Fotod

Velise vabatahtlik tuletõrje ühingu asutamiskoosolek peeti Velise vallamajas 9. aprillil 1932. a. Põhikiri oli registreeritud 24. märtsil ja asutajate liikmetena olid sellele allakirjutanud: Aug. Nagelson (Naglas) konstaabel, Jaan Tonna põllumees ja Ado Jeeser (Jõesaar) kaupmees.

Esimese peakoosoleku päevakorras oli:
Liikmete vastuvõtmine
Koosoleku juhataja ja protokollija valimine
Liikme ja sisseastumismaksu määramine
Valimised põhikirja järele
Läbirääkimised

Koosolekust osavõtjaid oli 32, kes kõik astusid samal päeval ka ühingu liikmeks. Esimesel päeval ühingu liikmeks astujad vabastati sisseastumismaksust. Nii sisseastumise, kui ka liikmemaksuks määrati võrdne summa 25 senti. Ühingu esimeheks valiti ühel häälel kooliõpetaja Gustav Karell. Kinnisel hääletusel valitud juhatuse liikmed jagasid omavahel ametid: August Nagelson (peamees), Mihkel Miil (esimehe abi), Mihkel Abro (sekretär) ja Jaan Reiman (kassapidaja). Juhatuse liikmete kandidaatideks jäid Jaan Tonna, Jaan Neemann ja Mihkel Jammir. Revisjoni komisjoni koosseisu valiti ühel häälel Jüri Uritam, Voldemar Piperal ja Martin Koobas. Liikmekandidaatideks jäid: Alfred Maasing, Alfred Saaliste ja Jaan Burmeister. Otsustatakse astuda Eesti tuletõrje liidu liikmeks. Velise oli üks viimaseid valdu Läänemaal, kus vabatahtliku tuletõrje ühingu asutamine nii kaua aega võttis, oli ka veel teisigi, nagu: Vigala, Sipa jne. Jüri Uritame ettepanekul otsustatakse osta Valgu Põllumajanduse ja tööstuse osaühistult esimene käsiprits.

Nagu kõikjal, nii oli ka Velise ühingul, esimesed mured, kust saada raha. Velislastel oli mõnevõrra õnne. Vallavalitsuselt saadakse toetust 240 kr., mille eest saab pritsi ära osta ja raha jääb veel ülegi. Pritsi eest maksti 150 kr. Suudeti ära pidada ka üks pidu. Lisaks liikmemaksud ja aasta lõppedes oli kassa tasakaalus 304,47 kr., kusjuures ülejääki 26,25 kr. Aasta pärast, teisel peakoosolekul otsustatakse asutada valla piirides veel kolm osakonda: Valgu, Nurtu ja Päärdu. Velise vald, mille piirides ühing pidi tegutsema, oli küllaltki suur. Elamute arv ulatus sel ajal vallas 648 hooneni, olles hoonete arvult Läänemaal teisel kohal (ainult Suuremõisa vallas oli 2 hoonet rohkem). Peakoosolekul otsustati igasse osakonda valida üks isik, kes kohapeal asja organiseeriks ja asutamise koosoleku kokku kutsuks. Valituks said: Valgus Jüri Uritam, Nurtus Jaan Korkmann ja Päärdus Voldemar Piperal.

Ühingu teisel tegevusaastal ostetakse juurde veel kaks käsipritsi. Ühe neist saab omale vastasutatud Päärdu jaoskond ja teise Valgu jaoskond. Päärdu jaoskonna asutamise koosolek peeti 28. mail 1933. a. ja juba aasta lõpul said nad omale ka uue pritsi. Üldse kulutas ühing aasta jooksul pritside ja voolikute ostmiseks 435.- kr., osa pritside osturahadest jäi võlgu. Kassa 1933. a. läbikäik oli 558,84 kr. Velise valla elanike abivalmidust ühingu tegevusele näitavad korjanduste head tulemused. Näiteks tulekaitse nädala puhul 13.- 20. aug. 10 lehega läbiviidud korjandus tõi sisse 120,22 kr. Samal ajal on üks peo sissetulek (kulud maha arvamata) 42,80 kr. Ühingu liikmete arv oli teise tegevusaasta lõpuks kasvanud 135-le.

1934. a. ühingu tegevus muutub ikka hoogsamaks. Korraldatakse pidusid, näitemüüke, maskipidusid ja mitte ainult Velisel, vaid väga energilised on ka Päärdu ja Valgu jaoskonnad iseseisvalt pidusid korraldama. 15. juulil 1934. a. peetakse Velise koolimajas ühingu naisjaoskonna asutamise koosolek. Jaoskonna esinaiseks valitakse Liisa Palm. Aasta rahaline läbikäik on kasvanud juba 764,72 kr. On tasunud eelmisel aastal ostetud käsipritside võlad. Muretsetakse veeraame ja vankreid.

24. nov. 1934. a. erakorraline peakoosolek otsustab astuda Velise seltside “Kodu” liikmeks. Asemikkudeks valiti E. Nõu, J. Reiman, A. Jeeser, J. Palm. Kõne all on ka pritsikuuri ehitamise küsimus. Esmalt oli vaja leida kuuri ehitamiseks maa-ala.

Igal aastal eraldab ühingule 100 kr. toetust valla vastastiku kinnitusselts ja 50 kr. vallavalitsus. Ühingul rahalist kitsikust pole, kuna aasta lõpeb 318,15 kr. ülejäägiga.

1935. a. tegevus näitab jälle edasiminekut. 30. märtsil tulid 17 Aravere ja Mäliste küla talupidajat Rätsepa tallu, et pidada uue Velise VT ühingu Aravere-Mäliste jaoskonna (kogu või rühma) asutamise koosolekut. Kõik koosolijad olid üksmeelselt jaoskonna asutamise poolt. Jaoskonna ülemaks valiti Artur Vaarmann ja varahoidjaks Tõnis Ervin. Pea samaaegselt, 31. märtsil 1935. a. peavad uue jaoskonna asutamise koosoleku Nääri-Paisumaa külade talupidajad. Need on kõige kaugemad külad valla ääremail, kuhu keskusest, Velise alevikust sai maad 15 km. Koos oli 30 meest. Uue jaoskonna ülemaks (peameheks) valiti Jüri Laev ja varahoidjaks Jaan Vares. Ühingul on nüüd juba 5 jaoskonda. Aravere-Mäliste jaosk. ostetakse uus prits. Ühingu rahaline läbikäik 1935. a. oli juba 1 012,52 kr. ülejäägiga 01. jaan. 1936. a. 252,89 kr.

1936. a. möödub ühingu elus eriliste sündmusteta. Peaks vast mainima tuletõrjealaseid õppusi, mida korraldatakse kogudes iseseisvalt ja ka kogudevahelisi. Kogudevahelised korraldati tavaliselt Velise alevikus, kuid neid korraldati ka rühmades. Uut ühingu tegevuses on vast niipalju, et Nurtus asutatakse lõpuks uus jaoskond. Ka see valla osa, Nurtu kogukond, oli küllalt kauge piirkond. Asutamise koosolek peeti 4. sept. ja jaoskonna ülemaks valiti Jüri Masing, varahoidjaks Hans Eik.

Ülevaate tuletõrjealastest valmisolekust jaoskondades annab 11. sept. 1936. a. korraldatud ühingu ülevaatus ja valmisoleku proov. Selleks päevaks on ühingul 191 liiget, neist naisi 23 ja toetajaid liikmeid 12. jaoskondades oli liikmeid: I jsk. Velise alevikus 51 liiget, II jsk. Valgu asunduses 30 liiget, III jsk. Paisumaa külas 31 liiget, IV jsk. Päärdus 18 liiget, V jsk. Mäliste-Aravere külas 38 liiget. Nurtu jsk. oli alles tööle rakendamata. Ühingul oli 5 käsipritsi, igas jaoskonnas 1 prits ja hüdropult, imevvoolikuid 29 m. ja survevoolikuid 200 m. I ja IV jsk. pritsid olid kärudel. Peale selle oli ühingul 5 pootshaaki, 6 veevaati a´ 120 liitrit, 3 ämbrit ja 5 signaalpasunat.

Meeskondade valmisolekut prooviti I, II, III ja IV jaoskonnas ja tulemused olid:

Jsk. Aeg Kogun. aeg Meeste arv Aeg veeandmiseni
II kell 10 15 min 10 meest 2 minutit
II kell 11 20 min. 11 meest 1 min. ja 45 sek
I kell 13.15 10 min. 12 meest 1 min. ja 40 sek
IV kell 14.30 10 min. 8 meest 1 minut

Kui ülevaatusel kustutusabinõude hooldusega jäädi rahule, siis jättis soovida meeskondade distsipliin ja väljaõpe, milline eelmisel aastal oli rahuldav. 1937. a. ostetakse Nurtu jsk. käsiprits.

Kaugemale otsustest, Velisele pritsikuur ehitada, pole jõutud. Pritsid on paigutatud jaoskondades talude küünidesse-kuuridesse. Otsustatakse raha korjama hakata mootorpritsi ostmiseks. Oma toetussumasid ühingule on suurendanud nii Velise vallavalitsus, kui ka vastastikune kindlustusselts. Esimeselt on saadud 180 ja teiselt 200 kr. Endiselt on õnnestunud korjandused. 29. aug.-5. sept. läbiviidud korjandusest on laekunud 117,84 kr. Korjandus on küll olnud laia haardega, 45 korjanduslehega.

Väga energiliselt on tegutsenud ühingu naisjaoskond. Jaoskonna poolt korraldatud pidude ja teiste ürituste puhastulu ulatus 196,28 kroonini. Tuletõrje korpuse koosseisus saab Velise VT ühingu meeskonnast Läänemaa brigaadi Märjamaa divisjoni Velise kompanii. Kompanii pealikuks määratakse Jüri Koks ja abiks Jüri Kamarik. Hiljem on kompaniipealikuks Hans Kalmus. Kogude koosseisud 1937. aastal:
Nurtu kogu - 28 liiget. Koguvanem Jüri Maasing, abi Erich Korkmann, käsipritsisalga ülem Arnold Saaliste.
Mäliste-Aravere kogu - 36 liiget, neist 4 naist. Koguvanem August Ellermaa, abi Jaan Miil, käsipritsisalga ülem August Paavel.
Paisumaa Nääri kogu - 29 liiget - Koguvanem Johannes Saia.
Valgu kogu - 29 liiget - Koguvanem Nikolai Pitenberg, abi Helmut Nurmis.
Velise aleviku kogu - 29 liiget - Koguvanem Jaan Palm.
Päärdu kogu - 25 liiget - Koguvanem Voldemar Piperal, abi Jaan Plaamus.

1938. a. alustavad Paisumaa-Nääri jsk. (kogu) liikmed kogule pritsikuuri ehitamisega. Peakoosoleku otsusega antakse selleks 50 kr. Kõik tööd tehti ühiskondlikus korras. 22. mail 1938. a. otsustas Mäliste-Aravere kogu oma peakoosolekul kogu likvideerida omavaheliste lahkhelide pärast. Ühingu juhatusel jäi vaid varad üle võtta ja liikmed arvati Velise kogu koosseisu. Ürituste poolest on 1938. a. tagasihoidlik. Velisel korraldati üks suurem näitemüük koos peoga, kust sissetulek oli 167,63 kr. Astuti kirjavahetusse Eesti tuletõrje liiduga mootorpritsi küsimuses. Selgus, et momendil pritse laos ei olnud ja välismaalt neid enam ei ostetud. Tuli ootama jääda kodumaa firmade O. Sork, E. Maidla ja “Laverna” toodangule. Aasta lõpuks pritsi ostmiseks raha Lääne-Eesti ühispanka hoiule 600 kr. Pritsi hinnaks oli 2 500 kr.

1939. a. juunikuu keskpaiku õnnestub ühingul saada mootorpritsi omanikuks. Pritsi ostmiseks saadi toetust tuletõrje kapitali komiteelt 1 000 kr. Suuremate summadega 1939. a. toetasid ka Velise vallavalitsus 270 kr. ja valla kindlustusseltsilt 300 kr. Kenake summa 268,27 kr. saadi 3.-10. sept. 1939. a. toimunud korjandusest.

Tublid olid endised naisjaoskonna liikmed, kes andsid juhatuse kassapidajale üle 135,99 kr. pidude puhastulu. Ühing lõpetas 1939. a. 207,80 kr. kassa ülejäägiga.

26. juulil peeti erakorraline peakoosolek uue põhikirja vastuvõtmiseks. Kuna uue normaalpõhikirja vastuvõtmisega nimetati senised kogud rühmadeks, siis otsustas peakoosolek ühel häälel, arvestades tiheda koostöö vajadust, et igast rühmast rühmapealik võtaks osa juhatuse koosolekust sõna ja hääleõigusega.

1939. a. oli Velise VT ühingul 6 käsipritsi, 1 mootorprits, 6 hüdropulti, 237 m. survevoolikuid, 135 m. imevvoolikuid. Tegevliikmeid oli siis ühingul 256, neist naisi 25. Noorliikmeid oli 6 ja toetajaid liikmeid 9. Ühingu esimeheks oli Jaan Palm, sekretäriks Jüri Palk, laekuriks Adu Parnabas ja revisjoni komisjoni esimeheks August Ottender. Seitsme aasta jooksul muretsetud ühingu varade koguväärtus oli 1939. a. lõpuks 6 001,91 kr., sealhulgas nn. raudvara 5 320,55 kr. Seoses valdade reformiga läks osa Päärdu jaoskonna liikmetest, need kes elasid Manni ja Rääskülas, Vigala VT liikmeskonda, kuna need külad liideti Vigala valla külge. Velise VT ühingu tuletõrjujatel tuli seitsme aasta kestel mitmel korral võidelda ka leekidega kahjutuledel. Andmed sellest on väga lünklikud. On käidud ka naabervaldades, Vigalas ja Haimres. Üks suuremaid oli aga metsapõlemine Konoveres, kus 12.-14. augustil 1939. a. olid tulega võitlemas, nii mootorpritsi meeskond, kui ka käsipritsi salgad. Siin sai uus mootorprits ja meeskond, oma esimesed katsumused.

Andmeid Velise VT ühingu kogude ja salkade tuletõrje võistlustest osavõtmise kohta ei leidu. Ja nagu kaasaegsete mälestuste järgi otsustada võib, käidi väljaspool koduvalla piire väga vähe, või üldsegi mitte. Ei olnud moes ka suure pidulikkusega tähistada ühingu aastapäeva, nagu see suuremas osas ühingutes väga kombeks oli.

Pidusid, näitemüüke, spordivõistlusi ja tuletõrje rakendusvõistlusi oma valla piires, rühmade (kogude) ja salkade vahel peeti väga sageli aga paraadidest siinmail ei peetud lugu. Kui tuletõrjevahendid suudeti üldiselt lühikese ajaga igale jaoskonnale valmis muretseda, siis vajaka jäi vahendite hoiuruumide (pritsikuurid) osas. Selles jäädi naabritele (Haimre VT ühing) alla. Ainult Paisumaa-Nääri kogus suudeti kuur ühe suvega üles ehitada.

Valgu kogus ei tuntud selle järgi vajadust, kuna siin oli ühingu liikmete valduses vanu mõisahooneid, kus ka pritsile ja muudele abinõudele ruumi leiti. Miks Velise omale kuuri ei suutnud ehitada, ei tea. Ometi räägiti kuuri ehitamisest ja selle vajadusest mitu aastat. Päärdu kogus ei olnud see kunagi plaaniski.

See julge mõte, mida 1932. a. märtsikuul kolm meest- August Nagelson, Jaan Tonna ja Ado Jeeser oma allkirjaga Velise vabatahtliku tuletõrje ühingu registreerimiseks saadetaval põhikirjal kinnitasid oli tegelikkuseks saanud. Selle mõtte ümber oli koondunud ligi 300 inimeseni ulatuv tuletõrjujate pere.

1940. a. plaanidesse paigutas peakoosolek veel mitmeid ettevõtmisi. Kavatsetakse hakata rajama veevõtu kohtasid, kuna veepuudus on olnud sageli üheks põhjuseks, miks ei suudetud tulest jagu saada. Ikka on veel päevakorral Velisele pritsikuuri ehitamine. Võibolla kui poleks puhkenud sõda, oleks ehk kuur lõpuks valmiski ehitatud, kuna materjal saeti isegi 1941. a. kevadel saeveskis valmis. Küsimus oli kõne all veel peale sõda, aga enne sõda varutud materjal oli kaduma saanud ja nii jäigi.

Liikmete arv 1940. a. lõpul 291 neist naisi 69. Okupatsiooni aastatel tegevus soikus Velisel, ühtegi üritust ei toimu. 1943. a. on peod Valgu, Päärdu ja Nurtu kogudes. Liikmete arv iga aastaga vähenes. 1944. a. lõpuks oli liikmeid vaid 174, sealhulgas naisi 65. Esimene peakoosolek peale sõda peeti 27. mail 1945. a. kell 14.00 Velise valla Täitevkomitee ruumides. Koosolekule on ilmunud 18 liiget. Päevakorras: 1. Ühingu nõukogu valimised, 2. Ühingu ellu puutuvad küsimused. Ühingu esimeheks valiti Matvei (Madis) Parnabas ja nõukogusse Ado Parnabas, Arkadi Oidram, jaan Kolumbus ja Loviise Viit. Kuna puudusid juhised tööks, siis teise päevakorra punkti all midagi ei otsustatud.

25. ja 26. nov. 1945. a. peeti Tallinnas vabatahtliku tuletõrje konverents, millest Velise VT ühingu poolt delegaadina osa võttis August Ottender. 23. dets. peetud nõukogu ja rühmapealikute koosolekul andis A. Ottender ülevaate konverentsi tööst ja seal tõstatatud ülesannetest, mille täitmisele ka Velise valla tuletõrje ühingul tuleb asuda. Otsustati igati kaasa aidata eelseisvate valimiste läbiviimisel. Määrati pidudel tuletõrje valvetasu 3 rubla tunni eest iga valvemehe pealt.

1946. a. jaanuaris otsustati läbi vaadata kõikide valla tuletõrje rühmade nimestikud, moodustada salgad ja teostada nende väljaõpet. 1946. a. algul otsustatakse ühingule osta auto “Horch”, millist Läänemaa brigaadi poolt pakuti.

31. märtsil peetud üldkoosolekul valitakse nõukogu esimeheks Niklolai Bezanitski ja liikmeteks Matvei (Madis) Parnabas, Mihkel Raaman, Al-der Nurmsalu ja Jaan Kolumbus. Revisjoni komisjoni valiti Ado Jõesaar, Armilde Eelma ja Sinaida Palm. Kinnitati ka 1945. a. kassaaruanne. 1945. a. rohkem üritusi ei korraldatud, kui Valgu rühma poolt pidu, millest puhas ülejääk 1 831 rubla. 1946. a. eelarve kinnitati tasakaalus 14 831 rubla. Sissetulekute hankimiseks otsustati korraldada peoõhtuid, spordipidusid ja plaani võeti ka kompanii päeva korraldamine.

Ühingu tegevus hakkab kiiresti edasi liikuma. Sissetulekud suurenevad. Kui 1946. a. eelarves nähti ette tulusid 14 831 rbl., siis laekumine oli 37 729,60 rbl. Pidudest üksi saadi tulu 32 852 rbl., millest puhas ülejääk oli 20 612 rbl.

Auto eest, koos remondiga maksti 15 320,80 rbl. ja 1. jaan. 1947. a. oli kassas raha 5 359,27 rbl. Paranenud oli ka rühmade ja salkade tuletõrje alane ettevalmistus, tänu kompaniipealiku Vold. Lurichi tööle. Kui seni Velise meeskonnad välisvõistlustel peaaegu, et ei käinud, või kui käisid, siis vähemalt tunnustust ei saavutatud, siis nüüd, 6. aug. 1947. a. brigaadi päeval võideti 700 rbl. preemia – nikkelhüdropult.

15. juunil 1947. a. tähistati esmakordselt ühingu aastapäeva. 15. aastapäeva pidustuste kavas oli paraad, tervitused, tuletõrjealased võistlused, õhtul pidu, näidendi ja tantsuga. Ühingu nõukogu otsustas aastapäeva puhul välja anda 15. ja 10. aasta juubelimärgid ja diplomid. 15. a. märgid anti: Ado Jõesaar (Jeeser), Jaan Tonna, Martin Koobas, Jaan Reinvee (Reimann), Artur Lensalu (Ennikov), Mihkel Jammer, Eduard Roosi, Ado Lents, Alfred Parve, Madis Parnabas, Ado Parnabas, Mihkel Raaman, Aleksander Nurmasalu, August Ottender, Enn Tulvik, Nikolai Bezanitski. 10 aasta märgid anti naissalga liiketele: Elisabeth Reinvee (Reimann), Liisa Palm, Marta Kolumbus, Sinaida Palm.

Paljusid, kes oleks pidanud siin nimekirjas olema, ei olnud siis enam elavate hulgas. Pidustused õnnestusid igati. Päevale andis hoogu ja rütmi Päärdu puhkpilli orkestri mäng. Juubelipäev andis ühingule ka rahalist sissetulekut – 8 016 rbl.

Ühingu rühmades teostati inventari ülevaatus. Ülevaatuse käigus selgus, et kõik pritsid on töökorras. Korrastamist ja remonti vajasid voolikud. Viimaseid oleks isegi uusi juurde vaja (Valgu) rühmas. Ühingu juures alustas tööd näitering ja Velise, Valgu ja Päärdu rühmade juures spordiringid. Aasta jooksul käidi kolmel korral metsatulekahjul ja üks kord majapõlengul. Väljas käis mootorpritsi salk.

1947. a. kassaaruanne näitab tasakaalu 34 595,35 rbl., kusjuures ülejääk 01.01.1948 on 9 775,20 rbl., milline summa peale rahareformi jääb 977,70 rubla. 1948. a. eelarve uues vääringus oli 6 977,70 rbl. Ühingul oli õnnestunud saada veel teine auto firmalt “Chevrolet”. Auto oli algselt Nurtu rühma käsutuses, kus aga masina eest ei hoolitsetud. Momendil oli masin korrast ära ja otsustati rühmade ühisel jõul ära remontida. Ühing korraldas ka tulekaitse profülaktilisi ülevaatusi koolides ja ettevõtetes.

Läänemaa tuletõrje brigaadi pealiku käskkirjaga nr. 6 02. veebruaril 1948. a. kinnitatakse Märjamaa divisjoni Velise kompaniis uuteks rühmapealikuteks: Aleksander Nurmsalu Velise rühmapealikuks, Johan Palumägi Valgu rühmapealikuks, Mihkel Pärnala Päärdu rühmapealikuks, Elmar Nolling Paisumaa rühmapealikuks, Erich Korkmann Nurtu rühmapealikuks. Rühmapealiku abideks kinnitati: Hendrik Ülem Valgu rühmas, Helmut Meeles Päärdu rühmas, Heindrich Valdek Paisumaa rühmas, Agu Kolks Nurtu rühmas.

Salgapealikuteks kinnitati:
Mihkel Raamann – Velise rühma mootorpritsi salga pealikuks,
Gustav Mursak – Velise rühma I käsipritsisalga pealikuks,
Arseeni Oppi – Velise rühma II käsipritsisalga pealikuks,
Armilde Eelma – Velise rühma I naistesalga pealikuks,
Vilma Sommer – Velise rühma II naistesalga pealikuks,
Jaan Tammesson – Valgu rühma I käsipritsisalga pealikuks,
Alfred Parve – Valgu rühma II käsipritsisalga pealikuks,
Mihkel Tiits – Valgu rühma III käsipritsisalga pealikuks,
August Ots – Valgu rühma I noortesalga pealikuks,
Meeri Isakanno – Valgu rühma I naistesalga pealikuks,
Eino Ojando – Päärdu rühma I käsipritsisalga pealikuks,
Albert Polder – Päärdu rühma II käsipritsisalga pealikuks,
Helmi Rokk – Päärdu rühma I naissalga pealikuks,
Endel Pärnala – Päärdu rühma I noortesalga pealikuks,
Hans Visnu – Paisumaa rühma I noortesalga pealikuks,
Mari Maasing – Paisumaa rühma I naissalga pealikuks,
Oskar Moose – Paisumaa rühma I noortesalga pealikuks,
Endel Puri – Nurtu rühma I käsipritsisalga pealikuks,
Aliide Veedam – Nurtu rühma I naissalga pealikuks.

1948. a. 23. mail peetud ühingu nõukogu koosolekul otsustatakse moodustada ühingu juurde lendsalk. Salga pealikuks valiti ühingu esimees M. Raamann, asetäitjaks J. Kolumbus ja M. Miil, autojuhtideks Jaan Neem ja Karl Vaarma salga liikmeteks A. Parnabas, A. Nurmsalu, J. Vaarma, E. Illaste ja A. Oidram.

ENSV vabatahtliku tuletõrje ühingute teisele konverentsile saadetakse kaks delegaati, kuna ühingu liikmete arv ulatus 233. 26. juunil korraldas Velise rühma näitering peo. Mängiti näidend “Suvi”. Puhas ülejääk peost 375,10 rbl. Järgmine pidu korraldati konstitutsiooni päeval 5. dets., kus sissepääs oli tasuta. Kolmandat korda mängiti O. Lutsu “Suvi” 18. dets. 1948. a., Päärdu MTK ruumes.

Velise valla vabatahtlik tuletõrje ühing pälvis tunnustust ka vabariigi ulatuses. Teise vabariikliku tuletõrjekonverentsi puhul avaldati ühingule kiitust seni tehtud eduka vabatahtliku tuletõrje töö eest. Viimane koosolek ühingu organiseerimisel peeti 26. märtsil 1950. a. Velise MTK ruumides. Koos oli 26 ühingu liiget. Koosolekust võttis osa ka Velise valla TK esimees August Kass ja partorg Jüri Karu. Päevakorras oli uue määruse selgitamine, lendsalga nimetuse muutmine ja jooksvaid küsimusi.

Valla TK esimees August Kass selgitas koosolijaile valitsuse määrust nr. 1816 uuest tuletõrje organiseerimisest ja tuletõrje inventari paigutamisest kolhooside keskustesse. Täitevkomitee esimees tegi teatavaks valla TK istungi poolt määratud salkade esimehed ja komandörid, kelle ülesandeks on kolhoosides tuletõrje salga moodustamine iga 25 majapidamise kohta üks 11 liikmeline salk.
Velise vabatahtliku tuletõrje ühingu lendsalk nimetati ümber mehhaniseeritud salgaks. Salga esimeheks määrati M. Raamann ja abiks M. Miil. See oli uue etapi algus ja praktiliselt oli sellega ühingu tegevus lõppenud. Tuletõrjesalgad küll igasse kolhoosi moodustati, kuid varustust neile ei jätkunud. Vallas ühinesid 20 kolhoosi, aga tuletõrje pritse oli vaid kokku 7.

Esimesena sai pritsi “Kalevi” kolhoos, milline asutati juba 1949. a. talvel. Edasi paigutati need vaid suuremate kolhooside keskustesse. Nagu mäletab kauaaegne Velise vabatahtliku tuletõrje ühingu liige ja viimane nõukogu esimees Mihkel Raaman, ei õigustanud oma tegevust ka mehhaniseeritud salk, kuna salgal puudusid liikmed.

Kõik see oligi põhjuseks miks majandites töö ei läinud soovitud rada- ei olnud varustust. Endise Velise valla piires oli vaid üks salk, kus tuletõrjealane töö kiitust vääris. See oli “Valguse” kolhoosi salk, kus salgaülemaks sai kauaaegne tuletõrje veteran August Ottender. Velise ühingu esimehe kohal olid:
Kustav Karell 1932-1937
Jaan Palm 1937-1939
Madis Parnabas 1939-1940, 1942-1946
Aleksander Nurmsalu 1940-1942
Nikolai Bezanitski 1946-1947
Mihkel Raaman 1947-1950

Peamehe ametis on olnud: August Nagelson (Naglas), Eugeni Nõu, Arseeni Piisang, Jüri Koks (kompanii/rakenduspealik), Hans Kalmus (kompanii/rakenduspealik). Mainima peaks veel kompanii pealiku asetäitjat Jaan Erkmaa (oli ka varahoidja ja laekur), Ado Jõesaar (Jeeser), asutajaliige, varahoidja Voldemar Piperal, Jaan Pajur, Mihkel Pärnala Päärdu kogust. Artur Vaarman Mäliste-Aravere kogu vanem ja revisjoni komisjoni liige. Hans Visnu, Jaan Mirma, Jüri Tiits, Heindrich Valdek, Elmar Volling ja Joh. Sala Paisumaa-Nääri kogust. Jaan Veedam, Nikolai Piirmaa, Helmut Nurmis, August Ottender Valgu kogust.

Fotod