Alevi kaart

Velise vaateid

Riina Lõhmuse bakalaureusetöö "Velise õigeusu kirik 1920-1940"

Looring, A. 1935. 1905. revolutsioon Läänemaal.

Velise vallakool oli töötanud 45 aastat kui Riia koolide nõukogu otsustas Velisele ehitada koolimaja ja avada kihelkonnakooli. Maja ehitamisega alustati 1884. aasta kevadel ja juba sama aasta lõpul, 13. detsembril (vana kalendri järgi) algas uues koolis õppetöö. Maja läks maksma olemasolevail andmeil viis tuhat rubla. Uus kool avati Velise rahva soovil, kes leidis, senine vallakool, olles kirikuõpetajate mõju all, ei ole võimeline andma lastele eluks vajalikke teadmisi ja oskusi.

Velise vallakooli pere
Hiilgeajal, 1921/22 õppeaastal õppis Velise vallakooli kahes hoones kokku 165 last.

Kihelkonnakoolimaja oli esimene hoone tulevases asulas. Seni olid liitunud siin nelja talu: Kõhi, Kalase, Sopaaugu ja Äksi maad. Siit läks läbi Valgu-Päärdu maantee. Koolimaja ehitati Kõhi talu maadele.
1885. aastal avati Velise apostliku õigeusu kogudus ja 1888. aastal alustati kiriku ehitamist. Kirik sai valmis aasta hiljem ja pühitseti sisse 1889. aasta 22. oktoobril. Kiriku juurde ehitati veel preestrimaja, ait-tõllakuur, saun ja puukuur. Algselt oli kirik planeeritud ehitada koolimaja vastu üle maantee Kalase talu maale ja sinna jõuti kohale vedada ka osa ehituskive. Plaanist sai teada Velise mõisa omanik parun Maydell ja kuna Kalase oli renditalu, keelas parun sinna kiriku ehitamise. Uus ehitusplats saadi Kõhi talu maadele. Kõhi oli ostutalu ja siin paruni sõna enam ei maksnud. Aleviku tuumik oli viie aastaga valmis.
Peagi hakkas uude asulasse lisaks kerkima eramaju. Ühe esimese ehitas kiriku vastas üle kalmistu tee Kõhi talu peremees Hans Luuri, keda rahvas nimetas Valgeks Hansuks. Ta oli kiriku ehitamise ajal oma naisest “lahti” saanud. See leidis omale ehitajate hulgast uue kaasa. Hansul üksinda talu pidamine välja ei tulnud, andis talu rendile ja ehitas omale maja. Ise elas ärklikorrusel ja allkorruse üüris välja, siin pidasid rohupoodi mitmed, ühena esimestest oli Mägide pere.

Velise kiriku altar

Aastaid on Velisel teenistusi pidanud Tallinna Issandamuutmise peakiriku ülempreester Emmanuel Kirss

Samal platsil Kaitseliidu paraad (foto kirdest)


Rohupoe, nagu teda rahvasuus kutsuti, vahetusse lähedusse, Sopaaugu talu piiri nurgale, ehitas maja selleaegne talu peremees Rikson. Pidas siin poodi ja tegi kingsepa tööd. Peagi müüs aga poemaja maha ja läks linna elama. Mälestuste järgi olevat siis peetud majas õllepoodi. Peagi ostis maja Jantson ja jätkas samuti poe pidamist. Jantson suri ja mõne aja pärast lesk abiellus Eduard Paaveliga ja kauplemine jätkus Eesti Vabariigi lõpuni. Muutusid ainult poe sildid, E. Jantsoni asemele pandi Ed.Paavel. Teatakse ka, et maja vahepealne peremees Hans Liidenberg olevaat ise selle maja ehitanud ja samas, et Jantson, kes maja ostis, selle ümber ehitanud. Kuidas olukord tegelikult oli, pole teada, kuna kirjalikud andmed puuduvad.

Kalase talu rentnik Ants Luuri ehitas hilisema Kusmini poe hoone. Pidas siin ka poodi, aga müüs peagi Egor Kusminile, kes siin kauples kuni riigikorra vahetumiseni. Kolmekümnendate algul ostis Kusmin ka veoauto. Ostis siis talupidajatelt loomi üles. Kuni taasiseseisvumiseni oli samas Märjamaa Tarbjate Kooperatiivi kauplus.
Poeomanik Egor Kusmin pandi ka laulu sisse.

Endine Kusmini pood Märjamaa Tarbjate Ühistu kauplusena kaheksakümnendate algul

Georg Kusmin Kareda talu põllul (Kusmini pood) seemet tegemas 1934. aasta kevadel, pilt tehtud poemaja ja jõe vahel.

Agaraid majaehitajaid tuli aina juurde. Üks neist oli Värdi Link, kes ehitas hilisema Jõesaare poe maja. Müüs selle aga Madis Burmeistrile maha ja ehitas kohe üle maantee eelmise maja vastu uue, kus siis ise poodi pidama asus. Küpsetas poes müümiseks saiu ja teisi pagaritooteid. Hiljem müüs maha ka selle maja ja läks Veliselt minema. Majas elas hiljem puutöömeister T. Kalpus, kes valmistas puusärke, kapisid ja muud tubast mööblit ning suvel ehitas maju.


Madis Burmeister, kes ostis V. Lingi esimese maja, pidas siin samuti poodi, läks omadega aga pankrotti ja müüs maja Ado Jeeserile (hiljem Jõesaar) ja ostis ise Kirna külla Otsa talu eesõiguse.

Ado Jõesaar kaitseväelase vormis

A. Jõesaar ehitas maja ümber ja pidas kauplust Eesti Vabariigi lõpuni. Oli üks lugupeetavamaid kauplusi Velisel. Ostis omale ka sõiduauto. Tema vend Hans Jeeser lasti 13. jaanuaril 1906 revolutsioonist osavõtu pärast maha. Peksukaristus oli määratud ka Adole, tulevasele kaupmehele, kes oli siis kuueteistaastane. kindral Bezobrasov oli poisil kõrvast kinni võtnud, kui peksu järg temani jõudis, ja kõrvale saatnud.

Korraliku maja ehitas vallamaja juurde vallavahimees Mann. Ise ta seal ei elanud. Maja oli ühe ja teise käes üüril. Siin asus üle kümne aasta Velise Laenuhoiu Ühisus ja Velise Tarvitajate Ühisus. Peale nende kahe ühistegeliku ettevõtte likvideerimist ostis maja kaupmees Reinberg ja pidas siin kauplust. Kolmekümnendate keskpaigas sai hoone omanikuks Arnold Burmeister, kes siin samuti kauplust pidas. Ostis omale veoauto, ostis kokku ja vedas linna talusaadusi. Perekondlikel põhjustel oli A.Burmeister sunnitud aga kauplemise lõpetama ja müüs ka maja. Selle ostis valla abisekretär Jüri Palk ja kauplemine jätkus ka uue omaniku ajal.

 

 

Velise "peatänav" kolmekümnendail, vasakut kätt esimene Palgi pood

Kaupmeeste kõrval ehitasid majad alevikku ka mitmed käsitöölised. Jantsoni, hilisema Paavli poe kõrvale ehitas omale maja ehitus- ja puutöömees Ado Oidram. Tema alevikus väga kaua ei elanud, ostis omale Velise-Nõlva külla Kamariku talu. Aleviku maja müüs sama elukutsega Jüri Vallerile.
Üle maantee kerkis Kai Mathiiseni ruumikas elamu. Majaperenaine pidas siin pagari ametit. Selleks oli ehitatud majja spetsiaalne paagariahi. Tooteid müüs ta kodust ja käis ka ümbruskonna laatadel pakkumas. Tema vabaabielumees Jüri Tuubal pidas rätsepa ametit. Maja teises otsas oli apteek, kus ravimeid müütas Jaan Järvekülg, kelle rahvas Äädika Peetriks ümber ristis.


Marhiiseni majast edasi ehitas omale väikese maja Jakob Burmeister, kes pidas sepa ametit. Oli kaua aastaid Veski küla auruviljapeksumasina masinistiks.


Jämeda maantee ristil oli Madis Liidebergi maja, kes elas siin vabaabielu Leenaga. Maja ümber oli aleviku kõige kaunim aed.

M. Liidenbergi maja kaheksakümnendail

ja 2003. aastal


Mainimata on vallamaja. hoone ehitati 1894. aastal.

Velise vallamaja

Täna tähistab kunagist vallamaja asukohta mälestuskivi 1905. aasta revolutsioonist osavõtjatele


Kõige hilisem hoone ehitati 1930. aastal rätsep Mihkel Raamanni poolt.


Selline oli siis Velise alevik, mis kerkis sajandivahetuse paiku. Kauplusi oli korraga tegutsemas kuus-seitse.


Alevik on läbi elanud suured ajaloolised sündmused. 1905. aasta varahommikul tuli alevikku “mustsada”, et kätte maksta “mässajatele”. See oli verine päev. Teine oli 13. jaanuar 1906. aastal, kus kindral Bezobrasov viis siin täide oma välikohtu otsused. Nende sündmuste käik ei mahu aga käesoleva töö raamidesse. Küll peab veel meenutama ühe kauaaegse Velise seltskonnategelase, hilisema Sulu metsavahi ja teenelise metsakasvataja Jaan Limbergi kirjapandud mälestusi Velise elust ja inimestest. J. Limberg elas üle üheksakümne aastaseks ja suri kaheksakümnendate algul:

“Olen sündinud 1885. aasta 10. jaanuaril (vana kalendri järgi). Kuid minu vanemad vennad rääkisid, et olen sündinud uue aasta ja kolmekuningapäeva (6. jaanuar) vahepeal, see tähendab, et olen sündinud 3. ehk 4. jaanuaril. Noh olgu kuidas on, aga ma olen ikkagi sündinud. Uue kalendri järgi on sünnipäevaks hoopis 22. jaanuar. kuidas need segadused võisid tekkida? Kui Velisele nn Vene usk tuli, siis olin mina üks esimesi, keda Vene usku ristiti. Velisel siis veel kirikut ei olnud ja kõik talitlused tehti naabritalu Kristofri kambris. Papp oli vene mees, eesti keelt valdas halvasti ja mis temalgi sellest oli,  millal keegi poisu sündis. Peaasi, kui peatäie varrudelt kätte sai.
Ema hiljem rääkis, et minu ristiisa, vana viinaarmastaja mees, Kristofrilt minu sünnikoju Aasale tulles, kaotanud minu riiete seest jõe jää pääle ära, aga ristiema olnud tragim ja korjanud poisi üles. Ristiisa kiitles hiljem, et vat kus poiss, pani kohe peale ristimist minu käest plehku. Kaugele mul plehku panna oligi, sest minu sünnikodu Aasa talu on ju kohe teispool jõge Kristofri vastas. Mul oli kaks vanemat venda, Ants kümme aastat ja Annus kaheksa aastat vanemad. Õde Ann oli ka kaheksa aastat vanem. Olin isal-emal neljas võsu ja jäin ka viimaseks.

Velise Ap-õigeusu kiriku nõukogu 1947. aastal.
Esireas:
Aadu Gildemann - kirikuvanem
Maria Parnabas
preester Bezanintski
Anni Jürison
Deonis Lensmann
Tagareas:
Hans Reimann
Georg Kusmin
Herman Saare

Esimene suurem sündmus, mida enam elus ei kordu, oli minu kolme aasta vanuselt Velise Ap. Õigeusu kiriku õnnistamine 1888. aastal. (Siinkohal on mälus eksitus, dokumentaalsete andmete järgi õnnistati kirik 1889. a A. P.) Isa viis mind kiriku ja pani akna peale istuma. Samas istusid ka paar aastat vanemad Allipere poisid, Jaan ja Aadu. No oli ikka lapsel tore vaadata küll, kõiksugu kuldriietes härraseid, sest nagu räägiti (seda ma hakkasin alles aastate pärast aru saama), olnud kuberner, vürst Shaovskoi, ise oma saatjaskonnaga platsis. No muidugi metropoliit ja piiskop. Preestreid ka üle kümne ja kõik olid karras ja kullas.
No miks siis lapsele vaadata ei olnud ja kus veel laul. Minule oleks nagu meelde jäänud, et lauldi: “Kus potis on pumila?” See oli muidugi “Tocmodie nomilgue”
Kes oskas arvata, et aastat 60-70 edasi ei tarvita keegi enam kirikut ja ta seisab kui Vene tsaariaegne uhkuse sümbol. Kuid juba 1905. aasta revolutsioon andis kirikule põõna, siiski oli ka hiljem kirik noortele kokkusaamise kohaks. Iseäranis jaanipäeval, kiriku kalmistupühal ja kolmekuningapäeval kogunes palju rahvast kirikusse. Kolmekuningapäeval sõideti pühitsetud vee järele. Sel veel pidi tervekstegev jõud olema. Kuid meeliülendav jõud on Vene kiriku koorilaulul, et kui suuremaks sain, käisin pea iga pühapäev Velise kirikus tenorit laulmas.
Minu kasvukoht Aasa, mida ka vahel Nurtu-Aasaks hüüti, on ilusa koha peal, kahe vähema jõe vahel. Nurtu (Nõlva) ja Valgu jõed vähe maad ülesvoolu Tahka sillast ühinevad. Nii et Aasa talu on jõe harude vahel. Teine jõekallas on kena Kõhi koppel oma väikeste mägedega. Ja kui kevadel Kõhi koppel toominga õieehtes seisab, ööbik seal laksutab ja Velise kirik oma kuldse ristiga läbi õitemere paistab, siis on Aasa kõrgel kaldal ilus seda panoraami õhtusel päikeseloojangul vaadata.”

Omal ajal oli Velise rahvale suursündmuseks kui Georg Lurich tuli Velisele oma onupoja juurde ja Kalase küünis igasuguseid jõunumbreid demonstreeris.


Kalase Hans oli ka kirglik jahimees. Velise parunile sellised mehed ei meeldinud. Hansul oli ka küllalt julgust mõisnikku õrritada. Kord lasknud põdra ja seda metsast ära tuues sõitnud, põder rees, õhtul ka ringi mõisa õues. 1905. aasta sündmuste keerises oli parunil võimalus Hansule kätte maksta, Kalase talu rehielamu põletati karistussalklaste poolt maha.

Hans Luuril (Lurich) oli sel ajal kaks naist. Seadusliku naisega neil lapsi ei olnud. Väljaspool abielu naisega oli kaks poega ja tütar. Seaduslik naine oli aga hea südamega inimene ja leppis olukorraga. Rahul ei olnud aga Vigala koguduse pastor Busch. Kutsunud Hansu oma juurde patutegudest aru andma. Pastori noomimise peale, et miks ta kahte naist peab, vastanud Hans: “Kulla õpetaja, kolme ma ei jõua pidada.”

Rahva seas on säilinud mälestus seoses Hansu matmisega. Kuna ta õpetajaga sõjajalal oli, ei lubanud õpetaja talle matusekella lüüa, ega lubanud Hansu teiste ristiusuliste juurde matta, ega ka kalmistu väravast sisse viia. Hans tuli matta “undlike” surnute hulka, kes olid kirikust võõrdunud.
Hansu sõbrad uurisid aga välja, kui oli matta ka teine surnu, kellele kella löödi. Siis mindi ka Hansu matma. Kirst tõsteti üle kalmistu aia, aga kellalöömise sai Hans ikkagi õpetaja käest välja petta.
Kõigi oma vempude kõrval rajas aga Hans Kalasele ümbruskonna suurima õunaaia. Aia hävitas 1939/40 aasta külm talv.

Eespool jutuks olnud Georg Lurichi Kalase küünis esinemine ei olnud tema ainuke kokkupuude Velise rahvaga. Sageli oli ta oma onupoja juures noore koolipoisina. Kaasaegsed mäletasid teda kõhna poisikesena, aga pommi tõstmisega oli ta juba siis kõik külapoisid üle trumbanud. Hiljem, kui Georgi saatis juba maailmakuulsuse oreool, ei saanud ta Velisel kuigi tihti käia.


Lurichi kõrval on Velise alevikuga seotud ka teine tuntud kuju. Siin veetis mitme suve kestel oma puhkust folklorist ja Tartu Ülikooli professor M. J. Eisen. Mälestusi kokkupuutumisest temaga on kirja pannud Jaan Limberg:

“Väikeses Velise alevikus, endise vallamaja vastas seisab väike kena majake. Seda maja, niikaua kui mina mäletan, hüüti Madis Liidenbergi majaks. Miks ja millal M. Liidenberg Velisele asus, ei ole täpselt teada, enne oli ta olnud vallasekretär Hiiumaal.
Siin käis suvitamas M. J. Eisen, kes oli sel ajal Kroonlinna Eesti koguduse õpetaja. Ta oli M. Liidenbergi onu.
1894. aastal oli ka minul Eiseniga väike kokkupuude. Püüdsin teise poisiga kodu lähedal kala, kui korraga ilmus kohale härrasmees. Küsis:”Noh, lapsed, mis kalu teie siin madalas vees püüate?” – “Igasuguseid. Võtame peoga kivi alt kinni, suuremalt jaolt ahvenaid ja kiisku” Tema:”No kas teie neid kiisku ära ei müüks?” Kiisk on väga hea supikala. See oli vesi meie veskile, saab mõne kopika kompuostuks. Läkski meil korda kinni püüda kümmekond kiiska ja paar ahvenat, läksime neid kohe ära viima, sest härra ütles, te mida värskemad, seda paremad. Läksime siis kalad lepaorki aetud. Härra võttis kalad lahkelt vastu ja andis kuumagile kümme kopikat. “Aga vaadake lapsed, mina annan teile veel midagi muud, mis parem on kui kompvek ja raha.” Andis paar-kolm raamatut ja hulga kokkuköidetud lugemisvara. Alles aastate pärast sain aru, millise väärtuse M. J. Eisen meile andis. Pärastpoole puutusin veel mõne korra Eiseniga kokku, siis polnud enam kiiskadest juttu.
Madis Liidrbergiga töötasime kaua koos Põllumeeste seltsis ja Velise laenu-hoiu ühisuses, kus ta hulk aega juhatuse sekretär oli."


Velise elanike ja nende elu kohta on värsimeistrid sepistanud ka mitmeid salme. Kahjuks on need jäänud kirja panemata ja ajapikku ununenud.
Vabaabielu elasid alevikus kaks paari. Laulusalm nende kohta oli:
Kaks vabaelu paarikest
on leida selle linna seest
üks on maja omanik
ja teine Kaie vabadik.
(M.Liidenberg oli siis majaomanik. Majaomanik oli ka Kai Mathiisen, aga temaga elas koos Jüri Tuubal)


Velise alevikule oli lisatud veel nn aguli osa. See asub rahvasuus tuntud Harja (vähem Kalmu) männiku piirkonnas.
Vallamajast pool kilomeetrit Päärdu poole edasi minnes on mõlemil pool maanteed jällegi majad. Paremat kätt oli Nollingu maja, mis põles maha. Vasakut kätt oli kooliõpetaja Karelli maja, siin pidas apteeki proviisor Aleksander Muidu. Nollingu majast jõe poole asub endine Äksi kõrtsu hoone. Edasi minnes, juba männiku servas, on kunagise Velise vallakooli hoone. Ehitati see 1842. aastal, samas vasakut kätt oli õpetaja G. Karelli Ojapere talu elamu.

Velise vallakooli hoone seitsmekümnendail. Aastani 1976. asus siin Rapla rajooni Velise külanõukogu (seepärast märkame peaukse kohal lehvimas tänaseks kadunud riigi lippu)


Paremal maantee ääres ja metsa servas oli Velise laadaplats.

Velise laat on täies hoos (foto kolmekümnendaist)

Laadaplatsi alevipolses otsas oli Osvald Kase saeveski ja teispool otsas oli Jürissoni Koidu talu. Samas lähedal veel väike maja Jüri Sinikase vennal Jakobil. Siit edasi algas Võeva küla.
Ojapere talu sissesõidu kohalt läheb tee läbi männiku jõe äärde. Siin jõe ääres oli kunagi Harja saun. See läks koolipoiste käes põlema ja kui mõisapõletamise eest Ameerikas paos olnud Jaan Renmann (eestistas Reinveeks) tagasi tuli, ehitas samale kohale kena maja.
Siin kaldaalal oli maja veel Jüri Sinikal, koha nimeks Kalmu. Maja oli veel õmbleja Sofia Vaarmannil.
Ojapere talu naabruses oli maakoht veel Velise algkooli juhatajal Theodor Saimrel. Oli olemas ka elamu, aga mehest polnud talu pidajat ja maad läksid Ojapere külge. Neid hooneid enam ei ole.

Lõpuks veel seda, et Velisel oli moodustatud ühingute liit Kodu, kuhu kuulusid kõik Velise seltsid ja organisatsioonid. Liidu esmane eesmärk oli ehitada Velisele ajakohane seltsimaja. Projektki oli juba valmis, hoone oli ette nähtud kahekorruseline. Isegi koht oli enamvähem kindlaks määratud, aga valla pääsenud Teine Maailmasõda tõmbas plaanidele kriipsu peale.

Velise aleviku majavaldajad 1922. aastal

Nimi Omanik
Delta koht Madis Liidenberg
Linki Liisa Mägi
Oidrami Ado Oidram
Jantsoni pood Eliise Jantson
Jantsoni maja Jaan Haakmann
Luuri Anton Luuri
Koolimaja Theofil Schmidt
Kellamehe maja Jüri Sinikas
Preestri maja Andrei Pärtel
  Eliise Hirt
Kusmini Egor Kusmin
Burmeistri pood Madis Burmeister
Matiiseni maja Kai Mathiisen
Burmeistri maja Jakob Burmeister
Vallamaja Martin Koobas (sekretär)
  Aleksander Emmo (sekretäri abi)
  August Immar (vahimees)
Säärmanni maja Artur Reinberg
  Jaan Järvekülg


Velise aleviku hooned ja asustus tänapäeval:

Delta - suvilana võõraste käes. Maja ja ümbrus võitis 2000. aastal Märjamaa valla heakorrakonkursil kauneima suvila tiitli.

Linki maja - Hoone tühi

Oidrami - Majas elavad võõrad

Jantsoni pood - Tühi

Preestrimaja - Tagastatud Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule. Suure hoone ainsaks asukaks on Velise postkontor.

Kihelkonna koolimaja - Siin asub Velise klubi (Märjamaa valla allasutus). Hoone koos ümbrusega on koguni kahel korral võitnud Märjamaa valla heakorrakonkursi (2000. ja 2002. aastal) valla allasutuste klassis.

Rohupood (kiriku kõrval) - Tühi

Kusmini pood - Tühi, omanikeks võõrad. Kõrvalhooned on lammutatud.

Mathiiseni maja - Hoone võõraste käes.

Burmeistri maja - Järglased kasutavad suvilana.

Manni maja - Suvilana võõraste käes.

Raamani maja - Suvilaks naabertalu perepojale.

Velise vallakool - Hoone võõraste käes, kes elavad paigas pidevalt.

Harja - Järglased elavad paigas edasi.

Nollingu - Järglaste käes suvilana.

Jürissoni - Sama.

Alevi kaart