Sillaotsa talu ajalugu 1914-1980

Käesolev töö käsitab Sillaotsa talu arengulugu ja elu-olu aastatel 1914-1949-1980.

Kõik kirjapandu tugineb säilinud dokumentidele ja talus elanud inimeste mälestustele, kus elu on kulgenud läbi mitme ajavoolu.

Märkmeid talu sissetulekute ja väljaminekute kohta on allakirjutanu teinud pikema aja vältel.

Talu hoonete kirjeldused ja nende kaardistamine, samuti tööd talus, võib üle kanda laiemale ümbruskonnale, tervele vallale või kihelkonnale, sest need olid väga analoogsed.

Aleksei Parnabas 1981. a
 

Käsikirja fotod Galeriis

Talu loomine ja ajalugu

Nagu mainitud, Hans Parnabas kirjalikku testamenti ei teinud, kuid maamõõtja poolt uute talude piirid kanti küll vana talu kaardile, kuid maa looduses mõõdistamist ja piirimärkide paigaldamist ei toimunud. Nii elati ilma ametliku eraldamiseta ja ristikivideta kuni 1932. aastani, mil toimus maade mõõdistamine, ametlik eraldamine ja kinnistamine.

Jääb teadmatuks, miks "Allipere" talu nooremale pojale isa poolt pärandati ainult 11 tiinu maad. Maatüki kõlvikute vahekord on näha ka juuresolevalt skeemilt. Maatükk asus vana talu äärealal, vastu Kärisilla küla maid. Naabriks oli sellele külale nime andnud endine "Kärisilla" nimeline metsavahi talu.

Loe veel

Hooned ja nende kasutamine

Rehielamu
Rehielamu vundamendiks on paekivi. Vundament on laotud vahetult maapinnale, ilma alustäidiseta. Alustäidiseks puudus koha peal materjal (kõik tuli kaugelt vedada) ja sel ajal ei olnud see ka moes. Vundamendi sideaineks kasutati liiva-lubja segu, kuid sageli kasutati ka ainult vedelat savi. Korralikumaid alumüüre hakati majadele ehitama alles 1930-ndate aastate paiku.

Rehielamu eluruumi osa palgid on tahutud, rehialuste (rehealuste) omad aga tahumata. Eluruumide osa (kambrid, rehetuba) on ehitatud aga puhasnurka, rehealused ristnurka ehitusena. 

Kambrites on kahekordsed laudpõrandad, kus vahetäidiseks linaluud. Rehetoas oli varem kruusa-lubja, hiljem tsemendi-kruusa segu põrand. Kuni 1955. aastani oli eluruumides vaid üks suur kerisega reheahi, kust sooja jätkus nii rehetuppa kui kambritesse. 

Algselt oli rehetuppa sisse ehitatud ka sahver ja koda. Rehetuba oli seetõttu väikene ja pime, sahver asus lõuna pool, kus suvel päike selle soojaks küttis. 1933. a ehitati sahver rehe alla. Selle tulemusel suurenes rehetuba ja suurem sai ka uus sahver. Pealegi asus see nüüd põhjapoolsel küljel, kuhu paistis vaid varahommikune päike.

Rehetuba oli nii elu- kui ka töötoaks. Taga akna all asus suur söögilaud toolidega. Talvel oli toas ka tisleri (puutöö) pink, kus puutööd tehti ja üht-teist parandati. Toas oli ka vanaema voodi. Tuba oli ka köögi eest, kus keedeti toit ja söödi. Siin kedrati, kääriti ja kujuti kevadel kangaid. Rehetuba oli ka karjaköögi eest, kus keedeti sigadele kartuleid, soojendati talvel loomadele joogivett jne. 

Rehetoa lõsnadel oli 16 part, Rehe ülespanemisel sai neist kolm laugu ja partele mahtus kuivama 2 koormat (200 vihku) rukist. Enne heinaaega, tavaliselt juunikuu lõpul reheahi puistati. Keris tõsteti välja ja kivid puhastati tahmast. Kus vaja, parandati. Kaua aega olid ahjul telliskividest ikked, millised kütmisel paari-kolme aasta pärast purunesid ja tulid uued teha.

Pliit (2 auguga) asus ahjusuu all, samas, kus vanasti asus kolle. Pliidil lõõri ei olnud, vaid suits läks otse korstnasse ja köeti n.ö. ilma. Ahju kütmisel tõmmati söed pliidi alla ja samas oli kohe võimalik süte peal midagi soojendada, ilma puid kasutamata. Kõrval asus suur 100-liitrine katel omaette lõõride ja küttekoldega. Selles soojendati vett talvel loomadele. Keeva vett oli vaja sigade tapmisel, õlle tegemisel ja pesu pesemisel. Olgu lisatud, et pesu pesemine toimus samuti rehetoas (suvel vahel ka väljas). Pesu keetmine toimus samuti suures katlas. Pesu pesti suures kahe otsaga (päkaga) jämedast puust valmistatud künas. 

Uus suur pliit (pottidest) ehitati rehetuppa alles 1941. aasta kevadel, ja kambritesse pottidest ahi 1955. a sügisel. Talvel kuivatati rehetoa partel puid, hobuseriistu, tekke ja köisi, mis tööde ja vedude juures märjaks juhtusid saama.

Kambrid
Eeskambris oli elamist rohkem suvel, peamiselt rehepeksmiste ajal. Mööbel oli siin lihtne, paar lauda, mõned toolid, väike riiul raamatute jaoks. Põrand oli värvitud ja põrandal kaltsust kootud vaibad. Rohkem oli eestkamber siiski külaliste vastuvõtmiseks. Tagakambris magati, mööbliks sängid põhukottidega, kapp riiete jaoks ja kummuti, kus hoiti pesu.

Sahver
Sahvris hoiti mitmesuguseid toiduaineid. Siin olid lihanõud ja silgupütid, piimakausid. Siin hoiti võid ja rasva. Hiljem, kui hakati juba ka moose ja hoidiseid valmistama, hoiti ka neid siin, kuna keldrit ei olnud. Kui sahver oli juba rehe all, oli see ruumikam ja siin sai hoida ka teatud osa õunu ja mõningal määral juurvilja.

Aidad
Aidad on ehitatud ümarpalkidest, ristnurka ehitusena. Nurkade all suured massiivsed põllukivid. Kuurialuse osal on all madal paekivist vundament. Aidale löödi juba algselt peale sindlikatus. Kuna aga oli sõjajärgne aeg, siis ei olnud saada katuse (sindli) naelu ja vajaminevad naelad on isa kõik traadist valmistanud. Aitade põrandad olid valmistatud järgtniselt: vastava pikkusega 15-20 cm Jämedused kase ja musta lepa jumbid (4 m pikad) aeti lõhki. Lõhki aetud pooled siluti kirvega pindudest siledaks ja need küljed jäid ülespoole. Alumistele, ümaratele külgedele raiuti aampalkide (aamtalade) kohta sälgud. Viljaaidale tehti 1937. aastal uus punnitud pooleteisetollistest laudadest põrand. Riieteaidal on aga esialgne põrand tänaseni.

Viljaaidas olid igale viljaliigile ehitatud laudadest salved. Kui aidal oli veel vana põrand, oli salvedele sinna peale ehitatud eraldi põrand. Uue põranda puhul oli viimane ühtlasi ka salve põrandaks. Viljaaidas oli ka kirst rukki- ja nisujahu hoidmiseks. Kui oli väike sahver, siis oli siin aidas ka lihanõu 

Riiete aidas on kaks kirstu, kus hoiti tekke, suurrätte, vilte ja riidekangaid. Talvised üliriided, kasukad ja palitud rippusid aida aamtala külge kinnitatud nagis.

Aidavahes (kutsutakse ka kuurialuseks) on tänaseni mulla põrand. Varem hoiti seal suvel lahtivõetult kangakudumise abinõusid (teljed, käärpuud, lõngakehad). Hiljem paigutati need aidalae peale. Ruumi oli kuuri all veel soolatünnil, võimasinal jm. 

Suvel rehtede ajal oli ka pere söögilaud sinna üle viidud ja seal ka söödi. Kambreid hoiti puhtana. Senikaua kui ei olnud veel nn. töötuba, oli rehepeksu ajal kuuri all ka tisleripink. Hiljem kui teravilja saagid suurenesid, olid kuuri all suur kirst teravilja jaoks, siis enam tisleripinki seal ei olnud.

Laut-kuur
Eraldi sealauda järgi tekkis vajadus seoses loomade arvu suurenemisega talumajapidamises. Sigadele ehitati eraldi laut, kus oli kuni neli sulgu ja ees söödakäik. Kui osteti ära "Otsa" väikekoha maa ja elamu, saadi sealt kuigipalju kõlbulikku ehitusmaterjali ja sellest ehitati sealauda otsa veel puukuur ja puutöötuba. Seda hakati hiljem kutsuma töötoaks. Suvel oli siin võimalik teha vajalikke remonte ja puutöid. Sigade laut on ümarpalkidest ristnurkehitus. Kuurid selle otsas aga püstilaudadest sõrestikehitus. Hoonel sindlikatus.

 

Rehealused
Senikaua kui talus ei olnud küüni (1932. aastani), pidid kaks rehealust täitma nii lauda kui ka küüni ülesannet. Seda aega kui oli ainult üks rehealune, oli vähe ja napid olid siis veel viljakogused.

Talvel olid tagarehel lehmad, lambad, sead (seni, kui veel puudus sealaut) ja kanad. Ainult hobused olid eesrehal. Eesrehal olid varju all ka vankrid ja põllutööriistad. Talvel hariti eesrehal ka linu (masindati ja roogiti).

Mõlemal rehealusel olid all savist põrandad. Savi oli sisse veetud, tasandatud ja kinni tambitud. Sõnnik veeti Jaanipäeva paiku välja, põrandad rüüstati korralikult puulabidatega puhtaks. Siis nad kuivasid seni, kuni jõudis kätte rehepeksu aeg. Rukkipeksu jaoks oli vaja vaid eest rehealust. Kui aga järg jõudis suvivilja kätte ja see kõlbas juba vedada ulualla, oli vaja mõlemaid rehealuseid. Loomade jaoks ehitati maja otsa postide peale kerge katusealune nn. raagjas, kus loomad said senikaua varju all olla, kui viljad said masindatud. Vilja rehealustesse paigutamine polnud kuigi kerge, kuna ruum oli madal, lagi takistas korralikku viira tegemist. Mahutasid nad seetõttu viljagi vähem, kuid neil aegadel oligi vilja vähem ja hakkama saadi. Väljast onnist masindamine polnud talus ega ka ümbruskonnas kombeks, sest halbade ilmade korral ligunesid onnid (rõugud) põllul läbimärjaks ja siis ei saanud üldse masindada. Kui aga vili oli uluall võis masindada ka halva ilmaga. Veorihmale ehitati laudadest katus peale ja viljapeks võis jätkuda ka vihmaga, muidugi sel juhul kui peksumasin saadi rehe alla paigutada.

Kahekümnendate aastale algul peksti talus ja ka ümbruskonnas veel vili hobuviljapeksumasinatega. See töö oli muidugi tülikas ja aegavõttev. Masindamisele järgnes veel tülikas tuulamise töö. Talus tuulimasinat ei olnud, seepärast tuli tuult rehealuse väravate vahel oodata. Vahel toodi tuulimasin teisest talust (suuremates naabertaludes neid oli), et saaks töö kiiremini valmis, kuna hilja sügisel olid ilmad sageli nii udused ja sombused, et tuult ei olnud, nädalate kaupa. Terad oli aga vaja aganatest kätte saada.

1925. aasta paiku hakkasid, aga piirkonna külades liikuma esimesed traktoriga viljapeksumasinad. Oli ka üksikuid mootori jõul töötavaid, neid tuli hobusega talust tallu vedada. Alguses oli neid masinaid vähe ja olid järjekorrad. Nii pidigi ka juba seepärast vili olema uluall, et sai sel momendil masindamisi alustada kui see järjekord külas kätte jõudis. Kui vili oleks põllul märg olnud, oleks masin edasi läinud.

Eest rehe all toimusid ka lina kuprate tallamised, heinaseemne pahmamised jne. Senikaua kui tööd viljaga kestsid, olid hobused ööd kui päevad karjamaal. Kui need tööd korda said, siis said loomad alles oma talvistesse ruumidesse.

Viljaküün
Küün ehitati 1932. aasta suvel. Hoone vundamendiks jällegi paekivi. Hoone ise laudadest sõrestikehitus, ühe väravate paariga, katuseks sindel. Hoone valmimisega muutus vilja paigutamine palju lihtsamaks. Vahepeal olidki nii põldheina kui ka teravilja saagid märgatavalt kasvanud ja senistesse ruumidesse ei mahtunud need ära, mispärast vili veeti osaliselt õue viirga.

Nüüd jäi tagant rehealune kogu ajaks loomadele. Sest rehealune küll puhastati sõnnikuveo aja. Siin peksti veel paar rukkirehte, et saada õlgi katuste parandamiseks, kui juhtus vaja olema (rehielamul oli peal õlest katus, samuti ka metsaküünil) linavarte sidemeteks. Vahel oli vaja siiski ka üht-teist tuulata. Nii oli siis eest rehealune ikkagi suvel nende tööde jaoks puhas.

Vili veeti nüüd kõik küüni. Masindati tavaliselt kaks korda. Kusagil 20. augusti paiku oli talivilja masindamine ja septembri lõpul või oktoobri algul masindati suvivili. Külades oli juba hoopis rohkem peksumasinaid, isegi väga moodsaid ja ajakohaseid, seetõttu jõuti peksutöödega ka varakult valmis 

Kahekordseks masindamiseks oli mitu põhjust. Esiteks ei mahtunud kõik (nii suve- kui talivili) korraga küüni. Teiseks oli kombeks saanud sügiskülvil kasutada värsket seemet, Käsitsi rehepeks aga kippus ununema ja kolmandaks oli veel kord ruumi küsimus. Suvivilja põhud ja aganad oli tingimata vaja paigutada ulualla. Rehealuste lakas oli põhkude jaoks vähe ruumi, kuna seal eest rehealuse peal olid heinad. Tagant rehealuse lakka ei mahtunud kuigi palju. Kahekordsel masindamisel oli aga välja kujunenud kindel kord. Talivilja põhud paigutati välja kuhja (neid loomadele söödaks ei kasutatud, vaid aluspõhuks ja kartuli-juurvilja kuhjade katteks). Talivilja aganatele leiti ulualune, kuna need tarvitati loomasöödaks.

Suviviljade masindamise ajaks oli nüüd küüni teises otsas niipalju tühja ruumi, et kui tagant rehealuse pealne sai põhku täis, alustati küüni panemist ja nii sai väärtuslik loomasööt - nii põhud kui aganad, kõik ulualla. Kui viljamasindamise tööd olid lõpetatud, siis paigutati küüni ka kõik põllutööriistad, nii et välja ilmastiku pureda ei jäänud midagi.

Töödest talus

  Talu rajamise perioodil oli põldu vähe ja sellest tingitult ka loomi vähe. Põllupinda suurendati heina- ja karjamaa järkjärgulise ülesharimise teel. Murrang talu üldsuuruse ja põllupinna osas tekkis "Otsa" väikekoha ostmisega. Nüüd võidi lugeda ennast juba tolleaegsete keskmiktalude hulka. Hea oli ka see, et kõik talu maad olid ühes tükis, mis võimaldas hoopiski otstarbekamat majandamist.

Kuni 1935. aastani tehti talus kõik tööd käsitsi. Maa juurdeostmiseni oli talus vaid üks tööhobune. Siitpeale aga kaks ja see muutis töö hoopis tõhusamaks. Kevadise külvi alla peenestati põld vedruga (vedruäke). Talus oli kasutusel seitsme piiga (oli ka 9 piiga) vedru. Põld hariti tavaliselt kaks korda: üks kord piki, teine põiki põldu. Põllud, millised kahe korraga peeneks ei läinud (ristiku söödid ja mõned raskema mullaga põllud), vedrutati rohkem kordi. Kultivaator osteti tallu 1939. aastal. Peale vedrutamist põllud äestati, tavaliselt kaks korda. Kui aga oli vajadus, siis tehti seda tööd niikaua kui põld sai korda. Äestamiseks kasutati talus liigendiga pakk-äkkeid raudpulkadega. Mainitud äkked olid kasutusel kogu Vigala ja Märjamaa kihelkondades.  

Põldude vahe- ja piirdekraavide pikkusi väljakute järgi:
I  - 580 m
II - 460 m
III - 560 m
IV - 210 m
V - 570 m
VI - 560 m
VII - 580 m
"Otsa" heinamaa põllud - 360 m
Kokku 3880 m

Külvamine toimus käsitsi. Talus külvimasinat ei olnud ja kogu külaski, oli neid vaid kolm. Seeme aeti mulda samuti vedruga. Suuremates taludes olid selleks seemendusadrad (ka ratassahad). Need olid kolmel rattal raudraamiga kolme väikese korpusega kerged adrad. "Sillaotsa" talus, saadi selline tööriist, kuigi küll veidi teistsuguse ehitusega ja 2 korpusega alles 1942. aastal.

Kuna talu põldude mullad olid küllalt kerge lõimisega, sai vedruga seeme küllalt hästi mulda. Vedruga seemne sisseajamisel põldu enam ei äestatud, kuna äke sõelus mõnevõrra terasid mullast välja. Peale seemne sissevedrutamist järgnes kohe rullimine. Rulliti puurulliga, mille raami peale oli ehitatud ka iste, millel rullimise ajal sai istuda, siis oli rull raskem ja vajutas mulla tihedamaks.

Külvikord oli väljakujunenud järgmiselt:
I väli - kesa
II väli - talivili (rukis, nisu)
III väli - I aastat põldhein (ristik)
IV väli - II aastat põldhein (timut)
V väli - lina, kartul, segavili (peluskaer)
VI väli - oder
VII väli - segavili (vikikaer 

Kartul pandi eranditult ristikusöödi peale, samuti lina. See oli tavaliselt kõige umbrohu puhtam väli. Sellel väljal kasvatati ka söögijuurvilja. Tavaks oli kartulitele panna mahapaneku ajal vakku. Kui põld oli peeneks haritud, aeti harkadraga vaod ja veeti sõnnik. See laotati korralikult vagudesse. Sõnniku peale pandi jälle kartulid ja vaod aeti jällegi harkadraga kinni. 

Linamaa hariti alt vedruga ja äestati mitmel korral. Seeme aeti mulda vaid äketega. Vedru ei kasutatud, kuna siis oleks seene läinud liiga sügavale ja teiseks oleks vedru üles kiskunud uus mättaid. Kevadtöödel mingisuguseid vastastikuseid töid talude vahel ega talguid ei olnud.

Kui seemnetegemisega valmis saadi, algasid tööd kesal. Suurem töö oli kraavide võtmine (puhastamine). Kraave oli Velise-Vigala maadel väga palju. Põllud olid 20-30 meetrit laiad. Pinnas oli tasane, sageli liivane ja seetõttu olid kraavid seitsme aasta jooksul kohati päris väikeseks ja kokku vajunud. Nendes taludes, kus kraavikaldaid ei niidetud, oli sinna suur võsa jõudnud kasvada. "Sillaotsa" talus seda ohtu ei olnud. Siin sai kraavikallastelt igal aastal hein kokku korjatud. Kui palju igal aastal talus kesa kraave tuli puhastada, seda näitab juuresolev tabel.

Peale kraavide võtmise järgnesid mullatööd. Seal, kus mulda sai panna kahele poole (põldude vahekraavid), muld samasse põllu äärte täiteks, ainult mättad löödi terava labidaga peenemaks. Piirdekraavide muld, see oli enamuses ühele poole visatud, veeti põllule künni ja harimisega tekkinud loikudesse (lohkudesse). Varasematel aegadel tehti seda tööd vankriga, mis oli väga tülikas ja aegavõttev (muld tuli käsitsi vankrile tõsta ja sealt maha ajada). Kolmekümnendate aastate algul meisterdati "Allipere" talus nn. mullakühvel ja sellega oli see töö väga lihtne. Kühvlit vedasid kaks hobust. Kraavidel remonditi ja uuendati ka ülekäigusillad.

Kui kõik kraavi- ja mullatööd kesal valmis olid, algas sõnniku vedu. Seda tööd tehti mitme talu vahel vastastikku üksteist abistades. Töö juures oli tavaliselt neli kategooriat töölisi: laudas sõnniku koormasse tõstjad (enamuses mehed), vedajad olid naised ja suuremad lapsed, põllul mahatõmbajaks oli tavaliselt taluperemees ise (suuremates taludes, kus oli rohkem hobuseid vedamas, oli peremehel ka abiline) ja lõpuks naised, kes põllul sõnniku laiali laotasid. Hobuste ja inimeste arv selle töö juures olenes sellest, kui suur oli talu kesa ja kui kaugel oli see laudast, kui pikk oli veotee 

Üksikutel juhtudel veeti sõnnikut ka talgutega, kuid väga harva ja kolmekümnendate aastate lõpupoole hakati piirkonna taludes (ka "Sillaotsal") sõnnikut vedama talu oma perega. Siis üks päev veeti, vahepeal künti see sisse ja veeti jälle. Eesmärk oli see, et sõnnik saaks otsekohe ja kiiresti mulda. Ühiselt vedades sai sõnnik kõik ühe päevaga välja. Oli aga juhuseid, kus järgmisel ja ka ülejärgmisel päeval tuli naabritallu minna aega tagasi tegema ja oma sõnnik kuivas põllul. Seda aga peeti suureks puuduseks. Sõnniku vedu toimus tavaliselt Jaanipäeva ümber. Mõnel aastal oli see enne, teisel jälle päev-paar peale. Sõnnikuveo ning sissekünni ja heinateo alguse vahele jäi tavaliselt nädalapäevad aega. Seda kasutati elamus omamoodi suurpuhastuseks. Kõige esmalt puistati rehetoas ahi. Selleks tulid keriselt kõik kivid välja tõsta ja tahmast puhtaks pühkida. Ahi tuli, kust vaja, parandada ja saviga määrida ja keris uuesti peale laduda. Lõpuks lubjati ahju lõõrid ja korsten valgeks. Vaheaega kasutati veel heinatööriistade, rehade ja vikatite remontimiseks ja korrastamiseks.

Heinaaeg talus
Heinatööga alustati "Sillaotsa" talus tavaliselt juulikuu esimestel päevadel. Enne 1927. aastat, kus tehti väljast juurde looduslikku heina pooleks (ka kahasse) alustati ikka loodusliku (metsa) heina tegemisega. Looduslikku heina sai vähesel määral lisaks tehtud kuni 1940. aastani, aga mitte ammugi enam pooleks vaid isa kadunud kaksikvenna (jäi kadunuks I Maailmasõtta) Jaani maatükilt. Selle eest sai ära tasuda selle krundi väikene puhtakasumaks.

Vaheldumisi loodusliku heina tegemisega sai alustatud ka põldheina, esmalt II aasta, s.o. timuti niitmist ja onni (rõuku) panekut. Sageli olenes ilmadest, kuidas heinatöö kulges. Loodusliku heinamaa tükid olid kodust 5-6 km kaugusel. Vahest juhtus hommikul olema väga ilus ilm. Sai loovõtu lootusega metsa mindud. Samas aga tõusid peagi äikese pilved ja oligi "looline" (vihm) väljas. Kui heinamaal oli veel niita, sai päeva ära kasutada, kui aga niita enam polnud, tuli metsast ära tulla. Päev oli käimisega äraviidetud ja tegemist ei mingisugust.

Kolmekümnendate aastate keskpaigast peale ei omanud väljast heinategu talumajapidamises enam mingit vajadust. Talu maad olid väetamise tagajärjel hakanud aasta-aastalt ikka suuremat saaki andma. Raskeks hakkas minema koduse põldheina niitmine. I aastat hein oli igal aastal lamandunud ja seda niita oli väga raske. Hobuse heinaniidu masinat polnud seni suudetud talusse osta. Sai siis kaubelda aja tagasitegemise eest niitjat taludelt, kus juba masinad olid, aga ega see tulemine igakord nii avasüli ei olnudki. Kuidagi saadi sel kombel 1934. aastani. Oli siiamaani kulunud aeg ja, vahendid ju ehitamisteks ja maa ostmiseks, mispärast osast nii hädavajalikust tuli esialgu loobuda, olgugi, et see kerge ei olnud.

Üksjagu, põhjust oli siin ka juba aastaid kestnud kriisiajal. Järsku oli aga talu elus toimunud äkiline murrang. Isa haigestumine ja surm. See äkiline löök mõjus halvavalt ema niigi viletsale tervisele, vanaema, kes 1927. aastast alates elas meie peres, oli saanud 67 aastaseks. Mina, kes ma pidin jätkama isa elutööd, olin äsja saanud kuueteistkümneseks. Selline oli siis meie pere. Et aga elada ja saatusele mitte alla vanduda, tuli midagi ette võtta. Teenijaid ei jõudnud pidada. Aitas ainult masin.

Nii saigi siis 1933. aasta aprilli kuul ostetud heinaniitja, mis maksis 240 kr. See oli küllalt suur raha, kui arvestada, et põllumajandussaaduste hinnad olid siis naeruväärselt madalad. Olgu siinkohal väike näide sellest. Enne masina ostmist sai viidud Märjamaa jaama tolleaegsele "Lihaekspordile" üks elussiga, mis kaalus 130 kg. Selle eest saadi ei rohkem ega vähem, kui 40 kr. Ja ega teisedki talusaaduste hinnad palju paremad ei olnud. Masin muutis heinatöö muidugi hoopis kergemaks ja lihtsamaks. Heinatööde kohta olgu lisatud veel seda, et siin oli kombeks suurematel taludel, kelledel olid suured pinnad metsaheinamaid, pidada heinaniidu talguid. Peeti neid tavaliselt laupäeviti.

"Sillaotsa" talus saadi heinatöödel hakkama oma perega. Väga üksikutel juhtudel oli abi kodust kaugematel metsaheinamaadel niitmas, milline aeg aga enamatel juhtudel sai tagasi teha ja väga harvadel juhtudel tasuti rahaga.

Viljakoristustööd
Kui olid halvad heinailmad, juhtus tihti, et heina ei jõutudki valmis kui tuli alustada rukki lõikusega. Nii rukis kui nisu (talinisu) lõigati "Sillaotsa" talus kogu aeg käsitsi. Talivilja ei olnud palju, kokku veidi üle hektari, nii kuidas juhtus välja suurus olema. Lõigati käsivikatiga.

Ka suveviljade koristamine toimus kuni 1935. aastani käsitsi. Peab ütlema, et see töö oli ka küllaltki raske, kuna viljad nagu põldhein, olid viimastel aastatel oma kasvult väga head. 1935. aasta sügisest muutus ka see töö hoopiski teiseks.

Viljakoristamise juures tuli paratamatult kasutada vahel päevilisi, juba selle pärast, et kasutada ilusaid koristusilmu maksimaalselt. Ka siin sai paljudel juhtudel aeg tööga tagasi teha või maksta materjaliga. Peamiselt sooviti viljakoristamise ja masindamise tööde eest rukkijahu. Rehepeksu ja masindamise töödest oli põgusalt juttu eespool (hoonete osas) ja sellele midagi lisada ei ole. 

Tööd linaga
Linakasvatus "Sillaotsa" talus ei olnud kuigi tähelepanuväärne tootmisharu. Olgugi, et mõnedel aastatel saadi linast head tulu ja sissetulekut, ei võimaldanud vähene põllupind lina külvipinda nimetamisväärselt laiendada. Kuid siiski igal aastal lina kasvatati. Koristati aastate lõikes 2000-2500 peo, millest puhast kiudu saadi 150-200 kg. Sama kogus müüdi ka linaseemet. Linatööde maht ei olnud suur ja sellega tuldi talus toime. Kiskumise juures oli ka abilisi. Töötasu arvestuse aluseks oli saja peo kiskumine. Linaharimine toimus kuni 1934. aastani käsitsi. Hariti enamuses sügisel peale sügiskünni lõpetamist. Südatalvel enam linaharimist ei olnud. 1934. aastaks oli piirkonda muretsetud ja töötasid mitmed Soome tüüpi linapuhastusmasinad "Helsinker" ja hilisem linaharimine toimus nendes linaharimispunktides.

Sügiskülv
Augustikuu lõpu ja septembrikuu alguspäevadel oli vaja külvata talivilja - rukist ja nisu. Suve jooksul äestati kesa kolmel-neljal korral. Seda tehti juba heinaajal kui kesal hakkasid tärkama esimesed umbrohud. Tavaliselt äestati kesa hommikul enne keskhommikut või siis vihmaste ilmadega kui ei saanud heinatööd teha.

Äestamise järel kesa vedrutati ja peale seda tehti korduskünd. Kõik need tööd teostati viljakoristamiste ja teiste tööde vahel nagu märkamatult ära. Enne kahekümnendat augusti talivilja ei külvatud. Alustati rukkiga, nisu külvati septembri algul. Kergetel muldadel korduskünni peale vaid äestati, raskematel muldadel ka vedrutati, kuid madalalt, sest muld ei võinud väga kergeks ja kohevaks jääda. "Sillaotsal" ainult äestati. Külvati käsitsi. Teri mulda ei äestatud ega vedrutatud, vaid aeti harkadraga umbes meetri laused harivaod piki põldu. Adra järel aeti vaod läbi tuudiga. Viimane silus vaod ja kattis ka terad mullaga. Töötati kahe hobuse ja kahe inimesega. Üks ajas ees adraga, teine tuudiga järel. Põllu otstesse aeti otsvaod ja põllu keskele, põiki põldu, olenedes põllu pikkusest mitu vesivagu. Kõik vaootsad võeti käsitsi lahti.

Kartulikoristus
Peale viljakoristuse jõudis koristusjärg kartulite kätte. Kartul võeti talus üles käsitsi. Kasvupind ei olnud ka suur, kogusaak 5-6 tonni. Koristus võttis aega nädala ringis. Kartul hoiti kuhjades, keldrit ei olnud. Seemnekuhjad olid söögi- ja söödakartulist eraldi. Senikaua kui peksti käsitsi rehtesid, olid kuhja katteks õled, millega oli väga hea katta. Hiljem kaeti kuhjad rukkipõhuga. Mullaga kaeti kahel korral - kuhja panekul aeti õhuke muld ja külmade tulekul täitemuld.

Sügiskünd
Viimaseks sügistööks põllul oli sügiskünd. See võttis aega paar nädala ringis ja lõpetati oktoobri keskpaigas.

Talus talvel
Kui vanemates taludes oli talvel vaiksem, siis "Sillaotsa" kohta seda öelda ei saanud. Senikaua kui siin ehitati, olid kõik talvepäevad pingelist tööd täis. Talvel tuli metsast ehitusmaterjal maha võtta ja metsast välja vedada, osa saeveskisse, osa koju. Seda tööd tuli teha mitu talve. Minul oli juba kergem, oli vaid heinavedu, mida tehti päev-paar. Kütuse varumine toimus rohkem märtsis ja aprillis. Senikaua kui sai uut põldu juurde haritud, saadi kütus omast kodust. Kasutatud said puude oksad, tüved ja kännud, midagi ei läinud puust kaotsi. Hiljem sai kütust varuda ka lähedastest riigimetsa vahtkondadest. Sai siduda puutegijate järel raielankidelt hagu.

Talviseks tööks oli ka materjali varumine aedade remondiks (roikapakud, teibad). Talvel tuli ära vedada ka maantee kruus. Selle veo peale kulus tavaliselt üks nädal. Veetud sai tavaliselt kahe hobusega. Veo maa oli pikk, kodust kruusaauku (Haimre v. Kuntso-Mäe t.) sai 10 km. Koormaga kruusaaugust maanteejaole oli maa erinev, kuna maanteejaod olid kahes kohas, keskmiselt 15 km. Talve keskel kaks päeva tuli käia valla vooris. Tuli vedada puid vallamajja ja koolimajja, kuna taludes kolmekümnendate aastate keskpaiku väga palju ehitati, olid väga moes ehitusmaterjalide (paekivide, liiva ja palkide, saepakkude) veotalgud. Ja kui need olid oma kodukülas naabritel või sugulastel, siis paratamatult tuli ka nendel käia.

Need olid põhilised ja peamised talvised välised talutööd, mida tehti "Sillaotsal" ja ümbruskonnas. "Sillaotsal" oli ka talvel üks selline möödapääsmatu vedu, mida muidugi paljudes taludes ei olnud. Siin tuli kuni 1939. aastani vedada külmadel talvedel vett suurest kraavist ja puurimata kaevust vesi lõppes. Vett veeti suure vaadiga kilomeetri kauguselt jõest. See oli väga tülikas ja ebameeldiv töö. Külmaga kõik külmusid, nii regi ja vaat. Neid tuli vahepeal sulatada. Kui olid aga pehmemad talved, siis saadi loomade jaoks vesi kraavist ja toiduvesi kaevust.

Varakevadisi töid
Varakevadel lumelagunemise ajal tehti tavaliselt haoriida ääres puid. Talvel veeti metsast rahnud (2 m pikad). Nüüd saeti need kolmeks ja saadi rahvasuus nimetatud arssina jumbid (75-80 cm pikad). Jumbid lõhuti ja laoti riita. Peale seda kooriti ja vahendati aiateibad, aeti lõhki roikapakud. Valmistati ka uusi viljaväravaid (rõuguredeleid), tehti hagu.

Kui juba sulama hakkas, aeti kartulikuhjadelt mullad ja aprillis olid juba ilmad niivõrd soojad, vahel päris kuu algul, et saadi kartuleid sorteerida. Üht teist kohendati hoonete juures, õues ja aias. Kui maa juba nii sula oli, et aiateiba sai maasse lüüa, algas aedade tegemine ja parandamine. Seda tööd oli ka "Sillaotsa" talus, nagu üldiselt igas piirkonna talus palju. See töö kestis seemneteoni välja ja jätkus vihmaste ilmade korral veel seemneteo ajal.

Mainimata on üks talul lasunud kohustuslik töö. Nimelt tuli teatud tähtajaks korda teha igale talule väljamõõdetud maantee jagu. Tavaliselt oli selle töö lõpetamise tähtajaks maikuu lõpp-juunikuu algus. Maanteel tuli tasandada rööpad ja laiali ajada talvel veetud kruus. Mõned, kel kruusa saamise võimalused olid lähedal, vedasid kruusa ka tegemise aja. Vallavalitsuse poolt määratud komisjon vaatas tehtud jaod üle ja kui oli puudusi, tulid need parandada.

Talu sissetulekutest

Nagu varem mainitud, olid talu sissetulekud alguses väga vähesed. Tuli pidevalt lisa teenida mitmesuguste töödega väljastpoolt. Märgatavalt paranes olukord peale 1927. aastat, kui talule osteti maad juurde.

Talus ei kujunenud ükski tootmisharu märgatavalt tugevamini välja kui teine. Selline oli olukord, peaaegu terves Velise vallas. Olid vaid üksikud suuremad talud, arvult kümmekond, kes sissetulekute peatähelepanu pöörasid piimakarja väljaarendamisele. Pikemat aega valitsenud kriisi olukorras oli selline, eriti mitte tugev spetsialiseerumine isegi kasulikum. Ühel aastal maksis üks, teisel teine talusaadus paremat hinda. 

Muidugi andis talus olulise osa sissetulekutest loomakasvatus. Nii oli see ka "Sillaotsal". Talus piima meiereisse ei viidud, kuna Valgu meierei asus ligi seitsme kilomeetri kaugusel. Naabruses ei olnud ka teisi viia soovijaid, et oleks saadud organiseerida veoringi, seepärast turustatigi võid. 

Kuni kolmekümnendate aastateni talu kaubad (või ja liha) turustati talvel Rapla turul, kuhu sai maad 30 km. Või viidi turule kadakapuust valmistatud võipüttides. Alguses olid pütid küllalt suured. Pütti mahtus 5-10 kg võid (arvestatud naelades: 1 nael = 0,4095 kg). Ühte pütti pandi võid mitmest teost. Külmadel aastaaegadel (sügisel, talvel) käidi turul harvemini (kui ei olnud vaja mõne loomaga turule minna, liha viia), kuna või seisis kauem. Sellise kogumisega pütti oli või sealt välja lüües kihiline nagu roosisai. Pütis oli võil soolvesi peal. Hiljem hakati tegema väiksemaid võipütte, kuhu mahtus võid sisse 1-2 kg ja oli isegi poole kg suuruseid pütte. Nagu mainitud, turustati Rapla turul ka kõik lihakaubad. Tallinna turul käidi sellest ajast alates kui eksisteerima hakkas Rapla turg, väga harva. Oma majapidamisest üle jäänud lamba- ja vasikanahad, viimaseid sai olla väga vähe, ainult sel korral kui vasikas tapeti koduseks vajaduseks. Muidu kõik vasikad müüdi nahaga. Tapetud vasikatel nahka ära ei võetud, kuna seda lihakeha oli siis paha vedada, sest see määrdus, samuti kanamunad viisid kodust ära külas ringi käijad kaupmehed ehk naha- ja munaostjad. 

Kolmekümnendatest aastatest peale jäi ka Rapla turul käimine väheseks ja kadus hoopiski, kuna kohapeal hakkasid mitmed mehed lihuniku ametit pidama ja loomi üles ostma. Neile oli kaup lähedal ära anda ja sageli viisid ka ise kodust. Võid käisid igal reedel Velise alevikus Jõesaare kaupluses üles ostmas Tallinna turunaised. Võid tehti siis igal neljapäeval (piim kooriti käsi koorelahutajaga kaks korda päevas, vahetult peale lüpsi, õhtul ja hommikul).

Või pakiti nüüd erilise vormi sees ühe kilolistesse pakkidesse ja pandi pergamendi sisse. Selliselt pakitud või oli linnanaiste poolt väga nõutud. Enamuses taludes ei võetud vaevaks niimoodi võiga "mängida". Pütivõi eest ei makstud aga seda hinda.

Samad võiostjad ostsid koos võiga ära ka munad. Sissetulekut saadi veel linast. Talu algaastail oli lina osatähtsus väikese talu sissetulekus küllalt suur. Aeglaselt hakkas see kahanema. Linakiud ja linaseeme turustati eranditult laatadel. Alguses Poti (Vigala) Orgita, Märjamaa ja hiljem Velise laatadel, olenedes sellest, mis laada ajaks suudeti just linaharimise tööga valmis saada.

Müügiks jätkus talus, alates 1933. aastast ka teravilja, peamiselt nisu. Vili tuli viia Märjamaa jaama. Alguses ostsid vilja ülesostjad, hiljem Riiklik Teraviljasalv. Vilja osatähtsus talu sissetulekute osas ei olnud aga eriti nimetamist väärt, kuna suuremat tähelepanu pöörati siiski loomakasvatusele 

Et loomakasvatusest suuremat sissetulekut saada, siis osteti viimastel aastatel enne sõda veskitest söödateravilja oma saagile isegi juurde. Samuti maksti kõik veski matid rahaga, et ikka rohkem vilja jääks oma majapidamise tarbeks.

Kolmekümnendate aastate keskpaigast hakkas tolleaegne Tallinna Lihaeksport vastu võtma ka elusloomi. Loomad tulid Velise valla rahval viia Märjamaa raudteejaama. Seda võimalust ka kasutati "Sillaotsa" talus, kuid mitte kogu müüdavate loomade osas. Peab meenutama, et ümbruskonnas anti talupidajate poolt siiski enamus loomi, mis müüdi lihana, kohalikele ülesostjatele. Mingi vahe oli siin hinnas, aga jaama elusloomade viimine oli omamoodi tülikas ja kauge. "Sillaotsalt" sai Märjamaa jaama 14 km, kaugematest küladest aga hoopis rohkem. Võibolla oli siin põhjuseks, et elusloomade turustamine visalt juurdus, vallarahvale omane konservatiivsus.

Suuremaid elusloomi, lehmi, pulle, hobuseid müüdi vanade tavade kohaselt kõige rohkem ikkagi ümbruskonna laatadel. Oli esiisadest peale jäänud tava ise oma kaubaga näost näkku, suust suhu kaubelda, õiendada ja lõpuks raha momendil kohe tasku saada. Lihaekspordi kaudu turustades jäi selline kauplemise emotsionaalsus ära. Pealegi ei saadud kauba eest kohe raha. Sageli tekkis alusetu kahtlus, kas kauba eest makstakse ikka õigeaegselt. "Sillaotsa" talus oli suuri loomi müüa suhteliselt vähe. Müüa tulid vanaks jäänud lehmad kui oli peale kasvatatud noor. Seda aga juhtus mõne aasta järel. Elussigu aga viidi mitmeid Märjamaale müügiks Tallinna Lihaekspordile. 

Kolmekümnendate aastate lõpul hakkas talu vähest sissetulekut saama ka aiandusest. See hakkas pidevalt suurenema. Erilise ja küllalt olulise osa moodustas see juba okupatsiooniaastatel ja peale sõda, kus suurem talumajapidamise toodangust tuli anda väga väikese tasu eest müügikohustuste katteks. 

Otse hädavajalik oli aianduse sissetulek kollektiviseerimise ajast alates kui individuaalmajapidamisel olid peale müügikohustused ja normipäevade eest oli tasu algaastatel sageli null. Aiandusest aga pikemalt siin.

Kombestikust, traditsioonidest

  Kas "Sillaotsa" talus seitsme aastakümne jooksul on välja kujunenud mingeid just sellele talule omaseid traditsioone, on raske öelda. Võibolla on kõik siia üle toodud minevikust ja pärit vanavanemate aegadest. Kuid igas talus on siiski elu veidi isemoodi ja erinev teisest.

"Sillaotsa" talus tõusti hommikul kella 5 ajal. See on praeguse ajaarvestuse järgi kell 6. Varem tõusti suvel heinaajal, kui niideti veel käsitsi ja tehti veel metsaheina kaugemalt, kuhu kulus tükk aega minekuks. Hommikul oli kastega kergem niita, eriti kui hein oli "visa". Üldiselt olid kõrrelise koosseisuga heinamaakamaratel niita palju raskem, kui seal, kus valitsevaks olid koosseisus liblikõielised ja teised lehttaimed. Vara, enne päikese tõusu (päike tõusis näiteks tolleaegse ajaarvestuse järgi 11. juunil kell 3:20 ja 11. augustil tund aega hiljem), tõusti ka veel nendel hommikutel kui peksti rehte. Neid päevi ja hommikuid ei olnud aga palju. 

Keskhommikut peeti kell 9:00. Söömine ja puhkeaeg hommikul kestsid kella 10:30-ni. Lõunavaheline tööaeg kestis kella 14:00-ni. Siis söödi lõunat ja puhati kella 16:00-ni. Pealelõunane tööaeg kestis õhtul kella 20:00-21:00-ni. Kokku oli seega suvine tööpäev sageli 12-13 tundi pikk. Peale päikese loojangut talus siiski ei töötatud.

Perenaine enne keskhommikut põllutööl käia ei saanud, kuna talitamist ootasid loomad ja perele oli vaja toitu teha. Ka lõuna ajal tuli perenaine tavaliselt tunni varem põllult ära, et valmis saada lõunaste talitamistega. Rohkem aega nõudis jälle õhtune talitamine. Kui olid kibekiired koristuspäevad, keedeti perele süüa ainult üks kord päevas ja saadi nii hakkama, kuna talus olid ju põhitoidud piim, või, liha, ka räim alati käepärast. Kui aga talus juhtusid olema päivilised, tuli kolm korda päevas toitu valmistada.

Sügisel ja talvel tõusti tunni võrra hiljem. Siis tehti hommikul tubaseid töid. Sügisel varem, kui oli õunu, kooriti neid. Meeste tööks oli korvide punumine ja vanemate korvide parandamine. Varem aga kui puudusid linaharimiseks "raudmasinad", oli sügiseseks tööks linade harimine ja siin, eriti masindajal, tuli tõusta vara, sest masindamine toimus ikka hommikul vara, kui tuba oli veel hästi soe.

Laupäeviti kui polnud koristamise ajal just vihma heinahännale või rukkiparmastele peale tulemas, tuldi ikka tundi paar varem õhtule. Traditsiooniks oli, et laupäeval küpsetati värsket leiba ja saia. Leiba küpsetati ainult kord nädalas. Hiljem, kui talus hakkas nisu juba rohkem olema, küpsetati saia ka nädala sees. Iga laupäeva õhtul oli perel ka sauna õhtu. Köetud leivaahjuga sai ka kuuma sauna. Sauna tehti nii suvel kui talvel ja igal saunaõhtul oli kombeks vihelda. Vihad tehti valmis heinaajal. Koos vihtadega sai valmis tehtud ka aastane luudade tagavara.

Perenaine laupäeval põllutööst osa ei võtnud, kuna peale leivaküpsetamise oli vaja koristada ka toad. Naabri põrandad pesti, igal laupäeval. Rehetoa põrandat aga suuremate tööde (rehepeksmised, linaharimised, ahjupuistamine) järel ja pühade (jõulud, kevad- ja nelipühade) eel.

Peres selliseid liikmeid, kellele õlut oleks eriti maitsnud, ei olnud. Aga õlut siiski valmistati suuremate pühade (jõulud, lihavõtted) puhul, kuna see oli külas ja terves piirkonnas kombeks. Oli ju pühade ajal väga levinud külas või külatlemas käimise komme. Just talvel saanitee ajal käidi kaugemal sugulastel külas, sõideti kelladega. Üksteise pool käisid aga külarahvas ja naabrid. Nii oli see ka "Sillaotsal" ja juhtus sageli, et mõnel õhtul või ka päeval oli tuba külalisi täis.

Kolmekümnendate aastate keskpaiku levis komme õlut teha ka selliste tööde puhuks, mida tehti talude vahel vastamisi, üksteist abistades, nagu sõnniku vedu ja vilja masindamine. Enne sellist kommet ei olnud. Selle kombega mindi kaasa ka "Sillaotsal". Mõned aastad enne sõda hakati viljamasindamisel õhtusöögi lauale andma ka viina. Seda tehti väga mõõdukalt, paar tolleaegset kolmveerandliitrist pudelit paarikümne inimese kohta. Sellist teguviisi võis panna vaid talude jõukuse kasvu arvele.

Oli kujunenud veel üks tava ja seda just seoses viljamasindamisega. Juhtus vahel, et viljamasindamine jõudis tallu kiiremini kui oli plaanitud. Olenes sellest, kuidas masinate ringid vahel muutusid. Sel juhul ei jõutud enam õlut teha. Kui aga sügistööd olid korda saanud, lunastati see võlg. Tehti õlut ja kutsuti kogu masinas olnud pere üheks õhtuks (tavaliselt pühapäeva õhtu) kokku, kus siis joodi õlut ja vesteldi, pakuti ka süüa. Selliseid juhuseid tuli ette ka "Sillaotsal".

Ühest iga-aastasest ettevõtmisest talus ei saa ka mööda minna. See oli igakevadine rannas käimine. Käidi Pärnus silku toomas. "Sillaotsast" käidi Pärnus viimati silku toomas 1933. aasta ksevadel. Selle tee käisid ära kõik piirkonna talupidajad. Kolmekümnendate aastate keskpaigast alates hakkab kiiresti silkude tarbimine taluperede toidusedelil vähenema. Oli seegi vast üks talude majandusliku arengu näitaja. Silk siiski talurahva toidulauale jäi, kuid teda hakkasid vastsed autoomanikud koju kätte tooma. Kaugemas minevikus oli aga silk talupere peamine leivakõrvane. Silku hakkas merest saama tavaliselt maikuu algul.

Pärnu hakati minema hobusega lõuna paiku. Velise mailt sai sinna ca 50 km. Puhkamise kohaks nii minnes kui tulles oli Pärnu-Jaagupi. Siin vana surnuaia müüri taga puhati ja söödeti hobuseid. Linna jõuti õhtuks. Siin olid talumeeste jaoks öömaja kohad, nii hobustele kui inimestele. Kui meri sõbralik oli, saadi hommikul vara silgud peale. Rannas käidi mitmekesi, et oleks seltsim. Kui oli võimalus ja peale mahtus, toodi silku ka naabritele, peamiselt küll saunameestele ja teistele käsitöölistele. Olenevalt pere suurusest, toodi perele 10-30 pange (1 pang = 8 kg). Terve vankrivahe oli kotte täis. Suurt kogust ei võinud kotti panna, siis silgud teel rappudes purunesid. Kui vara linnast tulema saadi, oldi keskpäeva paiku kodus, kus siis kodustel algas suur töö, silkude rappimine. Rannaline ise väheke puhkas ja tuli ka abiks, kuna selle tööga oli kiire. Peale rappimist silgud pesti suures künas puhtaks. Rehealuse väravad võeti eest ja nendele pandi silgud kuivama ja nõrguma. Õhtul soolati aastane leivakõrvane astjasse.

See tee tuli ka "Sillaotsas" talust ära käia. Olgugi, et silk ei olnud siin peres just see peamine ega ainuke leivakõrvane. Aga vaja teda oli.

Muutustest rehielamu juures

  Rehetoa järgi rehielamus, tema kunagise otstarbe alusel oli vajadus juba aastaid hakanud vähenema. Rehtesid enam ei pekstud, linad hariti puhastuspunktides. Talvel harva sai siia tuua kuivama hobuseriistu, tekke ja köisi, siis kui vihmase, sula või märja ilma korral midagi veeti. Seoses kollektiviseerimisega langes ka see vajadus ära. Ainult eluruumina kasutamiseks oli aga ruum asjatult ruumikas, just kõrguse osas. Talvel vajas see ruum, et soojaks saada, palju kütet. Kui varem varuti talvel ja veel kevadelgi peamiseks reheahju kütteks hagu, siis kolhoositööl olles ei jätkunud hagude sidumiseks aega. Tülikas ja vastumeelne oli ka kerise puhastamine. Teha seda aga tuli, kuna muidu läksid kivid kerisel niivõrd tahma täis, et enam sooja ei saanud.

Kõige selle tulemuseks oli, et hakati tasapisi rehetuba ümber ehitama. Kõige esmalt tehti parte alla uus lagi, et tuba madalamaks saaks. Mõnedes majades lõhuti toakere (toru) täiesti välja. Teisalt löödi vaid lagi alla ja lae peale jäi ruumi panipaigaks. Järgmiseks tööks oli reheahju välja lõhkumine. Kerisega ahjude asemele ehitati uued plekk-kestadega ahjud. Ka "Sillaotsal" on need tööd ammugi tehtud. Endisest suurest rehe toast on jäänud kaks vähemat tuba. 

Viimane suurem välimine remont tehti elamule 1960. aastal kui majale löödi peale uus vooder, ehitati uued kojad ja trepid. Majal on peale löödud ka eterniitkatus, samuti aidale.

"Sillaotsa" talust Velise alevikku sai 1,4 kilomeetrit maad. Alevikus asus 1884. aastast peale Velise Kihelkonnakool. Hiljem asus samas majas Velise 6-kl algkool. Siin oli veel üks ühiskauplus ja neli erakauplust. Ühiskauplus hiljem likvideeriti, kuid majja asus veel üks erakaupmees ja neli kauplust oli ikkagi. Kauplusest sai osta kõike, mida talumajapidamise ja tegevuse juures vaja läks. Siit osteti nööpe ja niiti, riiet, pastlanahka, hobuseriistu, kabjaraudu ja -naelu. Ämbreid ja lüpsikuid. Siin oli petrool ja värnits, isegi tökat. Siit müüdi rauda, naelu, neete ja kruvisid. Oli suhkur, heeringas, pipar, vürts ja kõik teised maitseained. Ühesõnaga kõike ja kõik. Kaupa osteti ainult vajaduse järgi. Mingisuguseid varusid ei ostetud.

Alevikus oli varem ka rohupood ja hiljem apteek. Oli vallamaja, kust tuli post ära tuua. Sel käidi nädalas kolm korda järel, igal teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval.

Töötasid ka mitmed seltsid ja ühingud. Velise Rahvaraamatukogu Selts (asutatud 1891. a), Velise Põllumeeste Selts (asutatud 1903. a), Velise vabatahtlik tuletõrje ühing (asutatud 1932. a). Raamatukogu Seltsi juures töötas pidevalt laulukoor ja tehti näitemängu. Põllumeeste Selts korraldas igal aastal mitmed vajalikud kursused (toiduvalmistamise, käsitöö, vorsti jt.). Küllalt aktiivne oma tegevuses oli ka VT Ühing. Kõigis nendes osalesid jõudumööda ka "Sillaotsa" inimesed. Käidi laulukooris, võeti osa kursustest, mängiti näitemängudes. Kõik, need koosolemised olid koolimajas, kuna muud ruumi ei olnud.

Sillaotsa talu hoonete ümbrus ja aed

  Koos hoonete ehitamisega ja põllu juurde harimisega asuti ka aia rajamisele ja ümbruse korrastamisele. Hoonete ümbruse ja viljapuuaia alla mõeldud maa-ala ümber ehitati järk-järgult planktara. Maa-ala piiretele jäid kasvama üksikud kased. Viimase neist murdis torm 1954. a suvel. Puu oli suur ja võimas, aga ta oli aastaid olnud mahlakaseks ja mädanik oli puu tervise murdnud. Oli õnn, et puu langes paralleelselt rehielamuga. Oleks aga võinud langeda ka hoonele.

Esimesed õunapuud on istutatud 1918. ja 1920. a (plaanil punasega). Istutati tavalise heinamaa kamarasse. Ainult istutusaukudesse toodi veidi paremat mulda juurde. Kuused aiaosa põhjapiirdel on istutatud 1924. a ja kasvanud tänaseks suurteks palgipuudeks. Maantee äärde istutatud hariliku sireli hekk ja kaks vahtrat (1920) kasvavad tänaseni. 

1927. a kevadel "Otsa" väikekoha ostmisega võeti aiamaale lõuna poolt 5 m laiune riba põldu juurde. "Otsa" elumaja ümber kasvasid mitmed ilupuud, mis olid parasjagu nii suured, et neid oli võimalik ümber istutada. Nii toodigi reega ja istutati ümber hobukastan, lehis, tamm ja pärn. Kõik istutatud puud hakkasid kasvama ja on tänaseks suurteks ja võimsateks jõudnud kasvada, peale ukse ees maantee ääres kasvanud hobukastani, mis hävis 1939/40 aasta pakases 

Aastakümneid oli siinse elu tunnistajaks olnud kaevu juures kasvav suur pihlakas. Kui siia hakati maja ehitama, olnud pihlakas vaid luuavarre jämedune. Puu kuivas 1955 a. Selleks ajaks sai puu tüve läbimõõduks 24 cm. Kuivamises oli vast süüdi kunagi puu külje alla kaevatud lahtine kaev.

 

Talu ümbruse haljastusest pikemalt

Saurus CMS