Märjamaa vabatahtlik tuletõrje ühing asutati oktoobris 1913. aastal. Aastapäeva pühitsemise päevaks oli 27. (teistel andmetel 17.) oktoober. Tegevuspiirkonnaks 5 verstane raadius Märjamaa aleviku keskpaigast.

Alevist hilisemas mõistes, ei olnud siis veel jälgegi. 1922. a. rahvaloenduse andmetel (see on 9. a. peale tuletõrje seltsi asutamist) oli siin 27 maja 57 korteriga. Elanike arv sel aastal oli 191, neist 86 meest ja 105 naist. Märgiti, et just viimastel aastatel on nii elamute kui ka elanike arv tunduvalt tõusnud.

Alevik asub kahe valla maa-alal Märjamaa ja Haimre piirides, kahel pool Tallinna- Pärnu postmaantee ääres ja kujutab endast tänavküla. Aleviku pikkus on üle 1 km”. Nii iseloomustati tolleaegset Märjamaad. Ja edasi: “Alevikus asuvad jaoskonna arst, apteek, pank, ühiskauplus, rohupood, 6. kl. algkooli peahoone, tuletõrje maja ja vaatetorn. Siit mitte kaugel vasakut kätt on lauasaagimise-, sindli lõikamise- ja jahujahvatamise tööstus. Pärnu poole viiva maantee ääres asub endine vananenud haigemaja, mis ei vasta nüüdsetele nõuetele. Aleviku lõpposas asuvad postkontor, võõrastemaja, arst, ühispiimatalitus ja mõned kauplused”.

Eks aleviku kiire kasv sajandi algul sundiski siinseid tööstuste omanikke, kaupmehi ja majaomanikke, tulekaitse peale mõtlema. 1913. a. oli Märjamaal veel selliseid tööstusi, mida 1922. a. enam ei olnud, nagu piimapulbri vabrik, oli kompveki vabrik. Märjamaa piirkonnas oli varem olnud ka küllalt suuri tulekahjusid, peamiselt küll mõisates, nagu Orgital ja eks see pani inimesi mõtlema. Kauaaegse ühingu tegevliige juba 1916. aastast Albert Murre (Mollart) mäletab, et seltsi asutajateks liikmeteks olnud piimapulbri vabriku direktor Didvig, Märjamaa vallasekretär Rootsfeldt, mehaanik Tomberg, rätsep Hans Laube ja taluperemees Jüri Feldmann (Põldre).

Esimeseks esimeheks valiti Märjamaa luteri koguduse köster Albert Ojasson ja peameheks tolleaegne Orgita mõisa valitseja (nimi pole kahjuks enam meeles). Varahoidja ametisse sai saapakaupmees Kuusik. Esimese väikese 2-4 mehelise käsipritsi oli seltsile kinkinud Märjamaa mõisnik. Valmistati veel kaks käru ja veevaat. Lisaks kaks redelit ja pootshaaki. Oli ka üks signaalpasun. Tallinna Seltsilt saadi vanu kiivreid (kaskesi) ja oligi esialgu kogu seltsi vara.

Paar aastat hiljem ostis kompveki vabriku omanik Kiismann Rapla tuletõrje seltsilt suurema 6-8 mehelise käsipritsi ja kinkis selle samas Märjamaa VT seltsile (Raplas osteti uus auruprits). See oli seltsile suur toetus. Pritsi ostmiseks polnud raha nii kerge saada.

Albert Murre meenutab edasi: “Harjutusi tegime suvel pühapäeva hommikuti. Muul ajal ei olnud ju aega. Peamiselt tegime rivi ja marssisime. Harjutusi tegime Köstri karjamaal. Praegu on seal Tarbijate Kooperatiivi laod. Seltsi liikmed olid lähedaste talude taluperemehed ja alevi käsitöölised. Tuleõnnetustest anti teada signaalpasunaga. Alevis oli pasunapuhujate amet pandud raamatukaupmees Jaan Seppa`le. Ta oli väikest kasvu haigete jalgadega vana mees. Telefoni tal ei olnud. Kui keegi ütles, et kusagil põleb, võttis vanapapi pasuna ja kõmpis oma haigete jalgadega läbi alevi, kogu aeg pasunat puhudes. Mõnikord juhtus, et väike tulekahju oli juba kustutatud, kui J. Sepp oma puhumisega järjega alevi teise otsa jõudis.

Alevis viisime pritsi inimeste jõul käruga õnnetuspaigale. Oli aga kahjutuli kaugemal, ootasime seni, kuni mõnest lähemast talust, kas “Luurilt”, “Ottilt”, “Vainult”, “Uuetoalt” või “Otsalt” tuldi hobustega ja siis saime edasi minna. Kogu see ootamine ja hobustega minek võttis aega, mistõttu enamatel juhtudel põlevat maja ei suudetud päästa. Väga sageli takistas kustutustöid ka vee puudus. Kahe väikese vaadiga ei suudetud vett niipalju vedada kui vaja oli.

Üks kord siiski mäletan, õnnestus põlevat maja päästa. See oli Vaimõisas, 10 km Märjamaalt. Kui tuld märgati, suleti kõik uksed ja aknad. Üks noormees saadeti kahe tugeva hobusega Märjamaale pritsi järele. Seniks kui mina koos teise joajuhi Ernst Milleriga õnnetuspaigale jõudsime, oli külast mitukümmend tünni veega kohale toodud ja sellise julge pealehakkamise ja organiseerimise tulemusena saime tulest jagu.

Kui mina 1916. a. tuletõrjesse astusin, hoiti üht käsipritsi hobupostijaama vankri kuuris. Hoone oli paigas, kus praegu Pärnu maantee ääres on maja nn. (Ree maja). Peagi osteti ka uued vaskkiivrid. Need anti tormajatele (ronijatele). Tookord jaotati tuletõrjujad järgmiselt: tormajad, sealhulgas joajuht, pumpajad, veemehed ja korrapidajad. Jaotus tehti vanaduse järgi. Pritsikuur, mida ka vahel seltsimajaks nimetati, ehitati kahekümnendate aastate paiku”.

1919/20 aasta aruandes (ajavahemik 30. mai 1919-30. mai 1920) on kirjas seltsi liikmeid 50. Kõik need on ka oma aastamaksud õiendanud. Märjamaa seltsi jaoks oli neid vähe. Aga võibolla oli selleks põhjuseks mitte inimeste ükskõikne suhtumine tuletõrje eesmärkidesse, vaid aastaid kestnud sõjad. Peamehe amet oli ka seltsi esimehe Albert Ojassoni õlgadel.

Peale 2 käsipritsi olid ühingul veel järgmised tulekaitse abinõud: voolikuid 3 tollise läbimõõduga 40 arssinat, ühendusi 4, vaati 3, käsiredeleid 2, nööre karabiinidega 4, pootshaake 2, kirveid 14, ämbreid 6, labidaid 2, rangisid 2, mundreid kaskesid 12, pluuse 6, jopesid (kurtisid) 35. Kogu inventari maksumus oli ligikaudu 21 820 marka. See oli aeg, kus sissetulekutega oli seltsil tõsiseid raskusi, oli siiski suudetud pritsimeeskonnale muretseda teatud arv mundreid.

Kassa aruanne 1919. a. eest:

Sissetulek Mrk. Väljaminekud Mrk.
Liikmemaks 39,00 Mitmesugused väljaminekud 2 423,03
Pidud, korjandused 2 323,70 Ülejääk 66,81
Saldo 01. jaan.1920. a. 127,14    
  2 489,84   2 489,84

Laekahoidjaks sel aruandeperioodil oli J. Vokk. Aruande perioodile registreeriti piirkonnas ka 4 tulekahju, millede kustutamisest meeskond osa võttis. Sissetulekute hankimiseks korraldati Märjamaal tolleaegse ülemaalise tuletõrjujate liidu soovitatud korjandusi. Üks selliseid viidi läbi 20. nov. 1920. a. ja tulemused olid: Korjandusest karpidega 969,50 Mrk. Korjandusest lehtedega 811,05 Mrk. Rahamured sundisid Märjamaa VT Seltsi juhatust pöörduma abi saamiseks tuletõrjujate liidu poole.
Väga austatud
is Wahtmeister.
Märjamaa Tuletõrjujate Selts saadab oma 1924. a. liikmemaksu 60 mehe eest 180 marka.
Ühtlasi palume meie seltsi toetada. Selts on praegu viletsal järjel: pritse on 2 kuid Lohvesid ei ole ja need lohvid mis on, lasevad vett läbi. (Raha meil ka ei ole). Õnnetuse korral oleme päris kimpus.
Aupaklikult: Märjamaa Tuletõrjujate Selts.
kirjutaja eestseisuse liige J. Sepp.

Aga kulub veel kolm aastat, kui 1927. a. eraldatakse ühingule riiklikku toetust 10 000 marka. Riiklik toetus mõnevõrra leevendab majanduslikku kitsikust. Ostetakse juurde kolmas käsiprits ja uuendatakse muud varustust. Üldiselt elatakse vaikselt ja tagasihoidlikult. Aasta jooksul tuleb rinda pista ka kahe tulekahjuga. Ühel suuremal oli väljas 50 meest, teisel 30.

Hooletusse ei jäänud aga meeste väljaõpe. Aasta jooksul oli 10 üldharjutust. Juhatuse koosolekuid aga ainult 5. Esimeheks endiselt Albert Ojasson, peamees Rudolf Tomberg, peamehe abid Jaan Sepp, Ed. Haar ja Ernst Müller, varahoidja Al-der Matson, liikmed Albert Heidentahl ja Villem Feldmann.

Seltsi (siitpeale ühingu, sest 1925. a. võeti seltsi asemel kasutusele ühing) liikmete arv püsis ikka viiekümne piires ja kõik need olid haaratud tulekustutusmeeskonna koosseisu: ronijate jsk. (15 meest), veemuretsejate jsk. (4), II jsk. joajuhid (4), pritsimehed (20), sanitarid (2), korrapidajad (5).

Aasta-aastalt kasvab ka ühingu rahaline läbikäik. 1925. a. lõpuks on see tasakaalus 31 414 mrk. Tulevikku vaadatakse aga juba hoopis julgemalt. 1926. a. eelarve seati kokku juba 71 286 marga peale. Suurenesid sissetulekud pidudest, mis siiani olid väga tagasihoidlikud. 1925. a. saadi pidudest ja loteriidest sissetulekut juba 13 000 marka.

Albert Murre meenutab: “Orkestrit ega laulukoori tuletõrje seltsil ei olnud. Laulukoor laulis kuni 1922. aastani põllumeeste seltsi lipu all ja siit edasi Hariduse seltsi segakoorina. Sama lugu oli ka puhkpilli orkestriga. Põllumeeste selts selle asutas ja 1908.-1930. aastani oli see põllumeeste seltsi orkester ja edasi jällegi Haridusseltsi oma.

Näiteseltskond oli aga ühine ja mängiti kokkuleppel sellele ühingule, kes soovis. Alevi elanikud olid enamasti mitme seltsi liikmed, ega tehtud vahet, kellele mängida. Mäletan, et esimene pidu tegime vallamaja hoovil. Mängisime näidendi “Kroonu onu”. Oli kutsutud ka Nurtu pasunakoor mängima. Kultuurilist tegevust oli Seltsil kahesugust. Koduõllega peod seltsi liikmetele. Need toimusid tavaliselt jaanilaupäeva õhtul Luuri männikus ja hiljem kui pritsikuur valmis, oma aias. Teiseks olid aga eeskavaga peod seltsile raha hankimiseks, sest selts ju oma peamised sissetulekud saigi pidudest. Esimesed peod peeti siin-seal: pritsijaama vankrikuuris, siis oma pritsikuuris “Tammi“ talus ja hiljem kaitseliidu seltsimajas.

1925.-1935. aastani, so. kümne aasta kestel, oli meil kombeks korraldada igal suvel üks harjutusväljasõit kuhugi veekogu äärde. Ees läks prits, siis veevaadid ja vankrid meestega. Mööda munakiviteed sõites tegi see märkimisväärset müra.

Peaks rääkima veel ühest kultuuritöö lõigust. Kui Märjamaa tuletõrje selts oma tegevust alustas, ei olnud raamatukogu. Lugemishuvilisi aga oli hulgaliselt seltsi liikmete hulgas, kui ka väljaspool. Võtsime asja käsile. Hakkasime raamatuid korjama. Annetati ja jõudumööda ostma. Saime kokku ca 200 raamatut. Raamatukogule üürisime ruumi jaoskonna valitsejalt. Selles majas asub praegu liha-kala kauplus. Meie saime ruumid teisele korrusele. Õhtuti käidi siis seal lugemas. Õhtu pealt tuli maksta 1 kopikas. Raamatuid koju ei laenutatud.

Iga aastaga muutub ühingu tegevus hoogsamaks. 1926. a. peeti juba 14 juhatuse koosolekut ja 2 korda tuli kokku ka peakoosolek. Osteti ühingu omanduseks maa-ala, millel oli pritsimaja. Senini oli maa eest renti makstud. Ühingu omanduseks sai ka pritsimaja taga asuv aed, kus suvel nüüd ka pidusid hakati pidama. Veel ehitati pritsimaja juurde kaev. Aasta jooksul oli piirkonnas ka üks tulekahju, mille kustutamisest võttis osa 38 meest. Liikmete arv aga on millegi pärast kahanenud 49.

Ka juhatuse koosseis on muutunud. Esimeheks on küll endiselt A. Ojasson, aga peameheks valiti Alb. Murre (Mollart), abiks Rud. Riidebach, varahoidjaks Martin Oniks ja liikmed A. Kernupp ja J. Sepp. 1927. a. on liikmeid juurde tulnud ja aasta lõpul ulatub nende arv 64, mis aga Märjamaa ühingu kohta on suhteliselt vähe. Tulekahjude kustutamisel on käidud 3 korral. Ühel suuremal tulekahjul 45 mehega ja 2 vähemal kokku 40 mehega.

Senini ei ole aastapäeva pühitsemisest Märjamaa ühingus midagi teada. 1928. a. 6. juunil aga lähetati üleriigilisele tuletõrje liidule kiri, milles lugeda:
Käesolevaga teatame, et Märjamaa vabatahtlik tuletõrje ühing pühitseb 30. juunil k.a. oma 15-dat aastapäeva pidulikult, mil ka kõne on ette nähtud.
Palume liidu lahket vastutulekut, korraldada meie juubeli pidule liidust kõneleja saata.
Esimees: A. Ojasson
Kirjatoimetaja: R. Riidebach (allkiri)

Liikmete arv kasvab aeglaselt. Sel aastal sai neid 67. Ka tulekahjud ei unusta Märjamaa tuletõrjujaid. On käidud 22 mehega üht väiksemat kahjutuld kustutamas. Vahepeal paaril aastal oli soikunud pritsimeeste rakendusalane tegevus. Oli aastas vaid 3-4 harjutust, millest osa oli võtnud 24-35 meest, siis 1928. a. viidi läbi 10 üldharjutust kokku 23 mehega. Pole teada, kas olenes see uuest peamehest või millestki muust. Liikmete juurdekasvu ei ole Märjamaa ühingus ka järgmisel aastal.

Märjamaa ühingu tegevusega aga oldi rahul. Seda kinnitab üks kirjapanek 1931. a. “Teadetes” nr. 10, lk. 169: “Haimresse sõites, käis instruktor Märjamaa VTÜ abinõusid üle vaatamas, mis leidis olevat rahuldavas seisukorras”.

Märjamaa VT ühing oli üks esimesi piirkonnas, kus korraldati samariitlaste kursused. 1932. a. novembrikuu algul õppis kursustel esmaabi andmist ja lõpetas need 28 inimest. Kursuste läbiviijaks oli Eesti punaseristi seltsi peavalitsuse poolt dr. S. Kibberman. Samadel kursustel käsitas gaasikaitset puudutavaid küsimusi EPR seltsi gaasikaitse juhataja Harry Konts.

Järgmised samariitlaste kursused korraldati Märjamaa VT ühingu juures, asukohaga Orgital 14.-28. aug. 1934. a. Kursused lõpetas 29 inimest. Kolmandad kursused toimuvad 1936. a. märtsis. Nendest kirjutas “Teataja”, nr. 36 kolmapäeval, 25. märtsil 1936. a. Märjamaal 51 samariitlast. Veebruarikuus korraldas Märjamaa VTÜ samariitlaste kursuse, millest osa võttis 68 isikut, kelledest katsed sooritasid ja samariitlase kutse omandasid 51 isikut. 21. märtsil oli samariitlastele diplomite välja andmine ja ühtlasi ka samas Märjamaa kolonni asutamise koosolek. Kolonni juhatajaks valiti Ruut Paglant, abideks Leida Silla ja Ants Talu, varahoidjaks-kirjatoimetajaks Ants Sillla.

Viimase kolme nelja aastaga oli ühingu tegevus edukas olnud. “Teataja” nr. 29, 1936. a. kirjutab:
Märjamaale ostetakse mootorprits. Märjamaa VTÜ aasta peakoosolek peeti 9. veebr. Märjamaa koolimajas. Koosolekul ettekantud aruandest selgus, et ühing on möödunud aastal tegutsenud edukalt ja nimelt 677 kr. ülejäägiga. Kavatsus on muretseda ühingule mootorprits, mille järgi ümbruskonnas suur vajadus. Juhatusse valiti Ernst Saar. Albert Molllart (Murre) ja August Vellesalu. Asemikuks Jüri Põldre. Revisjonikomisjoni valiti Rud. Riidebach, Rud. Sepa ja Villem Salumaa. Asemikuks Andrus Ojamaa.

20. nov. 1936. a. kirjutab “Teataja” nr. 136, et hiljuti muretses Märjamaa VTÜ omale mootorpritsi. Neis aegu meenutab Albert Murre (Mollart): “Pritsikuuri ümberehitamine (kuuri soojendamine) toimus kolmekümnendate aastatel, siis kui meil oli juba neli käsipritsi ja ostsime mootorpritsi. Seoses sellega toimus ka juhatuse uuendamine, sest vana kauaaegne esimees Ojasson ei tahtnud võla pääle osta pritsi, aga raha korjasime ainult pidude sissetulekutest ja korjandustega. Raha on aga hoopiski kergem saada, kui on näha, milleks seda vajatakse. Tuli organiseerida väike “palirevolutsioon”. Uueks esimeheks valiti Lääne-Eesti ühispanga töötaja. Ants Talu, energiline ja teovõimeline mees. Leppisime kokku, et mina sõidan kogud läbi ja selgitan milles asi. Kõik olid nõus, et võtavad võla oma vastutusele ja prits tuleb otsemaid ära tuua. Oli lootus ka valitsuselt abi saada.

Alev oli viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud. Uusi maju oli palju juurde ehitatud. Muret tegi aga tuletõrjujatele vee puudus. Et olukorda parandada, ehitati ühingu algatusel 1936. a. alevi mitmes paigas maa-alused betoonist veehoidlad, mis kokku mahutasid 18 000 liitrit vett. Algust nende ehitamisega oli tehtud juba eelmisel aastal ja osa töid jäi veel järgmise aasta peale.

Märjamaa VT Ühing tegi tuletõrje veehoidlate ehitamisega ära väga tänuväärse töö, olles selles osas ühingute hulgas pioneeriks. Vee küsimus oli tulekahjude kustutamisel väga tõsine küsimus ja Märjamaa ühing oli esimene ja ainule, kes selle küsimuse väga hästi alevi ulatuses ära lahendas. Mujal jäi veehoidlate ehitamine vaid jutuks ja plaanideks.

Märjamaa alevi tuletõrje veehoidlad, mis asuvad Sipa teel, Tamme teel Haimre pst. Lemmiku teel ja Pärnu mnt. Ap. Õig. Kiriku juures, on heas seisukorras tänaseni.

Omamoodi murrangu Märjamaa VT ühingu ellu tõi 1937. a. kui moodustati tuletõrje brigaadid. Märjamaa sai divisjoni keskuseks. Olgugi, et brigaadide ja divisjonide loomine puudutas küll rohkem ühingute kogude ja salkade rakenduslikku külge, mõjutas ta siiski kogu ühingute tegevust ja eriti Märjamaal. Kui 1937. a. kuulus mitmesugusteks ümberkorraldusteks ja koosseisude formeerimiseks, siis 1938. a. toimuvad uue süsteemi raames juba mitmed üritused.

1938. a. osteti ühingule auto. See oli sõidumasin, aga ehitati ümber selliselt, et käisime sellega tulekahjudel. Mootorprits ja mehed mahtusid peale. Sohvriteks olid Ilmar Alev ja Aviste Enn ”, meenutavad vanad ühingu liikmed Ed. Aav ja Paul Klaas.

“Lääne Elu”, 22. märtsil 1938. a.
80 tuletõrjejuhti Märjamaal kursustel. Reedel, laupäeval ja pühapäeval toimusid Märjamaal Eesti tuletõrje Liidu korraldusel kursused Märjamaa ja selle ümbruskonna VT salkade Pealikutele. Osa võttis ümmarguselt 80 pealikut. Katsed sooritasid 58.

“Lääne Elu”, nr. 30, 10. juunil 1938. a.
Tuletõrjepäev Märjamaal. Nelipüha teisel pühal pidas Märjamaa tuletõrje divisjon oma esimest päeva, millest rohkearvuliselt osa võeti. Välja olid tulnud kõik divisjoni kompaniide tuletõrjujad. Päev algas paraadiga, mille võttis vastu tuletõrje korpuse pealiku abi B. Melts, kes ühtlasi avas divisjoni vahelised võistlused.

Võistlused toimusid pritsi käsituses, alarmialal, köieveos ja pendelteatejooksus. Üldvõitjaks tuli Märjamaa kompanii, Velise jäi teiseks ja kolmandaks Haimre.

Omamoodi triumfiks ennesõjaaegses Märjamaa ühingu tegevuses kujunes ühingu 25. aastapäeva pidustused 4. juunil 1939. a. Sellest kirjutab “Lääne Elu” 7. juunil.
Pühapäeval toimusid Märjamaa alevikus ulatuslikud pidustused, Märjamaa tuletõrje 25. aastapäeva puhul. Ligi tuhandele ulatuva rahvahulga osavõtul peeti alevikus spordivõistlused, tuletõrje paraad ja ühingu uue lipu õnnistamine.

Pidustused algasid tuletõrjealaste spordivõistlustega. Võisteldi kolmel alal, pritsivõistluses, alarmvõistluses ja rivis. Pritsivõistluses tuli esimeseks Märjamaa, teiseks Vaimõisa ja kolmandaks Haimre. Alarmvõistluses esimeseks Kasti salk Haimre kompaniist, teiseks Vaimõisa ja kolmandaks Lümandu. Rivialal sai esimese koha Märjamaa, teise Haimre ja kolmanda Vaimõisa. Üldvõitjaks tuli Märjamaa, teiseks Vaimõisa, kolmandaks Haimre. Võitjatele oli välja pandud auhinnad.

Pärast võistlusi toimus spordiplatsil tuletõrje üksuste paraad, mille võttis vastu tuletõrjeliidu esindaja A. Raudsepp Haapsalust. Paraadil esines ka esmakordselt ratsatuletõrje salk, mis oli esimeseks Eestis. Ratsatuletõrjujad said suure tähelepanu osaliseks.

Pärast paraadi toimus Märjamaa pritsimajas uue lipu õnnistamine, mille ühingule annetas ühingu naiskogu. Õnnistatud lipu andsid naiskogu esindajad üle liidu esindajale A. Raudepale, kes selle omakorda üle andis ühingu esimehele A. Littoverile. Samal aktusel andis Liidu esindaja A. Raudsepp teenetemärke ligi paarikümnele ühingu liikmele, nende seas neljale, kes seltsi asutamisest peale olid liikmed olnud.

Tuletõrje kohalik juht ja brigaadi pealiku abi Ants Talu said kõrgema teenete märgi, Albert Mollart kuldmedali. Õnnistamistalitusele järgnes samas seltsi peakoosolek, kus võeti vastu Seltsi uus põhikiri ja kinnitati liitumisleping Haimre tuletõrjega.

Peakoosolek otsustas üksmeelselt valida seltsi auliikmeks Ants Saul, Jaan Kivisalu ja Mart Välta. Juhatusse valiti H. Littover (esimees), A. Ojasson, A. Mollart, E. Kingissepp, J. Maasing, V. Põldre ja J. Mou. Peakoosolekust võttis osa ka liidu esindaja A. Raudsepp. Õhtul toimus pidu, kus Pärnu teatri “Endla” poolt esitati näidend “Ahi”.

Hea ilma tõttu õnnestusid pidustused täiel määral. Mainida võib, et Märjamaa TÜ oma 600 liikmega, on üks suuremaid tuletõrje ühinguid.

1946. a. alates toimusid meie harjutused-võistlused koos suvepeoga Sipa jõe ääres, millest võtsid osa peale oma komandode ka naaberühingud. 1939. a. üritustest peaks veel meelde tuletama Läänemaa brigaadi päevi Haapsalus 27. ja 28. augustil, kus oli 2 500 osavõtjat. “Võistlused olid pingelised” nagu meenutab üks Märjamaa VTÜ liige Paul Tiits. Võistluste huvitavamaks alaks oli alarmvõistlus, kus Haapsalu järel tuli teiseks Vigala kompanii, Märjamaa divisjonist ajaga 1,47 m. Sisuliselt olid selle võistluse momendid: võistlejad magavad, tuli riietuda, ronida hüdropuldiga üle plangu ja ületada veel mitmeid teisi takistusi. Rivivõistlustel tuli Vigala kompanii samuti teiseks. Pritsivõistlustel võttis esimese koha Märjamaa ja teise koha Haimre kompanii. Köieveos tuli Vigala kompanii kolmandaks ja üldvõitjaks Märjamaa divisjon ja kompaniidest sai teise koha Vigala kompanii. Okupatsiooniaegse Märjamaa VTÜ tegevuse kohta andmed puuduvad.

Vahetult sõjajärgseid mälestusi jagab jällegi Albert Murre (Mollart).
1939. a. oli ta sunnitud poliitilistel kaalutlustel ühingu huvides juhatusest välja astuma. Ühingu tegevusest oli siis juba 20. a. osa võtnud, kas siis esimehena või juhatuse liikmena.

Märjamaale tagasi jõudis ta peale raskeid sõjaaastaid ja koonduslaagri piinasid. 1945. a. kus ta otsemaid valiti ühingu esimeheks ja tuli hakata sõjast purustatud ja laostunud VTÜ tegevust taastama ja korraldama. Lähemaks abiliseks oli esimehele Armeest vabanenud kompanii pealik Paul Klaas. Albert Murre meenutab: “See oli üks viljakamaid aegu Märjamaa tuletõrjes. Liikmeskond kasvas kiiresti. Taastati vana veoauto ja trofeeauto kohandati vaid tulekahjudel käimiseks. Autole oli paigaldatud mootorprits.

1946. a. alates toimusid meie harjutused ja võistlused Sipa jõe ääres. Siin pidasime ka oma suvepeod. Osavõtjateks olid peale oma komandode ka naaberühingud. Peamiselt Varbola VTÜ. Viimasega olid meie võistlustraditsioonid juba 1935. ja 1936. aastast, kui käisime Varbola meestega Jaanilinnas võistlemas. Aktiivselt lõid meie ühingu tööle kaasa ka naisrühm eesotsas rühmavanemaga Aliide Andersoniga.

1949. a. tuli Albert Murrel jällegi Märjamaalt lahkuda ja ta lisab: “Tuletõrje tormilist edasiminekut meenutavad ja kirjeldavad nüüd teised. Tagasi Märjamaale tulin 1962. a. Olin aga juba liiga vana, et tuletõrjes kaasa lüüa.

Naisrühma tegevust nendel aegadel meenutab esinaine Aliide Anderson: “Millal täpselt Märjamaa VTÜ naisrühm oma tegevust alustas, ei mäleta, aga see sündis vahetult peale sõja lõppu. Kokku oli meid rühmas ligi kolmkümmend. Jagasime peagi rühma kaheks jaoks: nooremad ja vanemad. Nooremad võtsid järjekindlalt osa tuletõrje rakendusalastest võistlustest, vanematele käis see ülejõu. Käisime võistlemas ka väljaspool Märjamaad. 1947. a. Velise VTÜ aastapäeval, siis Kullamaal ja mujal, ka Haapsalus.

Peamiseks ettevõtmiseks oli naisrühmal pidude korraldamine. Need pidasime kultuurimajas. Peod olid segaeeskavaga, tantsud, deklamatsioonid jne. Näiteringi meil ei olnud, kuid väga edukalt tegutses balletigrupp. Grupis tegutsesid Märjamaa keskkooli tütarlapsed. Ise õmblesime tüdrukutele riided. Tantse käis Tallinnast õpetamas Aug. Murre minia. Balleti grupi esinemised võeti publiku poolt alati väga soojalt vastu.

Pidusid korraldasime samuti väljaspool, nagu Haimres, Varbolas jm. Väga palju abi sai Märjamaa Keskkoolilt. Meie töö leidis tunnustamist ja määrati meile isegi rahaline preemia. Töötasime edukalt kuni 1949. a., mil rühma tegevus soikus.

1950. a. asus instruktorina Märjamaa tuletõrjes tööle Peeter Vatsar. Ta meenutab neid aegu samuti teatud uue algusena. Tuli alustada kolhoosides tuletõrjesalkade organiseerimist, kuid puudus peamine- varustus. Käsipritse oli vast paaris kolmes kolhoosis ja Märjamaal ainult siis üks mootorprits varasemast ajast. Olid üksikud majandid, kus kujunesid välja tublid tuletõrjesalgad. Üheks selliseks oli kauaaegne Velise VTÜ liige August Ottender. Arengut pidurdas ka iga-aastane majandite liitmine, mistõttu võttis aega enne kui midagi kindlat välja kujunes. Selline otsimiste aeg kestis kuni 1957. a.

Tulekahjud aga sellest ei hoolinud ja säilinud Märjamaa rajooni tulekahjude registreerimise raamatus on kirjas mõned küllaltki traagilised õnnetused. 1952. a. 7. apr. oli üks suurim tulekahju tolleaegses “Ühistöö” kolhoosis Loodnal, kus tules hävis sigala, lauda, talli ja aida konstruktsioon. Tulle jäi 18 hobust, 7 vasikat, 24 põrsast ja 13,5 tonni vilja. Tulekahju põhjustas määrustele mittevastav korsten. Teises selle aasta tulekahjus hävis Põlli k/n Kopli talu elumaja.

1953. a. oli kolm tulekahju. Kaks neist olid väiksemad, kuid pikselöögist tabatuna hävis jällegi Põlli k/n territooriumil Palgimaa talu elumaja. 1954. a. oli ainult 2 väiksemat tulekahju.

1955. a. oli õnnetusterohke. Käidi kahel korral abiks naabritel Kullamaal, kus “Viisnurga” kolhoosis süttis laste käest elumaja ja “Võidulipu” kolhoosis süttis viljakuivati. 26. okt. põlesid viljakuivatid Märjamaa k/n “Koidu” ja “Tasuja” kolhoosis. Traagilisem õnnetus oli “Punase Tähe” kolhoosis, kus laste tulega mängimise tagajärjel puhkenud tulekahju tagajärjel hävisid 4 talu elu- ja kõrvalhooned, kokku 9 hoonet. 1956. a. oli piirkonnas koguni 7 tulekahju. Haimres hävines 3 elumaja ja üks viljaküün. Ülejäänud 3 tulekahju olid tühised.

Kustutustöid pidurdas sageli veepuudus, mis oli probleemiks juba VT ühingute algusaastatest peale. Ja põhjuseks, miks sageli tulekahjud nii suureks paisusid oli tuletõrje abinõude, vahendite ja tehnika vähesus.

Märjamaa neil aastail, kui alustas tegevust Märjamaa Vabatahtlik Tuletõrje Selts.

Märjamaa VTÜ tuletõrjujad ülevaatuseks rivistatud saksa okupatsiooniajal 1918. a. kevadel

Märjamaa VTÜ. Aastapäeva pidustustest kutsuti osa võtma kõik naaberühingud.

Märjamaa VTÜ. Võistluste kohtunikud lõppotsust tegemas.