Veliselt Saare Kai, suure talu lesk perenaine, elas ja pidas puruüksinda kohta. Sellest ajast, kui meesterahvas kõrvalt, tema Joosep, parandamata rinnahaigusesse jäi ja suri, juba mitu aastat Vigala kirikuaias puhkab.

Kuidas Kai sedasi hakkama sai, oli külarahval imeks panna ja taga rääkida. Naabrimees, Kasepere Vidrik, oma küla rahvas kutsus Kase Näks, pisike vanamees nagu kaeralinnase jalg, pidas Kaiel silma peal, puhtalt vanapoisi kadedusest. Näks oli uudishimulik ja virk nagu nirk kivivares, kui kord ühe, kord teise kivi tagant nina välja pistab. Ikka piilus oma tapuaia varjust, kuidas Kai kähku, nii et seelikuhänd lennus, toa, aida ja lauda vahet käis, sangud käe otsas, ühtehige toimetas. Ega üksipäini õues, Kai oli esimene põllul ja heinamaal ning karjaaias. Näitas suilistele ja vana sulase-Antsule tööotsad kätte. Mitte polnud kuulda, et Kai omale mõnd kindlamat seltsi oleks otsinud. Näksi poole, ei maksnud lootagi, ta ei vaadanud.

Seepärast ka va Kase Näksil, ühel hommikul, kui päris juhuslikult silma Saare õue poole viskas, kukkus suu lahti, nii et pidi piibu maha pillama: teispere eeskoja uksest astus õue noorepoolne särgiväel mees. Eemalt vaadates ennem poisiohtu, kehitas pükse ja haigutas.

“Mis see’s peaks tähendama? Kaiel mees majas või? Tuleb hommikul haigutades kambrist õue?”

Selles asjas pidi joonelt selgust saama! Näks oli kibekähku, et teine silmist kaduda ei jõuaks, üleaedse väravas.

“Näh! Terekest koa! Kis sa siin oled?”

“Mina või?” küsis see poisikeseohtu võõras vastu.

“Sina neh. Põle nagu ennemalt nähtud.”

“Ah põle nähtud. Ma ole Jämedalt, veskipoiss Kusti.”

“Ja kohe siin, Saarel, Kaiel sedasi külas või?”

“Ah või Saarel, Kaiel? Ega ma tea.”

“Kus siis mujal, kui Saarel ja Kaiel. Üksi tulid? Jala või?” uuris Näks.

“Mis ma tulli. Ütlesi ju, et Jämeda veskist. Jahvatasi seal ühele. Kui jahvatus otsa sai, ma aitasi tal, suurt konti ja tugeval naisterahval, küll ta mõni perenaine oo, jahukottisi vankrisse tõsta. Kui kottidega valmis sai, võttis mool ühe käega püksiperstakka, teisega kraest kinni, viskas koorma peale, kargas ise rinnuli otsa ja sõitis tulema. Sedasi ma siin ole, ei oska kuskile poole minna,” laiutas veskipoiss Kusti, nagu end ütles olema, käsi ja vaatas süütult ringi.

“Kaiest võis uskuda küll, et seokese tembuga hakkama sai,” mõtles Kase Vidrik endamisi. “Kui ainult see poisinatt mõni hambamees ei ole.”