Velise kihelkonnakool

Velise vallakooli peeti oma haridustaseme poolest üheks ümbruskonna tugevamaks kooliks. Seda kinnitab ka see, et tung siia teistest naabervaldadest oli nii suur, et koolivalitsus selle pidi keelama, kuna oma valla lastele ei jätkunud ruumi, leidsid valla inimesed, et sellest jääb nende lastele siiski väheseks. Koolilt taheti oma lastele suuremaid teadmisi ja oskusi, mis teeks laste tuleviku kergemaks ja mugavamaks.

Sel eesmärgil hakati taotlema Velisele kihelkonnakooli asutamise luba. Luba saadi ja juba 1884. aasta kevadel alustati uue koolimaja ehitamist. Maja ehitati valmis ühe suvega ja läks tolleaegses vääringus maksma 5000 rubla. Ehituskulud kandis Riia koolide nõukogu. Esimene koolipäev vastvalminud koolimajas algas 13. detsembril (vana kalendri järgi). Kihelkonnakool töötas selles majas 1919. aastani. Aasta algul võeti koolimaja Lääne maavalitsuse käsul Velise Ap. Õigeusu koguduselt, koos koolile kuuluva varaga üle ja anti Velise vallavalitsuse käsutusse. Siitpeale jätkas kool oma tööd Velise rahvakooli nime all, endistes valla- ja kihelkonnakooli ruumides. Peagi muudeti kool Velise 6-kl. algkooliks.

Velise kihelkonnakooli õpilased 1917. aastal. Õpetajad: P. Laretei, E. Vabrit ja Th. Schmidt

Kooli I ja II klass asusid nüüd endise vallakooli ruumides ja ülejäänud neli klassi kihelkonnakooli hoones. Mõned aastad, kui õpilaste arv oli väga suur ja kool töötas viie klassikomplektiga aastas, asus VI klass kõrval asuvas koguduse majas.

Kihelkonnakooli hoone kohta veel niipalju, et 1905. aastal asus majas Velise ja Vigala meeste võitlusstaap, kelle juhiks oli tolleaegne Velise kihelkonnakooli õpetaja Jaan (Ivan) Paulus. Ajavahemikul 1906.-1912. a teostati koolimajas ümberehitus. Nimelt ehitatakse pööningule kaks magamistuba.

Velise rahvakooli õpilased 1922. aastal. Õpetajad G. Karell, Th. Schmidt ja V. Neumann

1945. aastal muudetakse endine Velise 6-kl algkool seitsmeklassiliseks ja kool hakkas kandma nime Läänemaa Velise Mittetäielik Keskkool.

1948/49 õppeaastal suleti kooli õpilaste vähesuse pärast VII klass.

1949/50 õppeaastal suletakse ka VI klass ja kool jääb töötama viie klassiga. Juba järgmisel aastal reorganiseeritakse Velise Mittetäielik Keskkool Velise Algkooliks.

Algkoolina töötas Velise kool veel tervelt 20 aastat ja siis 1970. aastaks oli õpilaste arv niivõrd kokku kuivanud, et Rapla rajooni Haridusosakonna vastava otsusega likvideeriti kool 24. juunil 1970. aastal.
Velise koolid olid seega läbi aegade töötanud 130 aastat. Lõpetanud oli oma tegevuse üks Läänemaa vanemaid ja tuntumaid koole.

Oma uksed oli sulgenud see koolimaja, kust olid oma haridusteed alustanud ja esimesed teadmised eluks omandanud paljud tuntud ühiskonna ja avaliku elu tegelased. Paljud koolipõldude kündjad, nii vabariigis kui ka kaugel väljapool.

Velise valla koolide õpetajad koos pereliikmetega kokkutulekul Velisel 1929. a

Velise koolid olid jätnud sügavad jäljed ümbruskonna, kogu valla ja naabervaldadegi inimestesse. Oli kasvatanud nende iseloomu, kujundanud ilmavaadet, neid harinud.

Seda näitas Velise rahva suur vabaduse tahe, mis võimsa leegina plahvatas 1905-1907. aasta sündmuste ajal, kus ilma ühegi välise mõju ja abita tõusis Velise revolutsiooni keskuseks pea tervel Läänemaal.

Peale kooli likvideerimist täidab maja Velise maakultuurimaja ülesandeid. Isetegevust on aga selles majas koolitöö kõrvalt tehtud kogu aeg, minevikus isegi rohkem kui täna.

Õppe- ja kasvatustöö Velise kihelkonnakoolis

Nagu varem mainitud, ehitati Velise kihelkonnakooli hoone valmis ühe aastaga. 13. detsembril 1884. aastal (vana kalendri järgi) algas uues koolimajas õppetöö. Esimesel koolipäeval võeti vastu 17 õpilast: Ado Praaker, Kristofel Praaker, Jaan Oidram, Ado Virbel, Kusta Roller, Jüri Köövart, Jaan Kalmus, Jaan Uuesson, Mihkel Uuesson, Jüri Parnabas, Tõnis Värner, Jüri Riise, Jaan Laasi, Ado Kristal, Hans Pipar, Ado Ilmveier, Mihkel Ervin.

Velise 6-kl algkooli lõpetajad 1923. aasta kevadel.

Uusi õpilasi tuli aga pidevalt juurde ja õppeaasta lõpuks oli juba 80 õpilast.

Velise kihelkonnakooli tulid end täiendama aastai noormehed, kes vallakoolist mitu aastat ära olnud, et omandada siin suurem haridus, või valmistuda ette edasiminekuks kõrgemasse kooli.

Apostliku õigeusuliste lastele oli koolis õppimine tasuta, teistel tuli maksta 33 rubla.

Algaastail mõjus sagedane õpetajate vahetus halvavalt kooli õppetasemele. Sageli ei jõudnud õpetaja veel oma töösse veel sisse elada, ega uue töökohaga tutvuda, kui ta juba paigutati uuele töökohale. Eriti sagedased olid ümberpaigutamised 1900-1905. aastatel. Olukord aga paranes ja kool saavutas küllalt kõrge haridustaseme ja lugupidamise, mida näitas paljude Velise kihelkonnakooli õpilaste pääsemine kõrgematesse koolidesse.

Velise 6-kl algkooli 1926. aasta IV klass. Keskel õpetaja R. Spuul.

Peamiseks kõrgemaks kooliks, kuhu edasi mindi, oli Riia vaimulik seminar. Olgugi, et kool valmistas ette Ap. õigeusu kirikutele vaimulikke, ei läinud kaugeltki kõik sellele tööle, vaid siirdusid hoopis teistele elualadele. Nii valis ka Velise noormeestest vaid üks vaimuliku elukutse – hilisem Petseri vaimuliku seminari inspektor, ülempreester Johann Paavel.

Kooli esimene lend lõpetas 1888/89 aastal. Seega oli õppetöö kestnud viis aastat. Hiljem oli õppeaja kestvus kuus aastat.

Juba kooli esimesest lennust omandasid neli kõrgema hariduse. Siit on välja kasvanud sellised avaliku elu tegelased nagu:
Leningradi Tehnikaülikooli õppejõud T. Karell
Leningradi postkontori ülem K. Kiiper
Tallinna linnapea A. Uuesson
Notar M. Uuesson
Kodanliku valitsuse põllutöö minister J. Raamot
Arst H. Rumma
Arst K. Rumma
Geograaf, magister J. Rumma
Pangaametnik A. Veikman
ja paljud teised.

Peale nende olid paljud omandanud õpetaja kutse ja töötasid õpetajatena paljudes koolides paigas. Neist võiks nimetada: M. Aitsam, G. Aasberg, M. Kroonmann, A. Palm, G. Karell.

Velise 6-kl algkooli VI klass 1928. a Velise mõisa pargis.

Kuid mitte üksi Velise vaid ka paljud naabervaldade noored – Raikküla, Haimre, Märjamaa ja Vigala mailt, jätkasid Velise kihelkonnakoolis oma õpinguid, et minna veel edasi õppima või laia ilma leiba teenima.
Suurt rõhku on kihelkonnakoolis pandud vene keele õppimisele ja oskustele, nii et kõik kes kooli lõpetasid valdasid vene keele oskusi nii kõnes kui ka kirjas. Vene keele oskus avas aga uue kirjanduse kaudu ikka uute ja uute teadmiste juurde.

Õppetöö koolis oli paljuski seotud usulise varjundiga. Küllaltki suur kaal oli usuõpetusel ja palvused toimusid siin samuti nagu vallakooliski. Ainult selle vahega, et vallakoolis peeti neid luteriusu laulude ja lugemistega, kihelkonnakoolis toimus aga kõik Ap. õigeusu kombe kohaselt.

Velise 6-kl algkooli lõpuklass 1930. aasta kevadel

Ka kord koolis oli võrdlemisi range. Mitmed karistamise viisid olid siin veel kasutusel vallakooli aegadest nagu, hernestel põlvili olemine. Lineika või joonlaua kasutamine on siin mõnede õpetajate poolt veel väga moes olnud. igapäevane oli vallatute poiste kõrvast sikutamine.

Maria Parnabas, kes käis Velise kihelkonna kolis aastatel 1899-1902 jutustas oma kooliajast: “Eriti kuri oli õpetaja Masso. Oli nõue, et ka vahetundide ajal ei tohtinud eesti keelt rääkida. Kui õpetajad juhtusid kuulma, oli karistus käes. Teised õpetajad ei teinud sellest igakord välja, aga Masso küll. Ükskord jooksime vahetunni ajal väljas, üks poiss sikutas mind patsidest ja nagu iseenesest tuli lause – ära jända. Sellest kahest sõnast, mida Masso oli oma korteri lahtise akna kaudu juhtunud kuulma, oli küllalt et linekaga karistada saada. Sain nii, et peopesa oli paistes.”

1905. aasta revolutsioon lõpetas aga Velise kihelkonnakoolis need ranged karistused.

 

Päärdu õpetaja Adeele Ermann-Looring, Velise õpetaja Härta Jürgenson, Nurtu algkooli juhataja Liisa Oviir-Voore

 

 

 

Ööseti olid lapsed samuti koolimajas, nagu vallakooliski. Tuldi esmaspäeva hommikul ja koju mindi laupäeva lõunast. Kaasas oli nädalane leivakott. Maria Parnabasi mälestuste järgi läinud piim nädala lõpu poole nii hapuks, et löönud sageli punni pealt kui see polnud küllalt kõvasti peale pandud. Sahver kus õpilaste toidud seisid oli klassiruumide vahel ja seetõttu soe. Ka leib kuivas nii kõvaks, et nuga peale ei hakanud. Häda oli ka pasteldega. Need olid sel ajal parkimata loomanahast ja kuivasid samuti soojas nii kõvaks ja tõmbasid kokku, et pidi neid mõne õhtu leotama. Saapaid oli väga üksikutel. Lapsed pidid koristama ka klassiruumid ja kütma ahjud.

Velise kihelkonnakool ja 1905-07. aasta revolutsioon

Oma lühikese tegevusaja jooksul pidi Velise kihelkonnakool läbi elama suuri ajaloolisi sündmusi. Tugevalt haaras kooli oma voogudesse 1905-07. aasta revolutsiooni laine. Samuti oli ka oktoobrirevolutsioon 1917. aastal. Viimane küll märksa vähem. Velise kihelkonnakool, koos oma õpetajatega on vabariigis ainus, kus sellised ajaloolised sündmused on aset leidnud.

Velise kujunes 1905. ja 1907. aasta sündmuste keskuseks tolleaegsel Läänemaal, kus selle tegevuse eesotsas seisis kihelkonnakooli õpetaja Jaan Paulus. Koolimaja ruumides peeti kõnekoosolekuid, millest osa võtsid nii Velise kui ka naabervaldade (Haimre ja Vigala) mehed. ja isegi naised. Koosolekul esinesid kõnedega ka J. Paulus kui ka Mihkel Aitsam ja Jüri Oviir. Esinejaid käis ka kaugemalt. Koosolekutel arutati mõisast maa saamise küsimust, maksude kaotamist, naiste üheõigusluse ja teisi küsimusi.

Vasakult: M. Friedler, G. Karell, Al. Emmo, G. Alberg-Algmaa, H. Jürgenson, A. Erman-Looring, A. Pärtel, L. Oviir-Voore, R. Spuul, Th. Schmidt-Saimre

Rahvast oli sageli niipalju, et koolimaja ruumid neid ei mahutanud, siis koguneti koolimaja õuele ja kõnelejad olid koolimaja trepil. Oktoobrikuu lõpul peetud rahvakoosolekul kuulutati välja “Velise vabariik”, organiseeriti rahvamiilits.

Novembri ja detsembri kuul koolitöö seisis. Õiget hoogu ei saanud koolitöö ka veel jaanuari kuul kuna õpilased kartsid ja pelgasid majas alles toimunut, ega julgenud seepärast kooli tulla. Seda aega meenutab Kristiine Orutamm, kes käis siin koolis 1905-06 aastal: “Sügisel ja talvel olid koolimajas sageli suured koosolekud. Toad olid külmad, põrandad lund ja vett täis. Lased jäid haigeks ja kool lasti lahti.”

Peale piirkonna mõisate põletamist (14-16. detsember vana kalendri järgi) organiseerisid kohalikud mõisnikud, eesotsas Võhma-Vanamõisa omaniku, parun Budbergiga karistussalga (neid nimetati rahvasuus ka “mustsajaks”) tulekut Velisele, et karistada mõisapõletajaid. Sellest sai ka J. Paulus teada ja organiseeris koolimajja vastupanuks 18. detsembri õhtuks 300-400 meest. Meeste kokku kutsumiseks helistati varasema kokkuleppe kohaselt kirikukelli.

Vahetund Velise 6-kl algkoolis 1930. a

19. detsembri varahommikul kella kuue paiku jõudiski karistussalk Velisele. Koolimaja piirati sisse ja otsemaid avati umbes 80 püssist tuli.

Vahepeal oli aga J. Paulus äraandliku nõuandja soovitusel ära kutsunud valvepostid. Seepärast saigi karistussalk nii ootamatult kohale. Osa mehi oli koju lastud ja ootamatu rünnak koolimajale kutsus nüüd esile tohutu paanika. Pealegi polnud roostetanud jahipüsside ja nugadega võimalik relvastatud sõjaväele vastu hakata. Päästis ainult põgenemine. Meeste õnneks olid ründajad ümbrust mitte tundes, jätnud haardest välja maja idapoolse külje, kus meestel õnnestuski välja pääseda ja lähedalasuva Nurtu jõe kõrgete kallaste varjus metsa põgeneda, Velise meestele abiks tulnud Vigala mehed aga seda põgenemise teed ei teadnud. Nad peitusid laste magamiskottide alla ja kappidesse. Siit aga leidsid majja tormanud soldatid nad ülesse, kusjuures nad tääkidega läbi torgati.

Velise ja Päärdu 6-kl algkoolide õpilased ühisel metsapäeval Alama pargis 1932. a kevadel. Ees istub, müts põlvel Velise metsaülem K. Aulik

Ootamatu rünnaku tagajärjel sai tol 19. detsembri hommiku rünnaku tagajärjel Velise kihelkonnakooli majas ja lähemas ümbruses surma 7 meest. Raskesti haavatuid oli üle kümne. Palju oli kergemini haavatuid, sellest ajalugu vaikib, kuna neid raviti vaikselt kannatades, et keegi sellest teada ei saaks.

Põgenema pääses ka J. Paulus oma abiliste M. Aitsami ja J. Oviiriga. Velise rahval algasid aga väga rasked päevad. Järgnesid haarangud ja vangistamised. tulid Bezobrasovi karistussalk, välikohus, peksmine, mahalaskmine, kohus ja vangla.

Koolimaja oli rünnaku tagajärjel läbi lastud. Palju kooli inventari – kapid, lauad, maakaardid, raamatud – purustatud ja hävitatud. Tolleaegne õpilane Kristiine Orutamm meenutab: “Eks see kool ka osalt sellepärast lahti lasti, et aimati mis tuli. Pääle lahinguid kui elu oli juba vaiksem ja haarangud möödas tõi ema mu magamise riided koju, kõik olid verega koos. Ema pesi puhtaks ja seda tegid kõik lastevanemad.”

Velise kihelkonnakooli elust peale 1905. aasta sündmusi

1906. aasta alul määrati Velise kihelkonnakooli üheks uueks õpetajaks A. Rõigas. Viimase energilisel ettevõtmisel ja juhatusel puhastati koolimaja. Tehti hädavajalikud parandustööd, remonditi ahjud ja õppetööga võidi alata. Enne aga kulus pea kuu aega kui lapsed julgesid kõik kooli koguneda ja endine koolipere enamvähem kokku sai.

Velise 6-kl algkooli õpilased kevadmatkal 1931. a kevadel Võeva talu all

1908. aastaks oli õpilaste arv kasvanud üle saja, täpsemalt ulatudes 122-ni. Seoses sellega avati Velise kihelkonnakooli juurde Riia koolide nõukogu loal 1908. aasta lõpu poole abikool.

Sellisele lasteperele jäid ka kooli ruumid kitsaks, mille tagajärjel kannatasid õppimis- ja elutingimused. Abi saamise palved kõrgemale poole jäid rahuldamata. Riigis valitses kindlusetuse meeleolu.

Ei aidanud muud kui õpetajad võtsid ise asja käsile. Koolimaja suur õppeklass kohandati selliselt ümber, et seda võis kasutada ka peosaalina. Senine õpilaste sahver ehitati näitelavaks. Saali lasti teha peo jaoks pikad pingid, koolitöö ajal olid pingid laval. Muretseti ka algeline lavainventar. Lõpuks organiseeriti näiteseltskond ja laulukoor ja rahateenimine algas. Kõige selle tegevuse eestvedajaks ja hingeks oli õpetaja A. Rõigas. Tema juhtis laulukoori ja juhendas näiteringi. Ümbruskonna noored võtsid isetegevusest väga agaralt osa. Proovid toimusid koolimaja pühapäeviti ja vajaduse korral ka nädala teistel päevadel.

Õpilased võimlemas emadepäeva pidustustel Velise kooli õuel 1930. a suvel

Pidude külastajaid oli väga palju. Kõik mis siin rahvale pakuti oli uudne ja huvitav. Noored said koos käia, tantsida ja lõbutseda. Sissetulekud korraldatud pidudest võimaldasid peagi asuda koolimajas juurdeehitusi tegema. Pööningule ehitati kaks magamistuba, üks tütarlastele ja teie poistele. Muretseti juurde ka uusi õppevahendeid, kaarte, tabeleid, tehti uusi koolipinke. Õppetöö avardunud ruumides jätkus edukalt.
Seoses laste arvu pideva suurenemisega esitas Velise kihelkonnakooli valitsus Riia koolide nõukogule 1914. aasta alul palve uue koolimaja ehitamiseks. Mõnekuulise ootamise järel tuligi jaatav vastus. Ka uue koolimaja asukoha suhtes oli maaomanikuga kokkulepe olemas. Uus maja kavatseti ehitada vana maja vastu, üle maantee.

Lootus uuele majale aga nurjus peagi, kuna tuli teade, et raha uue koolimaja ehitamiseks on Esimese Maailmasõja tõttu seisma pandud. Saatuse tahtel tuli leppida olukorraga ja hea oli see, et oli suudetud oma algatusel suudetud teha majale juurdeehitus. Nüüd, vastpuhkenud sõja olukorras ei oleks ka sellest midagi välja tulnud. Puhkenud sõda tõi raskusi ka kooliellu, kuid neist saadi üle ja koolitöö jätkus.

Mälestusi Velise kihelkonnakooli õpetajatest

A. Schumann
Oli esimeseks õpetajaks Velise kihelkonnakoolis. Ta töötas esimese aasta üksinda ja oli ühtlasi ka koolijuhatajaks. Üldreeglina olid Ap. õigeusu koolide juhatajateks kohalikud koguduste preestrid. Kuna Velise kihelkonnakool alustas tööd 1884. aasta sügisel ja kogudus avati alles 18. juunil 1885, siis kooli tööle asumise ajal preestri ei olnud ja A. Schumannil tuli täita ka juhataja ülesandeid.
Ta oli rahva seas väga lugupeetud ja valiti peagi ka Velise vallasekretäriks. Nagu paljud tema eelkäijad sattus vastuollu tolleaegse Velise mõisaomaniku, parun Maydeliga, ja oli sunnitud seepärast Veliselt lahkuma. Velise rahva poolt saadeti küll delegatsioon palvega Riia piiskopi juurde, et A. Schumann edasi ametisse jääks, aga asjata. Palve jäeti rahuldamata, sest nähtavasti oli mõisnike mõju ka tsaariaegsete vaimulike hulgas küllalt suur ja A. Schumann paigutati 1887. aastal Veliselt mujale.

Nikolai Pokrovski
Määrati Velisele seoses Ap. õigeusu koguduse avamisega 1885. aasta suvel. Oli siitpeale ka kihelkonnakooli juhatajaks. Koolis on preestrid andnud ainult usuõpetuse tunde. Üldse on nii N. Pokrovski kui ka suurem osa hilisemaid preestreid olnud kooli elu ja töö vastu väga ükskõiksed. Tundides olevat nad alati viibinud pikas mustas kuues ja ristid kaelas, selline oli nõue. Kuna ta oli Velisel vähe aega ja lahkus siit 1887. aastal, siis mälestusi rahva seas temast säilinud ei ole.

N. Küppar
Määrati Velisele õpetajaks 1885. a suvel, enne koolitöö algust. Ka temagi lahkus Velisel üsna pea, samuti 1887. aastal. Seetõttu pole ka tema elust ja tööst jäänud märgatavaid jälgi. Seega lahkus sel aastal kogu kihelkonnakooli õpetajate pere ja A. Schumanni asemele määrati õpetajaks A. Haan.

A. Haan
Olnud väga lugupeetud õpetaja. Tema ajal on koolis tunduvalt tõusnud õppetöö tase. Tema tubli õpetaja töö tulemuseks peetakse seda, et nii paljudel õpilastel õnnestus pääseda kõrgematesse koolidesse.. A. Haan on jätnud oma nime ka Velise kultuurilukku. Tema algatusel alustati 1891. aastal Velise Rahvaraamatukogu Selts. Seltsi raamatukogu oli üks esimesi piirkonnas. Seltsi organiseerimisel toimusid Velisel järjekindlalt peoõhtud, kus kavas olid näitemängud ja koorilaul. Selts tegutses kuni 1944. aastani. Õpetaja Haan oli kogu Velisel töötamise aja kohaliku laulukoori ja näiteseltskonna juhiks.
A. Haan arreteeriti 1905. aasta sündmuste ajal. Tal tuli viibida ka vangistuses ja peale seda ta enam Velisele tagasi ei tulnud. A. Haan oli Velise ühtejärge 10 aastat ja räägitakse temast veel tänapäevalgi ainult head.

Preester N. Pokrovski asemele määrati Velisele teiseks preestriks Savva Sepp. Tuli Velisele samuti 1887. aastal ja oli samuti rahva poolt lugu peetud. Tema Velisel oleku ajal toimus piirkonna suur ap. õigeusku minek. S. Sepp oli abimeheks paljudes ettevõtmistes. Tema abiga kutsuti Vigalas Aitsami talus ellu ap. õigeusu kool. S. Sepa vahelesegamisel kinnitati Vigala muusikaseltsi põhikiri. See oli parunite vastuseisu tõttu seisnud aastaid kinnitamata. S. Sepp lahkus Veliselt 1895. aastal.

Õpetaja A. Küppari asemele määrati Velisele õpetajaks 1887. aastal S. Vostovisensky. Oli Velise lühikest aega, kolm aastat, ja lahkus siit 1890. aastal. Mälestusi tema tegevuse kohta säilinud ei ole.

P. Peterson tuli eelmainitu asemele. Teatakse, et oli tagasihoidlik ja vaikse iseloomuga inimene ja seltskonnaelust osa ei võtnud. Oli Velisel 5 aastat ja lahkus koos S. Sepaga.

1890. aastal määrati Velisele õpilaste rohkuse tõttu neljas niinimetatud abiõpetaja. Sellele kohale tuli Martin Leo Ta oli Velise vallakooli õpetajaks olnud aastatel 1870-72. Kuna palk oli siis äärmiselt väike (40 rubla ja paar tsetverti prügist vilja aastas), mida M. Leo nimetas nälja palgaks, oli ta 15 aastat õpetajaks Raikkülas. Sealt tuli ta uuesti Velisele ja nüüd juba kihelkonnakooli õpetajaks. Lahkuminekud esinevad dokumentide ja M. Leo enda mälestuste vahel. M. Leo väidab, et on Velise kihelkonnakoolis õpetajaks olnud 17 aastat ja pidi sel juhul Velisele tulema juba 1887. aastal. Seda tuleb õigeks pidada, kuna 1905. aastal M. Leo enam õpetajaks ei olnud.

Preester S. Sepa asemele määratakse kirikuvalitsuse poolt 1895. aastal Johannes Zvetkov. Oli sõprust pidanud viinaga, mispärast naised on kirikus maha karjunud, ega pole lubanud üldse enam kirikusse minna, kui selline mees edasi preestriks on. Kolme kuu pärast on J. Zvetkov Riia vaimuliku valitsuse poolt Veliselt ära kutsutud.

Õpetaja Petersoni asemele määrati uueks õpetajaks N. Masso. Mälestused temast on veel küllalt selged. Elab veel tema õpilasi ja nad kõik mäletavad teda kui ranget ja nõudlikku õpetajat. N. Masso lahkus Veliselt 1902. aastal.

 

Et preester Zvetkovi ebaväärikat käitumist vaimulikuna unustama sundida, määrati tema asemele otsekohe autoriteetne inimene, Andei Pärtel. Ta võitis kiiresti rahva usalduse nii õpetajana kui ka vaimulikuna. A. Pärtel töötas Velisel 7 aastat ja lahkus 1902. aastal. Oli aga veel 1922-32.

 

 

 

Masso asemele määrati 1902. aastal õpetajaks Jaanus. Viimasest igasugused andmed puuduvad, kuna ta on olnud väga lühikest aega ja tema asemele tuli Endrekson kelle kohta samuti mälestusi pole, sest lahkus samuti peagi ja 1905. aasta kevadel tuli Velisele õpetajaks Jaan Paulus.

Senine sagedane õpetajate ümberpaigutamine mõjus väga halvast kooli õppetöö tasemele. Ei olnud ka J. Paulusest õpetajana asja, kuna tema tegevus oli seotud rahvakoosolekute korraldamise ja organiseerimisega. Et õppetöö koolis siiski kuidagiviisi toimuks, võttis Paulus oma asemele õpetajaks A. Palmi. Ta oli endine kihelkonnakooli kasvandik ja õppis tol ajal Tartu õpetajate seminaris. 1905. aasta 19. detsembril kui “mustsada” koolimaja ründas, õnnestus J. Paulusel põgeneda kuid A. Palm võeti vangi.

Preester A. Pärteli asemele tuli uueks preestriks Johann Allik. Ta oli ainukene, kes 1905. aasta detsembris Velise kihelkonnakooli õpetajatest veel järel oli. Tegelikult oli kool ilma õpetajateta, kuna preestri osa oli selles väike.

 

Velise kihelkonnakooli oli tabanud suur kaos, sest maja oli kuulidest läbi lastud, õppevahendid purustatud ja hävitatud, oli vaja energilist õpetajat, et koolielu uuesti normaalsetele rööbastele juhtida. See mees ka leiti ja 1906. aasta algul määrati õpetajaks Anton Rõigas.

Temast on jäänud Velisele sügavad vaod, mida ta ajas laostunud kihelkonnakooli põllul ja kultuurielus. Ta töötas väga pingeliselt siin kuus aastat ja lahkus 1912. aastal. Tema energilisel juhtimisel remonditi koolimaja, muretseti uued õppevahendid ja kool alustas peagi tööd. A. Rõigas pani uuesti elama ka Velise seltsitegevuse. Mälestused temas on veel eredad. A. Rõigasele abiks määrati 1906. aasta maikuul õpetaja K. Kahk. Teada on temast vähe, Veliselt olevat lahkunud majanduslike raskuste pärast.

 

Asemele tuleb Theofil Schmidt (Saimre). Ta jääb Velisele pikaks ajaks ja saab siin niiöelda omainimeseks. Ta töötab siin ühtejärge 34 aastat ja paigutatakse Saksa okupatsioonivõimude poolt 1941. aasta sügisel Masso algkooli juhatajaks.

 

 

 

Ka preester J. Allik ei püsinud Velisel kaua ja määrati siit ära 1907. aastal. Aasta oli kogudus ilma preestrita, enne kui 1909. aastal määrati uueks preestriks Peeter Laretei. Ta on olnud rahva seas igati lugupeetud, nii õpetaja kui ka vaimulikuna. Olnud aktiivne seltskonnategelane, juhatas kaua aega laulukoori. Samaaegselt avati Velise kihelkonnakooli juurde Riia koolide nõukogu loal abikool, kuna õpilaste arv oli tunduvalt kasvanud.

Abikooli õpetajaks määrati Elise Vabrit. Oli samuti kaasaegsete järgi tubli õpetaja ja energiline seltskonnategelane. P. Laretei ja E. Vabrit lahkusid Veliselt 1919. aastal, olles siis väsimatult ja ennastsalgavalt töötanud 10 aastat. Nad jätkasid tööd koolipõllul Häädemeestel.

A. Rõigase asemele määrati uueks õpetajaks Mihkel Lembet. On olnud tagasihoidlik ja heasüdamlik inimene, kuid siiski tubli töötaja. Üks tema õpilasi, Maria Siimsalu (praegu 75 aastat vana), jutustab: “Lembet oli hea õpetaja. Ta oli väga lihtne ja tagasihoidlik. Käis maamehe moodi rätik kaelas. Schmidtil oli alati lips ees.” M. Lembet mobiliseeriti 1916. aastal Esimesse Maailmasõtta. Tema asemele uut ei määratud ja kool töötas oma viimased aastad kolme õpetajaga: Peeter Laretei, Theofil Schmidt ja Elise Vabrit.

1. A. Schumann 1884-1887
2. N. Pokrovski 1885-1887
3. N. Küppar 1885-1887
4. A. Haan 1887-1905
5. S. Sepp 1887-1895
6. Vostvisenski 1887-1890
7. Peterson 1890-1895
8. M. Leo 1887-1904
9. J. Zvedkov 1895 (3 kuud)
10. N. Masso 1895-1902
11. A. Pärtel 1895-1902
12. Jaanus 1902-
13. Endrekson -1904
14. J. Paulus 1903-1905
15. A. Palm 1905 (mõned kuud)
16. J. Allik 1902-1907
17. A. Rõigas 1906-1912
18. K. Kahk 1906-1907
19. Th. Schmidt 1907-1919
20. P. Laretei 1909-1919
21. E. Vabrit 1909-1919
22. M. Lembet 1912-1916

Velise kihelkonnakool 1917. aastal

Oli jälle saabunud aeg, kus Velise kihelkonnakoolimajas peeti rahvakoosolekuid, kus arutati silmapilgu tähtsamaid küsimusi. Neil aegadel peeti koosolekuid ka vallamajas, mistõttu ei olnud need eriti takistuseks koolitööle, nii nagu see oli 1905. aastal.

1. mail 1917. korraldasid õpetajad ja õpilased rongkäigu 1905. aasta ohvrite mahalaskmise paika. Enne rongkäigu algust toimus koolimaja õues miiting. Rahvast oli kogunenud selleks puhuks üle valla enneolematul hulgal. Kaasaegsete mälestuste järgi arvati neid üle tuhande. Sellist enneolematut suurt austust ja lugupidamist avaldas Velise rahvas oma julgetele poegadele, kes olid oma elu jätnud tõe ja õiguse, vabaduse ja õnne eest. Rongkäik toimus tõrvikute valgel. Mõrvapaigas esineti kõnedega ja esines õpilaskoor.

Velise 6-kl algkooli lõpetajad 1935. a kevadel. Eesreas: G. Karell, L. Neidre, Th. Saimre, Ed. Kildemaa ja doktor M. Kull

1917. aasta lõpul tekkis aga koolil ka raskusi õppetööga. Üheks mureks oli petrooli puudus. Siin tulid aga abiks lapsevanemad, kes valmistasid kodus lambarasvast küünlaid ja õppetöö nii koolis kui ka internaadis õhtune õppimine võisid jätkuda. Internaadis oli sel ajal 90 last.

Peagi järgnes saksa okupatsiooni aeg. Koolitöösse uued peremehed suurt ei sekkunud, kuna aeg oli siinolekuks lühike. Neid aegu Velise kooli elust meenutab kooli tolleaegne õpilane, hilisem Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud Aleksander Emmo, kes nüüd kõrges eas oma pensionipõlve veedab.

Aleksander Emmo mälestusi Velise koolist 1917.-1920. aastal

"Ei tahaks nagu uskuda, et hetki, mis Velise koolis mööda saatsin, võiks nimetada mälestusteks. Niivõrd värskelt on nad alles meeles. Kui teekond mind vahest Velisele viib ja kui seal sama vana koolimaja silman, siis tekib vahest alateadlikult niisugune tunne, nagu oleks mingisugune koolivaheaeg mööda ja tulen praegu kooli.
Oli sompus sügisene pühapäeva õhtupoolik, kui üle hallide kuuride ja majade mulle esimest korda Velise kiriku punased tornikatused paistma hakkasid. Pikk oli tee Palaselt Velisele, läbi heinamaade, üle ojade ja mööda porisse uppuvaid külatänavaid, kus meid vahetpidamata vihased koertesalgad ründasid. Nüüd viimaks puruväsinult olime Velisel ühes nädalase leivamoonaga. Siia tuli pühapäeva õhtul veel teisigi lapsi, kelle kodu nii kaugel oli, et esmaspäeva hommikuks õigeks ajaks kohale ei jõutud.
Võõras oli siin, kuid üksinda ei tundnud ma ennast. Oli ju kodukülast kaunis kogu poisse, kes Velisel koolis käisid. Siin olid isegi minu karjasõbrad Iisraelid, Aleksander ja Konstantin ehk Iisraeli poisid, nagu neid lühemalt nimetati.
Siin oli kõik hulga suursugusem ja auväärsem kui vallakoolis, kus ennem olin õppinud: suured poisid, niisama pikad või pikemad kui õpetaja, mitu klassiruumi, ühes neist suur klaasustega kapp imelikke vigureid täis, mitu õpetajat ja koolijuhatajaks preester pikas mustas kuues. Päevane tegevus sündis kõik kindlas raamides ja ettenähtud kellaaegadel. Kõik see äratas austust ja lugupidamist selle asutuse vastu.
Nüüd on koolis mitmesugused õpilasorganisatsioonid. Sel ajal ametlikult ei tegutsenud ühtegi. Kuid seaduse poolt tunnustamatuna elutses meil “Pallase kommuna”. Peale punase nime ei olnud selles organisatsioonis midagi punast. Seda nime ei valinud me ka endile ise, vaid see oli vist mõne naljahamba poolt meile pilkeks kaela sokutatud. Sel ajal liikus neid punast värvi sõnu rahva ja õpilaste seas ohtralt ringi. Ega suurem hulk üldse nende sõnade sisu ei taibanud, vaid neid tarvitati kui moes olevaid sõnu, et jutt oleks ajakohane. Nii räägiti mõisa maade “planeerimisest”, soo “motiveerimisest” jne. Kuid nimi ei riku meest ja me kandsime seda nime uhkusega. Sellel “kommuunal” ei olnud ei juhatust ega ametlikku asjaajamist (nimi oligi selles mõttes tabavalt loodud). Kuid ühte hoidsime igal ajal ja igal pool. Ilmusime esmaspäeva hommikul kooli pikkuse järele reas, siis öeldi: “Pallase kommuuna tuleb.” Pikk tee maha käia oli hulgakesi kergem. Arusaadav, et üheskoos sündis laupäeva, ja vahest ka kesknädala õhtul kojutraavimine. Teekond läks ikka otse ja sammusime nii kiiresti kui jalad võtsid, kõige ees Iisraeli Sass, kes kõige väledam käima oli. Kiirustada oli vaja, et pimedaks mitte teele jääda.
Ja kui meie seast kellegi au oli riivatud, või muidu arvamised lahku läksid, nii et asja tuli kätega õiendada, siis olid Palase poisid kui üks mees väljas ja õigus pidi meile jääma. Ka niisugust asja ei juhtunud, et oleksime omavahel tülitsenud. Jutuga koduste seas olime ettevaatlikud, et ei räägiks üksteise äpardustest ja pattudest, mis koolis oli sündinud. Siin käitusime nii nagu õpetab kaheksas käsk: “Kõik head temast (so ligimesest) kõneleme ja kõik asjad heaks kääname.” Palase kommuunasse loeti Aleksander ja Konstantin Israeli, Tõnis Looringut, August Plaamust, Hans Pipart, Jaan Sipelgast ja mind. Kommuunasse kuulusid veel mõned, kes küll meie külast pärit ei olnud, vaid olid nn hingesugulased. Neist võiks nimetada Jüri Põikpuud, Jüri Paavelit ja teisi.
Kavatsusi ja plaane oli meil hiilgavaid, kuid väike viga oli nendega, nad ei teostunud. Näitena võiks nimetada oma ajakirja asutamise kavatsust, mis pidi ilmuma hakkama nii, et iga autor kirjutab sinna oma käega kirjutise ja leht rändab ühelt lugejalt teise kätte. Leht oleks kindlasti tänapäevani ilmunud, aga kahjuks esimene number jäi ilmumata.
Siis ei tuntud veel romaanide hindamise kommet, nagu seda tänapäeval tuntakse. Vist elasime liiga vara. Seda koges Jüri Põikpuu. Ta oli ühel õhtul peale tundide lõppu õige roosilises meeleolus, lubas romaani kirjutada ja kirjutaski ning saatis teistele õpilastele lugemiseks. Vist ei olnud sellel õpilasel, kellele romaan lugemiseks saadeti, arusaamist heast kirjandusest, tundis end haavatuna, vihastas ja ulatas Põikpuu loomingu lugemiseks õpetajale. Oodatud au ja kuulsus jäi tulemata, saime vaid õpetajalt kaasõpilaste pilkamise eest noomida ja olime õnnelikud, et halvemat ei juhtunud. Niisugused olid ajad.
Petrooli ei olnud saada. Õppetükkide õppimine toimus rasvaküünla või rasvalambi valgusel. Igal laudkonnal küünlajupp või rasvalamp ehk “sitipu” nagu viimast hüüti.
Et valgusega pidi kokku hoidma, siis polnud mõtet pimedas koolimajas istuda. Kui õppetükid õpitud olid, mindi jõekaldale liugu laskma. Muretseti külast paar rege ja mõni kelk ning läks lahti liulaskmine. See oli metsik sõit: poistekuhi reel –vuhisesime järsust kaldast alla. Kalda veere all oli roigasaed ja aia sees küll mulk, kas siis regi just seda mulku oskas üles otsida. Enamasti tormas ta aia otsa, siis purunes aed suure praginaga ja teibatükid lendasid jõejääle. Kelle närvid aia otsa sõitmiseks küllalt tugevad ei olnud, see poetas ennast varem reelt maha ja lonkis tagasi mäele uut sõitu ootama. Vähe oli neid, kes vaeva paljuks ei pannud, et rege mäe otsa tagasi tirida. Üleval aga ootas trobikond sõpru, kes ree ülesjõudmisel kohe peale hüppasid ja uus sõit läks alla. Ei olnud seal kellelgi aega vaadata, kui hästi end keegi reele mahutas. Nii jäi mõni vahest ainult kätt-jalgapidi teiste vahele reele rippuma ja patune keha pidi sellepärast ree järgi kaldast alla lohisema. See mees karjus siis nii kuidas hääl lubas. Suuremaid õnnetusi ei juhtunud, kuid lugematud olid need sinised laigud ja muhud, mis selle sõidu järele kehale tekkisid. Olgugi, et kodus sai neid varjatud ja oigamist tagasi hoitud, kuid neid nähti ikkagi. Mul kodus oldi hirmul ja arvati see isegi külgehakkav haigus olevat.
Ajaratas on edasi veerenud, lastest on täiskasvanud saanud. Sinised muhud on kadunud, kibedused ununenud. Velise koolis veedetud noorusaastaist on jäänud ilusad mälestused."

Velise 6-kl algkooli III klassi õpilased 1930. a kevadel

Velise 6-kl algkooli õpilased ekskursioonil 1931. a

Jõulupidu Velise 6-kl algkoolis 1930. a

Velise 6-kl algkooli lõpetajad 1928. a kevadel

Velise 6-kl algkooli õpilaspere 1938. a kevadel