Maavahe vanaema elas muldvanaks, jäi viimases otsas üsna viletsaks, oli poja ja minia ülal pidada ning aidata. Eideke saatis päevad mööda ahju peal, kasukavest seljas, maas käis päris harva, pudrukausigi laskis endale üles anda.

Emake külitas lambanaha peal või istus kõveras, noogutas enda ette ning õhkas, nii et terve pere kuulis:

“Et see surm koa korra ei tule!” Natukese aja pärast uuesti:

“Tuleks surm omiti, soaks vaevast lahti.” Teinekord jälle:

“Ei surm tule, oo mind üsna ää unustand.”

Sedasi läksid aastad. Suviti istus eideke läve ees pakul päikese käes, talvel enamasti ahju peal.

Ükskord, olnud hästi kärekülm ja selge talvepäev, nii et lumi silmipimestavalt siras ja aiateibad paukusid. Üks päikesekullane valgusvihk leidis tee läbi aknaruudu tuppa ja paistis parsilegi, sinna, kus Maavahe vanaema ahju peal surma ootas. Korraga eit näinud ja kohkunud koledasti: parrel istub, suur pea, lai nägu, pilgutab silmi, ükshaaval ja kaht korraga, pöörab pead ning jääb siis otse tema otsa vaatama – ei keegi muu, kui surm ise! Temale järele tulnud.

Vanakesel jäi hing rindu kinni. Läinud aega, enne kui sõna suust sai ja haledasti paluma hakkas:

“Oh surm, kui suured silmad ja kuri nägu! Võta poeg ja pojanaine, jäta mind, vana inimest, ikka elama!”

Kui poeg ja pojanaine selle hädaldamise peale appi jõudsid, üles parsile vaatama ulatasid, nägid, et va suurispea kull, kohevil kodukakk – külmast ja näljast ogaraks läinud – oli uksest tuppa lennanud ning parsile sooja pugenud. Saputas seal end, naksutas nokaga ja pilgutas silmi.

Vanaema jättis elama, ei tahtnud ka noorte rahva hingi.