Talus oli metsast ühtelugu midagi tarvis: vankri- või reeaisa, rehavart, tammepuust reesugaraid, kas või rehapulka – pisike asi küll, aga ilma hakkama ei saanud. Tühja pärast mõisast küsima ja raiuimse luba saama minna oleks üsna narr olnud. Ja ega ei teadnud, kas iga kord palumise peale oleks luba antud. Ikka käidi oma käe peal mõnd tarbepuud toomas.

Kord juhtunud Nurtu mõisa metsavaht, Kitsevälja Priidik nägema, et keegi külamees on ilma tema teadmata metsas. Mees märganud Priidikut ka, paraja maa pealt, võtnud raiutud rehavarred kimbus õlale ja pannud lõikama, Priidik järel.

Priidikul oli siis juba aastaid omajagu ja jalg töntsivõitu, nii et vargal kannulolemisega olnud tegu. Eemalt polnud mees ära tunda. Pealegi läinud teine ees nagu põder läbi padriku. Oli Priidiku silma all nii häbematu, et ei visanud isegi oma kimpu seljast maha.

Priidikul jäi varsti hing rindu kinni, ei jõudnud enam joosta. Külamees vaadanud üle õla tagasi ja nägi, et metsavaht seisab puu najal. Arvas kohe, et teine on ära väsinud, ja leidis, et ega temal rohkem kiire ole – istunud kännu otsa, võtnud kandami sülle.

Lõõtsutanud siis mõlemad – üks puu najal seistes, teine kännu otsas istudes.

Natukese aja pärast külamees tõusnud ja hõiganud Priidikule:

“Hei, kuule sina, metsavaht, kas laseme aga jälle, kand ja varvas?”