Sellest pole õieti viitkümmend aastatki tagasi, kui meil sõitsid maad mööda ringi igasugu kokkuostjad: lihunikud küsisid loomi, linakaupmehed linu, potikaupmehed ajasid kaltsu taga, mõned ostsid loomanahku kokku. Enamjagu olid need üsna tüütud mehed ja erilist usaldust külarahval kokkuostjate vastu polnud. Arusaadav ka – kõik nad katsusid hindu alla lüüa, kaupa talumehelt võimalikult odavalt kätte saada. Meelitasid ja kavaldasid, rääkisid momendi soodsast konjunktuurist ning peatsest hindade kukkumisest. Kui öeldi, et peres midagi müüa pole, nemad ei uskunud. Ajasid kaupa peale ja pakkusid käsiraha, nii et ära tüütasid.

Aga vahel oskas mõni külamees ka ülesostjal hinge täis teha.

Kord kevadel äestanud Nurtust Kurearu Mihkel tee ääres linamaad, üsna kehv ja kondine ruun olnud äkke ees. Nahajuut juhtunud mööda sõitma, istunud koorma otsas, pidanud hobuse kinni ja oodanud, kuni Mihkel äestamisringiga lähemale jõuab, ning hüüdnud:

“Peremees, kas nahka müia on? Lamba-, vasska-, ljähmä-, hobusenahkat?”

Mihkel pruutanud oma hobuse paigale, näidanud piitsavarrega teise peale ja hõiganud vastu:

“Kannata vähe! Ma lase selle põllusiilu ää, siis soad kätte!”

Kaupmees pole rohkemat küsinud. Andnud hobusele nähvaka, nii et sõit olnud korrapealt sees