Vigala Vabatahtlik tuletõrje ühing asutati 12. juunil 1932. a. Ühingu tegevuse piirkonnaks oli Vigala vald, mis oli Velise ja Suuremõisa järel üks suuremaid tolleaegsel Läänemaal. Valla elamute üldarv ulatus üle 650. 1933. a. asutati valda veel teise vabatahtliku tuletõrje ühinguna Jädivere, mille tegevuspiirkond haaras valla idaosa külad, Kivi-Vigala piirkonna. Muidugi ei saanud see ühing kaua iseseisvalt tegutseda, kuna vastava seaduse järgi tuli neil liituda Vigala ühinguga, jäädes tegutsema Jädivere koguna (rühmadena).

Vigala VT ühingu asutajateks liikmeteks peaks nimetama Hans Puumani, kes oli esimeseks esimeheks ja hiljem revisjoni komisjoni esimehe ametis. Teine mees, kes kogu oma jõu ja energia ohverdas ühingu heaks, oli Eduard Tohver. Oli samuti esimehe ameti kohal 1935-1937 ja hiljem kompanii pealik.

Ed. Tohveri kirjutatud on isegi veerandsaja leheküljeline brošüür valla tulekaitse kohta. Brošüüri pealkirjaks on “Vigala rahvale” ja alapealkirjaks “Palun iga Vigala kodanikku esimesel võimalusel tähelepanelikult läbi lugeda”. Kahjuks pole õnnestunud brošüüri leida. On vaid mõned katkendlikud väljakirjutused sellest, kus on öeldud: Vigala vallas läheks praeguste toetusmäärade juures 25. a. (brošüür ilmus 1940. a. algul) nõuetekohase tuletõrje väljaarendamiseks. Selle aja lühendamiseks teeb ta ettepaneku, et tuletõrjele tuleks annetada vähemalt 0,1% varanduse väärtusest ja tuleks koonduda oma valla kindlustuskassade ümber.

Oma ettepanekud on ta kokku võtnud järgmiselt: ühendame oma organisatsiooni kaudu Vigala rahva, arendame siis ühisel jõul võimalikult kiiresti täiuseni oma tuletõrje korralduse, surudes selle abil miinimumini meile kahjutulede läbi tekkinud kahjusummad, mille läbi tõuseks meie kõigi usk oma ühistegeliku kindlustuskassa kindlasse paremusse. Seega võimaldub meil kõigil oma varandust kindlustada, enneolematu odava preemiaga ja selle läbi kokkuhoitud summadega teostame Vigala elule ja aule vajalikud üritused”. Nii arutles Vigala VT ühingu aktiivne liige Ed. Tohver. Võib-olla oleks tõesti pidanud tuletõrje ühingute ja valla abistamiskassade omavaheline koostöö olema suurem ja tihedam. Oma brošüüris toob Ed. Tohver kriitilisi märkusi ka ühingu tegevuse, eriti koosolekute pidamise kohta. Ta kirjutab: “Lõpuks tuleb meil veel kindel seisukoht võtta meie igasuguste koosolekute korra suhtes. Vaadeldes neid, eriti algust, tundub nagu oleks Vigala rahvas asutanud mingi registreerimata vastastiku kiusamise ühingu. “Kolmveerand” või tund peale kuulutatud algust hakkab juba harilikult “tilkuma”. Paremal juhul “poolteise” pärast ehk saab hädapärast alustada ja lõpuks mõnel juhul inimesi koos päris kenasti.

Kuna Vigala vald oli territooriumilt küllalt suur ja hoonestus ja elanikkond hajutatud, oli ühingul moodustatud rühmad:
I Jaama rühm, ülem Eduard Hatto, hiljem Rudolf Põlma;
II Kesk-Vigala rühm, ülem Hans Säinas, hiljem Hugo Tikas;
III Araste rühm, ülem Jaan Salk;
IV Naravere rühm, ülem Eduard Neem;
V Jädivere rühm, ülem Vello Säästla.

Peale valdade reformi 1938/1939 a. liideti Vigala valla külge Velise valla külad – Manni ja Rääsküla – kuhu siis moodustati ka omaette rühm. Sellel rühmal aga ei olnud pritsi, kuna Velise ühingult Vigalale vanasid üle ei läinud. Oma koosolekuid ja pidusid pidasid ühing Kesk-Vigala rahvamajas. Koosolekuid peeti ka Peru koolimajas. Jädivere rühm korraldas ka iseseisvaid pidusid tööstur Adamsoni ruumides.

Esimese käsipritsi sai ühing Vigala valla vastastiku kindlustuse seltsist. Ühtegi pritsikuuri aga ei ehitatud, vaid pritsid ja muu tulekaitse vahendid olid hoiul talude kuurides ja küünides. Vigala VT ühingu juures tegutses väga edukalt naisrühm. Naisrühmad tegutsesid ju enamuse ühingute juures, aga peamiselt majandusalal, aidates korraldada pidusid, loteriisid, näitemüüke, maskipidusid jne. Tuletõrjealastel võistlustel hakkasid mõned üksikud eesrindlikumad naisrühmad osalema alles peale sõda (Kabala, Kehtna jt.). Vigala VT ühingu naisrühm oli aga võrdselt meestega võistlustel juba 1938. a. alates.

Üks naisrühma asutajaid liikmeid ja rühma vanem oli Madli Põldoja. Mainima peaks veel Elsa Tikast, kes oli samuti asutaja liige. Kauaaegse ühingu naisrühma liige Selma Põldma, kes samuti tegutses naisrühmas, meenutab Araste rühma tublisid naisi Salme Holmbergi, Leida Nõmmestet jt. Vigala ühingu tegevuse kohta lähemad andmed puuduvad. Ühtteist on siiski veel säilinud kunagiste ühingu liikmete mälestuseks.

Majandusliku olukorra poolest oli Vigala ühing keskmiste seas. Ühingul oli 5 käsipritsi ja 1939. a. osteti ka mootorprits. Sissetulekuid saadi, nagu üldiselt pidude, loteriide ja näitemüükide korraldamisest. Nagu ajakirjanduse veergudelt leida võib, korraldati siin ka suuremaid tuletõrjealaseid üritusi.

“Lääne Elu”, nr. 108, 20. sept. 1939. a.
Vigalas peeti tulekaitse päeva. Vigala põllunduskooli juures toimus pühapäeval Vigala tulekaitse päev. Sel puhul peeti tuletõrjealased võistlused ja paraad, millele järgnes aktus. Päev algas tuletõrje üksuste paraadiga, mille võttis vastu brigaadi pealik B. Mels. Paraadile järgnenud aktuse avas Vigala kompanii pealik. Kõnelesid brigaadi pealik B. Mels ja divisjoni pealiku abi A. Talu.

Aktust kaunistasid Lihula tuletõrje orkester ja Teenuse perenaiste seltsi koor. Pärast aktust järgnesid tuletõrjealased võistlused. Võisteldi käsipritsi alal, köieveos, hüdropuldi alal ja rivis. Võistluste järgi demonstreeriti uut Vigala ühingu mootorpritsi.

Vigala valla elanikud suhtusid ühingu tegevusse küllaltki osavõtlikult, mida näitab ühingu liikmete arv. Esimese jaanuari seisuga 1940. a. oli ühingul 215 tegevliiget, nendest naisi 55. Peale selle kuulusid ühingu liikmeskonda 10 toetajat liiget ja 24 noorliiget. Kuue ja poole aasta kestel oli ühing suutnud endale muretseda 5 käsipritsi ja ühe mootorpritsi. Hüdropulte oli ühingul vaid üks. Pritside jaoks oli 16 m. imevvoolikuid ja 237,5 m. survevoolikuid.

Aastavahetusel 1939/40 oli ühingu esimeheks Hans Haljasmaa, sekretäriks Elsa Tikas, laekuriks Hugo Tikas ja revisjoni komisjoni esimeheks Hans Puumann. Mainima peaks veel ühingu varahoidjat Hans Säinast, kompaniipealikku Johan Suid, August Saaret, Jaan Salki jt.

Ka selle ajavahemiku kohta on materjalid hävinud. Mõningasi mälestusi neist aegadest on Selma ja Rudolf Põlmal: “Sellises ulatuses nagu enne sõda, ühing enam ei tegutsenud. Sõda oli palju ühingu liikmeid laiali kandnud. Tegutseti peamiselt Vana-Vigala jaama ümbruses, koos põllutöökooli rahvaga. Terve valla inimesed ühingusse tegevusse haaratud ei olnud. Kõik üritused, peod ja koosolekud peeti põllutöökooli ruumides. Korraldati ka võistlusi, paraade. Vana-Vigala pargis peeti isegi üks divisjonipäev.

Täpselt ei mäleta, kas 1946. või 1948. a. osteti ühingule Pärnu-Jaagupi kooperatiivist üks trofeeauto. Sai palju vaeva näha ja autoostu raha korjata. Mõned aastad see auto meil oli ja viidi siit ära Märjamaale, või kus, ei tea.

Peale 1949. a. ühingu tegevus pea iseendast vaibus. Käsipritsid anti üle kolhoosidele ja mootorpritsi sai kooli tuletõrje meeskond omale. Kooli meeskonna baasil korraldati küll veel mitmeid õppusi ja kursusi, kuid ühingu kui niisuguse tegevust enam ei olnud. Kõik suuremad tuletõrje kursused ja õppepäevad peeti rajooni keskuses - Pärnu-Jaagupis ja hiljem Märjamaal. Kursusi peeti seal ka majandite salgajuhtidele. Neist aegadest võiks nimetada Ants Aiaotsa, Eduard Tohveri ja Ado Ülemaanteed veel varasemast ajast. Neile lisaks Antu Alliksalu, Jaan Õige jt. hilisemast perioodist, kes siis neil aegadel veel ühingu juures tegutsesid”. Muidugi olid nende hulgas ka Selma ja Rudolf Põlmad.

Vigala VTÜ meeskond 1938. a. Peru koolimaja juures.

Vigala VTÜ jaama rühm 1948. a.

Majandite salgaülemate seminar Pärnu-Jaagupis 1955. a.