Nurtu jõe haua kohal, mida Paka rahaauguks kutsutakse ja kuhu ühtede juttude järgi on sõja eest katel rahaga, teiste järgi Kärtu kabeli kell ära uputatud, on tihti vaime nähtud. Nii nagu Hundisaba-Sauna eit ja taat, Viio ja Vana-Villem, kes seal ükskord ka vaimu nägid ja kuulsid, nii et pidid endil hinge seest ära ehmatama.

Vanad tulnud hilja õhtul heinamaalt, kaste langenud juba maha ja jõe kohalt tõusnud udu. Saanud kallast mööda tulles Rahaaugu kohale ja Villem tähendanud, ilma et oleks paha aimanud:

“Sii see Rahaauk oo, kuhu Siimu Aadu uppus.”

Viio pole jõudnud midagi öelda, vaadanud ainult hauakoha poole, kui üks õõnes maa-alune hääl kostnud:

“Ja-ah! Siia ma uppusin, siia mu hing jäi!”

Hundisaba omad näinud mõlemad selgesti, kuidas vee kohalt udu seest justkui üks kogu üles tõusnud ja end kõrkjate üle laiali laotanud, nii et pannud inimesel vere tarretama ja võtnud sõnad suust.

Kui kohkumisest üle saanud, kadunud vanad pastelde kabinal ja lähkri vulksudes jõe äärest nagu õhk. Värisenud üle keha kui koju saanud.

Elulõpuni pole Hundisaba-Sauna vanad enam Rahaaugu ligi läinud. Hoiatanud kõiki, et sellest kohase eemale hoiaksid, ja rääkinud nagu ühest suust, kuidas Siimu Aadu vaim jõe kohal lehvis.

Sauna vanade juttu ikka usutud küll, aga räägitud ka veel muud: olnud neljapäeva õhtu ja Kohtrust Salavalge Jaanil mõte Ussimurrule ehale minna, Ussimurru aidatrepil Kaiega sõna juttu ajada. Jaan kuulnud juba eemalt, et vist hilised heinalised tulevad juttu ajades, ja peitnud end jõe äärde pajupõõsa taha ära. Muidu pärast küla peal lõksutamist, et kuhu see poiss mujale läks kui Ussimurrule, ja ütelnudki naljapärast teise jutu peale need sõnad, mis oleksid võinud inimese sinnapaika surnuks ehmatada.

See oli Jaani jutt. Mine võta kinni, keda uskuda.