7. juunil 2008 tähistas Valgu organiseeritud tuletõrje oma 75. aastapäeva uhke tuletõrjetehnika paraadi ja haarava võistlusega. Alljärgnevalt viiteid toimunud üritusele.

Pikem ülevaade Raikküla VTSi kodulehel
Tuletõrje ajaloo uurija Heiki Perli video koos kommentaaridega
Fotograaf Taimo Tammiku galerii päevast
Raplamaa tuletõrje ajalugu

-------------------------------------------

Käesoleva kroonikaraamatu lehekülgedele olen kirja pannud momente praeguse Rapla rajooni (tegu on 1981. aastal valminud uurimistööga, sellest lähtuvalt on autor kasutanud vastava ajastu terminoloogiat, mis on säilitatid muutumatuna - toim.) territooriumil tegutsenud vabatahtlike tuletõrje ühingute tegevusest.

Ükski kroonikakirjutaja pole võimeline ammutama ja kirja panema kõiki käsitatava ajastu sündmusi. Nii on see ka käesoleva kroonikaga. Palju on siingi valgeid lehekülgi, mis jäävad ootama täiskirjutamist. See pole kerge.

Aeg on teinud oma töö. Palju sellest, mis on 50-80 aastat tagasi vabatahtlike tuletõrje ühingute koosolekutel ja asjaajamise käigus kirja pandi, on seni leidmata, või hoopiski hävinud. Arhiiviriiulitele on neid väärtuslikke dokumente jõudnud vähe.

Aastakümnete hämarusse kaovad ka mälestused. Neid, kes vabatahtlikult tulid, et ühiselt kaitsta ühiskonna ja rahva vara tulekahjude hävingust, on veel üksikuid elavate seas, rääkimata asutajaliikmetest, kelle õlgadel seisid kõik alguse organiseerimise raskused. Alustati ju kõiki tühjalt kohalt.

Vabatahtlike tuletõrje ühingute osa meie seltside ja ühingute tegevuses oli laia haardega, väga omanäoline ja vajab seepärast põhjalikumat uurimist. Avaldan siinkohal tänu kõigile neile, kes mulle kroonika kirjutamisel abi osutasid, oma mälestusi jagasid ja materjale kasutada andsid.

Juba inimkultuuri algaegadel, siis kui ei tuntud veel kunstlikku tuletegemist, kasutas inimene tuld igapäevases elus, oma vahetu abilisena. Loodusest (pikselöögist, tulemägede tegevus) saadud tuli hoiti ja valvati kolletes ja tuleasemetel ööd kui päevad, et see ei kustuks ega pääseks kolletest välja, laastavat hävitustööd tegema.

Nähes tule kasutoovat, samas aga hävitavat omadust tulekahjude näol, hakati tuld jumaldama. Tuld peeti elavaks olendiks. Arenes välja tulekultus. See valitses sajandeid, enne kui tulejumala müüt kummutati ja usk tule maagilistesse võimetesse hajus. Pikapeale allutas inimene tule oma tahtele. Kui see aga inimesi meelevalla alt välja pääses, sai ta vaenlaseks ja tekitas suurt kahju.

Mida kaugemale inimkond oma arenguteel jõudis seda hukatuslikumaks said tulekahjud. Need paisusid (linnades, asulates) väga suureks just seetõttu, et tuletõrje vahendid ja tehnika olid väga algelised.
Ajaloost on küllalt teada kohutavaid õnnetusi, kus hävisid terved linnajaod ja sajad tuhanded inimesed jäid peavarjuta. Ka meil Eestis on olnud selliseid, nagu näiteks 1938.-1939. a. Petseri linnas. Isegi Rapla rajoonis (lähtuvalt töö koostamise ajast kasutab autor haldusüksusena rajooni, Rapla puhul on tegu kattuvusega tänase maakonnaga – toim.) on olnud küllaltki suuri tulekahjusid.

Inimühiskonna arenguga muutus tõhusamaks ka tulekahjude vastane võitlus, kuid see arenes väga visalt ja aeglaselt. Tuletõrje tegutses vabatahtlikkuse alusel. Riigivalitsused ei osutanud tuletõrje tegevusele ja selle arengule kuigi suurt tähelepanu. Selline oli olukord omaaegsel Tsaari-Venemaal ja ka kodanlikus Eestis (siin ja edaspidi mõeldakse kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariiki – toim.). Tuletõrjuja pidi neil aegadel kogu aeg olema paluja osas, kogudes elanikelt annetuste näol kopikas haaval raha, et osta tulekaitsevahendeid ja tehnikat. Ometi kaitsti ju rahva vara.

Käesoleva kroonikaraamatu kirjutamisel on kasutatud ja läbi töötatud materjale Eesti NSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis – fond nr. 2818.
Eesti NSV Tuletõrjemuuseumis
Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Kirjandusmuuseumis
Eesti NSV Teaduste Akadeemia Teaduslikus raamatukogus ja kohapeal säilinud Rapla, Raikküla, Sipa ja Velise vabatahtlike tuletõrje ühingute materjale.
Peale selle on kümned kaasaegsed tuletõrje ühingute tegevliikmed jaganud oma mälestusi ja andnud fotosid. Neile kõigile siinkohal suur aitäh!