Lisaks raskele orjusele olid Velise valla maadelt sajandite jooksul üle käinud hävitavad sõja- ja katkuaastad, mis tõid omakorda kaasa ränki kannatusi ja kaotusi juba muistse vabadusvõitluse aegadest peale. Külad jäid nii tühjaks, et kukelaulu polnud kuulda mitme küla taha.
Aga ajapikku hakkas tühjaks jäänud talumajade korstnatest tõusma jälle suitsu. Külades algas uus elu. Uuesti hakati metsa ja võsa alla kasvanud põlde üles harima, hakati kündma ja külvama. Kõige selle üle oli aga valvamas mõisahärra ahnus ja talupojale omale jäi sellest raskest tööst vaid aganane leib ja vesi.
700 aastat kupjakepi all küürus olnud Velise valla talupoja selg oli lõpuks sirgu tõusnud. Vallarahvas hakkas nõudma oma õigusi. Velise oli paigaks, kus 1905. aastal revolutsiooniline liikumine alguse sai ja kus see laine kõige kõrgemale tõusis. 14. detsembri õhtul süüdati Valgu mõisa härrastemajas esimene vabaduse tungal. Siit levis see viharaev kaugemale ümbruskonda, kus kahe ööpäeva jooksul hävis tules kakskümmend härrastemaja.
Lõplik võit laskis küll veel oodata ja vajas uusi pingutusi, aga koiduvalgus ei kustunud enam.
Alljärgnevas leiab käsitamist Velise valla külaelu ja olustik sellest ajast, kui enamus renditalusid olid päriseks ostetud, kui mõisamaad olid jagatud ja valla talupoeg talitas oma talus omaette.
Aleksei Parnabase kodu-uurimistöö "Endise Läänemaa Velise valla elust-olust" valmis aastal 1984. Seepärast on talude hetkeolukorda kajastatud tolleaegse seisuga. Sillaotsa Muuseumisõprade Seltsingu poolt kogutud andmete põjal on kursiivkirjas lisatud vastava talu kirjeldusele olukord selsuga jaanuar 2003. aastal.
Velise valla elamute ja nende valdajate nimekiri 1922. aastast
ORKA (Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku ülesehituse Riikliku keskarhiiv), praegune Eesti Ajalooarhiiv
Fond 1831
Nimistu 1
Sü. nr 1737
Nimekiri on ajast, kui Velise vald oli oma esialgses suuruses. Velise oli koondvald, kuhu ühinesid endised mõisavallad: Velise, Valgu, Nurtu ja Päärdu. 1894. aastal ehitati velise alevikku uus vallamaja hoone ja iga endine mõisavald kandis nüüd kogukonna nime. Valitud oli vallavanem ja kolm abi, igast kogukonnast üks. Sellest kogukonnast, kust oli valitud vallavanem, abi ei olnud. Neil aastail oli Velise Läänemaa suurim vald. Piirid ulatusid Kaelase valla Rogenese külast Vigala kiriku alla välja.
Nagu loendusandmed näitavad, oli 1919. aasta 1. aprilli seisuga valla elanike arv 3343. Kauaaegne abivallavanem ja vallavanem Mihkel Miil meenutab, et kord on valla elanike arv ulatunud viie tuhande ligi.
Nimekiri on sellest ajast kui mõisamaad olid jagatud, aga asunikel oli käsil alles ehitusmaterjali varumine ja elati veel mõisamajades.
Nimekirjas on ka veel saunasid, aga päris saunad nad ei olnud. Neil oli sageli 3-5 ha maja ümber ja said hiljem veel 3-4 ha juurdelõikeks ja nii kuulusid nad juba väiketalude kategooriasse.
Olid ka veel mõned saunad, kus maad vaid vakamaa sauna ümber. Mõnedes külades oli palju ja nende elanikke sageli hingerevisjonist ei leiagi. Saunad suuremate talude ääremaadel olid sageli vaimude ja sulaste perede elupaigad. Käesolevas töös on neid püütud paika panna mälu järgi. Enamus neist oli 1922. aastaks juba hävinud. Alles olid peamiselt need, mis tekkisid 19. sajandi teisel poolel. Peamiselt elasid seal lähedased sugulased, käsitöölised, kelledelt saadi kohaostuks raha ja seda tagasi maksta ei suudetud, anti siis mõni hektar maad ja viimastest kujunesid hilisemad väiketalud. Arhiivmaterjalidele on lisatud omapoolseid andmeid
Pindade statistika
ORKA
Fond 1836
Ninistu 1
Sü. nr 1309
Need on 1939. aasta põllumajandusloenduse andmed. Ka siin esineb puudusi. Siin on lähtutud Katastriameti andmetest. Kui pärimise, või muul teel, jagatud talu osad olid ametlikult eraldamata (Kinnisturaamatus erilehekülg avamata), siis seda talu pindade statistikas ei esine, vaid on koos põhikohaga ja viimase kinnistunumbriga. Nii on ka siin lisatud tegeliku olukorra saamiseks andmeid kohalike inimeste mälestuste järgi.