Georg Lurichit meenutades jutustab Jaan Limberg:

“... Nii oligi ühel ilusal päeval terve Velise kõmu täis, et tugev Luuri, nagu rahvas teda nimetas, esineb pühapäeval etenduse ja mitmesuguste trikkidega Kalase talu küünes.
Pühapäeva lõunaks oli Kalase õu rahvast täis. Ka meid, väikesi poisijõnglasi, oli üsna mitu meeste seas. Kes poisse nii tähele pani, pugesime teiste vahelt niisama ilma rahata küüni sisse.
Kõigepealt seletas Luuri, missugustes maades ta maadlemas on käinud. Peaaegu kõikides Euroopa maades oli ta esinenud. Näitas ka hulga kuld- ja hõbemedaleid, mida ta võitude eest saanud. Muude hulgas oli ka kullaga tikitud vöö. Siis kutsus ta, kas keegi tahaks temaga maadelda või vähemalt proovida, demonstreerimaks maadlust. Keegi ei julgenud vastu minna. Mõnel teisel päeval olla ikka mõned proovinud.
Esimeseks oli näide, kuidas terve organismi muskulatuur, kõik kui suured rotid, naha all jooksid, nii kätel kui jalgadel ja rinnal.
Siis toodi küüüni värav ja valiti kümme 60-77 kg raskust meest. Lurich heitis silda, värav pandi peale ja ja kummagi värava otsa peale astus viis meest. Nii seisis Lurich viis-kuus minutit ja  kümme meest ei suutnud silda maha suruda. Külamehed imestasid, et küll võib ikka kurivaimul jõud olla, seisab kukla ja kandade peal kui look ja sirgeks ei jõua suruda.
Järgmine trikk oli pommide tõstmine. Ei mäleta enam, kuid see oli kangi moodi ja otste peal suured paksud rõngad. Kuulsin, mehed ütlesid, et olevat kümme puuda, mõned isegi kakskümmend puuda rasked. Ühed teised pommid olid sangaga, pidid viis-kuus puuda rasked olema. Neid ta pildus õhku ja võttis õhust kinni.
Üks trikk oli nii: pomm visati õhku ja kui pomm kukkuma hakkas, lõi Lurich selle rinnaga eemale. See oli jube vaadata, kuidas inimene ennast tapab. Mis siis teine inimene tal rinnaga lüüa oli.
Vahepeal juhtus ka ühtteist naljakat. Mitmed, kes ei tahtnud ja ei raatsinud raha maksta, et küüni minna, ronisid küüni kõrval seisva haovirna või –riida peale, kust siis näha võis mis küünis tehti. Keegi rääkis Lurichile, et nii vaadatakse. Ta tuli küünist välja, pomm käes, andis haoriidale paar mürakat ja riit koos meestega oli laiali. No siis oli nalja.
Peale Lurichi Velisel käimist oli küla noormeestel, kus paras plats juhtus olema, rammukatsumist ja kivitõstmist. Ka Kalase talu õues seisid alati pommid, kus siis noormehed pühapäeviti pomme tõstsid. Ka peremees Hans oli sitke pomme tõstma.
Veel Lurichi kaamelitest, need  sai ta kingiks Pärsia Shahhilt-Buhaara Emiirilt. Nagu räägiti, ei jõudnud kaamelid jõumehe käsi lahti vedada. Teine kaamel oli teisel pool otsas ja käsi hoidis sõrmedega koos. Lurich tõi need kaamelid Velisele onupoja juurde Kalase tallu. Hans Lurich ja Velise valla kasak (vahimees) käisid siis mööda ümbruskonna laatasid kaameleid näitamas. Hans oli hea pillimees, istus kaameli seljas ja mängis lõõtspilli. Vahimees Feodor Mann tegi muid trikke.
Kaamelid elasid Velisel terve suve, kuid talvel ei osatud neid nii kohelda nagu vaja ja kaamelid surid.
Lurichil oli Velisel kaasas ka üks võimleja. Hertsog oli vist nimi, see tegi igasuguseid trikke rõngastel.”

Kaamelid Georg Lurichi käsi lahti vedamas

Kaamelid on jõudnud Velisele


Külarahvas teadis seda kaamelite aega ja oldi arvamisel, et kaameleid oleks saanud ikkagi kauem hoida, sest küüni, kus nad talvel olid, oleks võinud soojemaks ehitada. Teine küsimus olevat olnud toit. Kalase Hansu tunti rohkem nalja- ja vembumehena kui töömehena. Ta pole viitsinud kaamelitele heina varuda ja ega ilma toiduta ei ela ükski loom.
Vahepeal kerkis üles küsimus ja tunti huvi, kuhu kaamelid maeti. Ühe kohta olid enamvähem kindlad andmed, et see on viidud Velise meeste heinamaale ja maetud niinimetatud Kõrgekuusiku äärde. Teise kohta puudusid täpsed andmed, arvati, et maeti Kalase aeda.
Küsimusse aitas lahendust tuua Jämeda talu perepoeg Jaan Burmeister, kes noorena tegi sporti ja käis jõumees Sannikuga Eestimaal ringi. Neil aegadel, kusagil 1938. aasta paiku, on Sannik kaameli luud Kalase aiast üles korjanud ja kastidesse pakituna Kuressaarde viinud, kus tahtis muuseumi üles panna. Peagi tuli aga sõda ja mis neist saanud on, pole teada.

Inda küla Kase talu peremees Ülo Burmeister mäletab Georg Lurichist järgmist:

Georg Lurichi tõstekangist.

See oli 1956.a. kui tulin sõjaväest, hakkasin Vana - Nurtus vilja masindama. Selleks ajaks tulid Siberist tagasi siit küüditatud Luha Kustas ja Albert. Kustas teadis et Georg Lurich oli Velisel oma onupoja Hans Lurichi juures olles jätnud vana tõstekangi siia. Seda hakkas kasutama Hans Lurichi poeg Voldemar (Volli) Luuri vabadikuks olles Tõnise talus. Kustas Luha elas seal naabruses – Itsi külas (Valgu mõisa moonakate majad) ja käis Volliga koos kangi tõstmas Tõnise talu tallis. Mina olin värskelt sõjaväest tulnud ja hakkasin seda tõstekangi sealt hobusesõnniku seest hargiga välja kaevama. Seal ma vehkisin selle hargiga kindlasti üle poole päeva enne kui kangi üles leidsin. Ruum oli suur ja sõnnikut sai palju ühest kohast teise tõsta. Kang koosnes kahest malmmunast mis olid raudtoruga koos kust omakorda käis kang läbi ja mutrid olid otsas. Puhastasin puhtaks ja panin rehepeksumasina peale. Sügisel käisin masinaga külast külasse, igal pool oli noori poisse kes tahtsid jõudu proovida. Mõni tõstis ühe käega, mõni ei saanud kahe käegagi tuult alla. Mina jõudsin ühe käega tõugata aga Oti Edgar (Edgar Tammesson) oli mees, kes surus ühe käega. Kolm sügist käisin masinaga mõõda kolhoosi ringi, igal pool oli kang kasutada. Kui kolhoos kombaini ostis, polnud minul enam viljapeksuga asja. Kangi viisin koju kus teised noored käisid ka tõstmas. See jutt läks külas laiali kuni jõudis Endel Puri (Nurtu-Nõlva külast) kõrvu. Endel tuli siia ja tahtis seda muuseumisse viia. Ma ei tahtnud seda hästi ära anda aga Endel tõi mulle selle asemel sangpommi. Endel viis kangi muuseumisse, ei mäleta ainult mis aastal see oli. Seda saab veel Endlilt küsida.

Vanaisast ja Georg Lurichist.

Vanaisa oli minul suur tugev mees. Georg oli noorest peast üsna põdura tervisega olnud. Vanaisa visand teda üsna nalja pärast ikka seliti. Georg käis linnas koolis ja aasta päras jälle Velisele tulles küsinud vanaisalt, kas tahad veel maadelda. Vanaisa vastu, et mis ma sinuga ikka maadlen, sa ju vastu ei saa. Ei noh, proovime ikka käinud Georg peale. Esimest korda polnud vanaisa arugi saanud kuidas sussid püsti olid. Mõtelnud et ju midagi valesti oli, proovind uuesti. Sama lugu. Siis saanud aru, see poiss on linnas vahepeal palju juurde õppinud. Georg Lurich olnud lapsena Väike-Maarjas nii kehva tervisega, et isegi võimlemise tundidest vabastatud. Siin Velisel oli veel üks väga tugev mees – Tõnis Ervin. Tema lasti küll 1906. aasta jaanuaris Märjamaal magasi aidajuures maha. Tõnis oli isegi minu vanaisa kartnud. Ta oli natuke paha kommetega mees, kakles laatadel, pussitas üht Kaelase meest, kes hiljem suri. Politsei tulnud teda kinni võtma, ei julgenud üksi minna, võttis minu vanaisa kaasa. Siiski oli Georg neist kõigist tugevam.
Velisel käis Georg tihti seepärast, et tema isa oli sündinud siin lähedal Keskkülas Mäelt-Küüra talus. Samast oli pärit Kalase talu peremehe Hans Lurichi isa.
Minu vanaisa teadis, kuhu maeti Lurichile kingitud kaamelid. Üks nendest ei elanud talvegi üle. Teine olevat surnud poegimisel. Maetud Kõhi talu maadele.

13. veebruar 2003.a. Kase talus lindistatud jutu järgi kirja pannud Jüri Kusmin.

Eesti Entsüklopeedia V köide (Tallinn Valgus 1990 lk 664-665) kirjutab:

Lurich, Georg

(22. IV 1876 Väike-Maarja - 22. I 1920 Armavir), eesti maadleja ja tõstja, elukutseliste maailmameister klassikalises maadluses. Võistles 1895-1920 Venemaal ja Lääne-Euroopas pms. klassikalises, 1913-17 USA-s ka vabamaadluses, püstitas kümneid maailmarekordeid (sh. ühe käe ja kordustõsteis); tuli võitjaks ka kehailuvõistlustel. Oli erakordselt jõuline ja kiire ning valdas maadlustehnikat täiuslikult; võitis oma aja maailma tuntud maadlejaid. Tema eeskuju ja kuulsus ärgitas raskejõustikuga tegelema palju noori mehi (jäljendamine küündis vale L-te ilmumiseni). Ta propageeris kehakultuuri, karskust ja tervet eluviisi ms. rohkeis artikleis nii kodu- kui välismaa ajakirjanduses (valdas mitut võõrkeelt). A-st 1956 korraldatakse Tallinnas klassikalises maadluses L-i mälestusvõistlusi.

Väike-Maarja muuseumi kodulehelt:

Georg Robert Lurich (22.apr.1876-22.jaan.1920) sündis Väike-Maarjas Kaarma kõrtsihoones (praegune Georgi Söögituba ja kauplus Pikk tn. 16). Georg Lurich, kes oli Tallinna Reaalkooli astudes haiglane ja võimlemisest vabastatud, hakkas teiste eeskujul järjekindlalt treenima ja tegi peagi edusamme. Nõrga tervisega poisist sai maailma tugevaim mees. Peale selle oskas ta 10 võõrkeelt, mängis hästi malet ja akordioni, kogus noorena rahvaluulet, kirjutas helitöid ja propageeris igati sporti ning karskust. G.Lurich suri Armaviri linnas Kaukaasias.

Ramatuid:
Georg Lurich (Tln., 1978; O. Langsepp)
Georg Lurich (Tln., 1958; V. Veedam)
Lurich Ameerikas (Toronto, 1981)

Linke:

http://www.tmk.edu.ee/~priit/ - väga põhjalik
http://www.sandowmuseum.com/page63.html
http://spunk.mfa.ee/eng/famous/Lurich.htm
http://haldjas.folklore.ee/UTfolkl/kaitstud/bakalaureus96_KVoolaid.html
http://hot.ee/joosand/