Statistilisi andmeid

Kust on pärit nimi Vanamõisa? Kui Paisumaa küla kohta on mõisarevisjonides mõningased vihjed seoses Valgu mõisaga, siis Vanamõisa kohta midagi sellist leitud ei ole. Ometi on nii küla- kui ka kaugema ümbruskonna inimeste mälestustes kinnistunud teadmine, et siin Hendriku (rahvasuus Tõnsu) talu kohal olnud Valgu mõisa esialgne asupaik. Sellest on külagi oma nime saanud.
Enamus talud koos saunadega selles külas on põlised ja eks järeltulevate põlvede kaudu on mälestused kandunudki tänapäeva. Rääsma talu perepoeg Jaan Pärnapuu (enne eestistamist Parnabas) teab oma isa mälestuste põhjal, et künniga on tulnud Iieaugu lähedalt välja lehma kaelakrapp koos vaskrahadega. Kuhu rahad saanud on, pole teada. Sellest on möödas üle kaheksakümne aasta. Iieauk on aga veel praegugi märgatav. Hästi mäletatakse ühe väiksema hoone müürijäänuseid ja vundamenti. See olevat olnud mõisa sepipada.
Hendriku talule kuulus paekivist seintega heinaküün. Majal oli õlgkatus. See lagunes ja varsti hakkas varisema ka küün. Praeguseks on pooled küüni kiviseinad veel püsti.Kas ka see pole tunnistajaks kunagisest mõisast, sest pole usutav, et talurentnik omale kivist küüni hakkas ehitama? Ka leiame talu õuel märke tiigist. Kividega kindlustatud kaldast kangutanud pool sajandit tagasi kive välja talu peremees Jaan Redlich. Nii võibki rahvamälestustes tõeteri leida.
Vanamõisa küla maad on kehvemad Velise vallas. Paas on kohati nii maapinnal, et künniadral sealt mulda leida ei ole (Lastemetsa ja Leitaru põldudel). Heina- ja karjamaadel liikudes on lausa kivi kivis kinni, paneb imestama, kuidas on seal võimalik niita. Põllult korjatud kividest on ehitatud kolmandiste (väljade) vahelised ja karjamaade piirdeaiad. Nende pikkust võib liialdamata küla piires mõõta kilomeetritega. Veidi paremad põllumaad olid küla loodeosas.
Teadagi ei tasunud selline vilets ja kivine pinnas talumehele heldelt. Kui rendiraha suudeti kuidagi kokku korjata., siis talu ostmiseks ei olnus seda enam kusagilt saada. Nii tuligi mitmel rentnikul senine elupaik maha jätta kui see mõnele kaugemalt tulnud rahamehele meeldis. Talusid tükeldati kaheks-kolmeks, et ostujõud üle käiks. Talud olid pinnalt suured (30-50 ha), aga olukord ikkagi nii vilets, et peletas ära paljud kaugemalt uudistajad ja nii jäidki mitmed talud edasi rendile.
Kehvale elujärjele viitab seegi, et ei suudetud ka hilisemal perioodil uusi hooneid ehitada.
Küla idaosas olid talude vahel suured sooalad ja majad paiknesid soosaartel. Kui hoogu läks uudismaa rajamine harisid mitmed taluperemehed soid põlluks. Vastavalt sellele, millise talu maade hulka soo kuulus, teda ka nimetati. Nagu näiteks Mustu soo, Rääsma soo. Vastu Raikküla valla piiri asuv sooala oli välja jagatud heinamaadeks kaugemate külade, peamiselt Kangru, talude heinamaadeks. Paigad olid rahvasuus tuntud kui Roostamäe, Laastermaa, Tõrassoo ja Miilimaataguse heinamaadena. Saagiks saadi sealt viletsat, väikese väärtusega sooheina. Vihmastel suvedel olid sood vesised. Sageli polnud kohta kuhu loog kuivamiseks kokku riisuda. Aga igal suvel hein siit ära tehti. Parata polnud midagi, kehvale põllusaagile oli lisa vaja. Elati nurisemata päevast päeva, kuust kuusse ja aastast aastasse.

Muudatused ajavahemikul 1922-1949

1922. aastal Vanamõisa küla majavaldajate nimekirjas esinevad Viilaste Ado, Viilaste, Mäepealse, Kure, Lubjamäe ja Rootsi talud kuulusid hiljem Kangru küla külge. Lähemalt neist seal. Ka Vanamõisa küla maade skeemilt neid ei leia.
 

Sõmera

Oli küla üks põhitalusid. Ka maade poolest üks küla paremaid. Talus elasid Arnoveride põlvkonna esindajad. Vana Arnover Jaan ehitas umbes üheksakümmend aastat tagasi Sõmerale uue häärberi ja hakkas seal poodi pidama. Tema tütar Triinu Ilmjärv, kes elas hiljem kõrge eani Mäliste külas, meenutab: “Ehitati uus maja. Enne elasime rehemajas. Vend Aleksandri (Hilisem Sõmera talu peremees) varrud peeti rehemajas, toit aga keedeti uue maja pliidil. Palgid maja ehitamiseks toodi Kure mäelt. Olid suured vägevad puud. Sõmeral oli pood kaheksateist aastat. Isa hakkas jooma. Kui läks kaupa tooma jõi linnas raha maha ja tuli tühjalt tagasi. Viimaks laskis Pärnus hobuse koos ree ja tekkidega ära varastada ja siis oligi lõpp.”
Ühe küla rikkama taluna ehitati uus küün ja laut ning osteti mootoriga ringi aetav viljapeksumasin 1936. aastal. 1937. aasta kevadel sai peremees Aleksander auto all õnnetult surma. Talus elab sama sugupõlv edasi.
Vahepeal on kerkinud uus elumaja ja järglased on siin edasi.

Tolle aja kohta haruldane juhus oli naisterahvast pillimängija, Sõmera talu perenaine Anni Messek mangis kitarri

 

Oinamäe

Liisast peretütrele andis isa Sõmera talust tüki maad, kes koos abikaasa Jaan Talinurmega (enne eestistamist Tiits) Oinamäe talu rajas. Samas paigas elab edasi nende poeg.
Tänaseks on hoone tühjad.

 

Kõlima

Väiketalu omanikeks Tonnad. Majas elavad kunagise omaniku sugulased.
 

Tuisu pood

Kaupmeheks oli kaugemalt tulnud Andres Tuisk. Kauplus oli seal kuni 1928. aastani, mil Tuisk läks Märjamaale. Maja ostis Hans Tammesson. Majaga koos oli ka maad ja hilisemate juurdelõigetega saadi kokku 15 ha suurune Lepiku talu. Maja on alles, seal elavad Tammessonide järglased.
 

Nuki saun

Rahvasuus tuntud ka Nuki poe nime all. Siin hakkas peale Sõmera poe sulgemist vürtspoodi pidama Jüri Tuubal. Viimane tegi ka rätsepatööd. Hiljem jätkas rätsepana Velisel. Majas on elanikke olnud mitmeid. Maja on alles ja võõraste käes.
 

Hendriko talu

Rahvasuus ainult Tõnsu taluna. Selle talu kohal oli usutavasti esialgne Valgu mõis. Kunagne talu omanik müüs talu kolmekümnendate algul Tõnis Tammessonile. Minevikust on säilinud vana laut, ait, kelder ja osaliselt küüni kivist müürid. Uus elumaja ehitati sajandi keskel.
Hooned korras ja järglaste käes suvilana.
 

Rääsma talu

Üks küla põhitaludest. Juba mitu põlve on talus elanud Anton Parnabasi järglased. Talust on järglastele aegade jooksul suuremaid või vähemaid maaeraldusi tehtud. Põhitalu rehielamu on lammutatud.
Nüüdseks on talu taastanud oma esialgse suuruse (49 ha). Talu kohal on veel vaid oletatavad vundamendikohad andistest hoonetest. Talu on August Parnabasi tütre käes, kellel on plaanis koht taastada.
 

Mihkli talu

Samuti küla põhitalu, kus talu ostuaegadel elasid Seelandid. Talu ostuks raha ei olnud. Vanaperemees saanud Valgu mõisa paruni Otto Uexkülliga omapärasele kokkuleppele. Peremees lubanud parunile korjata sada paari hundikõrvu ja parun lubanud talu tasuta. Kui kaua korjamiseks aega anti pole teada.
Hunte talumehel kirve ja malakaga vaevalt õnnestus kätte saada. Mõne kilomeetri kaugusel mühas võimas Kärissilla laan, mida rahvas pidas huntide “paradiisiks”. Öine huntide ulgumine ajanud igal õhtul ümbruskonna külade inimestel ihukarvad püsti. Aga sinna laande Mihkli-taat oma käimised ikka ja jälle seadis, et otsida huntide pesi. Tühjalt pole ta sealt kunagi tagasi tulnud. Üle üheksakümne paari kiskjate kõrvu olnud juba käes kui kuri haigus taadi ära viinud. Talu jäi saamata. Edasi jagati talu kolmeks. Tekkisid kaks Mihkli ja üks Laanemetsa talu. Viimases elasid Seelandid 1950. aastani. Siit talust on pärit tuntud näitlejs Ants Lauteri ema ja allakirjutanu vanavanaema Mai.
Suurema osa talust ostis Vigalast tulnud Kaarli Tiits. Talu nimeks oli samuti Mihkli. Kunagised omanikud on majast lahkunud.
Mihklil on ehitatud uued hooned ja on kasutusel suvilana, Mihkli-Uuetoa on ka omanikke vahetanud ja asustatud.

 

Lastemetsa talu

Oli samuti üks osa Mihkli talust. Omanikuks Mihkel Emmo. Tema järglased on läinud ja maja lagunenud.
 

Mihkli saun

Saunaalune maa antud Jaan Kolditsile, hooned on lagunenud.
 

Keskküla saun

Sama mees ehitas Rääsma maa peale järgmise elamu. See oli korralik elamu, hiljem elasid seal Rääsma talu pojad Jaan ja August. Jaan kandis eestistatud nime Pärnapuu, August jäi Parnabasi nime kandma.
Rääsma talu järglase, Riina Parnabase, andmeil ehitanud siiski Mihkli talu peremees oma vennale elumaja. 1954. a ostis talu Rääsma perepoeg Jaan. Hiljem elas seal ka vend August. Praegu elab seal Jaani pojapoeg.

 

Sarapiku talu

Samuti vana talu, kust ajapikku eraldusi on tehtud. Omanikeks olid siin Praakerid. Nimi eestistati Parveks. Ei tea, kas oli siin talus jõukust rohkem või head pealehakkamist, aga siin on talu maadelt korjatud kividest ehitatud talu rehielamu rehealused. Praegu on hoone tühi.


Siin on üks väheseid kohti, kus talutootmine taas käima on pandud ja tegu on piirkonna ühe suurima tootmistaluga.

 

Tammiku talu

Talu esineb samuti küla vanadel kaartidel. Talu ostis Vigalast tulnud Hans Tiits. Talu hooned asuvad kõrgema künka peal, nii et paistavad Valgu-Märjamaa teele hästi kätte. Talu heina- ja karjamaadel kasvab tammesid, sellest vast ka talu nimi. Talus elavad Tiitsude järglased edasi. Uus elumaja ehitati viiekümnendatel.
 

Tammiku saun

Sai hiljem juurdelõiget ja hakkas kandma Soone nime. Maja praegu tühi.
Hoone
müüdud võõrastele suvilaks.
 

Lillemäe talu

Eraldus Sarapiku talu maast. Viimane küla talu vastu Raikküla valla piir, teistest kaugel metsas. Peremees Jaan Seelav oli üle valla tuntud ree- ja vankrimeister. Hooned ammugi lagunenud.
 

Sarapiku saun

Saunamaa, mis oli Sarapiku talust eraldatud ja kandis dokumentides Tänava nime. Madis Leinvaldi poeg läks mujale ja maja on hävinud.
 

Sarapiku saun

Saunas elas kunagi Anton Parnabas, pere lahkus sealt ammu ja sauna koht pole enam märgatav.
 

Leitaru talu

Küla põhitalu kus elas Sõmeralt pärit Arnoveride sugupõlve liikmed. Tänapäeval on maja tühi.
 

Mustu talu

Viimane küla kaheksast põhitalust. Talust tehti ka hiljem mitmeid eraldusi. Siin elatakse ka veel mõisaaegses rehielamus. Talust oli esimene eraldus Jürist pojale. Väikekoha nimeks sai Põldotsa.
Päriselanikud on läinud ja hoonedki sisse langenud.
 

Mustu saun

Saun Mustu talu karjamaa ääre sees. Esimese hoone ehitasid Rääsma talu perepojad Anton ja Peeter. Anton oma perega seal ka elas. Mustu talu peretütar Ann Veetam (sündinud 1900) meenutab:
“Nii Anton kui ka Peeter võtsid mõlema mõisa põletamisest osa. Bezobrasovi karistussalk tuli sauna maha põletama. Kodus oli vaid Antoni naine Liisu pooleaastase lapsega. Mustu talu hooned olid saunale väga lähedal. Minu isa ja onu läksid soldateid paluma, et jätke täna põletamata, tuul on vali ja viib tule ka taluhoonetele. Ei sellest pole tähele pandud, kästud aga ise oma majasid valvata ja tule eest kaitsta, aga saun saab põletatud. Majakraam olnud juba õue lumele tassitud. Naine käinud poolsegasena ringi, laps süles. Andnud lapse järsku isa sülle, et mine vii Sopile (see oli naabertalu), mõne hetke pärast aga otsinud last taga. Need olid Velise vallas rasked ajad. Anton ja Peeter said mõlemad Velisel peksta. Väikesest tüdrukust kasvas aga tubli inimene. Abiellus Ado Jeeseriga (eestistas Jõesaareks), kelle vend Hans Jeeser lasti 1906. aastal 13. jaanuaril revolutsioonist osavõtmise pärast maha. Ka Ado ise (ta oli abikaasast tublisti vanem) oli juba poisikesena “mustsajaliste” tuleku eelsel ööl Velisel valvuriks olnud ja oli ka pekstasaajate nimekirjas olnud, aga parun Pillar oli poissi kõrvast tugevasti näpistanud ja kõrvale saatnud, nii jäid poisil vitsad saamata. Hiljem sattusid siis kaks revolutsioonist osavõtjat ühisele teele.
Mahapõletatud sauna asemele ehitas onu uue maja ja selles elas hiljem minu vend oma perega.”
Praeguseks on hoone kadunud. Alles on veel õunapuud. Aliine ja Ado Jõesaared ehitasid Velise alevikku maja, kus nad poodi pidasid ja elu lõpuni elasid.
Mustu talu hooned on nüüdseks sisse langenud.

 
Siiani mainitud talud ja saunad asusid küla esialgse ja varasema territooriumi piires, millal teised talud ja saunad küla koosseisu tulid pole teada.
Küla esialgsetesse piiridesse mahub ka üks rahvapärimusega seotud paik. Otse Raikküla valla piiril, Lillemaa talu lähedal asub seitse suuremat ja vähemat allikat. Rahvasuus kutsutakse neid Sandiristi allikateks. Ühe mineviku sõja ajal olevat üks väeosa eksinud ja sattunud siin kokku ühe kerjusega (neid liikus minevikus külades üsna palju ringi, nii korjasid vanurid omale toidupoolist). Sõjaväelased küsinud kerjuselt teed omade juurde. Ei tea, kas teadmatusest või tahtlikult, aga satuti vaenlase küüsi. Sõjamehed saanud väga vihaseks, võtnud kerjuse kinni ja löönud allikate juures risti, kus vanake hukkus. Kuna kerjuseid kutsuti ka santideks, hakatigi siitpeale allikaid nimetama Sandiristi allikateks.
Mihkel Tiits (sündinud 1905) Tammiku talust mäletab, et tema poisikesepõlves oli talu põlde ja heinamaid läbinud veel hästi märgatava suurema tee jäänused. Vanades kraavides olnud tugevate sildade jäänused. Tee kulges ühtpidi eelmainitud allikate juurest Raikküla poole ja teises suunas on see sama, mis läks hiljemgi üle Sarapiku, Mihkli ja Rääsma talu maade Nuki poe juurde Valgu-Märjamaa maanteel. See viitab, et siit pidi läbi minema suurem maantee. Tee kulges piki seljandikku. Edasi võib arvata, et rahvapärimuse järgi vägivaldselt hukka saanud kerjusvanake mööda metsi ei rännanud. Nende astumised käisid ikka teid pidi.
Rääsma talu maadel oli veel kaks saunapaika, Mihkli ja Männiku, kus elasid perepojad Madis ja Peeter.
 

Sopi talu

Talus elas üks Naaserite suguvõsa liige, viimasena Jaan Naaser. Talu saatus oli traagiline. Seitsmekümnendatel puhkenud tulekahjus hävis elumaja koos peremehe ja elukaaslasega. Tulekahju tekkimise põhjus jäigi segaseks. Oletati peremehe poolt oskamatult paigaldatud elektrijuhtmestikku või isegi süütamist, kuna elukaaslase juures oli märgatud ka teatud vaimuhaiguse märke. Elupaika tähistab maaparanduse käigus kasvama jäetud tamm.
 

Laiaru talu

Oli kunagine mõisa metsavahi elupaik. Sajandivahetusel elasid seal Limbergid. Perepojad Ants ja Jaan võtsid aktiivselt osa revolutsioonist. Said samuti Velisel ihunuhtlust ja peale seda tõstis parun nad talust välja. Uueks peremeheks tuli Jaan Roosi, järglased elavad samas paigas praegugi. Talu asub keset heina- ja karjamaid. Talu põldudest idas asub suurem heinamaa-ala. Sealt võttis mõis kunagi metsa maha ja jagas taludele heinamaadeks. Ala kannab tänaseni Laiaaru heinamaa nime.
Koht on järglastele elupaigaks senini.
 

Nõidama talu

Samuti üks põhitalusid. Pikka aega elas seal Saaverite sugupõlv. Talu jagati kahe venna vahel. Kodutalus elas Mihkel Saaver.
Siin elavad edasi võõrad.
 

Kase talu

Eraldati Nõidama talust poeg Juhannesele, kes siia talu rajas ja oma perega elas.
Kasutusel suvilana.
 

Valgu koolimaja

Siin asus 1881. aastast Valgu vallakool ja hiljem Valgu kuueklassiline Algkool kuni aastani 1941. Peale kooli kolimist Valgu mõisahoonesse ostis maja ja maad endine Riista metsavaht Ants Ameerikas. Talu nimeks sai Koolitoa. Vana koolimaja hoone on pooles pikkuses alles ja seal elatakse.

Lapsed Valgu koolimaja ees

 

Rojamaa talu

On üks vanemaid ja suuremaid talusid mida pole jagatud. Poegi pole peredes “ülearu” olnud ja talu pole jagatud, tänu ka sellele, et tütred on leidnud omale perenaise koha mujal taludes. Tänaseni elavad siin Arnoverid. Kõrvalhooned ehitati taludes uued. Mõisaaegse rehielamu asemele ehitati uus elamu alles seitsmekümnendatel.
Kulgeb siik kõik endist rada.
 

Rojamaa talu

Ka see on vana talu, kuid ajapikku jagatud perepoegade vahel kolmeks. Juurde tekkisid Oja ja Uustalu. Kõigi kolme talu hooned olid ehitatud lähestikku, võiks isegi öelda, et ühe õue peale. Oja talu hoonetest pole rohkem järel kui küün. Viimane peremees Tõnis Naaser päris oma onu Hansu Uustalu talu ja läks sinna elama. Nii on siis kahes talus Naaserite suguvõsa edasi elamas. Talus oli ka omajagu traagikat. Sopi talus hukkus Rojamaa vanem poeg Jaan, noorem vend Arnold langes koos Madis Valleriga mõrvari kuuli läbi (vaata ka Nääri küla kirjeldust). Noormees oli varumisagent.
Ka siin elavad järglased edasi.

Ettevõtlik perenaine on siia rajanud piirkonaa ainsa turismitalu - Anne puhkemaja

Kingissepa saun

Rahvas kutsus ka Vaarpuu saun, kuna mehe nimi kes seal kingsepa tööd tegi oli Jaan Vaarpuu. Maja on hävinud.

Vaarpuu saun


Väsula talu

Siin on kunagi olnud väga suur talu, mida siis hiljem on üht ja teistpidi jagatud, küll pärimiste ja müümiste teel. Peremees oli Tõnis Veedam. Talu asus üle jõe. Tänaseks on talu maha jäetud ja hooned hävinud.
 

Väsula talu

Külarahvas kutsus ka Tiitsuks. Ka sellest talust on omanikud ja nende järglased ammugi lahkunud. Hooned on siiski alles ja võõraste kasutada.
 

Väsula saun

Saunas on elanud Mihkel Runtel, aga sauna asupaika ei mäletata. Siin oli sajandivahetusel ka poodi peetud, nii et sauna nimi on siin ülearune. Ka maja oli uhkem, ehitatud küll ümarpalkidest, aga akna ja ukse piirdelauad olid keeruliste nikerdustega.
 

Väsula-Uuetoa talu

See oli taludest kõige elujõulisem. Olid ehitatud korralikud hooned. Talu peremeest ja perenaist tabas peale sõda traagiline saatus, nad mõlemad mõrvati. Hiljem elas talus nende tütar, nüüd on hooned võõraste käes.
 

Väsula talu

Veel üks sellenimeline talu. Ka siin on inimesed otsa saanu ja hooned kasutamata jäänud.
 

Väsula saun

Siingi on see eluase aja tuulde kadunud. Elas siin kunagi Jüri Seelav ja saungi oli külarahva hulgas tuntud Seelavi saunana.
 

Väsula-Tipu pood

Hoone on ehitatud Raikküla maantee ja Paisumaa tee vahelisele teravale kolmnurgale. Enne Esimest Maailmasõda pidas Jüri Paarek (eestistas Pilisteks) siin poodi. Algul oli maad vähe, hiljem saadi heinamaa juurdelõiget. Jüri ehitas viljapeksumasina, hankis jõuallikaks paadimootori ja hakkas sügiseti taludes vilja peksma. Oli alles aeg, kus vili tuli masindada hobumasinatega ja neidki oli vaid suuremates taludes. Kuna Vanamõisa külas ei olnud ühtegi hobumasinat, siis oli Tipu Jüril (nii teda külas kutsuti) tööd küllaga.
Järglastele on elupaigaks praegugi.

Tipu poe juurest Raikküla poole edasi minnes oli selliseid väikesi majakesi neli-viis. Ega nad päris sauna nägu polnudki, kõik nad olid üksteisele lähedal ja see “asula” oligi ristitud saunakülaks.
Oli Rojamaa saun, mida külas tunti elanike perekonnanime järgi Halliste saun. Maja on alles ja linnamehe käes suvilaks. Järgmine oli Raadiku saun kus elasid kaks Kaie, ema ja tütar. Sauna nimi jällegi elanike järgi. Hoone kohal järgi vaid õunapuud. Veel paarkümmend aastat tagasi oli samas Vaarpuu Liine saun. Siia on kerkinud nüüd suvila. Viimasena kuulus sellesse omamoodi külla Jürismaa saun, seal oli ka sepipada ja Hendrik Jürismaa tegi siin sepatööd. Hoone on veel alles.
Veel on mainimata üka Väsula saun. Maja oma välimuselt oli saunast kaugel, kenasti vooderdatud ja punaseks värvitud. Kutsutigi teda punaseks saunaks. Hiljem ehitati juurde ka kõrvalhooneid.
 

Arumaa talu

See on tõesti tükike arumaad, kuhu see talu keset soid omale asupaiga on leidnud. Tee taluni oli vilets, vesine ja porine. Aastakümnete jooksul on seda täidetud ja püütud parandada. Sügiseti ja kevadeti oli siit raske välja pääseda. Sügisel jäädi tulekuga paratamatult ka pimeda peale ja siis tuli loota vaid hobuse vaistule, kuna inimese silm siin läbi metsa ja soo midagi ei seletanud. Samas kui hoopiski paremad elupaigad on maha jäetud, siis siin ollakse metsavaikuse ja loodusega nii kokku kasvanud, et ei olda tänaseni paremat otsima mindud.
Nii on see ka kaks aastakümmet hiljem.
 

Miilimaa talu

See oli teine soosaarele rajatud talu. Nii väga tuletavad need kaks elupaika meelde Vargamäed A. H. Tammsaare romaanis, siin pole vaid sellist Väljamäge. Ei näe siit oma lähemat naabritki, nii üksildased olid siinsed soosaarte talud. Miilimaalt mindi juba enne kollektiviseerimise aastaid, on jäänud vaid tammed ahervareme ümber.

Kummaski revisjonis pole mainitud Nurgamäe talu. See oli varasem saunaase Rääsma talu maal kus elas sama talu poeg Peeter Parnabas. Hiljem saadi juurdelõikeid ja ehitati uued suuremad hooned. Peetri poreg Jaan tegi ehitustöid. Nii isa kui ka poeg langesid saksa okupatsiooni ajal fašisismi ohvriks. Hoone jäi tühjaks ja nüüd on seal võõrad.

Selline oli Velise valla suurima küla möödunud sajandi elupilt. Jõukust oli siinsetes taludes vaid üksikutes. Kui mõnes külas, näiteks Keskkülas, oli hobuviljapeksumasin pea igas talus, siis siin ainus masin Rootsi talus, kuid viimane kuulus hiljem Kangru küla koosseisu. Viimased Rääsma talu perepojad mäletavad vanaema juttudest, et Rootsil olnud peksumasin ja nende isa Anton meisterdanud tuulimasina. Siis käinud nad sügiseti koos mööda talusid vilja masindamas. Nii oli võimalik viljapeksu ajal vili kohe ära tuulata. Muidu tuulati hiljem loodusliku tuulega rehaluse väravate vahel. Juhtus aga, et mõnel sügisel olid sombused ja tuulevaiksed ja see töö venis väga pikale. Masinameestel olnud tööd küllaga, aga juurde õpiti veel teinegi amet – mehed hakkasid jooma.
Kui hiljem osteti küladesse mitmeid mootori jõul ringi aetavaid masinaid, siis suure Vanamõisa küla peale oli ainuke nii jõikas mees Hans Naaser Rojama-Uustalust.
Teisi kaasaegseid põllutööriistu, heinaniitjaid, loorehasid ja kartulivõtjaid suuremates taludes ikka oli.

1949. aastal ühineti Vanamõisa külas kolhoosi, nimeks sai “Tulevik”. Majandi esimeheks valiti Mihkel Tiits Tammiku talust, arveametnikuks Hans Tammesson Lepikult (rahva seas Tuisu Hans), brigadiriks Oskar Reeder. Kaks aastat peale asutamist ühineti “Valguse” kolhoosiga.

Statistilisi andmeid