Veliselt Kümmeli Aadu istunud ilmast ilma Tahka kõrtsis. Iseäranis kui perenaisega, oma eidega, juhtus pahuksisse minema. Siis pühkinud kodunt minema, nii et pole tagasigi vaadanud. Sellest, kuidas kodus ilma temata valmis saadakse või mis sel moel kohapidamisest välja tuleb, ei ole hoolinud.

Ühel hommikul rehalas loomade asemeid tehes läinud jälle sõnelemiseks. Perenaine öelnud, et mis sest Aadu tööst abi on, kui lehmad ikka virtsa sees. Aadu löönud hargi südametäiega sõnnikusse püsti ja astunud pükse kergitades õueväravast välja teele ning seadnud sammud kõrtsi poole. Läinud ja jäänudki. Päev jõudnud õhtusse, peremeest mitte kuskil; öö veel tagant otsa – Aadu ikka kadunud!

Keskhommikust saatnud perenaine poja, ka Aadu, mehele ja isale järele. Poeg läinud ja kadunud – ei kippu ega kõppu kummastki meesterahvast enam.

Perenaine oodanud päeva, poole järgmistki, kuni andnud sulasele käsu kätte: mingu mehi otsima. Aga ei paremat midagi – hommikukski pole sulast, poega ega meest koju ilmunud. Mis sa hing kostad? Kolm meest, kõik korraga kadunud!

Nüüd läinud perenaisel kiireks. Toonud aidast tünnist lihatüki, pannud paja tulele ja pekisiilud praadima, korjanud laudilt kanapesast munad põlle sisse kokku ning löönud lihale peale. Pistnud leivapätsi puhta valge koti sisse, sidunud liharoakausile räti ümber, ja siis leivakott kaenlas ning komps näpu otsas, astunud jooksujalu kõrtsi poole teele. Läinud kohe kobinal kõrtsitoa uksest sisse.

Lauaäär olnud mehi täis, rõõmsad näod peas ja viinakortlid ees. Kui perenaisel hämaruses silmad seletama hakanud, näinud ka oma mehed teiste seast piibusuitsu tagant ära. Lauasistujad jäänud omakorda vaatama ja uudistama, kes sisse tuli ja ukse alla seisma jäi. Kümmeli omad tundsid kohe tulija ära ja Vana-Aadu küsind:

“Mis sa naine siia otsisid?” Küsinud üsna mõistlikult, pahane nagu pole olnudki.

“Ma tulin toitu järgi tooma. Teite kõhud tühjad, mitu päeva söömata,” ja perenaine pannud kompsu lihakausiga ning leivakoti Aadu ette lauale.

“Mis meitel söömast, arutasime praegu, et tuleme lõunaajaks koju,” öelnud peremehest Aadu ja tõusnud laua tagant üles. Noor-Aadu ja sulane ka peremehe järgi. Teisedki külamehed pole enam istuma jäänud, ajanud endid samuti püsti ja teinud minekut – kodu nagu tulnud meelde.