Väljaspool seltse

Kuigi Velise vallas oli Seltse ja ühinguid mitmeid, ei suudetud kõiki valla elanikke nende ümber koondada. Põhjusi oli mitmesuguseid. Oli kaugus elukoha ja keskuse vahel, või siis seltsi juures parajasti ei teotsetud selle huvialaga, mis inimestele meeldis, jne. Nii tekkisid omaette laulukoorid, keelpilli orkestrid, näiteringid, lisaks neile, mis tegutsesid seltside lipu all.

Üks laukoor mis tegutses mitu, mitu aastat. See oli Veski külas “Oti” talus oma harjutusi pidav segakoor, mis siit alguse sai ja jäi siit koorile nimigi. Valgus oli neil aegadel laulmises sageli tõusu ja mõõnaperioodid. Tingitud oli see sellest, et kooliõpetaja tihti vahetusid ja kõik need ei olnud laulumehed.

Oti laulukoori üks esimesi koosseise 1924. a.
Ees: Jaan Halliste, Liisa Halliste, Voldemar Neerut.
II rida: Ants Arnover, Anni Virma, Marie Vasser, Hilda Vasser, Jaan Tammesson, Anette Neerut.
III rida: Marta Halliste, Jüri Tammesson (koorijuht), Peeter Nurmsalu, Aliide Arnover, Aliine Halliste, Mihkel Abro, Hilda Halliste.

Veski külas “Oti” talus oli väga laulu ja muusikat armastav pere. Neli noort perepoega olid kõik head lauljad ja muusikamehed. Kodune peremees Jüri võttiski asja käsile ja hakkas ümbruskonna noortele laulu õpetama. See algas 1922. aastal. Koor sai peagi tuntuks ja noori tuli laulma kaugemaltki. Osavõtjatest annavad ülevaate juuresolevad fotod. Tõsi, koori repertuaaris oli palju vaimulikke laule, aga palju muud. Käidi laulmas Märjamaa kirikus, aga ka Valgu seltsimajas.

Koori tegevuse katkestas dirigendi varajane surm. Parandamata haigus viis noore mehe manalasse ja elutöö jäi pooleli. Laulu ja muusika armastus on aga selles suguvõsas kandunud edasi tänapäeva. “Oti” talu (laulukoori juhi) noorperemehe Jüri Tamnessoni tütretütar Anne Veski on tänapäeval tuntud estraadilaulja.

Oti laulukoori viimane koosseis.
Istuvad: ?, Hilda Nakmann, Liisa Halliste, Ida Reili, Jüri Tammesson (koorijuht), ?, Salme Nakmann, Aliide Arnover.
Seisavad: Ants Arnover, Ärni Reili, Tõnis Tammesson, Jaan Tammesson, Ants Tammesson, Jaan Värbu, Ants Värbu, Voldemar Neerut.

Ühel valla äärealal, Sulu külas, kasvas kauaaegse Velise seltsitegelase metsavahi Jaan Limbergi algatusel välja näitegrupp. Oli siingi selle põhjuseks kaugus keskusest Velisest. Vahemaa oli 4 km. Sügiseti ja kevadeti oli tee Sulult Velisele pea läbipääsmatult porine.

Neid aegu meenutas mõni aasta tagasi meie hulgast lahkunud Jaan Limberg:
“... Nüüd veel nendest mängudest, mida meie Sulu näitetrupiga ilma Velise rahvata mängisme. Sulul oli tookord noori inimesi tublisti ja hakkasime nendega hajutama ja kasvas päris hea näitetrupp Mängisid: Liisi Haak, Aleksander Lemmik, Jaan Haak, Jüri Haak, meie Lalli ja Niina (olid Jaan Limbergi tütred), Karl Tamberg jt. Etteütlejaks oli Eduard Tiits.
Esimene katse oli Sulul Valdeki küünis. Mängisime näidendit “Liikuv Riidevarn” Nii väga toredasti ei tulnud, aga rahvas jäi rahule. Sellega käisime veel Velisel ja Haimres.
“Preedik Pudirull ehk kirikumäest üles”. Haagi Jüri mängis Pudirulli. Selle näidendiga käisime Velise vallamajas, Märjamaal, Haimres ja Valgus. Mängisime tuletõrje heaks.
M. Aitsami “Maakulda” mängisime Haimres.
Ka kurbmäng “Ranna Rein” sai Haimres mängitud. Kurepalu pidas kõne. (Kurepalu oli sel ajal Haimre 6-kl. algkooli juhataja).
“Teadmiste raamatukogu” mägisime Haimres, Märjamaal ja Valgus. Keegi endine Estonia näitleja Urvame oli meil jumestaja.
“Üllikest” sai mängitud Nurtus.
O. Lutsu “Suve” mängisime Velisel ja Haimres, kuid siis olin mina liht kaastööline. Vana apteekrit mängisin. Teeleks oli Milda Ervin.
Nagu näha, tööd sai tehtud. Sellel alal tuli tihti Tallinnas käia raamatuid toomas. Olin sagedane külaline vanas Estonias. Olin seal juba tuntud. Oli ju seal ju Lauter, Sällik ja Karro tuttavad.”

Peale selle mängis siin mõnda aega keelpilliorkester. See mängis Sulu oma rahva poolt korraldatud pidudel, aga kutsuti mängima ka mujale. Orkestris mängisid: vennad Oskar, Paul ja Eduard Tiitsud, Jüri Põikpuu ja teisi, pillideks viiulid, gitarr, mandoliin ja klaver.

Sulu naispere korraldas oma kulu ja kirjadega Möldriaasa talus toiduvalmistamise kursused.

Oti segakoori lauljad 1928. a.
Istuvad: Jaan Tammesson, Aliine Halliste, Jüri Tammesson (koorijuht), Anni Tammesson, Ants Tammesson, Aliide Arnover.
II rida: Ida Reili, Arnold Koldits, Salme Nakmann, Jaan Värbu, Marie Eelmaa, Peeter Nuum, Leida Parnabas.
III rida: Sinaida Karlson, Ärni Reili, Aliine Naaser, Voldemar Neerut.

1931. aastal tekkis keelpilliorkester ka Velisel, kus algatajateks olid Sopaaugu talu noorperemees Jaan Vaarmann ja Kristofri talu perepoeg Jaan Gildemann. Mõlemad olid head viiulimängijad. Peagi tuli abimehi. Mandoliini hakkas mängima Aado Saaver, kitarri Mihkel Raamann ja klaverit August Ellmann. Peagi muretseti ka trummikomplekt, kus pikemat aega mängis Arkadi Oidram. Teatud aja ka nende ridade kirjutaja. Kõik mängijad olid ka head laulumehed ja nii saigi mängu ja tantsu küllaga. Harjutusi peeti igal pühapäeval Sopaaugu talus ja kui oli vaja peol mängida, siis ka nädala sees. Orkestril ei olnud mingit seost Velise Rahvaraamatukogu Seltsi, ega teiste seltsidega. Mängiti tantsuks kõikidel Velise pidudel, ükskõik missugune selts või ühing seda korraldas. Tasu õhtu eest oli 2 krooni. Orkester tegutses kuni 1950. aastani.

Samasugune keelpilliorkester tegutses ka Päärdus, aga juba mitu aastat varem. Algas see 1926. aastal Vene külas Tisleri talus, kus jällegi oli väga muusikat ja laulu armastav pere ja peres neli noormeest, kes kõik olid muusikamehed. Orkester sai noormeeste perekonna nime järgi oma nimegi - Tõldmaakrite orkester. Vahel kutsuti ka talu nime järgi, Tisleri, orkestriks.

Sulu näiteringi “Preedik Pudirulli” osalised.
Ees: Jaan Limberg, Leonilla Limberg, Jaan Haak.
Seisavad: Eduard Tiit (etteütleja), Evlalia Limberg, Jüri Haak, Karl Tamberg, Aliise Haak.

Nii oli siis ühes peres juba neli pillimeest, vennad: Oskar, Leonhard, Evald ja August. Oskar läks küll peagi kodunt ära. Neile lisandusid veel naabrimehed: vennad Rudolf ja Heindrich Otsad, Eduard ja Jüri Rokad ja Eduard Loik. Orkester oli väga kuulus ja käis paljudel ümbruskonna pidudel mängimas, enne kui Velisel orkestrit ei olnud, ka Velisel. See oli niisiis samuti omaalgatuslik puhkpilli orkester (nende hulgas olid ka keelpillimängijad) mängis Raamatukogu nime all.

Neli aastat enne orkestrit alustas Tisleri talus harjutamist segakoor. Meenutab kauaaegne Päärdu seltsitegelane Helmi Rokk (Koks):
“Tisleri koor alustas 1922. aastal. Esimene proov oli kolmekuninga päeval, s.o. 6. jaanuaril. Juhatas Oskar Tõldmaaker. Lauljad olid Vene küla noored ja keskealised.
Laulmise kõrval alustasime ka näidendite õppimist. Esimene oli J.Kunderi Kroonu onu”. Õppisime paar teistki. Pidusid käisime tegemas Velisel ja Vigalas. Käisime hobustega. See oli meeldejääv aeg.
Kooskäimine, laulmine ja näidendite õppimine Tisleri peres, sai alguse seepärast,et koolimaja oli siis alles Mannis ja sinna oli Vene küla rahval üle 4 km. Senikaua tegime omaette, kui koo1 1925. aastal mõisa kolis. Siis oli harjutamiste ja pidude pidamise kohaks mõisahoone.”

Eeltoodud külade ja paikade kõrval oli üks valla kõige kaugem nurk - Paisumaa ja osa Nääri küla, Valgu oli siit 5-6 km. Samuti oli tee väga halb. Seepärast kujunes ka siin omaette seltskonnategevus. Prooviti samuti näidendeid mängida, mis tõsi küll päris hästi ei õnnestunud. Peeti aga kalendri tähtpäevi (Mardi, Kadri jt.) ja tantsuõhtuid. Peamine tegevus sai olla suvel, sest kõik olemised peeti Pädara talu küünis. Talvel siiski ka mõnes suuremas peretoas.

Päärdu keelpillimängijad 1927. a.
Istuvad: Rudolf Ots, Eduard Rokk, Eduard Loik.
Seisavad: Jüri Rokk, Heindrich Ots, Leonard Tõldmaaker.

Väga ettevõtlikud olid Velise VT Ühingu Nääri-Paisumaa kogu mehed. Olid ainukesed, kes valla ulatuses ehitasid omale valmis pritsikuuri. Tublid mehed olid ka turbaühingus.

Kõige tublimad olid aga Paisumaa keelpillimängijad. Nendeks olid:
viiulimehed Maasing Viktor, Valdek Voldemar
mandoliinidel Maasing Georg, Tiits Voldemar, Amberg Ants
kitarril Maasing Juhan
Lühemat aega mängisid koosseisus veel Visnu Jüri ja Maasing Jaan. Orkester mängis järgemööda ligi 8 aastat. Mängiti kõikidel Valgu Seltside poolt korraldatud pidudel ja oma Paisumaa küla koosolemistel.

Neli venda: Oskar, Leonard, Evald ja August Tõldmakerid Päärdu Tisleri talust.

Kaasaegsete mälestusi:
“...See ülesvõte on tehtud 1903 a. laulukoori ja näitemängu tegelastest. Esimene näitemäng sai püünele vist 1906. aastal nimega “Virr-Varr”. Veel praegugi on osad meeles. Oli ju uudis asi, osad said pähe õpitud. Pärast sai mängitud veel mitmeid näitemänge, aga pealkirje ei mäleta enam.
Laulu ja näitemängu ja nende ettekandmine olid võrdlemisi sagedased. On seegi meeles, et käisime näidendiga kord külas Vigalas. Samuti sai korraldatud keedukursusi. Minul pole käepärast fotosid, kus võibolla tuleks veel meelde nii mõnigi mälestus. Aastal 1912. tulin ära Veliselt. Lapsepõlvest on eriti meeles, umbes 1898. aasta, kus noored kogunesid lageda platsi peale ja hakkasid ratast lööma, löökideks ja kaitseks kasutati puust tehtud keppe - tuletades meelde praeguse hokimänguga sarnasust. Ja veel lõbusaks kokkusaamiseks talgud, kas sulenoppimise või villakraasimise toiminguks. Lõpuks oli tants ja ringmängud....
.... Ega noorusest mälestused Velisel ei unune. Need olid täis särtsu, lusti - nad on ilusad mälestuskillukesed. Rohkem tõesti ei tea Teile kirjutada.”
Teid tervitades endine Tahka Triinu.

Need mälestuste killukesed on kirja pandud 11.1. 1974. Endine Tahka Triinu - Triinu Siimann (Laretei) elab praegu Põltsamaa lähistel ja on 92 aastat vana. Velise on tema sünnipaik.

"Valgu mõisa magasiait oli juba aastaid seisnud kasutamata ja lagunenud. Maja ümbritseva platsi pealt tehti heina ja hein pandi sinna varjualla. Kui Haridusring selle omale sai, hakkasime suure hoo ja innuga maja ümber ehitama. Tööd oli palju. Sinna kulusid lugematud pühapäevad ja kõik vähegi vabad minutid. Aga valmis saime ja olime ikkagi oma maja peremehed.
Pidusid pidasime sel ajal peamiselt Rojamaa Arnoveride talus. Seal oli suur küün, kuhu peremees meisterdas saelaudadest pakkudele publiku jaoks pingid. Pidusid pidime tegema sest oli ju maja remondiks raha vaja. Kuigi suurem osa tööst tegime ise, tulid materjalid ikkagi osta. Lauluharjutused ja näitemängu proovid saime ära pidada koolimajas olgugi et seal oli majarahval omal kitsas. Aga õpetajad olid alati ise esimesed. Alguses oli Mihkel Friidler, siis tulid abielupaar M. ja R. Spuulid ja Ed. Rokk.
Nii see seltsielu neil aegadel käis. Raske oli ei millegist alustada, aga rahval oli tahtmine teha."

Jaan Tammessoni mälestusi. On 72 aastat vana ja elab Valgu Lõpe talus.
16. veebruaril, 1983. a.

"Umbes 55 aastat, või ennem paar aastat rohkem tagasi, käisime pidusid tegemas mööda talusid. Mängisime talu küünides. Friidler oli näitemängu juhendaja ja Hirt grimeeris. Pidusid pidasime Rojamaal (Arnoveride juures) Väsulas, Tõnisel ja Madisel.
Madisel olid toredad, suured vaibad, mida kasutasime lava jaoks. Suvel tegime pidusid viljas, jõe ääres. Mäletan, oli üks näidend “Tädi Juta Kalkutast”. See oli üks meie tõmbenumber. Talvel tegime kohviõhtuid.
Käisime Uritamm Jüriga koos Valgusse proovidele. Sinna oli oma 4 km. maad. Sügisel pime ja porine. Aga see ei takistanud. Käisime jala.
Kevadel istutasime seltsimaja ümber sireli heki.
Perenaiste Selts muretses raha ja ostis toidunõud ja laudlinad.
Vastlaõhtiud pidasime vanas koolimajas. Siis oli meil alati herne supp ja seajalad. Koolimajas pidasime ka kõik kursused. Neid tegemisi oli palju ja kõiki enam ei mäletagi. Aega on sellest juba niipalju mööda läinud. Oli aga üks väga ilus aeg. Ei keegi küsinud kaugest pikast teest, pimedast ega porist. Kõik me läksime ja tegime seda tööd nurisemata. Meile oli seda vaja.
Alati olid oma naljad ja nooruse vingerpussid. Mäletan, ükskord olid mul kõik palitu nööbid eest ära lõigatud. Tuli välja, et õpetaja Ed. Rokk oli süüdlane. Oli vaja selle teo eest kätte maksta. Mul õnnestus kord temale õmmelda palitu külge pikk saba. Nii need naljad käisid ja lõbu oli laialt."

Marie Saare mälestusi. On 79 aastat vana ja elab Paisumaa külas Rasina talus.
Oktoober, 1982 a.

Evald Tõldmaakeri (Enn Tulviku) päevikust:
20. mai, 1929. a.
“.... Viitsime veel mõned tunnid, siis läksime pidule, sest täna oli Päärdus pidu. Pidu algas paari tunni hilinemisega Esiteks mängisid puhkpillid. Laulude marssi, millega pidu algas. Siis laulis segakoor ja meeskoor. Ning lõpuks näidend “Onu Paremad Päevad” ja tants. Pidul oli rahvast rohkesti, ilusa õhtu tõttu. Pidu lõppes kell 2 hommikul.”
26. mai, 1929. a.
“... Õhtu hakkas lähenema, mina tahtsin pidule minna, sest täna oli vanas koolimajas emade päev. Pidul oli rahvast rohkesti. Pidu 1õpis varakult. Muist inimesi läksid kodu, mõned Kamarikule, kus muusik mängis. Osalt ka Vigala Raba koolimaia, kus pidu oli. Mina kuulasin Kamarikul pasunakoori ja säält tulin kodu.”

Enn Tulvik elab Päärdus Vene küilas Tisleri talus. On 70 a. vana. Oli sel ajal 16 või 17 aastane. On üks nendest vendadest, kes organiseerisid Tõlmaakerite (Tulvikute) orkestri. Enn mängis Päärdu pasunakooris selle lõpuaastateni välja.

Paisumaa-Nääri kogu liikmed olid ainukesed Velise VTÜ kogudest, kes oma jõudusega ehitasid omale pritsikuuri (valmis 1939), mis asus Paisumaa külas, Kääru silla otsas, heinamaa äärel.

Paisumaa turbaühingu juhatuse liikmed:
Istuvad: H. Lember, A. Külaots, T. Naastre (laekur), J. Masing (esimees), O. V. Maasing (kirjatoimetaja), Joh. Maasing.
Seisavad: A. Visnu, A. Tõnne (revisjoni komisjoni esimees), A. Niinemets.

Turbaühingu 10. aastapäeva pidu.

Paisumaa küla noored suvistepühadel 1930. a.

Heinaniidu talgud Käriselja külas Sõrve talus.