Käesolevas töös leiab käsitamist üks etapp kunagise Läänemaa Velise valla elust. Peamiselt põllumajandus, talude elu-olu ja selle piirjooned. Sissejuhatavas osas on põgusalt juttu ka paikkonna asustusest kaugemas minevikus.

Töö koostamisel on kasutatud Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku ülesehituse Riikliku Keskarhiivi, samuti Eesti NSV Teaduslike ja Tehniliste dokumentide Riikliku Keskarhiivi materjale. Kasutatud on andmeid Põllumajanduse loenduste andmestikust 1925. ja 1929. aastate kohta.
Lisaks paljude külaelanike mälestused.

Koguteos “Läänemaa” (Tartu 1938.a) lk 254 on kõne all oleva paikkonna kohta kirjas:
“ On põhjust arvata, et 13. saj keskel oli siinne soine ala kohati asustamata. Pealegi oli siinne savikas pinnas põldude rajamiseks ebasobiv” (kirjutises on tuginetud kunagistele Saksa kroonikutele A. P.)

Paul Johansen oma “Die Estlandliste des Lieber Census Daniel Halband Kopenhagen” (Reval, 1933. a) lk 170 kirjutab:
“ Saare-Lääne piiskopkonna idaosas, alates Kaisma järvest, laius laialdane soine ja metsane ala, mida lõhestasid Konovere ja Nurtu jõgi oma harujõgedega. See moodustas kahe suurvõimu – piiskopi ja algul Harju, hiljem ordu valduste vahel loodusliku piiri, mis juba 1234. aasta lõpul paavsti legaadi Modena Wilhelmi vahendusel umbkaudse Läänemaa piiri määramisel mõlema võimu vaheliseks piiriks jäi. Võib arvata, et esialgu ei tundnud kumbki pool sellise metsiku ala vastu mingit huvi. Kuid sajandi lõpu poolel küündis maaisandate huvi ka sellesse kolkasse.
1284. aastal toimunud piiri selgitamisel mainitakse ürikuliselt selles piirkonnas Toresoo nimelist kohta (Tuntud Tõrassoo nime all. Soine ala, kus kunagi asusid mitmete Valgu mõisa järgi olnud talude heinamaa. Paik on Valgust ida suunas, Valgu ja Järvakandi piiril.)

Päris asustamata see ala siiski ei olnud. Olgugi, et ei ole leitud senini ühtegi asupaika sellel alal, tunnistavad mitmed esemeleiud Nurtu-Nõlva, Kohtru ja Nurme küladest, samuti Päärdu silla juurest, et inimasustus oli siin juba kaugel ajal. Kinnitust sellele annavad põlvest põlve edasi kantud mälestused hiietammikutest Nurtu-Nõlva külas Paka talu maal ja Mäliste külas. On säilinud ohvrikivi Mäliste küla Andrese talu karjamaal ja Hiie nimelised talud samas külas. Veel üks teatud tõsiasi meie esivanemate juba paiksest elamisest nimetatud aladel on see, et maa vallutajad ei rajanud ühtegi mõisa tühjale kohale.

C. Arndti kroonika järgi on Velise vasall-linnus, mida ka lossiks nimetati, ehitatud Saare-Lääne piiskopi poolt ja Uexküllile lääniks. Selgus puudub selle kohta, kumb oli ennem, kas loss või mõis. Varasemate läänivasallide kohta puuduvad igasugused andmed ja paistab tõenäoline, et mõis oli juba ennem olemas ja Uexkülli nõudmisel ehitati linnus. Saksakeelsetes dokumentides kandis linnus Felix (ka Felks) nime ja sellest ongi tuletatud hilisem VELISE.
Esimesed kirjalikud andmed Velise mõisa kohta pärinevad aastast 1390, mil mõis kuulus Claus Uexküllile. 25. novembril 1390. aastal määrati kindlaks Velise ja Sulu (Sulul oli Haimre mõisa karjamõis) mõisade piirid. Vasallidena on mainitud Velisel Claus Uexkülli ja Sulult Kersten Kutslefi. Valgu mõisa eelkäijana mainitakse juba 1280. aastal Valcketi kirikuküla. Esimesed kirjalikud andmed Valgu mõisa kohta on aastast 1529, kus mõisa nimeks on Walck, millest sajandite jooksul kasvas välja praegune Valgu.
Täpset asutamise aega ei ole teada ka Päärdu (saksa keeles Kosch) mõisa kohta. Teada on, et mõisa asutas Velise mõisa omaniku Claus Uexkülli noorem poeg Wolmar, kes selle päris oma isalt. Kuna Wolmar suri 1478. aastal, tuleb mõisa asutamise aeg lugeda sellele eelnevasse perioodi. Uexküllide suguvõsa uurijad on aga arvamisel, et Päärdu oli enne Velise mõisa abimõis ja alles päranduse jagaminel sai mõis iseseisva majapidamise.
Asutamise aega pole teada ka Nurtu (Nurms) mõisa kohta.

Nii rajasid vallutajad Velise valla aladele tervelt viis pärismõisa. Need olid: Velise, Valgu, Päärdu, Nurtu ja eelmistega võrreldes lühikest aega (50 aastat) veel Uus-Nurme. Lisaks pärismõisadele olid veel ajapikku rajatud abi- või karjamõisad. Päärdu mõisal oli neid kaks, Pallase ja Maanda. Pallase asutati samanimelise küla asemele. Peamõisast kaks kilomeetrit ida suunas, kesk heinamaid. Küla nimetuse leiame esmakordselt 1512. aastal Tallinna kaupmehe Helmich Ficke äriraamatust: Pallasche und Palleche külle. 1696. aastal mainitakse Palla küla seitsme taluga. Pärast laastavaid katkuaastaid jäi külla kahe talu peale kaheksa inimest. Maad jäid sööti. 1774. aastal ostis kapten von Gersdorfi lesk söötijäänud küla põllu- heina- ja karjamaad ja rajas siia väikemõisa. 19. sajandi teisel poolel müüs lesk mõisa Viljandimaa päritoluga eestlasele Wühnerile. Viimane müüs mõisa omakorda 20. sajandi algul Vene Talurahva Põllupangale, kes tükeldas maad taludeks ja müüs kohalikele soovijaile.
Teine Päärdu mõisa abimõis, Maanda, asus jõe kaldal, vastu Tallinn-Pärnu maanteed, peamõisast kaks kilomeetrit lõunas. Asutati see enne 1745. aastat. Ametlikuksnimeks oli sellel Peterhof (Peetrimõis). Nii oli tolleaegse Päärdu paruni von Rennenkampffi eesnimi. 1870-1874. aastal kui müüdi päriseks Päärdu pärismõisa renditalud, tükeldati ka Maanda abimõis ja müüdi. Mõis oli väikene, sellest tehti vaid kaks talu. Olgu lisatud, et Päärdu mõis oli Velise valla alal esimene, kus alustati talude päriseks müümist.
Velise mõisal oli vaid üks abimõis. Selle asutas mõisaomanik Johann Adolf von Rosenthal enne 1768. aastat. Velise (Päärdu) jõe põhjakaldal asuv perederikas Kilgi küla aeti laiali ja ülesharitud maadele said karjamõisa väljad. Asutaja ristis mõisa oma nime järgi Johanneshofiks (Johannese mõis). Rahva seas jäi aga karjamõisale endine külanimi Kilgi edasi. Seda kunagist küla tuletasid hilisematele talumeestele meelde nende lammutatud eluhoonete ahjuasemed veel neli-viiskümmend aastat tagasi.

Valgu mõisa maadel abimõisa välja ei kasvanud. Küll oli see aga asutamisel. Põgusalt on Hupeli “Topogr. Nachrither v. Lief. und Estland”. See oli 18. sajandi lõpul kui Valgu mõis kuulus major Otto von Stahlile.
Olgugi, et kirjalikke andmeid selle kohta peaaegu ei leidu, kinnitavad ometi hilisemal põlluharimisel avastatud vundamentide jäänused, et kunagi siin mingid ehitused olid. Küllap on siin olnud ka hobuste tallid, sest kust mujalt on pärit siinsed Talli talude nimed. Ja veel üks omapära Tamaru talu juures. Sellist kõrghaljastust (eakad saared, pärnad, tammed) ei leidu küla ühegi teise talu hoonete ümber. Just selle talu põldudelt avastati ka müürijäänused. Kas siin ei olnudki mingi keskus, sest kõigi teiste mõisate karjamõisade keskustest on veel tänaseni säilinud võimsad puudesalud. Nii on see Pallase, Maanda ja Kilgi abimõisade juures.

Oli kuidas selle Paisumaaga oli, aga abimõisad sai Valgu mõis omale hiljem ostmise ja pärimise teel ja nii olid perioodi lõpul Valgu mõisa abimõisadeks Nurtu (Nurms), Uus-Nurme (Neu Nurms) ja Nõlva (Nelva).
Nii tihe oli mõisade asustatus hilisema Velise valla aladel. Seetõttu ei saanud olla mingeid kaugemaid ääremaid ega varjupaiku. Kõik ülesharitud maalapid hõivati mõisamaade külge ja elanikud aeti heina- ja karjamaade servadesse. Kui siin suure vaevaga, raske mõisatöö kõrval suudeti üles harida, maakirvega raiudes ja kütiseid tehes, mõni vakamaa uut põldu, kordus eelnev. Keskküla Kopli talus elanute järeltulijad teavad, et selle talu hooned on mälestuste järgi kolm korda ümber veetud. See on vaid üks teadaolev mälestus, aga nii oli see igas mõisas.
Kuna sajandite jooksul olid nendes mõisades võimutsenud väga paljud isiksused, siis sellest tulenevalt oli mõisade areng ja elu nendes mitmeti erinev. Paikkonnast käisid perioodil üle mitmed laastavad sõjad. Sõdadele lisaks olid kauakestvad sisetülid ordu ja piiskoppide vahel. Üks katastroofilisemaid hävinguaegu oli Põhjasõjale järgnenud katkuaeg. Kõik need olid paikkonna elule rasked ja sügavad jäljed. Kauakestvate sõdade ja katku tagajärjel jäid talud tühjaks. Maad jäid sööti ja kasvasid metsa ning võsa alla. Aastakümnete pärast tuli jälle otsast alata.