Statistilised andmed

Sulu küla 1922. aasta Velise valla andmestikus ei esine, küla arvati valla koosseisu 1938. aasta valdade reformiga kui likvideeriti Haimre vald.
Andmed inimeste elust ja tegemistest Sulu mail ulatuvad sajandite taha.
J. Jungi raamatus “Muinasaja teadus eestlaste maal” III köite Märjamaa kihelkonna osas on kirjas:
“... Kloostriase Salu (Sulu) karjamõisa põllul jõekaldal, mida Kihu munkade kabeliks kutsutakse. Varemeküngas on praegu veel näha. Mungad põgenenud riisumiste eest kirikutorni, kust nad pealetungijaid tagasi tõrjunud, neile treppi mööda kive kaela kukutanud. Et poolakad neist nii jagu ei saanud, siis pannud nad kiriku põlema. Sellest ajast seisab see koht varemeis. ...”
Neid kabeli varemeid teab allakirjutanu väga hästi juba kuuekümne aasta vältel. Kui neid mäletama hakkasin ja esimest korda nägin olid veel tugevad müürijäänused, mis tänaseks tõesti künkaks on kahanenud. Rahva seas säilinud mälestuste järgi olnud siin kunagi palju rahvast, nagu kihulasi. Sellest ka kabeli ja hiljem talu nimi – Kihuna.

Sulu oli Haimre mõisa karjamõis. Ka sellest on ürikutes ja kroonikute kirjades mitmes paigas juttu. Kuna Sulult voolab läbi küllalt veerikas Konuvere jõgi, andis see võimaluse igakülgseks majandamiseks. Karjamõisas olid ehitatud küllaltki võimasd hooned: karjalaudad, tallid, küünid, rehed ja mitmed teised hooned. Loomulikult oli ka veski. Sama jahuveski rentiski mõisalt Tallinnast pärit Oloff Brandt, kes selle ümber ehitas paberiveskiks. Sulu paberivabrik töötas 1717-1795. Tegu oli teise samalaadsega meie maal. Tallinna paberivabrik põles 1710. aastal maha ja sealt Brandt Sulule tuligi.

Sulu mõisas töötas ka potivabrik ja tellisetehas, kus valmistati torusid ka maaparanduse jaoks. Kuna torud olid käepärast, siis torutati mõisa põlde siin juba 1904. aastal ja süsteemid töötasid veel 1978. aastal kui siin aladel tehti maaparandustöid. Vanal süsteemil olid vaid suudmed lagunenud.
Sulu karjamõis oli panditud Maapangale ja kuna parun ei suutnud võlgu tasuda, müüs pank 1908. aastal maad asutaludeks. Nende maad paiknesid kahes-kolmes lahustükis. Majadest eemal olevad tükid olid küll heina- ja karjamaad, aga nende korralik majandamine oli ikkagi keeruline. Hein sai tehtud, aga loomade karjatamine oli tülikas. Siiski harisid mitmed talupidajad neil eraldi maatükkidel ka põldu. Ega saagi kogus neilt suured ei olnud, sest sõnniku vedu oli neile kauge ja mineraalväetis kallis.
Mõnel peremehel oli tegemist ka panga vekslitega ja kuna uudismaa harimiseks anti ka riiklikku laenu, siis püüti siit veidi raha saada, et mõnd vekslit lunastada. Võlgadega mõnel pool raskusi oli, aga oksjonile ei läinud Velise vallas ühtegi talu.

Valmistatud Sulu potivabrikus

1949. aastal ühinesid Sulu küla talupidajad “Nõukogude Eesti” nimeliseks kolhoosiks. Esimeheks valiti Otto Tiits Tellisetehase talust, arveametnik oli Aadam Kirsipuu Kulliaasa talust, hiljen Aleksander Lemmik Mõldriaasalt. Lüpsikari oli Silla laudas, hobused Annil ja Sulu-Jäntsil. Omaette majandina töötati kaks aastat ja siis ühineti kolhoos “Kaleviga”.


Nurga talu

Talumaade põhiosa koos elamu ja teiste hoonetega asus Velise-Haimre maantee ääres. Talu oli ka eraldi karjamaatükk, aga see kasvas hiljem metsa alla. Talu hooned, rehielamu, küün, ait olid pere ehitatud. Hooned on alles ja neis elavad Kalmuste järglased.


Mustika talu

Talu asus küla lõunapoolsel piirialal. Talu maade hulka mahtus ka jõeaasu, maad olid ühes tükis. Vallerite järglased elavad paigas edasi.
Käsil on uue elumaja ehitus.


Männiku talu

Kunagissed talu rajajad jäid vanaks ja andsid maad oma hooldajatele Lemmikule. Algsed talu omanikud olid Elbingud. Nende maja on ammugi lammutatud.


Möldriaasa talu

Talu maad asuvad väga kaunis kohas jõe ja oja kallastel. Väga suured on siin jõeaasude heinamaad. Koos Männiku talu maadega oli tegu suure taluga. Järglased elavad edasi samas paigas.


Kasemetsa talu

Nimetatud talu maad ja hooned asuvad jällegi maantee ääres. Hooned samuti pere ehitatud, järglased elavad samas.


Ani (Anni) talu

Põhimaad asuvad Konuvere jõe kaldal. Talu õue all on ilus aas. Hooned omanike poolt ehitatud. Järglased elavad majas ka praegu.
Kas siin on alustatud uue elumaja ehitust, praeguseks talu müüdud soomlasele.

Jüri Põikpuu ja Marta Gildemanni pulmapäev

Sulu tellisetehas

Nii nagu mujalgi talude päriseksostmise ajal, ei läinud ostmine nii ladusalt, kuna puudus talumehel vajalik osturaha. Nii oli see ka Sulu karjamõisa taludega. Kümne aasta jooksul õiget peremeest kunagisele mõisa tellisetehasele koos 36 hektari maaga ei leitud. 1921. aastal ostis talu koos tellisetehasega Jüri Tiits. Ta oli sündinud naaberkülas Jalapere talus. Peres oli viis poega ja seitse tütart. Jüri käis Kuuda seminaris ja täiendas end Tallinnas. Oli Venemaal mitmes mõisas aednikuks. Kodumaale tagasi tulnud läks kooliõpetajaks Hageri valda Kurtna kooli. 1895. aastal suri Jüri vend kes oli kooliõpetajaks Kaiu vallas Salutaguse koolis. Jüri läheb venna asemele ja töötab seal kaheksateist aastat. 1913. aastal kolib Tallinna kus peab kuus aastat talurahvakauplust. 1919 siirdub Märjamaale ja peab siin aastapäevad ühiskaupluse ärijuhi ametit ja sealt jõuabki Sulule. Kuidas elu Sulul kulges kirjutab ta oma mälestustes.
Koht järglaste käes suvilana

.

Tellisetehase hoone


Mõisa talu

Uue talu peremees oli saanud karjamõisa südame omanikuks, sinna kuulus ka karjamõisa valitseja maja ja sealt ka talu nimi. Võimas paekivist hoone on praeguseni alles. Viimati elas majas Tamberg Jüri poeg. Mõisaajast on eluhoone juures ka veel üks kivikatusega kõrvalhoone, talu omanikud midagi juurde ehitanud ei ole.
Talu müüdud soomlasele.




Silla talu

Mõisa talu naaber. Taluga kaasnes küllalt võimas mõisa karjalaut. Hoone teise otsa ehitas uus omanik eluruumid. Juurde ehitati ka ait. Kahekümnendate lõpul osteti siin ajakohane traktor ja viljapeksugarnituur. Viimane osteti võlgu, maksmist vajasid ka talu ostu summad. Elu läks talus kitsaks. Kuigi selliseid peksumasinaid oli tol ajal veel vähe, oli ka tööd vähe, sest põllud ei andnud kuigi head saaki. Sageli mindi taludes odavamat teed: rukis peksti rehega ja suvivilja peksmisel kasutati külameistrite omavalmistatud mootoritega ringiaetavaid ja isegi veel ka hobuviljapeksumasinaid. Silla talu uus garnituur koos küüniga põles ühel ööl maha. Külarahvas ei valgustanud juhtunud mitte kõige paremast küljest.
Oma nime on talu saanud hoonete vahetus läheduses olnud sillalt. Haagi pere järglased elavad siin edasi.
Hoone järglaste käes suvilana.


Sillaotsa talu

Hooned asuvad jõe vastaskaldal ja siingi nimi saadud seoses sillaga. Esimene sild üle jõe ehitati 1916. aastal. Ehitajaks olnud Haimrest pärit mees Jaan Riisman ja kõik materjal saeti käsitsi. Talu laudaks oli eelpool mainitud paberiveski hoone. Talu valduses oli üks mõisa tööliste maja, mis hiljem ehitati kuivatiks. Sillaotsal elas oma elupäevad Sulu vahtkonna metsavaht Jaan Limberg, hoolsa ja kauaaegse töö eest omistati talle teenelise metsakasvataja aunimetus. Mees oli ka väsimatu ühis- ja seltskonnategelane. Praegu peab metsavahi ametit tema tütar.
Talu müüdud võõrastele.

Jaan Limberg

 

Kihuna talu

Talu hooned asuvad jõe kaldal varem mainitud kloostrivaremete vahetus läheduses. Paigas elatakse edasi.

 

Kihuna talu elumaja kaheksakümnendail.

 


Koopa talu

Rahva seas see nimi levinud ei ole. Kuna maaga kaasnes suur mõisa rehi nimetati talu Reheks. Koopa nimi on pandud ilmselt selle pärast, et talu hoonete lähedal oli aastakümneid üks karstiauk, kust veed maa alla kadusid. Maaparanduse käigus karstiauk likvideeriti. Paekivist rehehoone teise otsa ehitati eluruumid. Praegu on hoone tühi. Siinkohal veel, et kõik karjamõisa hooned olid ehitatud paekivist ja suurte mõõtmetega.


Mäe talu

On Nurga ja Kasemetsa naabertalu. Nimeks on põhjust andnud talu majade kohal väike künkake, siit läände maapind langeb. Talu hooned ehitatud talu valdaja poolt, järglased elavad sees tänini.


Külaotsa talu

Nime järgi peaks talu olema küla otsas, päris nii see ei ole. Talu hooned on rajajate poolt ehitatud. Elanikke pole.
Talu müüdud ja taastatakse suvilaks.




Välja talu

Talu nime põhjuseks on ilmselt asukoht, hooned on muust külast eraldi, kaugel lagedal. Ehitatud on vaid rehielamu ja küün. Majas elatakse edasi.


Sulu-Jänsi talu

Talu asub samuti teistest kaugemal riigimetsa ääres. Valdaja poolt ehitatud hooned asuvad jõe kaldal. Paigas elatakse ka praegu.



Kulliaasa talu

Ilusaid jõeaasu kuulus sellele talule palju. Hooned ja maad piirnevad riigimetsaga, kus ka kullide elupaigad, siit ka talu nimi. Ehitatud elamu ja küün on alles ja kasutusel.
Hooned alles kuid tühjad.


Kopli talu

Talu hooned on ehitatud männitukka ega paistagi õieti välja. Talu nimeks jällegi põhjus olemas, mõisaajal oli siin loomade koppel. Alles on vaid elumaja, aga elanikke pole.
Talu müüdud võõrale.


Hiireoja talu

Siia on talu rajatud hoopiski hiljem, kui esimene maaomanik siin aastaid midagi ei teinud ja lõpuks ära müüs. Ehitatud hooned on alles, omanike järglased alaliselt paigas ei ela. Hooned asuvad Hiireoja kaldal. Ojale on nime andnud kallastel asuvatel heinamaadel rikkalikult kasvanud hiirehernes.
Järglastel on käsil uue elumaja ehitus.

Talu peremees Aksel Viisutil on juba kolmandat aastakümmet käsil uue elumaja ehitus. Majal on raudkivist täiskelder, lauamaterjali saamiseks ehitas peremees saekaatri - ehitamisel on olnud eesmärgiks teha kõik ise. Paremal olev vaatetorn on 23 meetrit kõrge.

 

 

Karbaoja

Kuulus Keskkülas asuva Sihi talule ja siit tehti ainult heina.

Karbaoja

See maatükk kuulus omakorda Ligeda küla Oja talule. Siin on ka veidi põldu haritud, aga hooneid ei olnud kummalgi maatükil.


Saare

Ka sellel maatükil puudusid hooned. Tehti vaid heina, omanik elas Keskkülas Saare talus.


Võsametsa talu

Siia ehitati kolmekümnendatel ka elumaja ja hariti põldu. Omanikuks oli Veski külast pärit Allivere-Uuetoa talu peremees Jüri Parnabas. Säilinud vaid maja koht.

Kaheksakümnendail oli maja veel märgatav.


 

Aksenovka talu

Hiljem kandis talu Uduna nime. Külarahvas ei kasutanud õieti ühte ega teist vaid kutsuti perekonnanime järgi Kusmini. Ka Udunal on hooned omaniku enda ehitatud, elumaja on juba teine. Paigas elavad järglased edasi.

Elumaja seitsmekümnendate lõpul.


Nii Hiireoja, Võsametsa ja Uduna hariti üles mõisa heinamaadest, asusid küla teises servas, päriskülast heina- ja karjamaadega lahutatult.

Ka Sulu küla ei erinenud millegagi valla keskmisest. Talumajapidamisega silma ei torgatud. Suuremate talude põllumaad mõisa südames olid viljakad. Hästi kasvas seal nisu. Looduslikult oli küla kaunis veerohke jõe tõttu.
Vallakeskusest elati üle nelja kilomeetri kaugusel. Siin organiseeriti omaette keedukursusi, oli keelpilliorkester ja oma näitemängu tegijad. Mängimas käidi mitmespool oma valla piires ja väljaspoolgi. Oli üksmeelne rahvas.

Statistilised andmed