Jämeda veski Nurtu jõel jahvatas ümbruskonna ja kaugemate külade viljad, leiva- kui loomajahu, püüli, kruubid ja linnased. Jões oli vett omajagu ja korjas niipalju paisu taha, et teinekord võttis turbiin kaks paari kive korraga järele. Niisugusel korral oli jahvatamine ette jõudus ja veskilistel tuli jahvatamise järjekord ruttu kätte, said jahukoormatega aegsasti minema.

Möldriks oli Jämeda Mihkel. Ega teda teist moodi kutsutudki. Mihkel oli heleda häälega käre ja kangesti kärme mees. Jutt ei saanud tal ka ilmaski otsa, jooksis nagu vesi nõrisedes üle paisuvärava. Veskilised olid järjest uued, Mihkli jutud enamasti vanad, maast ja ilmast, külarahvalt kuuldud ning jõudsid korrates algusse tagasi, justkui jänes ringiga, kui hagijate eest lippab. Aastad pole vihma ja vee poolest ühesugused. Nii on meie päevil ja oli ka vanasti. Kuivemal ajal Mihkel pani jõekaldas märke tähele: mitut kivi, mille järgi veeseisu nägi. Oli ühel kivil lagipea veest väljas, tähendas, et seis on madalavõitu, kui üleni paljas, tuli vett korjata, jahvatamisega oodata. Harvasti juhtus, et jõgi uputas.

Nojah. Ühel hommikul, Mihkel, rinnuli vesiväraval, upitas jõele vaadata ja kilkas heledasti:

“No täna võib julgesti kaks paari kiva järgi panna! Nurtu naesed oo jälle ojomas, jões kohe tõus vesi!”

Mihkel, kui veeseisu jões vaatas ja kivid kaldas uppuma hakkasid, tuli jutuga ikka selle juurde, et Nurtu naised on ujuma läinud.

“Nendel oo mitmes peres seoksed lihavad naisterahvad, et kui vette lähtvad, mõjub otsemaid, kolme versta taga näha.”

Kuival ajal oli veega häda küll. Kord Mihkel kuraasitas:

“Veskil oo õige minek, kui sajab kuus päeva ühtehinge ja seitsmendal veel müristab peale selle! Siis oo jagu täis, jões vett naa’t ülearu!”

Juhtuski mõnel aastal, et ladistas sadada mitu nädalat või läks ränk äikesehoop üle Valgu-Nurtu-Kaisma. Siis uputas, vesi ajas üle paisu, nii et vesiväravad tuli lahti päästa.

Ühe sellise uputuse korral oli Jämeda paisutagune äkitselt kuhjas heinu täis – tõus vesi tõi ujutades allavett saadusid ja loogu, mida oli Nurtu luhaheinamaadelt üles tõstnud ning kaasa toonud.

Kui Nurtu mehed tulid oma heinale järele, seda jõest ja paisu tagant kookudega välja käristasid, oli Mihkel neil oma jutuga harjas:

“Mis teitel küll arus oo, saadate eina moole kaela. Peab ikka seda va prahti naapaelu käes olema, et ei tea, mida oma rikkusega peale hakata.”

Ei külamehed lasknud endile midagi ütelda ega süüks panna:

“Kas sa ei tea, mismoodi sadas, mitu päeva järjest tuli nagu oavarrest. Välku lõi koa. Müristamist ei kuulnud võeh?”

“Miks ma’s kuulnud. Müristas jah mõned korrad.”

“Või mõned korrad! Meitel oli seoke müristamise ilm, mihukest enne pole olnd. Välku lõi naa’t taevaalune oli valge. Ma lugesi ää! Sai kakssada viiskümmend välku vakamaa kohta!”

Nii sagedasest välgust polnud Mölder-Mihkel veel ilmaski kuulnud ega näinud ka mitte. Kõige hullem oli aga see, et üks Nurtu küla mees oskas tal niimoodi suu kinni panna.