Fotod

Kehtna vabatahtliku tuletõrje ühingu asutamise koosolek peeti 7. veebr. 1922. a. asutajaid liikmeid oli 11. Sama aasta 26. veebr. peeti juba esimene peakoosolek, kus osavõtjaid oli 58. tolle aja kohta, kui maal oli VT ühinguid veel suhteliselt vähe, oli see suur arv. Ühingu juhatusse valiti: Otto Vilbert, Ed. Põder, Mats Tamberg ja T. Regestin, Joh. Hitze (Hitse). Revisjonikomisjoni said: Hans Pertel, Andres Liiva ja Ella Rummo.

Suuremaks mureks, millest loomulikult ka esimesel peakoosolekul räägiti, oli raha küsimus. Nii asutajad liikmed, kui ka esimesest peakoosolekust osavõtjad pidasid tarvilikuks korraldada rahaline loterii. Valiti 15 liikmeline korraldav komisjon. Juhatus jagas omavahel ametid järgmiselt: esimees T. Regastik, esimehe abi O. Vilibert, kassapidaja M. Tamberg, varahoidja J. Hitze ja kirjatoimetaja Ed. Põder.

Ühing alustas oma tegevust väga energiliselt. Otsekohe otsustati alustada külades jaoskondade organiseerimist. Selleks kavandati kohtadel organiseerida asutamiskoosolekud, kus saaks siis valitud jaoskonna juhataja, juhataja abi ja varahoidja. Koostatakse koosolekute läbiviimise graafik juhatuse liikmete vahel kuupäevade järgi. Koosolekud otsustati läbi viia: Nadalema Kalbus, Ohekatkus, Vastjas, Ööre külas Kõrtsu-Matsi talus, Kokutal Nõmme talus. Ka jaoskondade asutamise koosolekutel oli märgata väga elavat osavõttu ja kaasalöömist. Asutajaid liikmeid igal pool kokku tulnud 15-20. Nende hulgas ka naisi.

Jaoskonnad otsustasid oma kulul muretseda pootshaake, redeleid, veevaate ja muid tuletõrje vahendeid. Kahes osakonnas Vastjal ja Ohekatkus olid vanad mõisa käsipritsidki olemas millised lubati korda seada.

Rapla VT ühingu juhatusele teatati, et nüüd kuuluvad kõik Kehtna mõisas ja vallas elavad Rapla VT ühingu pk. liikmed Kehtna VT ühingu (seltsi) liikmeskonda. Juba maikuus otsustatakse Eesti Tuletõrje Liidu kaudu osta ühingule üks tugevam käsiprits, 12 vööd, ühes kirveste karabiinide ja rõngastega, 10 nööri 12-15 puldanist ämbrit.

28. maiks on juba selgeks saanud, et ilma oma majata ei ole ühingu tegevusel hoogu ega edasiminekut ja võetakse vastu otsus alustada esimesel võimalusel seltsimaja ehitamist. Maja ehitusplatski on valmis vaadatud. Mats Rossmanniga oli kokkulepe olemas. M. Rossmann andis oma jõe ääres olevast maatükist seltsimaja ehitamiseks 1-1,25 vakamaad maad 99 aastaks rendile ja Selts kohustas maksma omanikule 1923. a. arvates andma kakskümmend (20) puuda heinu või tasub rahas heinte väärtuses. Selts kohustab ennast, et ülesehitavasse majasse ja maatükile ei saa ilma omaniku lubata mingisugust äriettevõtet asutada peale seltsi einelaua. Seltsi tegevuse lõpetuse puhul jääb Rossmannile maja omandamiseks, mitte kokkuleppel peab ära müüdavad ehitused äravedamiseks müüdud saama, kuna maatükk omanikule tagastatud peab saama, vaatamata selle peale, et lepingu tähtaeg edasi kestab.

Erakorralisel peakoosolekul valitakse ehituse komisjon koosseisus: Jaan Reiem, Andres Liiver, H. Kuulbak, Karl Rossmann, Jaan Elb, August Vilibert, Jaan Stiirüpfel, Juhan Stiob, Jaan Kellmann, Hans Haak. Sellest, et alustada sellise suure ettevõtmisega – ehitada ühingule seltsimaja – oli Kehtna vastasutatud VT ühingu liikmetele vähe. Juba ühel märtsi koosolekul tõstatati üles küsimus, et seltsil peaks olema oma pasunakoor. Raha aga ei olnud. Juhatusega kokkuleppel panid tegelased oma rahadest summa kokku. Juhatuse poolt anti neile võlatähed ja Anna haridusseltsilt “Kalju” ostetigi 14 pilli väärtusega 26 000 Mrk. Sellise hooga alustati Kehtnas.

Aprillis lõpetati seltsimaja platsil laudade saagimine ja ümarmaterjali koorimine. Selts ei olnud veel aastanegi. Need tööd tehti liikmete ühisel jõul. Ehitustööde juhtimine otsustati anda Jaan Reinule. Tööde juhtimise ja plaani valmistamise eest otsustati talle maksta 33 000 Mrk. See 1923. a. kevad 10. juunil esitatakse saagimise aruanne. Laudadeks on saetud 612 palki. Saagimistöödeks kulutati kokku 46 856 marka. On korraldatud mitmed peod, loteriid korjandused.

1923. a. 9. apr. koosolekul otsustatakse juhatuse koosseisu suurendada 7 liikmele, endise 5 asemel ja otsustatakse seltsile muretseda lipp. Lipu värvid oleks: üks külg sinililla, teine roheline. Tähed oleksid sisse õmmeldud sinililla peale valge ja teisel poolel kollase niidiga. On tulnud kustutamas käia ka juba mitut tulekahju: 25. mail 1922. a. kus Ohekatku mõisa juures põles turba kuhi. Kustutamas käisid I ja V jsk. mehed oma pritsidega. 28. juulil 1923. a. on tulekahju ja väljakutse Keava Põlma talusse. Kustutamas käisid I, V ja VI jsk. pritsid ja meeskonnad. 22. sept. samal aastal oli väljakutse Keava Karjatse talusse, kus kustutamas käisid I ja VI jsk. meeskonnad. 1. dets. 1923. a. on väljakutse Järvakandi valda, kus tulekahju Otsa-Tõnise talus. Kustutamas käisid I, V ja VI jsk. meeskonnad pritsidega ja III jsk. meeskond.

Väga edukalt oli töötanud ühingu peokomisjon. Korraldatud oli mitmeid segaeeskavaga pidusid, näitemüük, loterii ja organiseeritud korjandusi. Pidude külastatavus oli väga arvukas. Pileteid eeskavadele müüdi tavaliselt 150 ringis. Üldse oli ühingu tegevliikmete, kui ka kogu valla rahva osavõtt ühingu tegevusest ja ettevõtmistest väga elav ja üksmeelne. Selle tulemuseks oligi, et 26. dets. 1923. a. võidi avada uus seltsimaja. Väikesi töid maja juures siin-seal oli veel lõpetada, aga see ei seganud maja kasutada. See sai armsaks kooskäimise kohaks VT ühingu oma rahvale, aga siin leidsid ruumi ka teised ühingud ja seltsid nii Kehtna vallast, kui ka väljastpoolt. Samal ajal tegutses Kehtna tuletõrje ühing ka tuletõrje alal eduga. Tegutses 7 jaoskonda kokku üle saja liikmega.

Igal jaoskonnal oli oma käsiprits, veevaadid ja vajalik tuletõrje väike varustus. Peamees Ed. Rossmann oli suutnud lühikese ajaga anda meeskondadele vajaliku väljaõppe ja tõsta meeste võitlusvalmidust.

1924. a. ühingu korraline peakoosolek peeti 3. veebruaril juba oma uues seltsimajas. Muuhulgas kinnitati 1923. a. kassaaruanne ja võeti vastu 1924. a. eelarve. 1923. a. väljaminekute hulgas on makstud seltsimaja ehituse töötasuks 286 857,50 mrk., ehitusmaterjalideks 345 982,50 mrk., kokku 632 840,00 mrk. Üldse oli aruande järgi 1923. a. sissetulek 1 005 380, 79 väljaminek 980 747 ülejääk 24 633, 89 marka. 1924. a. eelarve oli väga tagasihoidlik olles tasakaalus 419 817 marka.

1924. aastal saadakse toetust Kehtna tarvitajate ühingult 10 000 marka, milline summa kasutatakse Keava (VIII) jaoskonnale pritsi ja voolikute muretsemiseks. Toetust saadakse veel Eesti tuletõrje liidult 75 000 marka. Summa otsustatakse samuti kasutada tuletõrje vahendite täiendamiseks. Otsustatakse korraldada ühingu liikmete tuletõrjealaste teadmiste täiendamiseks kursused Eesti tuletõrje liidu instruktori juhendamisel.

Nüüd, kus on uus ja avar seltsimaja, otsustatakse pidada ka esimene aastapäeva pidu. Pidu peetakse 17. aug. Kava on väga mitmekesine. Päeval muusika, õnneõngitsemine, õnneratas, lillede müügid, talutare kapakaljaga, einelaud. Linnaseid muretsetakse õllevalmistamiseks 6 puuda. Sissetulek aastapäeva peost 16 840 marka. Väljaminekute kohta andmed puuduvad.

Pidusid peetakse, nagu eelmiselgi aastal mitmeid, õpitakse näidendeid alustab tegevust segakoor. Moodustatakse ronijate ja päästjate jaoskond, kus esimeheks Julius Pidnik, I abi Anton Haljamaa, II abi (päästja) Hans Kalmann ja varahoidja Rudolf Kalman. Jaoskond korraldas juba 7. detsembril iseseisva peo. Jagatakse liikmetele esimesed teenetemärgid, peamees Rossmannile III järk, samuti Jüri Vultmannile ja Ed. Juhansonile tulekahjul ülesnäidatud vapruse eest.

Kehtna VT ühingu töö intensiivsusest ja ettevõtmistest annab ettekujutust kas või see, et aasta jooksul peeti 36 juhatuse koosolekut. Nii tulid juhatuse liikmed, peamees ja veel mitmed 3 korda kuus kokku, et arutada ühingu tegevusülesandeid, kavandada plaane ja leida lahendusi. Sellist suhtumist ühingu töödesse ja tegemistesse ei olnud ühegi teise ühingu juures.

Ka tulekahjudega tuli rinda pista. 16. veebruaril kell 10.30 õhtul oli tuli mõisa kuivati hoones valla pääsenud. Kustutustöödest võtsid osa I, IV, VI ja V jsk. tuletõrjujad. Suurem õnnetus hoiti ära. Suurem tulekahju oli veel Uuetoa talus, kus jaoskondade liikmetel tuli tulega ennastsalgavat võitlust pidada.
1924. a. oli Kehtna VT ühingule ka kaotuste aastaks. Manalasse varisesid ootamatult juhatuse esimees T. Regastik, juhatuse liikmed J. Hitze ja H. Pertel. Elukoha muutuse tõttu lahkus Kehtnast ka peamees Ed. Rossmann. Need äkilised kaotused mõjusid ühingu tegevusele pidurdavalt. Tegevus hakkas lonkama ka jaoskondades mis tulenes peamiselt puudusest. Kaotusvaludest saadi ajapikku üle. Juhatuse esimeheks valitakse senine aseesimees Otto Vilibert, kes sellele kohale jääb tervelt kaheks aastakümneks. Uueks peameheks saab Aug. Seersant ja elu veereb endistele rööbastele. Lõpetatakse seni veel pooleli olevad tööd (maja vooderdamine, värvimine) seltsimaja juures. Endiselt korraldatakse pidusid, tuletõrje ja spordivõistlusi. Traditsiooniks on saanud iga aastane aastapäeva pidustuste korraldamine, mis on kujunenud omamoodi rahvapeoks. Vahepeal on isevooluteed läinud ka seltsi puhkpilli orkestri tegevus. Uue orkestri koosseisu palutakse formeerima Joh. Mahonit.

Ühingu liikmetes on ka omajagu konservatiivsust ja jonni vaimu. Kui peakoosolekul tuleb arutusele 1925.a. kinnitatud uus normaalpõhikiri, on kehtnalased ainukesed, kes otsustavad mitte tarvitusele võtta terminit “ühing” vaid jääda oma “seltsi” juurde. Muidugi tuli see seisukoht hiljem ümber otsustada.

Ka rivi ja tulekaitsealane tegevus jaoskondades on paranenud, nagu näitavad Eesti tuletõrje liidu instruktorite revideerimiste tulemused. 1932. a. 3. juulil pühitses Kehtna VT ühing oma 10. aastapäeva. Sel puhul kirjutasid ajalehed: “Suurpäeva tähtsuse tõttu oli kogunenud kohale ümbruskonnast palju rahvast. Päeva pühitsemist alati rongkäiguga, millest võtsid osa kõik ühingu liikmed ja arvukalt rahvast, orkestri saatel. Paraadi võttis vastu ja hooldusmärgid jagas välja Eesti tuletõrje liidu juhatuse liige A. Sork, kes ühtlasi õhtusel peokõnel andis ülevaate tuletõrje vajadusest ja selle organisatsioonist, eriti maal. Õhtul esinesid peol kohalik laulukoor ja puhkpillide orkester, millised näitasid häid tulemusi.“

Juhatuse esimehe O. Viliberti ja aseesimehe E. Saulepi eestvedamisel on ühing teinud edusamme majanduselus. Ühing on jõudnud endale soetada kena seltsimaja ja omab kuus pritsi, kuigi liikmete arv küünib vaevalt üle saja. Endise peamehe Seersandi ja praeguse peamehe Saare püsival tahtel ja juhtimisel on sisendatud liikmetesse kindel distsipliinitunne, mis hoiab liikmeid koos ühise perena, ning avaldab heas korras ja väljaõppes.

Kohapealne rahvas suhtub ühingusse heatahtlikult. Vallavolikogu, eesotsas vallavanemaga on toetanud ühingut suuremate summadega, et panna ühingule kindel majanduslik alus ja ühing ongi üks elujõulisemaid ja väärilisemaid Eesti tuletõrje liidu peres.

Ühingu juures on algusest peale töötanud nn. peokomisjon, kelle ülesandeks oli pidude ja muude ürituste korraldamine. Selle komisjoni liikmed ei olnud kõik ühingu liikmed. Alles 7. nov. 1934. a. nimetatakse komisjon ametlikult ümber kultuurikomisjoniks ja selle komisjoni liikmetest 29 võeti ka ühingu liikmeteks. Nendeks olid: August Klemann, Armilde Malla, Elmar Katkosild, Feliks Juts, Leida Fuks, Endel Räästa, Ilma Saulep, Joh. Nääri, Leida Pertel, Leida Videvik, Georg Liiders, Benta Johanson, Linda Neidermann, Agate Tõnson, Selma Videvik, Leida Habernichts, Leida Rossmann, Linda Nääri, Elisabeth Lussmann, Elmar Nääri, Linda Muulmann, Marie Vilibert, Rosalie Vilibert, Eliise Rossmann, Meeta Hamburg, Helmi Räästas, Voldemar Reino, Ella Fuks, Ferdinand Koppelmik.

Samal koosolekul jagatakse vastava otsuse põhjal tegelaste kaardid eriti teenekatele: Helene Kõiv, Armilde Malla, Helmi Telliskivi, Leida Telliskivi, Heino Schmidt, August Saukas, Ly Saukas, August Kleemann, Evi Kleemann, Agate Tonson, Leida Videvik. Neil aastatel kasutati maal kõikjal petroliumlampe ja -laternaid. Ilmusid ka esimesed hõõglambid. Elektrivalgus säras vaid suuremates keskustes, alevites ja linnades. Kehtnale lähim elektrivalgus asus Järvakandi tehastes.

Ühingu uues seltsimajas toimusid peod igal nädalavahetusel, kas siis korraldas selle oma tegelaskond, või oli maja võõrastele välja üüritud. Kõik 3 trummitaldrikut 32 kr., 2 noodi pulti 5,70 kr., 1 sordina 8 kr. Kokku 257,70 kr.

Traditsiooniline aastapäeva pidu peeti 1. sept. 1935. Korraldatud olid jaoskondade vahelised võistlused. Meeskondadele otsustati eineks anda 1 liiter õlut, 2 võileiba ja 10 mehele 1 liiter viina. Linnaseid valmistati 8 puuda. Aastapäeva pidustustel jagatakse ka teenetemärke. 10. a. teenistusmärgi saavad: Jaan Tonsumann, Joh. Polma, Joh. Hio, Mihkel Argel, Aleksei Verlok, Joh. Kleemann, Joh. Puhkan, Ed. Lepp, Oskar Haljamaa, Jüri Kamarpik, Rud. Jalakas, Herman Kõiv. 20. a. teenistusmärgid kinnitatakse rinda Otto Vilibertile, Villem Rummale ja Rud. Rossmannile.

1935. a. kassaaruannes on sissetulekuid 2 656,14 kr. ja väljaminekuid 2 538,10 kr. Saldo 1. jaan. 1936. a. on 118,04 kr, bilanss 2 656,14 kr. Eelarvest jäi sissetulekuid vähemaks 180 kr.

Nagu varem mainitud, peeti pidusid väga sageli ja on huvitav heita pilk ühe aasta pidude sissetulekutele ja ülejäägile.

  Sissetulek Väljaminek Jääk
Vastlaball 98,50 40,50 58,00
22. apr. pidu 149,55 55,42 94,13
1. mai pidu 14,08 15,25 -
19. mai pidu 35,92 28,89 7,03
9. juuni pidu 125,51 57,74 67,77
11. juuni IV jsk. pidu 40,77 15,92 24,92
23. juuni pidu 82,50 49,43 33,07
Aastapäeva pidu 1. sept. 398,47 326,86 71,61
VI jsk. pidu 28,45 19,84 8,61
27. okt pidu 40,23 17,00 23,23
10. nov. pidu 105,09 45,19 59,90
23. nov. pidu 45,94 28,79 17,15
8. dets. einelaud 36,37 27,05 7,82
20. dets. einelaud 12,85 11,20 1,65
26. dets. pidu 184,35 66,46 117,89
Kokku: 1 418,58 805,53 613,05
Korjandus tuletõrje nädala puhul 12 lehega 49,65 2,30 47,35

Sageli oli pidude ajal korraldatud ka einelaud. Kaua aastaid organiseeris juhatus seda oma jõududega (ka külalispidude ajal). Kuna see tõi palju lisatöid ja sissetulek sellest väike, otsustati see enampakkumisel soovijaile välja anda, et einelaud siiski oleks peoõhtutel kasutamiseks. Ruumide väljaüürimise korral, võeti üüri 15% piletihinnast.

On võimalik pilk heita ka 1936. a. kassaaruandele, kus aasta sissetulek oli 1 375,15 kr., väljaminek 950,13 kr. ning seis 01.01.1937 425,02 kr. Aasta eelarve oli 1 581,60 kr. 1937. a. oli eelarve kinnitatud 1 721,02 kr. ja aasta tulemused olid: sissetulek 1 813,86 kr., väljaminek 1 683,56 kr. ning seis 01.01.1938 130,30 kr.

1938. a. eelarve oli 1 426,30 kr. Nagu aruandest näha, sel aastal olid sissetulekud suuremad, ulatudes 1 525,59 kroonini, kulutati 1 268,26 kr. 01. jaanuaril 1939. a. oli kassas 257,31 kr. Järgmisel aastal oli rahaline sissetulek veelgi suurem, nimelt 2 299,50 kr., millest kulutati 1 866,71 kr. 01. jaanuaril 1940. a. oli kassas 423,79 kr.

Nagu nähtub eeltoodust osati Kehtna VT ühingus sissetulekuid reaalselt planeerida. Seetõttu siin rahapuudust ei tuntud ja majanduselu kulges häireteta. Suudeti juurde muretseda uut, remontida ja korras hoida vana tuletõrje tehnika. Endise eduga töötas kultuuriosakond. Lisaks pidudele korraldatakse kursusi. 1937. aastal korraldati tantsu- ja näitekunsti kursused. Esimesed märtsi-, teised oktoobrikuul. Näitekursustel oli lektoriks Talpsepp. Ühingu segakoor võttis osa 11. üldlaulupeost 1938. a.

1937. a. aprillis jaotab uus juhatus omavahel ametid: esimees O. Vilibert, asetäitja O. Müüriste, sekretär O. Keenoja, abi A. Rästas, kassapidaja V. Reino, abi Joh. Hiob, varahoidja E. Fuks.

Tuletõrje korpuse loomisega korraldati ümber tuletõrje ühingute riviline koosseis. Kehtna VT ühing moodustas ühe Rapla divisjoni kompanii, kus pealikuks sai Rudolf Saar ja tema abiks August Miklas. Reorganiseeritakse ümber ka jaoskonnad rühmadeks, kuhu määratakse ametisse rühmaülemad ja nende abid. Kehtna kompaniis saab tegutsema kolm rühma.
Kehtna rühma pealik Elmar Pärtel ja abi Oskar Johanson.
I käsipritsisalga pealik Aug. Soomann ja abi Ed. Niinsalu.
II käsipritsisalga pealik Oskar Teesaar ja abi Vold. Remo.
III käsipritsisalga pealik Martin Vilimaa ja abi Mihkel Saulep.
Keava rühma pealik Elmu Argel ja abi Artel Sellenberg.
I käsipritsisalga pealik Al.der Gorskopf ja abi Jaan Gorskopf.
II käsipritsisalga pealik Joh. Haljamaa ja abi Joh. Oruste.
III käsipritsisalga pealik Joh. Salm ja abi Rud. Pihlakas.
IV käsipritsisalga pealik Al-der Tõkke ja abi Anton Tammerik.
Ohekatku rühma pealik Rudolf Saar ja abi Eero Telliskivi.
Käsipritsisalga pealik Edgar Tõnus ja abi Paul Kuurna.
Päästesalga pealik Karl Palandi ja abi Ed. Lipp.

1939. aasta on seoses valdade reorganiseerimisega suureks ümberkorralduse aastaks ka tuletõrje ühingutes. Augustis sõlmitakse liitumise leping Ingliste valla VT ühinguga. Lepingus on kirja pandud 12 punkti ja ühinemise päevaks määrati 22. august. Varade üleandmise aktid koostati veel Kehtna, Käru ja Kehtna Juuru VT ühingute vahel. Käru VT ühing sai Kehtna VT ühingult 37 liiget ja 782,30 kr. väärtuses varasid.

Kehtna kompanii rühmad pidasid igal aastal omavahelisi tuletõrjevõistlusi, peamiselt ühingu aastapäeva puhul. Võistlusi peeti ka naaberkompaniidega. Koondmeeskond esines edukalt brigaadi ja divisjoni päevadel. Tulemustest kõnelevad säilinud mitmed auhinnad ja aukirjad. Mõnedes rajooni VT ühingutes tegutsesid edukalt naisjaoskonnad majanduslikus ja samariitlaste töös ja tegemistes. Rivialal tegutsevaid naisjaoskondi oli väga vähe (Vigala). Kuigi Eesti tuletõrje liit ei toetanud naisjaoskondade asutamist, seda siiski enamus ühinguid tegi.

Kuigi Kehtna VT ühingus naised esimesest päevast peale kõigis ühingu ettevõtmistes meestega õlg õla kõrval olid astunud, ei olnud neil omaette jaoskonda. 1940. a. jaanuaris teeb juhatus tolleaegsele kompaniipealikule Rud. Saarele ülesandeks asutada naisjaoskond. Otsustatakse palgata asjaajajaks Al-der Koppel töötasuga 5 kr. kuus, kuna asjaajamine oli paisunud mahukaks.

1940. aasta algab ühingus sama töömeeleoluga nagu senini. Kinnitati 1939. aasta kassaaruanne: sissetulek 2 299,50 kr., väljaminek 1 866,71kr. 01.01.1940. a. on kassas 423,79 kr. Eelmine aasta oli sissetulekute poolest helde olnud ja 1940. aastaks kinnitataks eelarve 2 313,79 kr. See jäi aga täitmata. Aasta jooksul ühingu majandustegevus soikus, kuna vastava seadusega seltside ja ühingute tegevus keelati. Tegevust jätkasid tuletõrjekomandod – mootor- ja käsipritside meeskonnad. Kuna üksikud tuletõrje ühingud, olenedes oludest siiski tegutsesid, tullakse ka Kehtnas 29. dets. 1943. a. kokku, et pidada ära peakoosolek. Ilmunud on 20 liiget. Otsustatakse valida uus 4 liikmeline juhatus ja sinna saavad: esimeheks Otto Vilibert, kirjatoimetajaks Otto Kukoja, laekuriks Voldemar Reino ja varahoidjaks Joh. Silt. Valitakse ka revisjonikomisjon koosseisus: Aug. Rossmann, Joh. Salm ja Ado Tõnuste.

Sellele vaatamata okupatsiooni tingimustes ühingu tööst midagi välja ei tulnud, olgugi et ühingute tegevus oli lubatud. Korjati vaid liikmemaksud ja meeskonnad pidasid mõningased võistlused, millised tulid vastavate ettekirjutuste kohaselt ära pidada. Tegevus hoogustub alles 1945. a. kui on taas kehtestatud nõukogude võim. 27. mail peetakse peakoosolek, kus toimusid valimised uue põhikirja alusel. Uue nõukogu esimeheks valitakse Otto Vilibert ja liikmeteks Ed. Merimaa, Ants Aassalu, Voldemar Reino, Bernhard Redim ja Aksel Tameri. Revisjonikomisjoni liikmeteks saavad Elviine Nurmsalu, Oskar Tammaru ja Elmu Taremaa. Naistuletõrjujate organiseerijateks valitakse Vold. Reino, Elviine Nurmsalu ja Mari Aasma. Nõukogu jagas ametid: esimehe asetäitja Ants Aasalu, kassapidaja Vold. Reino, sekretär Ed. Merimaa, asetäitja Bern. Radim ja varahoidja Aksel Tameri. Kompanii pealikuks saab Rud. Roosmaa. tuletõrje kongressist võtab osa Joh. Salm, kes kongressi tööst kannab ette peakoosolekule lisades, et kongressil on jäänud kõlama loosung: tuletõrjuja tasu töö eest on tänu.

1946. a. 27. jaan. peetud pealikute päevast võtsid osa O. Vilibert, O. Teesaar ja R. Roosmaa. Otsustatakse ühingule osta auto. Õhtuti on valgustatud seltsimaja aknad. Siin käib jälle isetegevus, peetakse peoõhtuid. Puhkpilli orkester registreerib osavõtuks 12. üldlaulupeost. 1945. a. eelarve oli kinnitatud kokku 10 000 rbl. Tulud olid plaanitud: liikmemaksudest 2 000 rbl., pidudest 1 000 rbl., annetustest 500 rbl. ja toetustest 6 500 rbl. Väljaminekud olid tervikuna planeeritud tulekaitse vahendite muretsemiseks ja remontimiseks. Sõjajäljed oli vaja parandada. Planeeritud oli: veeaamide remont ja muretsemine 4 500 rbl., II jsk. pritsi remont 1 000 rbl., veepangede muretsemine 1 000 rbl., 2 hüdropuldi muretsemine 2 000 rbl., mootorpritsi jooksev remont 1 000 rbl. ning asjaajamise kulud 500 rbl.

1946. a. 22. märtsi koosolekul otsustatakse korraldada peoõhtu, kus kavas oleks puhkpilli orkestri ettekanded, rahvatantsud, mustlastants ja näidend “Mustad varjud”. Pileti hinnaks määratakse, eeskavale rbl. 8.- õpilastele rbl. 5.- ja tantsuks rbl. 2.-. Einelaud.
8. aprillil peetaksegi pidu ära ja peo aruanne on:

  Rbl.
Sissetulek 1 250,00
Väljaminek 143,50
Jääk 636,50
Einelauast sissetulek 1 219,00
Väljaminek 1 005,00
Jääk 214,00
Kokku tulu 850,50

Nagu mitmes teises ühingus, muutub ka Kehtnas eriti elavaks tegevus naisrühmas. Naised võtavad võistlustest osa ja esinevad edukalt kõigil aladel. Tulemuste järgi ollakse ikka esimeste seas. Võistlemas käiakse Raplas, Kohilas ja mujal. Ühingul oli õnnestunud saada ka auto, mis liikumise igati hõlpsamaks teeb. Kui 1949. a. ümberorganiseerimise tagajärjel vastmoodustatud majandite tuletõrje salkades tegevus üldiselt soikus, siis Kehtnas läks elu endise hooga edasi. Kehtna tuletõrjujad tõid võistlustelt kaasa ikka esikoha diplomid, kuni 1957. aastani. Kord nii hoo ja innuga alustatu, elas edasi, nüüd juba teise põlvkonna töödes ja saavutustes.

Fotod