Järvakandi VT ühingu põhikiri registreeriti juba 16. sept. 1926. a. nr. 123 all, kuid asutamise koosolek peeti alles 19. märtsil 1927. a., millist aega tuleb pidada ka ühingu tegevuse alguseks. Tegevuspiirkonnaks oli Järvakandi vald, kus elamuid sel ajal oli ca 300. Oma koosolekuid pidas ühing Järvakandi Haridusseltsi ruumides, nii nagu enamus ühinguid pidi omale kooskäimiseks ulualust otsima naabritelt, kord siit, kord sealt.

Tulekahju teatamine oli kokkulepitud kas telefoniga, pasuna signaalidega või käskjalaga. Juhatuse koosseis 1929. a. lõpul oli: esimees Peeter Raig, peamees Joh. Portsmuth, varahoidja E. Bormeister, laekahoidja (kassapidaja) M. Bormeister. Olid valitud veel peamehe abid: Ernst Bormeister, Martin Hansberg ja Albert Leppik.

Aasta algul oli ühingul 51 liiget. Aasta jooksul lahkus 30 ja tuli juurde 11. Aasta lõpuks oli seega ühingul 32 liiget. Ajavahe oli liiga pikk selleks, et asjasse selgust saada. Pidi puuduma usk ühingu eesmärkidesse, et üle poolte liikmete ühingust lahkus. Selline liikmete voolavus jätkub ka järgnevatel aastatel. Näiteks 1931. a. lõpul on ühingul liikmeid kõigest 29. on selge, et nii väikese arvu liikmetega valla piirides midagi ette võtta ei saadud. See oli vaid ühe rühma liikmete arv.

Oma pritsi ühingul veel ei olnud. Kasutati Järvakandi valla vastastikuse tulekinnituse seltsi pritsi (seltsil oli neid koguni kolm). Kuna alguses seepärast otsest vajadust käsipritsi ostmiseks polnud, otsustati peakoosolekul korjata raha ja muretseda mootorprits.

Aasta jooksul oli valmis ehitatud pritsikuur suurusega 3x4 m. oli soetatud 3 veoabinõu ja 3 veevaati, igaüks 450 l, mahutavusega. Vee puudus tulekahjude juures oli Järvakandis sama mis igal pool, seepärast hakatigi kohe alguses pöörama tähelepanu veeveo võimaluste muretsemisele. Vaatamata sellele, et liikmete arv oli väike, korraldati meestele õppusi ja manöövreid.

“Tuletõrje teated” nr. 6, 1939. a. kirjutab Järvakandi VT ühingu tööst:
Järvakandi VT ühing pidas 27. apr. oma aastapeakoosolekut. Ühing on möödunud aastal mõndagi ära teinud. Ehitati pritsikuur torniga. Lasknud kõigile 3-le pritsile vankrid teha. Muretsenud valamuid, kuid paljugi puudub veel, mida pole võimalik soetada majandusliku kitsikuse tõttu.

1929. a. tegevus ja 1930. a. eelarve kinnitati ühel häälel. Ameti vanuse järele lahkunud peamehe J. Portsmuthi asemele valiti Ervin Sõrmus ja varahoidja E. Bormeistri asemele Joh. Vall. Revisjonikomisjoni koosseisu valiti tagasi endises koosseisus.

Peagi hakkas inimeste suhtumine vallas, tuletõrjujate suhtes paranema. Liikmete arv hakkas vähehaaval, kuid püsivalt tõusma. Küllap oli selle põhjuseks ühingu tegevuse elavnemine. Kasvuraskustest oli juba üle saadud. Mõningast edu oli olnud ka tulekahjude kustutamisel.

Ühingul oli organiseeritud valla ulatuses 5 jaoskonda, ja meestele mitmeid harjutusi ja üldhäire manöövreid. Viimaste tulemuste kohta kirjutas sama eelmainitud “Eesti tuletõrjuja”: 6. mail korraldati kell 18.35 ühingule häire, mis haruldaselt korda läks. Peamees ilmus ühes I jaoskonna pritsiga ja tarviliku arvu meestega kohale kell 19.00 ning oli kustutuskorras 2 minuti jooksul. II jaosk. kogunesid 17 inimest 17 minuti jooksul V jsk. prits, jõudis kohale 8 km kauguselt kell 19.40 seega ¾ tunniga. III jsk. prits mis asub 12 km. Kaugusel, ei ilmunud, arvatavasti mingisuguse õnnetuse tõttu.

Üldiselt jäädi ühingu tegevusega rahule, väljaarvatud mõnesugused väikesed puudused. Ühing ei lepi omapoolse selgitustööga tule kaitsealase töö vajalikkusest maal. 19. juulil 1931 korraldatakse ühingu liikmetele ja teistele asjahuvilistele kursus. Kursuse läbiviijaks oli palutud Eesti tuletõrje liidu instruktor A. Pikner.

1934. aastal mootorpritsi, mida Järvakandi VT ühingu liikmed algusest peale igatsesid, pole seni õnnestunud osta. Riiklikku toetust on saanud vähe. Omavalitsuste annetused ja ühingu enda korjatud rahad jäid selleks napiks. Küll oli aga juurde muretsetud kaks uut käsipritsi, voolikuid, hüdropulte, signaalpasunaid.
Käsipritsid olid nüüd kõigil viiel jaoskonnal. (neist 3 valla vast. kindlustus Seltsi pritsi ja 1 eraisiku oma, ühingu voolikutega). Ühingu selleaegsed kassaaruanded näitavad, et sissetulekud on tõesti vähesed olnud. Aastane rahaline läbikäik kõigub 600-800 kr piires, kusjuures korraldatud pidude ja loteriide sissetulek pole ka eriti silmatorkav, kõikudes 200-300 vahel sealjuures puhastulu neist ainult 40-50 %.

On läbi saadud ka laenudeta. Pole teada, kas neist hoiduti tahtlikult, või ei olnud ühingu varad võla katteks piisavad. Ka nn. sisemisi laene (laenu võtmine ühingu liikmetelt), nagu seda mõned ühingud oma tegevuses praktiseerisid (Kehtna, Rapla), Järvakandis ei kasutatud rohkem kui 120 kr. 1929. a. pritsikuuri ehitamise ajal. 1932. a. pöördus ühing küll tuletõrje liidu juhatuse poole palvega, et saada laenu mootorpritsi ostmiseks. Palve jäeti aga rahuldamata.

1937. a. õnnestub ühingul oma ammune soov täita ja osta mootorprits. Sel aastal veel mootorpritse on vähestel ühingutel. Järvakandi tuletõrjujad saavad hakkama veel teoga, milleni pole veel ükski ühing piirkonnas jõudnud. Ühingu asutaja liikme ja praeguse esimehe Jaan Ojamaa algatusel ostetakse ühingule veoauto. Auto pole küll päris uus aga täiesti sõidukorras. Seega täitus Järvakandi meeste teinegi unistus. Olid ju nemad need, kes 1934. a. tegid tuletõrje liidule ettepaneku, asuda konstrueerima maaoludele vastavat tuletõrje autot. Sinnamaale muidugi niipea ei jõutud, aga Järvakandi ühingul oli omal kiire edasiliikumise võimalus tulekahju kohale jõudmiseks olemas. See küsimus tegi peavalu kõikides ühingutes. Hobustega liikumine võttis tõesti palju aega. Igakord ei olnud neid nii kiiresti käepärast kui vaja ja tulemuseks oligi, et nii mõnigi tulekahju paisus seetõttu liiga suureks ja päästa sageli ei suudetud.

Kolmekümnendate aastate keskpaiku siiski mõnevõrra kiire kohalesaamise võimalus paranes seetõttu, et küladesse ja asulatesse osteti kaupmeeste ja teiste isikute poolt üksikuid esimesi veoautosid. Vastava tasu eest viisid nad ka tuletõrjujaid õnnetuspaigale, kuid ka see oli juhuslik võimalus, sest nad sõitsid oma masinatega siin ja seal, käisid linnas jne. Tulekahjud ei oodanud aga aega, mil nad masinaga kodus olid.
1937. a. moodustub Rapla divisjonikoosseisus Järvakandi kompanii ja kompanii pealikuks kinnitatakse 10. aug. 1937. a. Aleksander Kallion ja abiks Johannes Särekõnno.

Peagi kinnitatakse ka rühmade koosseisud järgmiselt.
Purku rühma pealik Ain Kaljumäe ja abi Jaan Ojamaa.
Purku käsipritsisalga pealik August Purre ja abi Mart Viin.
Luusküla käsipritsisalga pealik Arvo Kaljumäe ja abi Jaan Aasamaa.
Vahakõnnu käsipritsisalga pealik Verner Saltsberg ja abi Hans Isakõnnu.
Isakõnno rühma pealik Villem Antsmäe ja abi Osvald Antsmäe.
Isakõnno käsipritsisalga pealik Martin Antsmäe ja abi Oskar Rüütja.
Nõlva käsipritsisalga pealik Artur Niinemets ja abi Jaan Lainurm.
Lellapere rühma pealik Johannes Lepik ja abi Mihkel Mõisnik.
Lellapere käsipritsisalga pealik Harald Rohela ja abi Erich Lubasoo.
Sooaluste käsipritsisalga pealik Johannes Bachmann ja abi Jaan Tiitum.

Peagi saabus uus mootorprits ja see jääb Purku rühma. Mootorpritsi meeskonnaks lülitus ümber Purku käsiprits salk. Motoristiks sai Ernst Pregel. Järvakandi VT ühingu juures naisjaoskonda (rühma) registreeritud ei olnud. Abilisteks olid aga naised ühingus pidude korraldamisel alati.

1939. a. oli ühing suutnud omale soetada küllalt tugeva tulekaitse abinõude baasi. Ka liikmete arv ei mitmekordistunud. See kõik oli saavutatud järjekindla ja visa tööga. 1939. a. oli juhatuse koosseis: esimees Jaan Ojamaa, sekretär Ain Kaljumäe, laekur Al-der Leitmäe, revisjoni komisjoni esimees Jüri Palso. Ühingul oli 6 käsipritsi, 1 mootorprits, auto, 1 veepaak, hüdropulte 12, survevoolikuid 194 m., imevvoolikuid 35 m., tegevliikmeid 124 toetajaid liikmeid 3.

Selle perioodi kohta on materjale säilinud vähe. Ernst Pregel meenutab: Mingisugune tegevus oli ka okupatsiooni ajal. Mootorpritsi meeskond oli 9 liikmeline. Lõpuks aga vähendati meeskond 2-le mehele. Need vabastati mobilisatsioonist. Kahe mehega muidugi tulekahjude kustutamisel midagi ära ei teinud. Olid ka mõned võistlused, 1943. a. peeti Järvakandi vallamaja juures divisjoni päev. Osavõtjaid oli vähe.

Oli ka üks suurem tulekahju. Tuleroaks langes kogu Kuusema talu hoonete kompleks. Oletati süütamist. Peale sõda alustasime uuesti. Osa endisi aktiivseid liikmeid oli sõjakerises kaduma saanud. Ka osa varustust oli hävinud. Endisest hoogustusid tuletõrjealased võistlused. Võistlesime peamiselt Lelle ja tehaste kompaniiga. 1949. a. jagunes kompanii kolhooside vahel salkadeks. Viimased oma tegevusega eriti silma ei paistnud.

Järvakandi vabatahtliku tuletõrje ühingu juhatus 1938. a.
I rida: A. Kaljumäe, A. Kallion, Jaan Ojamaa (esimees)
II rida: Al-der Leitmäe ja Joh. Lepik

Järvakandi VTÜ Pritsikuur Purkus 1980. a. sügisel. (Foto A. Parnabas)