Varem kutsuti Ligeda küla saunakülaks ja algul ta seda oligi. Elama asuti siia eelmise sajandi lõpul. Enne seda laiusid siin Keskküla talude karjamaad, need olid kõik üheskoos, aedadega eraldamata. Karjamaadel kasvanud ka kohati küllalt suur mets. Karjamaad liitusid üle Karva oja algavate mitmesajahektariste Sulu- ja Kasti laantega. Ühisel karjamaal oli ka kogu küla kari koos. Võib ette kujutada, et karjase elu nii suurel karjamaalahmakal kerge ei olnud. Oma isa mälestusi jagab Kristiine Orutamm: ”Igast talust oli üks karjane, kas siis mõni pere laps või palgaline. Minu isa läinud karja kaheksa aastaselt. See oli siis kusagil 1869. või 1870. aastal. Huntidest oli isal lugusid karjaajast, kus võsavillemitega sülitsi koos oldi. Oli olnud lihavõttepühade aeg. Perelapsed olnud sel korral kodus ja minu isa karjas üksinda. Kaubi talu koer, kes karjakoer pole olnudki, tulnud ka metsa. Siis tulnud hunt ja isa roninud küüne katusele.”
Hundilugusid on mitmeid, aga kas need kõik tõestisündinud lood on, selles tuleb kahelda.

Tamme talu varemed ja taamal talule nime andnud puu kuivanud võra.

Enamuses olid need, kes siia küla heinamaadele omale eluasemeid rajama asusid, üht-või teistpidi pererahvaga sugulased. Ametlikes dokumentides on Keskküla nimed üle kantud ka paljudele siinsetele väikekohtadele.
Peale kahekümnendaid said siinsed elanikud oma nappidele maadele veel lisa, igale talule mõõdeti esimese vabariigi valitsuse poolt Sulu vahtkonnast nn Kastimetsast neli-viis hektarit heinamaad. Tegu oli kännustikuga kust alles äsja mets maha võetud. Võib arvata, et ega sealt kännustikust esialgu midagi saada ei olnud. Inimesed olid aga visad, asuti kände juurima ja peagi saadi looduslik heinamaa. Hein siit korjati, aga karjatamiseks võimalusi polnud, vahemaa küla ja heinamaade vahel oli neli-viis kilomeetrit.
Nii sai siis nende kunagiste saunameeste väiketalude suuruseks 6-15 hektarit. Looduslikult oli küla omamoodi vaikne nurgake. Küla lääne- ja põhjapiiril jooksis sügavate kallaste vahel veerohke Karva oja. Lõunas oli piiriks Keskküla karjamaade männikud ja kaasikud. Nendes metsades kasvas sel ajal rikkalikult mustikaid, pohli ja jõhvikaid.
Keskustest oldi kaugel, aga sellega oldi harjunud.

Nagu statistika näitab, elas siin 1922. aastal 19 peret. Pered olid lasterikkad. Näiteks 1927. aastal oli külas elanikke 65. Noorsoo kasvades hakati külast välja rändama, kodutalus jäi kitsaks. Taludesse tüdrukuteks ja sulasteks siit külast ei mindud. Neil kes läksid, olid silme ees linnamüürid. On tähelepanuväärne, et paljud siit küla noored said niipalju tuult tiibadesse, et mindi õnne proovima välismaale ja tagasi ei tulnud keegi.
Iga pere juures toimunud muudatustest siin rääkida on asjatu, mõnedel peredel andmete puudumise tõttu peatuda ei saagi. Mõned momendid, mis iseloomulikud selle küla elule, olgu siinkohal mainitud.

Kaasiku talu on kirjades Ligeda-Juhani. Selles peres valitses revolutsiooni vaim. ja osavõtu eest 1905. aasta sündmustes lasti peremees Hans Lansberg 1906. aasta jaanuaris maha. Järgi jäid abikaasa Marie kahe väikese poja ja kolme tütrega. Aga kõik nad kasvasid tublideks inimesteks. Ehitati uus elumajagi valmis. Poeg Juhan muretses mootoriga viljapeksumasina ja tegi ka sepatööd.
Veel enne Juhan Lansbergi peksumasinat oli garnituur veel Ligeda-Sepa talus. Allika talus oli sügisese peksu ajal küünla tulega rehe all masina juures käidud. Öösel põles talu rehielamu koos garnituuriga tuhaks. Mõnes suuremas külas ei olnud ühtki sellist garnituuri. Ligeda-Sepal oli omamoodi saatuse kuri käsi tegutsemas. Peremees Hans Ree põgenes 1905. aastal karistuse eest Soome. Tuli tagasi, aga tõi endale teadmata kaasa pidalitõve. Nii sattusid nad koos naisega Kuuda Leprosooriumi, kus nad pidid olema elu lõpuni.

Oja talu aed oma hiilgeajal seitsmekümnendail...

...ja sama koht 2003 aasta märtsis.

Tamme talus oma tädi juures kasvas üles meie tuntud näitleja Evi Rauer. Näitlejana käis ta sageli hiljemgi oma puhkust siin veetmas.
Tõnise-Ado talu peremehe Jaan Milleri vend Mihkel käis Kuuda seminaris. Oli aga külatüdrukutega sõbrustades poiste viha alla sattunud ja nii hullusti peksa saanud, et jäi vigaseks ja kool pooleli.
Sama talu rehielamu põles kolmekümnendate algul maha ja õiget hoonet enam ei ehitatud. Keriseahju suu ette oli kokku laotud väike osmik, kus siis peremees oma õega elas. Õde olevat ahjus maganud.
Siin külas elas Ann Tõiste elu lõpuni suitsutares, ta suri 1967. aastal.
Omapärane oli ka Ligeda-Gustavi talu inimeste saatus. Kustas Luuri peres oli palju lapsi, aga kõik läksid kodust iga ilmakaare poole. Tütred läksid Soome, poeg Jaan võttis mürki, Madisest poeg oli allohvitser ja laskis ennast maha.
Ei saa mööda minna Oja talust. Vanem poeg Elmar Toots käis Vahi koolis aiandust õppimas ja rajas isakoju eeskujuliku aia.
Need on mõned momendid Ligeda küla inimeste elust, nende saatusest.

Juba 1949. aasta kevadeks olid mitmed elupaigad tühjaks jäänud. Kes veel olid, need liitusid Keskkülas asutatud kolhoos Koidu koosseisu. Ei tea miks, hoopis lähedasem oli Kärissilla küla kolhoos Sulev. Kas igatses Keskküla tagasi oma kunagisi heinamaid?
Ja ikka taheti siit ära, kui vähegi võimalus leiti, siis mindi. Selle väikese, aga arvuka küla elanikke on siia jäänud vaid üks. See on Arteemi Seelmann Loigu talust ja temagi on juba 72 aastat vana.

 

 

Elukohti siin külas järgi jäänud enam ei ole. Säilinud on veel Loigu, Kaasiku ja Oja talude hooned. Kogu küla hõlmav põllumassiiv on võssa kasvanud.

Talu nimi Talu/Saun Omanik
Oja koht Madis Palm
Nupu saun Ann Tõiste
Sopi koht Jüri Paaret
Loigu koht Jaan Seelmann
Männa talu Ado Linkmann
Sisaliku talu Jaan Zimmermann
Kaasiku talu Mari Lansberg
Tamme talu Anni Viisel
Allika talu Kustas Looring
Kadaka talu Jaan Kroonmann
Muru saun Hendrik Oidram
Heinamaa talu Jaan Miller
Heinamaa saun Roosi Miller
Soone   Jaan Lensmann
Ligeda-Sepa koht Miina Ree
Ligeda   Kustas Luuri
Karva saun Tõnis Sommer
Karva koht Jaan Mirma
Orava saun Kustas Kroonmann