Velise, Valgu ja Päärdu mõisade kõrval oli Velise valla piires veel üks vanaaegne pärismõis – Nurme (saksa keeles Nurms), mida rahvas hiljem Nurtuks nimetas. Kui hiljem, eelmise sajandi lõpul Berend Johann von Uexküll Nurme maadele veel ühe mõisa rajas, nimetati see Uus-Nurmeks (saksa keeles Neu-Nurms). Rahvas hakkas aga senist Nurme mõisa nimetama Vana-Nurtuks. See nimi kandus edasi ka hilisemale asukülale.
Mõisa asutamise aeg pole teada. Teada on, et ordu ajal ja veel hiljemgi, kuulus mõis Uexküllidele. Sajandeid on Nurme mõis esinenud kaksikmõisana koos Nõlvaga (saksa keeles Nelva). Nurme mõisa alla kuulus rohkem talusid.

Peale VII hingeloendust (1816) on Nõlva mõisas loendused läbi viidud eraldi.

1688. aastal märgitakse järgmisi talusid: Perides (Päride), Normas (Noorma), Palles (Palu), Cuijer (Kuivjärve), Packa (Paka) ja Alaso (Alasoo).
1696. aastal kuulusid Nurme mõisa alla koos Nõlvaga järgmised Külad: Nelva (Nõlva) kuue taluga (see oli ainukeNõlva mõisale kuuluv küla), Kochtro (Kohtru) seitsme taluga, Roggones (Rogenese) viie taluga, Oese nelja taluga. Peale selle oli Oese küla piires kolm suurtalu (Streugesinde), nende nimed pole kõik teada. 1875. aasta paiku likvideeris parun Lebinese talu, kuna talu peremees varastas.
1785. aastal oli Nurme mõisas 26 ja Nõlval endiselt 6 talu. Nurmes oli ligi saja aastaga hulga talusid juurde tulnud. Elanikke oli 201 meest ja 192 naist.

Nurme mõisa häärber oli ühekordne puust ehitus rookatusega, 19. sajandi keskpaiku olevat hoone maha põlenud. Seda teab jutustada Hilda Jäävälja oma isa mälestuste järgi, kes oli sündinud 1851. aastal ja olnud siis üsna väike poiss. Peale seda ehitati uus hoone ja sinna asus peale mõisade jagamist 1918. aastal Velise metskonna kantselei ja on seal tänaseni.
See suur võimas tamm, milline praegu maja otsas oma laia võra uhkena taeva poole sirutab, on suur puu olnud juba tulekahju ajal, aga õnneks terveks jäänud, kuna tuul puhunud lõunast. Iidseid tammepuid kasvab siin Vana-Nurtu mail veel mitmeid. Suuremad neist on looduskaitse alla võetud. Kõne all olnud tamme ümbermõõt on 4 m ja kõrgus 20 m. Teine kaitsealune tamm kasvab samas vahetult maantee ääres, ümbermõõt on 3,8 m ja kõrgus 20 m. Kolmas tamm asub mõisahoonest ligikaudu 500 meetrit idas, puu kannab ohvritamme nime, ümbermõõt 4,65 ja kõrgus 18 m.

Endise mõisahoone otsas olev tamm 2002. aasta suvel


Puud on tõesti eakad ja rahvapärimuses ongi arvamus, et ajalooliselt on Nurme mõis vanem kui Valgu.
Tänaseni on säilinud ka veel mõned mõisaaegsed hooned. Endine mõisa ait on mõisa jagamisest peale Jaaksonite pere omandiks. Pool talu eluruumiks, pool aidaks. Veel on säilinud mõisa saun.
Hilda Jäävälja teab, et Ellu metsavahi tee ääres oli kivist mõisa rehehoone, kus keskel oli kütteruum ja otstes rehepeksu ruumid. Teine rehehoone olnud Relvikute talu kohal.

Nõlva mõisa keskus asus jõe kaldal, paigas, mida tunti ja tuntakse Jämeda nime all. Praeguseks on säilinud veel mõisaajast pärit vesiveski müürid. Peale mõisat oli veskil veel mitmeid peremehi. Oli tublisid ja hooletuid. Kolhoosi algaastali põles veski maha.
Peale mõisamaade jagamist elasid asunikud veel kunagises Jämeda kõrtsihoones. Siin asus Jämeda koorejaam. Kuigi mõis oli pindalalt väike, on siin hooneid olnud mitmeid. Seda näitavad vundamentide ja suurte kaevude leiud hilisemate ehituste püstitamisel. Mõisa häärberi asupaika tuletavad meelde iidsed pärnad jõekaldal. Siin looduslikult kaunis kohas oligi mõisahoone.

Nõlva mõisa maadel, praeguse Kalda talu lähedal 300 m teest, asus mõisa klaasikoda. Asutati see 1788. aastal. Peamiselt toodeti siin peegliklaasi, veeti see Tallinna ja Riiga. Vähesel määral tehti ka aknaklaasi. Ettevõte töötas 38 aastat ja likvideeriti 1826. aastal. Klaasisulameid on paigas leida ka praegu. Klaasivabriku rajamine sai teoks tänu metsarohkusele piirkonnas. Mõlema mõisa pindalast oligi suurem osa metsa all. Isegi veel 1910. aasta materjalide järgi, kus klaasikoda oli nelja aastakümne jooksul tohutult metsa hävitanud, oli mõisade kogupinnast, 1510 tiinu, suurem osa metsa all.
Teatakse, et vastu Valgu mõisa piiri olnud suur ja põline kaasik. Kutsuti seda lõmmu raiesmaaks, kus kaski võeti vaid peergude lõikamiseks. Klaasivabriku tohutu metsahävitamine olnud nii laastav, et klaasivabrik olevat metsa päästmiseks talumeeste poolt põlema süüdatud.

Klaasikoda polnud ainus, mis siinseid uhkeid metsi hävitas. Palju kulus metsa süte põletamiseks. Päärni (hilisemal ajal ka Noorma) oja kallastel on veel praegugi leida hulgaliselt söemiilimise paiku. Kuna Vigalas metsa ei olnud, siis varusid Üxküllid oma mõisade söevajaduse kõik siit Nurme alalt ja seda on põletatud müügiks ka Tallinna vabrikutele.

Palju on mälestusi säilinud siinseid metsi läbinud Noorma (ka Päärni) ojast. Oja on veel praegugi sügavate ja kõrgete kallaste vahel. Minevikus olnud ta veerikas jõgi. On säilinud 19. sajanid teise poole jäämineku päevadest, kus igal kevadel on jääpangad koorinud oja kallastel kasvavaid igivanade kaskede tüvesid. Kaunis on see oja oma kaldakäärudega ka praegu, kuigi vett on väheseks jäänud.
Aastakümneid tulid ümbruskonna noored nelipühade ja jaanilaupäeva aegu siia tantsu lööma ja kiikuma. Paika tunti Päärni nuki nime all, kuna see kuulus Päärni talu maa külge.


Nurtu muinasleiud

Velise valla vanim muinasleid leiti 1935. aastal Päärdu silla juurest. Luuahingu leidja pole teada. Ahingu vanust hindavad arheoloogid keskmisse kiviaega (7000-3000 aastat e.m.a.). Ahing säilitatakse TA Ajalooinstituudis.

Hoopiski rohkem on leide Nurtu aladelt: Nurtu-Nõlva, Ojaäärse, Nurme ja Kohtru küla maadelt. Päärdu leiule vanuselt järgmine võiks olla Ojaäärse küla Tarvaste talu maalt leitud kivitalb. Leidis selle talu omaaegne peremees Korkmann 1885. aastal kraavikaevamisel, elumajast umbes 200 meetrit põhja pool. Ese pärieb arvatavasti III aastatuhande teisest poolest e.m.a. Talb kuulus varemalt omaaegse muinsustekoguja, Vändra arsti M. Bolz´i kogusse. Anti see 1914. aastal üle Pärnu muuseumile.
Mõnevõrra hilisem leid, silmaauguga kivikirves, pärineb Nurme küla Saueotsa talu põllult ja peaks pärinema teise aastatuhande keskelt või lõpust, seega noorema kiviaja lõpust või varasest pronksiajast. Eseme leidja kohta andmed puuduvad, ese ise asub TA Ajalooinstituudis.
Sama talu maadelt olevat leitud veel ka noole ots. Kui kirves on leitud talu hoonetest 250 m loode suunas, siis noole ots majast 300 meetrit põhja poolt. Kahjuks on aga viimane leid kadunud.

Kohtru küla Veski talu maalt on leitud samuti kivikirves ja leidjaks talu peremees Mihkel Jaanus 1890. aastal.

Möödunud sajandi lõpul on Ojaäärse küla Saaliste talu maalt leidnud Aadu Saaliste kivitalva.

Kaua aega tagasi on leitud Nurtu-Nõlva külast, Kopli ja Saue talude juurest jõest kivikirves, leid paraku kadunud. Tegu oli silmaga kivikirvega, mis kuulub teie aatatuhandesse e.m.a.

Küll on aga Pärnu muuseumis umbes I aastatuhande m.a.j. pärinevat kaks ovaalset tuluskivi. Üks neist on leitud Ojaäärse küla Kaaleniidu talu maalt 1901. aastal. Teise leiukoht pole teada.

Eespool loetletud muinasaja esemeid peetakse samuti nagu Päärdu oma, juhuleidudeks. Sest ei ole avastatud asulapaiku. Kas aga see alati õige on? Aastasajad on palju meie esivanemate minevikust ära pühkinud ja kindlasti on ka paljud asulapaigad tundmatuseni hävinud. Kui Päärdus Linnuse linnamäge on siiski kirjanduses mainitud, siis Nurtu kohta mingit asulapaika kirjanduses märgitud ei ole. Ometi räägib rahvasuu tänaseni siinsest kiviaja asulast.
Kauaaegne Nurtu kooliõpetaja Liisa Voore (neiuna Oviir) jutustab: “Minu vanaema rääkis sageli Vopski kiviaja asulast, Vopski linnast, mis asuvat Uustalu talu heinamaal. Vanaema noorepõlves olnud see nimi veel nii tuntud, et neid Kohtru küla tüdrukuid (Uustalu asus Kohtru külas) kutsutud Vopski tüdrukuteks.”
Seni, kuni midagi uuritud ei ole, jääb asula lugu ikkagi rahvamälestuseks.

Kõik ei ole siin siiski vaid kiviaega meelde tuletav. Ajakirjanik Mihkel Aitsam oma käsikirjalises uurimuses “Vigala kihelkond” kirjutab järgmist:
Kindlad mälestused ja märgid on jäänud kahest katolikuaegsest kabelist Vigala kihelkonnas.
Tähelepanu väärivam on Kärdu kabeli ase Paka talu krundis Nurtus. Kärdu nimetus on rahvapärane tuletis pühast Gertrudist, katolikuusu pühakust. Kabeliase leidub Nõlva-Nurtu jõe idakaldal maantee veerul. Veel 1860. aastate ümber asetsenud kõrgel jõe kaldal üksik kivirist ja maantee veerul puurist, millel põikpuu pehastunud ja maha kukkunud. Kevadised suurveed uhtunud kõrget savikallast maha ja kivirist varisenud jõkke. Puuristi jäänus kadunud hiljem.
Muistse kalmistu kohal kasvas veel 1900. aastal ilupuid ja põõsaid, missuguseid ümbruskonnas ei kasvanud. Ka kalmukohti võis silm eraldada.
Kui Paka kaldal 1894. aastal tehti uut põldu kalmistu kohal, leiti kase võsa juurides kaevuase. kuigi kaev ülalt umbe vajunud, olid vees seisnud puurakked üsna tervetena säilinud. Arvatavasti elas kabeli ja kalmistu juures isik, kelle järelvalve alla kuulus kalmistu. Kalmistu kohal jõekaldas leidus 19. sajandi lõpul maasse trammitud tammepakkude otsi, mis tõendavad purrete või jalgsilla olemasolu. Selle kaudu pääsesid jalakäijad üle kitsa, aga sügava jõe.
Rahvajutu järele on kord vaenlase tulekul kiriku (kabeli) kell jõkke peidetud ja sinna ka pärast sõda jäänud. Ka liiguvad jutud rahakatlast, mis koos kellaga jõkke lastud.

Mälestuskivi Paka kalmistu ja rahaaugu juures


Kabeli lähedal on jões sügav koht, mida hüütakse Katla hauaks, jõe lõunakalal on Katla talu. Edasi lõuna pool Kabeli talu Rogenese külas. Ümbruskonnast on leitud sõjariistade jäänuseid.
Kärdu kabeli olevat rahvapärimuste järgi poolakad maha põletanud. Seda võis juhtuda Rootsi-Poola sõja ajal 1567. aastal.

Eeltoodule olgu lisatud, et praegust maanteed nendel aegadel ei olnud. Kalmistu kohal kulges tee teispool jõge. Kuidas see vana tee just oli, pole täpselt teada. Teada on, et sild on olnud ka Praeguse Sillaotsa talu kohal ja sellest olevat tuletatud ka talu nimi. Teada on ka see teelõik, mis algab Sillaotsa talu õuest, läbib Paisuotsa-Hansu, Paisu ja Madise talude maad ningjõuab Lõpe talu lähedal praegusele maanteele. Rahvasuus kannab see tee tänaseni Rootsi tee nime. Kuidas aga oli tee eise otsaga ja kuskohast see üle jõe tuli? Arvatavasti Paka ja Katla talude juurest. Mainitud Kabeli talu asub Nurtu maade piiril. Selle talu maal olev kalme on kaitse all. Samuti on kaitse all Kärtu kabeliase ja kalme. Praegune maantee läheb tõenäoliselt üle kalme. Katla haud, millest juttu, on olemas. Aastasadade jooksul on see veerikas jõgi kokkukuivanud ja “rahaauk” jäänud madalale jõeaasule.

Paka talu maal maantee ääres kõrgemal kohal olnud metsatukk, vana hiiekoht. Kohaga seoses ka samas maantee ääres jalajäljega kivi. Viimase kohta on kaks analoogset muistendit. Ühe järgi tulnud ori mõisast, raskest tööst surmani väsinud. Pannud jala kivile, toetunud käsipõsakil käe põlvele ja kurtnud kui südametud ja halastamatud on mõisahärrad ja ülemad orjade vastu. Kui ta siis edasi hakanud minema, jäänud jalajälg kivisse, näitamaks talle, et isegi kivi on pehmem kui mõisasakste süda. Selle järgi sai kivi nimeks orjakivi. Teine lugu räägib raskest vaeslapse elust võõrasema juures, kust vaeslaps samuti ära jooksnud ja samuti kivile toetudes oma rasket elu kurtnud. Kordus sama lugu, kivile jäi lapse jälg. Sellest kivile vaeslapse kivi nimetus. Kivil on tõesti selgelt lapse jalajälg.

Kunagise Paka hiiepaiga kohal kasvab praegu suur kuusemets. Olgu lisatud, et Rootsi ajal on teatud aja tegutsenud siin Paka kõrts.
Üht siinset kauge mineviku hiie- ja ohvripaika tuntakse Nurtu kaupluse ees. Paika nimetati Lebenese-Vainuks. Säilinud on suur ohvripärn, puu on riikliku kaitse all, 20 m kõrge ja 3,12 m jäme. Oma omapärasest ja kaunist võrast kaotas puu poole 1967. aasta tormis.

Lebinese pärn aastal 1975 ja peale tormis räsimist 2002. aastal

Siin on olnud hiljem veel kaks Lebenese talu. Elanud on neis õed-vennad Kai, Mari ja Jüri. Jüri olnud suur varas. Vald tahtis Jürist lahti saada ja ta saadeti asumisele. Talu kaotati, asutati siia Tõstama ehk Sillaotsa talu. Teine Lebinase talu püsis kauem. Allakirjutaja noorpõlves kutsuti ka Nurtu silda Lebenese (Lebinese) sillaks. Sild oli siis all madalas. Kevadeti ja sügiseti, ka suurte sadude ajal ujutas jõgi sillaotsast (eriti kaupluse poolt) maantee ja selle kaugema ümbruse. Rahvasuus oli käibel nimetus Lebinese loik.

Kunagise Lebinese talu tütrest Kaiest on rahvasuus säilinud üks tõsilugu. Kaiel sündis vallaslaps, kellele isaks teati tolleaegset vallakooli õpetajat Hans Immerit (Immar). Millegi pärast noored ei abiellunud. Vallaslaps oli aga tol ajal suur patutegu ja Vigala koguduse pastor Harten kutsunud Kaie enda juurde, et saada teada kindlat lapse isa, kuigi külajutud isast olid jõudnud ka õpetaja kõrvu.

Kaie ja õpetaja jutuajamisest:
Õpetaja: Kust tuli laps, kes on lapse isa?
Kai: Ei tea.
Õpetaja: Kuidas ei tea?
Kai: Kulla õpetajahärra. Aga kus ma tean. Kui panna naine palja tagumikuga sipelga pessa ja mitu sipelgat hammustavad, ütle siis missugune hammustas.
Õpetaja jäänud mõttesse ja öelnud: Ega tea jah.
Hans Immar oli õpetajaks kolm aastat (1856-1858) ja lasti sellesama loo pärast lahti.

Omamoodi mälestusi Nurtu muinasajast kirjutab üks Nurtu koolipoiss, kes käis Velise 6-kl Algkoolis (Nurtus oli vaid neli klassi), kooli karskusringi ajakirjas Koidik, nr 3 mai 1930. aastal.

Muinaslood Nurtust

Põhjasõja ajal on praeguse Nurtu Rätsepa aasa pääl olevasse auku katlaga raha peidetud, millele tõotus on juurde pandud: kes oma lapse auku viskab, see saab katla kätte. Keegi tüdruk lubanudki oma lapse auku visata. Katel tõusnudki üles. Tüdruk pannud paari härgi vedama, mõeldes, et ma ei viska last. Nipea, kui seda mõelnud, murdunud palk ja katel vajunud tagasi.
Vähe maad rahaaugust lõuna pool, kus asuvad Rätsepa sauna varemed, on olnud varem kabel, mis arvatavasti Põhjasõja ajal ära lõhutud. Kirikukell on jõe kääru peal hauda pandud. Maantee ääres, jõe kalda pääl on surnuaed olnud, kus praegu hauakünkad näha. Kaua aega on seal üks kadakapuust rist olnud, mida veel Nurtu vanad inimesed mäletavad.
Rahaaugust möödudes, pahemal pool aia ääres on kivi, milles lapse jalajälg näha. Keegi lesknaine, põgenedes Poola sõduri eest oma väikese lapsega, istunud kivile väsinuna ja lausunud: “Ole sina kivi pehmem kui nende sõdurite südamed.” Poola sõdurid sinna jõudes tõstsid naise üles. Nende suureks omestuseks nägivad nad kivis lapse jalajälge. Imestunult läksid sõdurid edasi ja jätsid naise vabadusse.

Nurtlane
Autori kirjaviis muutmata

Loo autor pole teada. Lisada tuleb aga seda, st saun siin kalmistualal tõesti oli. Seda mäletavad veel mitmed kaasaegsed.

Mitmed muinasaja kirjapanekud leiame ka J. Jungi raamatust “Muinasaja teadus eestlaste maalt III” 1910.

Kalmeid Nõlva Paka talu põllu sees jõekaldal, kus praegu hauaasemed tunda olevat.

Kivirist
Nurtus Paka külas olla jõe kaldal üks kivist rist olnud, mis hiljemalt jõkke langenud.

Jõkke lastud kirikukella.
Nurtus Paka küla vana matuseaia kohal olla ka kiriku kell jõehaua sees.

Vana sõjatee algab Nurtust Põldtaguse talu krundist peale ja läheb Velise poole. Rööbaste asemed olla veel näha.

Katlaallikas Vigalas Nõlva talu maa sees. Seal olla vaskkatel kulla ja hõbedaga peidus, mida muidu kätte ei või saada, kui keegi ohverdagu oma esimene poeg. Seda tõutanud kord üks ema. Seal aetud kolmesüllane palk läbi katla sanga ja katel tõusnudki nähtavale. Keegi hüüdnud: “Või talle last veel vaja.” Kui palk pooleks murdunud ja kullavarandus suure kõlinagas sügavusse langenud. Ometi olla veel lootust seda päästa. Kui noor kana esimese muna muneb ja sellest kukk tuleb, siis võib selle ohvriks viia ja katel tõuseb jälle üles.

Need on siis muinasaja mälestused, mis kirja pandud mitme autori poolt. Mälestused on kogutud erinevatelt inimestelt ja seetõttu on nende sisu ja vorm mõneti erinev. Aga tegemist on ikka ühe ja sama paikkonnaga, kus võib siiski enamvähem kindlalt väita, et neis paigus elati ammu enne, kui meie maad tulid vallutama ristirüütlid.
Selgituseks veel, et esinevad paralleelsed kohanimed Paka ja Rätsepa, vahel ka Katla. Algselt on need paigad (kabel, kalmistu ja rahaauk) kõik asunud Paka talu maal. Eesti Vabariigi ajal oli Rätsepa talu peremees salakavalate mahhinatsioonidega kohut käies saanud need alad oma talu külge (Rätsepa ja Paka olid naabertalud). Nii ongi siis hilisemates käsitlustes käibel Rätsepa, paigad on siiski samad. Katla talu asub Paka talu kohal üle jõe ja selle talu maadel muinaspaiku ei ole, mistõttu Katla nimi esineb eksikombel.

Kauge muinasaja mälestuste kõrval on aga Nurtus üht-teist säilinud ka hilisemast perioodist. Palju räägitakse Olevi kohast.
Sellest kirjutab J. Jung järgmiselt:
Olevi koht. Olevi nimi on juba sellepärast kuulus, et Olev Kalevipoja seltsiline olnud ja ka Tallinna Olevi kiriku ehitaja, kelle nime ega elukohta Olevi kirikut ehitades keegi ei ole tohtinud teada, sest see olla siis Olevi surm olnud. Sellepärast tõeste on üks Olevi koht ka olemas, nimelt Valgu vallast Nõlva Sõela talust 1,5 versta eemal, kus veel suured alusmüüri asemed maa sees olla. See koht olla ühe jõe ligidal, kelle kaldal mets, keda ka Olevi metsaks kutsutakse. Sealt on hilja aja eest üks ketitükk leitud, kellel tinakuul otsas.

Jutt on kunagisest vabatalust, milline samas, eespool mainitud paigas rahvamälestuste järgi olemas olnud. Millal ja kuidas talu tekkis, pole teada. Olevi talu on ka praegult olemas ja selle hooned jõe kaldal. Mainitud vabatalu meenutavad vundamendi jäänused leiame praegustest hoonetest veidi loodes, metsas.


Liisa Voore meenutab:
"Olevi talust. See pole muinasjutt, vaid see oli vana vaba talu. Talu oli Laane juurest üle jõe, Aadu majast rohkem metsas (Aadu Merilaid oli viimane Olevi talu peremees). Praegugi kasvavad seal veel humalad. Kooli ajal käisin igal aastal lastega seda paika vaatamas. Talu oli suure piiratud kõrge taraga. Uustalu vana Mihkel rääkinud, et kui õhtuti neid aiaväravaid kinni kandud, kostnud see raua krigin ja kolin kaugele õhtuvaikusse.
Parunid pole seda vabatalu sallinud. Kui oli perekonnanimede panemise aeg, pandi neile nimeks Pavian. Viimati on need Olevi inimesed elanud Veski talus. Ei tea miks, aga neid on peetud veidi imelikeks. Siiski on nende järglasi olnud tuntud ametikohtadel. Hilisem Harju-Viru perfekt olnud Pavian. Üks tütar arst ja üks poeg kolonel (viimased andmed kontrollimata A. P.)."

Kohtru küla Mardi talu karjamaa taga metsas oli väike kõrgem küngas, mida nimetati ja nimetatakse ka praegu Peride mäeks. Siia olid endile peidiku teinud tsaariaegse 25-aastase nekrutiteenistuse eest kõrvalehoidjad. Kohaliku külarahvaga käidi läbi. Eks siit saadi ka süüa. Paigas võib praegugi täheldada peidikute jälgi. Neil aegadel on seal kasvanud põlislaas, praegu on seal kuusenoorendik.


Neil aegadel jagunes siinne elanikkond Oese ja Kärtu külade vahel. Kust täpselt kulges ühe või teise talu piir, pole täpselt teada. Teada on, et ka Kohtru küla oli olema, palju seal talusid oli, ei teata. Oese küla piiridesse kuulusid praegused Nurme ja Ojaäärse külad. Kärtu küla talud on paiknenud Kärtu ja Päärni oja piirkondades. Kuna talud paiknesid siin suurte mõisade piirkonnas hajutatult, ei olnud mõisnikel suurt isu hakata siia mõisaid asutama. Seetõttu oli siinne elu mõnevõrra erinev nende piirkondadega, kust elanikud ära aeti ja asutati mõisad. Aga see aeg ei jäänud päriselt ka siin tulemata. Vahepeal tuli aga üle elada ka Põhjasõda ja sellele järgnenud katku aastad. Kuid juba enne seda, 1657. aastal, oli katk üle maa ja Vigala kihelkonna käinud. Vigala kihelkonna piiridesse kuulusid ka Nurtu külad. Kui suur oli esimese katku laastav töö, pole teada. Küll on teada, et enne Põhjasõda oli Vigala kogudusel liikmeid (see näitab ühtlasi elanike arvu kihelkonnas) 3182. 1710. aastal suri Vigala kihelkonnas katku 2828 inimest ehk 88,9%. Kihelkonna peale jäi ellu 354 inimest. Sõjast ja näljast jäi järele 63 hobust, 241 lehma ja 208 härga.

Kui suur oli sõja ja katku hävitustöö Nurtus, pole teada, kuna just Nurtu kohta kirikuraamatutes andmed puuduvad. On vaid jällegi rahvamälestused.

Liisa Voore meenutab:
"Külad hävinesid katku ajal. Paisuotsa vana Ants rääkis, on ronitud Rogenese külas suure kuuse otsa ja sealt hõikamise peale olevat vaid Peride mäelt keegi vastu hõiganud. Nii olnud maa kaheksakümmend aastat tühi. 1780-90. aastate paiku hakatud uuesti asutama. Mäletatakse, et uusi inimesi toodud Uue-Kariste vallast. Lapsed olla olnud suure tõrre sees."


Niikaua Oese ja Kohtru ning Kärtu külad siiski asustamata ei olnud. On teada, et varsti peale 1912. aastat on Vigala mõisahärra toonud oma sugukonnale kuulunud Mõniste mõisast Tartumaalt oma mõisa väljasurnud küladesse 17 perekonda. Kas ja kui palju neist tookord Nurtu sattus, pole teada. Arvatavasti siia ka uusi elanikke toodi, sest muidu polek asi siin nii kiiresti edasi läinud, et 1781. aastal rajati siia karjamõis.
Üldiselt on teada, et rahva sigivus oli siis suur. 1795. aastaks on kihelkonnas juba 3632 elanikku, nendest mehi 1813 ja naisi 1819. Nurtu kohta jällegi andmed puuduvad, kuid elu pidi olema ka siin taastunud, sest 1781. aastal aeti Oese küla elanikud laiali. Osa neist läks Kohtru küla ääremaadele, osa Rogenese külasse.

Vigala mõisa omanik Berend von Uexküll oli otsustanud oma elumehest pojale rajada siia Nurtu maadele, kaugele kõigest suurematest teedest ja elukeskustest, mõisa. Ehitati uhke puust mõisahoone ja kõrvalhooned. Viimastest on osa veel säilinud tänaseni. Mõis sai nimeks omale Uus-Nurme (Neu-Nurms) ja oli paikkonnas noorim.
Parun oli mõelnud, et kui ta lodevate elukommetega poeg saab omaette mõisaomanikuks, siis majapidamise mured toovad pojale aru pähe ja viimane parandab oma eluviisi ja kombeid. Aga see lootus oli asjata. Laiskus ega ükskõiksus ei lahkunud sellest aadlivõsust. Teatakse, et juba 1830. aastal olnud mõis tühi ja maad Valgu paruni käes rendil.

1842. aastal alustas mõisas tegevust Nurtu vallakool. Esimesed õpilased on meenutanud, nii uhkes majas pole tolle aja talulastest keegi õppida saanud. Selles uhkes lossis said Nurtu poisid-tüdrukud õppida ligi kakskümmend aastat. Oleks võinudki jääda, aga vald ei suutnud hoonet ära osta. Seda võimalust talle pakuti. Vald ehitas omale uue koolimaja ja parun müüs mõisahoone kellelegi Pärnu mehele, kes selle ära vedas.
Mõisa maad jagati taludeks, mõõdistati, valmistati kaardid ja müüdi soovjatele. Mõisa tükeldamist alustati 1872. aastal. 90 aastat olid kunagised talumehed siit ära olnud. Nüüd tulid paljud nende pojapojad siia tagasi ja alustasid otsast peale.
Siit alates on siis külad Nurme, Ojaäärse ja Nurtu-Nõlva.