Fotod

Haimre VT ühingu liige Heindrich Mitt meenutab:
Haimre tuletõrje asutati järgmiselt. Haimre pargis oli põllumeeste pidu. Sealt tulles mindi koolimajja, ning talupidajad: Heindrich Mitt, Jaan Jago, Jüri Topmann, Jüri Kolks ja võib-olla oli teisigi, ei mäleta, pidasid ära tuletõrjeasutamise koosoleku. Valiti juhatus. Esimeheks sai Jaan Jago. See oli 1929. a. sügisel. Neid mehi võib pidada ühingu asutajateks liikmeteks. Kuidas selle asutamisega täpselt oli, ei saagi teada, kuna ühingu dokumendid on hävinud.

“Tuletõrje teated”, nr. 1 1931, lk. 13 mainitakse, et Haimre VT ühing registreeriti tuletõrje liidus 27. juunil 1930. a. Sama ajakirja 1931. a. neljandas numbris lk. 59 on teistkordne teade, et ühing on registreeritud 28. apr. 1931. a. Ilmselt on ajakirja andmetes ebatäpsus, kuna teatatakse veel kolmandat asutamise kuupäeva, 25. juunit 1930. a. Viimase kuupäeva järgi peeti ühingus ka aastapäeva pidustusi.

“Tuletõrje teated”, nr.10 lk 169 1931. a. kirjutab: “24. aug. 1931. a. käis instruktor V. Peterson Haimre VT ühingu erakorralisel koosolekul, kus ta pidas kõne tuletõrjest ja sellest osavõtmise tarvilikkusest, mispeale astus tuletõrje ühingusse 39. uut liiget. Pärast koosolekut korraldas instruktor hiljuti tuletõrje liidust ostetud uue käsipritsiga harjutuse, millest kõik 55 ühingu liiget osa võtsid. Ühingu juhatusel on kavatsus jaotada meeskonnad kolme rühma, ende elukohtade järgi ja varustada iga rühm kahe seljaskantava hüdropuldiga.

Need olid esialgsed tagasihoidlikud plaanid. Ühingu tegevuspiirkonnaks oli Haimre vald, kus elamuid sel ajal 353. Ühingu tegevus arenes aga väga edukalt ja juba 1935. a. oli ühingul muretsetud 6 käsipritsi ja vald jaotati koguni kuueks jaoskonnaks:
I Kasti
II Jaaniveski
III Orgita
IV Haimre
V Jõeäärse
VI Naistevalla

1931. a. saab ühing pritsi ostmiseks 150 kr. riiklikku toetust. Kas riigi poolt rohkem toetust saadi, pole teada. Väiksemate summadega (50-100 kr.) toetas ühingut valla vastastiku kindlustuse selts. Üldiselt, nagu kaasaegsed mäletavad, saadi toetusi väga vähe ja kõik vajamineva raha hankis ühing pidude ja teiste taoliste ürituste korraldamisega.

Haimre vabatahtlik tuletõrje ühing pidas oma aasta peakoosolekut 18. veebr. 1934. a. Sellest kirjutab “Eesti Tuletõrje”, nr. 3. 1934. a. lk. 63.
Koosolekut juhatas J. Nartmann, protokollis ühingu sekretär J. Topmann. Kinnitati ühingu 1933. a. aruanne ja 1934. a. eelarve mis tasakaalus 455 kr. Sisseastumise maks 10 senti, liikmemaks 50 senti ja toetajate liikmete liikmemaks 1 kr. otsustati jätta endiseks samuti ühingute ja organisatsioonide liikmemaks 3 kr.
Esimeheks valiti endine esimees J. Jago 3 aastaks ühel häälel tagasi. Juhatusse valiti endised, sekretär J. Topmann, kassahoidja J. Kolks, juhatuse liige M. Luht ja juhatuse liikme Joh. Jegersoni asemele M. Schermann (uus) kõik 3 aastaks. Revisjoni komisjoni valiti endised A. Anderson, Ev. Järbach ja Al-der Kann tagasi. Samuti valiti tagasi ka endine pidutoimkond. Otsustati adjudandi koht sisse seada. Adjudandi määrab peamees ja kinnitab juhatus. Otsustati naiskomisjon ellu kutsuda.
Ühing on töötanud 3 aastat. Selle aja jooksul on ühing omale soetanud varasid 1 367 kr. väärtuses. Ühingul on 140 tegev- ja 2 toetajat liiget. Ühingu peameheks on kohalik konstaabel H. Vaev ja abiks J. Laasner (taluperemees) varahoidjaks H. Mitt. Viimaste volitused lõpevad 1935. a. Käesoleval aastal kavatseb ühing pritsikuurile ümberehituse teha ja ühe käsipritsi juurde osta.
1934. a. “Eesti tuletõrjes” nr. 5, lk. 120 kirjutatakse: Haimre VT ühingu naisjaoskond.
Pühapäeval, 25. märtsil k.a. kutsus Haimre vabatahtlik tuletõrje ühingu juhatus kokku ümbruskonna tegelased, naisjaoskonna asutamiseks ühingu juurde. Jaoskonna vajadust selgitas ühingu sekretär Jüri Topmann, soovitades jaoskond asutada ka Haimre ühingu juurde. Kokkutulnud naispere otsustas naisjaoskond asutada. Samas peeti asutamise koosolek. Juhatusse valiti: esinaiseks Ida Jago, abiks Elviine Hendrikson, kassapidajaks Anni Kann, abiks Luise Vultmann ning kirjatoimetajaks Anni Altpere.

Edaspidised töökavad jäeti jaoskonna juhatuse hooleks, lubati aga üksmeelselt ühingu majanduselu korraldamisel abiks olla. Juba 2. apr. pidu näitas naisjaoskonna abi. Einelauast saadi 10 kr. puhastulu. Seni oli einelaud välja üüritud ja ühing sai vaid 2-3 kr.

Naisjaoskonna liikmed on omale muretsenud vormimütsid (baretid) ja käsil on vormiriiete muretsemine.
Ühingu ettevõtlikkust jätkus kõikjale. Vähe oli neid ühinguid, kes oma pritsidele ja teistele tulekaitse vahenditele suutsid korralikud ruumid muretseda. Haimre tuletõrjujad lahendasid olukorra kahe-kolme aastaga. Kasti ja Haimre jaoskondades kohandati selleks ruumid vanades mõisahoonetes. Orgitale Jaaniveskile ja Jõeääre jaoskondadesse ehitati uhiuued pritsikuurid. Enamus töid tehti ühiskondlikus korras. Ainult Naistevalla jaoskonnas jäi kuur ehitamata. Sellest kavatsusest tõmbas sõda kriipsu läbi. Materiaalselt toetas ühing ka Haimre seltsimaja ehitustöid. Maja kasutati Haimre noorrahva ühinguga kahasse.
30. juunil, 1935. a. pühitses ühing Haimre rahvamaja juures oma 5 aastapäeva. Selleks puhuks oli ühingu naisjaoskond valmistanud ühingule lipu. Kui ajakirjanduses tõstatati küsimus, et mis on tarvilikum, kas osta ühingule ehk jaoskonnale üks siidlipp, või muretseda rohkem voolikuid ja hüdropulte. Kui mõnes ühingus tõepoolest olukord selline oli, et voolikuid oli vähe, aga lipp pidi ka olema, siis Haimrele selles osas etteheiteid teha ei saanud. Siin võis ühing endale lippu lubada, kuna tuletõrje varustus ja ka hoiupaigad olid olemas.

Lipu andis üle ja tuletõrjujate paraadi võttis vastu eesti tuletõrje liidu esindaja inst. F. Parmask. Ühingu endisele peamehele H. Vaevile anti üle ka 5. a. tegevuse teenetemärk. Välja jagati veel 35 kiitusekirja hoolsamatele ja tublimatele ühingu liikmetele. Pidupäeva puhul tõid tervitusi ka kõik naabervaldade ühingute ja organisatsioonide esindajad. Samal päeval toimus ka loterii-allegrii, millest väga elavalt osa võeti. Õhtul oli pidu kus ühingu V jsk. (Jõeääre) näiteseltskond kandis ette E. Undla “Liikuv riidevarn” Osavõtjaid oli üle 200 inimese.

Ühingu esimeheks on olnud Jaan Jago kuni 03. veebruarini 1936. a. ja alates 1937. a. Jüri Aren. Kirjatoimetajaks Jüri Topmann ja hiljem Eduard Kingissepp. Viimane pidas ajuti ka laekuri ja varahoidja ametit. Laekuri ametit on pidanud ka Oskar Seelmann. Revisjonikomisjoni esimehe ülesandeid täitis algusest kuni 1940. aastani Arnold Anderson.

Tuletõrjujate väljaõppe eest hoolitses kuni 15. maini 1934. a. konstaabel H. Vaev, siis lühikest aega tema asetäitja J. Soon j a). sept. 1934.a. valiti uueks peameheks II jaosk. ülem Madis Surmann. Lühikest aega oli peameheametis ka Madis Sirel ja J. Laasner.

1937. a. ümberkorralduste järel, kuulus Haimre VT kompanii Läänemaa brigaadi Märjamaa divisjoni koosseisu. Kompanii pealikuks määrati Arnold Truu ja abiks Ed. Aren. Kaks Haimre ühingu liiget kuulusid ka Märjamaa divisjoni koosseisu. Madis Sirel oli diviisi varustuspealik ja Aadu Rumma spordipealiku ameti kohal.

Haimre meeste tuletõrjealane ettevalmistus oli kogu aeg olnud heal tasemel. Meeskondade vahelistelt võistlustelt tuldi tagasi koju võidukarikatega. Ka tulekahjude kustutamisel näitasid käsipritside salgad üles vaprust ja distsiplineeritust. Hävitavate leekidega tuli Haimre tuletõrjujatel sageli kokku puutuda. Esimene tulekahju uue, vastasutatud ühingu ajal oli Naistevalla külas süttinud Koka talu elumaja. Esimene prits oli just alles saadud ja teel tulekahju paigale Heindrich Mitt sättis seda töökorda. Tänu pritsile tulekahju kustutati. 1932. a. süttis pikselöögist põlema Bernhard Vallimäe elumaja, kus samuti suudeti tulele piir panna. 1937. a. süttis rehepeksu katlast Kammi talu viljaküün. Elumaja, mis asus 10 m. kaugusel põlevast küünist, päästeti. 1939. a. kustutati Altküla Liiva talu kõrvalhoone ja Haimre Uhta talu viljaküün. Oli ka juhuseid kus aidata ei suudetud.

1939. a. Haimre vabatahtlik tuletõrje ühing liideti Märjamaa VT ühinguga jäädes tegutsema omaette koguna. Selleks ajaks oli ühing jõudnud heale majanduslikule järjele. See oli saavutatud suhteliselt lühikese ajaga, milleni piirkonna mitmed vanemad ühingud polnud jõudnud.

Ühingul oli 1939. a. 6 käsipritsi, 6 veevaati kaarikut, 8 hüdropulti, 303 meetrit survevoolikuid ja 38 m imevvoolikuid. Ühingu liikmete arv oli mitmekordistunud, 255 ulatuses, sealhulgas naisi 68.

1939. a. oli esimeheks Jüri Aren, sekretäriks Ed. Kingissepp, laekur Oskar Seelmann ja revisjonikomisjoni esimees Arnold Anderson. Aktiivsematest tegelastest peaks mainima Voldemar Reoset, kes on olnud rühmaülemaks ja lühemat aega ka kompanii pealikuks.

Vabatahtliku tuletõrje Haimre kompanii tegutses Märjamaa VT ühingu alluvuses ka okupatsiooni ajal. Arnold Truu, kes oli siis edasi kompanii pealikuks mäletab, et okupatsioonivõimud nõudsid vaid täpseid tööplaane. Tegevus oli aga soikunud.

Peale sõda tegevus mõnevõrra elavnes, peamiselt väljaõppe ja harjutuste osas. Pidusid oli väga vähe. Tuletõrje tööd juhtis Rudolf Luts. Korraldati väga palju meeskondade vahelisi võistlusi, kust ka Haimre kompanii võistkonnad alati osa võtsid ja edukalt esinesid. Nüüd oli meeste kõrval ka naised ja noored, kes Haimre tuletõrjujate nimele häbi ei teinud.

Peale kollektiviseerimist, kui moodustati majanditesse tuletõrje salgad, oli praeguse “Tasuja” kolhoosi tuletõrje salga ülemaks Albert Kornak, viimane oli ühtlasi ka kolhoosi esimeheks, mistõttu tuletõrje tegevus jäi tahaplaanile. 1954. a. peale suurt tulekahju Naistevalla külas, valiti salga ülema kohale Ed. Oppi. Viimane oli Haimre VT ühingus tegutsenud juba 1931. a. peale. Ed. Oppi töö salgaülemana leidis tunnustamist ja korduvat äramärkimist. Tema tegevuse ajal varustati kõik tootmishooned esmaabikappidega ja kõikjal teostati tuletõrjealast kontrolli ja järelvalvet. Tema tööst kirjutati rajooni ajalehes “Kolhoosi Tõde” ja Ed. Oppit premeeriti ENSV SM tuletõrje valitsuse poolt.

Teises endise ühingu piires asuva majandi “Ühisjõu” kolhoosi tuletõrje salk oli täielikus varjusurmas 18. maini 1954. a. mil Naistevalla külas oli suur ja raske tulekahju. Oli süttinud Juhani talu elumaja. Tuletõrje puudumise tõttu hävis 2 elumaja, 4 kõrvalhoonet. Tules hukkus 2 last, 2 kolhoosi mullikat ja mitu kolhoosnikule kuuluvat looma. Kui hiljem Märjamaalt tuletõrje kohale jõudis, takistas kustutustöid vee puudus, vett tuli vedada 800 m. kauguselt. Tuli sai alguse elektrivõrku unustatud triikrauast.

Traagiline tulekahju pani kolhoosi juhatuse mõtlema. Juba 23. mail. 1954. a. pidas juhatus oma koosolekut, kus päevakorras oli tuletõrjealane olukord kolhoosis. Võeti vastu konkreetne otsus tuletõrje alase töö ja olukorra parandamiseks.

Fotod