Statistilisi andmeid

Pallase küla hakkas kujunema möödunud sajandi teisel kümnendil, kui 1908. aastal endise Palase karjamõisa maad taludeks mõõdeti ja soovijaile ära müüdi. Osturaha pidi jaotuma paljudele aastatele ja ega selle väljamaksmisega kõik ei tõtanudki. Üksjagu koormasid protsendid talu ostuvõla pealt ja kes neist lahti tahtis saada, see püüdis talu ka kiirelt ära osta.
Küla süda asus välismaailmast eraldatuna. Maid piirasid põhjast Velise metskonna Päärdu vahtkonna metsakvartalid, riigimetsa oli ka lõunakaares. Ülejäänud piirid puutusid kokku suurte heinamaa massiividega, mis prof Varep ristis Seljapealseks. Need olid endise Jädivere mõisa maad ja kuulusid Vigala valla taludele. Küla idapiiril oli ka veel Päärdu mõisaküla talude heinamaid. Vanemad külainimesed mäletavad veel neid aegu, kui heinaaja hommikul vara kostis heinamaadelt omapärane vikatite luiskamise muusika. Neid “pille” oli palju, üle saja, nii palju oli siin heinalisi.
Ja see õhtune laul ja lust, mis peale päevatööd lahti läks, seisis meeles elu lõpuni. Õhtul keedeti üheskoos süüa, kokku tulid lähedased heinalised ja siis läks lahti laul, sest heinal olid peamiselt noored. Vanad jäid koduseid toimetamisi tegema. Kui hein valmis sai, jäi heinamaadel korraga imelikult vaikseks, kuidagi nukker oli kõik. Järgi jäid vaid kümned ja kümned heinakuhjad, üks suurem ja moekam kui teine. Nii meenutatakse neid mineviku aegu, mis varsti vajumas sajandi hõlma.
See salapärane vaikus laskus siis ka kogu külale. Õgvendatud Tallinn-Pärnu magistraal jagab nüüd küla kaheks. Kunagisest vaikusest pole enam juttugi.
Piki küla lõunapiiri kulgeb kunagise Antsüllusjärve kalda nõlv. Kõige iseloomulikumalt tuleb ta esile Kalda ja Selja talude kohalt ja kaugemalgi tuntakse kohta kui Selja mägi. Siin on ta ka looduslikult väga kaunis, siin olid igasuvised Nelipühades ja Jaanilaupäeva tantsupeod. Siit tantsuplatsilt avanes kaunis vaade Kivi-Vigala alevikule. Tänaseks on see kaunis peopaik võsasse kasvanud.
Siit Selja talu juurest läheb läbi kuulus Vigala meeste metsaveo tee. Vigalas metsa oli vähe ja nii vedasid Vigala mehed oma vajamineva kütte- ja ehitusmetsa Nurtu-Nõlva küla lähistelt Velise metskonna Paka ja Riista vahtkondadest. Tee tõi üle heinamaade siia “mäele”, kus juba Vigala kiriku torn käega katsuda. Teist pidi oli see Nurtu inimeste (Nurtu-Nõlva, Nurme, Ojaäärse ja Kohtru külad) kirikus ja arsti juures käimise teeks.
Siin kaldapealsel, tee lähedal, kasvanud vanasti palju tammesid ja kasvab ka praegu. Üks Nurtu kandi meistrimees, kel oli vaja ree- ja vankri kodarapuid, sättinud oma Vigalas käimise selliselt, et tagasi tulemine jääks pimeda peale, et siis siit koju minnes vajalikku materjali kaasa võtta. Tammed kasvanud segamini halli lepaga. Et pimedas tamme lepast eraldada, sidunud mees oma väljavalitud tammedele riidelindid külge. Keegi möödamineja juhtunud nägema märgitud puid ja et märgitud olid ainult tammed, oli asi selge. Mees võtnud lindid ja sidunud just leppade külge. Kui siis Nurtu mees pimedas Vigalast koduteel oli saaginud oma “tammed” maha ja rekke. Saagides tundnud küll, et tamme kohta läinud saagimine hõlpsasti, aga pimedas ei saanud selgitada midagi. Alles kodus sai selgeks, et vajaliku ree- ja vankrimaterjali asemel oli rees ainult küttepuuks kõlbav lepp.

Pallase mõisa õuel

Ka Pallase külas ei olnud talude majandamisel midagi teisiti kui mujal. Ei olnud siin puhast karja, ega maaparandajaid sellisel tasemel, nagu seda oli Madis Ilmand Nurme külas Hendriku talus. hooned olid küll küla taludes korras, olid nad ju suhteliselt hilja ehitatud.
Tehnika poolest paistis silma Pallase talu, endine mõisasüda ja Odra talu maad. Siia osteti traktoriga viljapeksumasin ja sõiduauto. Kuni 1939/40 talveni oli siin kandejõus endise karjamõisa saja puuga õunaaed. Ka siin ei saadu läbi võlgadeta. Talu valdajatele, Looringutele, kuulus ka karjamõisa häärber. Hiljem elasid seal kolhoosi töölised, nende käes läks hoone põlema ja hävis täielikult. Peksumasin ja traktor olid veel Sõeru talus, kus peremeheks Jaan Blaamus (eestistas Pajuriks).
Ajavahemikul 1922-39 ei olnud küla taludes rohkem peremeeste liikumist, kui isa-ema asemele asus poeg või tütar. Olid mõned perenimede eestistamised: Lepiku talu Raamannidest said Randojad, Männal eestistati Bachmann Randmaaks, Sõeru Pajurist oli juba juttu.
Peale 1939. aastat oli minemisi ja tulemisi siingi külas ja mitmed talud on tühjaks jäänud või ajaratta hammaste all täielikult hävinud.
Hooned on tühjad ja osaliselt hävinud Sauel, Tammel, Kaasikul, Tapul, Kalmul ja Sõerul. Elamist pole peale eluhoone mahapõlemist ka Pallasel.

1949. aasta kevadel tulid külaelanikud kokku ja pandi alus küla nime kandva, Pallase, kolhoosile. Esimeheks valiti Eduard Pipar Tuisu talust ja arveametnikuks oli Albert Polder Kaera talust. Kaks aastat töötati väikese majandina, siis aga ühineti naaberkolhoosidega.

Palase küla aastal 2003:
Tamme- hävinud
Saue-Liisa - hävinud
Odra - hävinud
Rukki - järglased elavad paigas pidevalt
Hüübi - Järglased elavad paigas edasi
Lepiku - hooned kasutusel suvilana
Tuisu - järglaste käes suvilana
Kaera - paigas elatakse pidevalt
Pallase mõis - järglased elavad sees
Sinika - järglaste käes suvilana
Nisu - järglased peavad talu
Kalmu - hävinud
Nurga - paigas elatakse
Selja - järglased elavad paigas pidevalt
Sõeru - tühi
Kaasiku - hävinud
Tapu - hävinud
Värava - hävinud
Keskmäe - järglased elavad edasi
Männa - suvila
Lina-Kuuse - hävinud
Vahe - hävinud
Kalda - võõrad elavad paigas pidevalt
Liiva - järglaste käes suvilana

Statistilisi andmeid