see muutus üks kuu pärast sellekohast avalikku kuulutust maksma...
Nagu veel mäletatakse, olnud selle Velise “rahaasutuse” tegevus alguses väga elav. Seda kinnitab ka kas või see üks hoiuraamat, kus esimesed summad on hoiustatud 1917. aastal ja jätkub igal aastal, kuni 1926. aastani. Hoiule on antud küllalt suured summad. Näiteks 6. mail 1926. a., 20.000 marka. 1924. aasta 22. märtsil, 35.000 marka.
Nagu teada sattusid aga hiljem ühisuse etteotsa omakasupüüdlikud tegelased ja mis sai edasi, sellest kirjutab ajaleht “Teataja” nr. 38. 10. mail, 1929. a. “Velise vallas oli tööerakondlastel soe pesa, kus nende ninamehed, kösterkooliõpetaja Schmidt, Mildov ja koonduslane Tonna oma ette tegutsesid Tarvitajate ja Laenu-hoiu ühisuses. Nende meeste töötulemused on Velislastele nüüd käega katsutavad.
Tarvitajate ühisus on pankrotti jäänud ja juba teist kuud uksed kinni. Raamatupidamine aga veel enam ära vussitud, mis oma-meestele veel viimast hingetröösti valimiste eel jagab. Tarvitajate-Ühisuse asjad lähevad lõpukujul kohtu lahendada. Ka Laenu-Hoiu ühisuse asjad ei ole kõik heas korras. Raamatupidajaks ja juhatuse liikmeks oli ka seal tööerakondlane kooliõpetaja Schmidt ja ta tagandati omalt kohalt peakoosoleku poolt. Oodatakse revideerimise tulemusi. Huvitav, et ühistegelike Liidu poolt on laenu-hoiu ühisuse asjaajamist korduvalt revideeritud, kuid pole suudetud niisugust nõu anda, mille teostamisel laenu-hoiu ühisuses rahulik töö ja ühisuse kosumine oleks kindlustatud.
Juba 24, maikuu “Teataja” numbrist 41 loeme Laenu-Hoiu ühisuse kohta järgmist:
Puudujääk Velise Ühispangas.
“Mõni aeg tagasi revideeriti Velise Ühispanka. Kassas puudus 2 940 kr, mis raamatute järgi pidi olema. Revident teatas avalikuks tehtud puudujäägist ühisuse juhatusele, kes neil päevil sellest omakorda teatas prokurörile. Viimase korraldusel alustas asja kohta juurdlust kriminaalpolitsei.”
Ustavus ja lugupidamine oma “panga” vastu oli kõikuma löönud. Ametisse võeti küll uus raamatupidaja - Oskar Tõldmaaker, aga sellest hoolimata hakkasid hoiustajad oma hoiusummasid hirmuga panga tuleviku pärast välja võtma. Tagajärgedest on lugeda “Lääne Elus”, nr. 23. 26. märtsil, 1930. a. Velise Laenu-Hoiu Ühisuse likvideerimine. Lääne-Eesti Ühispank võtab üle. Velise LH Ühingu tegevuses juba mõnda aega ilmsiks tulnud raskuste tagajärjel leiti, et praeguste väheste omakapitali ja piiratud tegevuse juures edasi töötamine on võimatu, mispärast 22. akp. peetud peakoosolek otsustas ühingu tegevus lõpetada ja aktiva ja passiva üle anda Lääne-Eesti Ühispangale. (Tähendatud pank asus Märjamaal. Maja on veel praegu alles ja selles asub raamatukogu.)
Selline oli Velise Valla oma panga saatus. Laenu-Hoiu nõukogus ja juhatuses olid liikmed samuti üle valla, igas kogukonnast. Nimetada tuleks: A. Saaver, J. Saaliste, J. Riise, M. Halliste, M. Gildemann, M. Lauter jt. Viimane, Mihkel Lauter töötas Lääne-Eesti ühispanga nõukogus ja juhatuses kuni 1940. aastani. Märjamaale läks ka tööle O. Tõldmaaker.