Lisaks raskele orjusele olid Velise valla maadelt sajandite jooksul üle käinud hävitavad sõja- ja katkuaastad, mis tõid omakorda kaasa ränki kannatusi ja kaotusi juba muistse vabadusvõitluse aegadest peale. Külad jäid nii tühjaks, et kukelaulu polnud kuulda mitme küla taha.
Aga ajapikku hakkas tühjaks jäänud talumajade korstnatest tõusma jälle suitsu. Külades algas uus elu. Uuesti hakati metsa ja võsa alla kasvanud põlde üles harima, hakati kündma ja külvama. Kõige selle üle oli aga valvamas mõisahärra ahnus ja talupojale omale jäi sellest raskest tööst vaid aganane leib ja vesi.

700 aastat kupjakepi all küürus olnud Velise valla talupoja selg oli lõpuks sirgu tõusnud. Vallarahvas hakkas nõudma oma õigusi. Velise oli paigaks, kus 1905. aastal revolutsiooniline liikumine alguse sai ja kus see laine kõige kõrgemale tõusis. 14. detsembri õhtul süüdati Valgu mõisa härrastemajas esimene vabaduse tungal. Siit levis see viharaev kaugemale ümbruskonda, kus kahe ööpäeva jooksul hävis tules kakskümmend härrastemaja.
Lõplik võit laskis küll veel oodata ja vajas uusi pingutusi, aga koiduvalgus ei kustunud enam.

Alljärgnevas leiab käsitamist Velise valla külaelu ja olustik sellest ajast, kui enamus renditalusid olid päriseks ostetud, kui mõisamaad olid jagatud ja valla talupoeg talitas oma talus omaette.

Aleksei Parnabase kodu-uurimistöö "Endise Läänemaa Velise valla elust-olust" valmis aastal 1984. Seepärast on talude hetkeolukorda kajastatud tolleaegse seisuga. Sillaotsa Muuseumisõprade Seltsingu poolt kogutud andmete põjal on kursiivkirjas lisatud vastava talu kirjeldusele olukord selsuga jaanuar 2003. aastal.