Peen linnaproua näinud kord Pärnu turul Velise mehe käes kangesti ilusa kirjaga kindaid. Proual polnud vist kudumistööst mingeid teadmisi ega olnud ka eluilmas vardaid pihku saanud.

Pärinud mehelt, kust ta niisugused kindad võtnud, kuidas raatsib neid turul oma juurikatega kauplemisel käes hoida, võivad ära kuluda.

“Oma naise kootud. Kust mujalt,” vastanud mees uhkelt.

“Kust on need kaunid kirjad pärit?”

“Ikka ta oma peast, neid soa mujalt kuskilt.”

“Siis peab sul väga tubli naine olema!” kiitnud proua.

“Ei ole süüd ühti.”

“Eks kudumine võtab tal ikka palju aega, kui kaks kinnast valmis saab?” usutlenud linnaproua edasi.

“Mis nüüd aega! Ta mool nobe kuduja: ikka silm päevas, vardatäis nädalas ja kuuga ring peal.”

“Siis muidugi,” olnud proua nõus ja soovinud lahkele Velise mehele head päeva.