Statistilisi andmeid

Keskküla nimi, nagu ka naaberküla Veski ükiktaludelgi, on juba Mellini ja Schmidti kaartidel. Elati siin kindlasti juba varembi, kuid käesoleva töö eesmärgiks ei ole kaugema mineviku asustusajaloo käsitamine. Taludest on neil kaartidel märgitud Tõistet.
Küla asub Päärdu (Velise) jõe põhjakaldal. Osa talude hooneid asusid jõe kaldaalusel, ülejäänud jõest kaugemal kaldapealsel. Põllumaad olid viljakad, savikad ja raskelt haritavad. Hästi kasvas siin nisu kuid saake andsid ka teised kultuurid. Küllalt leidus ka linakasvatamiseks sobivaid muldi.
Keskküla üheks omapäraks oli, et talude maad olid tükeldatud, mõõdetud mitmesse ossa. Talul oli kaks-kolm lahustükki ja polnud ime, et põllud asusid hoopis teise talu akende all. Eraldi osana olid veel karjamaad ja hoopis kaugemal, Võeva küla lähistel, olid heinamaad. Mõned talud olid heinamaale ehitanud küünid, enamasti pandi saak siiski kuhjadesse ja veeti koju talvel.
Sellised tükeldatud maadega olid kõik Velise mõisa maadel asuvad vanad külad, eriti omanäoline oli see Keskkülas, Mälistes ja Aravere külas.
Küla keskosa läbiv tee viis üht otsa pidi mööda Veski küla taludest (Allivere, Allivere-Uuetoa, Urvaste) Tahka talude juurde Sulu teele. Teine suund viis Päärdusse ja Konoverre. Maanteele jõudmine oli lühem Tahka poole välja tulles ja enamasti seda suunda ka kasutati. Suvel väikese veega ja talvel üle jää käidi välja Terema talu juurde Velise-Päärdu maanteele. Kevadel ja sügisel oli ainsaks võimaluseks eelpool mainitud tee.
Keskküla on olnud ka üks saunaderohkemaid külasid. 1922. aasta loenduse ajaks oli neid vähe järele jäänud, kuid rahvamälestustea hoopiski rohkem. Selle ajajärgu maainimeste elupaikadest on väga napilt andmeid ka mõisarevisjonides, kuna ajaliselt püsisid nad lühikest aega.


Mihkli-Gustavi talu

Ümbruskonnas tunti talu Tõiste-Mihkli nime all. Iibused tulid Keskkülasse Jädiverest ja ostsid selle talu. Kõigepealt ehitati korralikud hooned, edasi kujnes selle talu elu ja tegevus omanäoliseks.
1922. aastal osteti tallu Fordson traktor ja Lanz 32-tolline (peksutrumli laius) viljapeksumasin. Masin toodi ära Riisipere jaamast ja esimene proov tehti Konuvere möldri juures. Algul töötas masinaga Heinrich Ots Päärdu Sepalt. Vahepeal käis peremees Jaan Iibus Pärnus traktoristide kursustel ja peale seda töötas ise. Tööd oli palju, sest selliseid masinaid oli külades vähe.
Mõne aasta pärast ehitati tallu ka veski ja kolmekümnendate algul osteti sõiduauto, see oli esimene vallas.
1934. aastal tuleb tallu väimeheks Osvald Kask, kes juba poisikesest peale masinatega tegelenud. Nüüd jäid ka äiataadi masinad tema hooleks. Enne tema tulekut oli tallu ostetud ka Helsingen linamasin.
Osvald Kask oli juba enne Tõiste-Mihklile tulekut omale muretsenud aurukatla ja mitmel pool üritanud saekaatriga laudu saagida. Nüüd tekkisid suuremad plaanid, ta kavatses Velise laadaplatsi rajada korraliku statsionaarse saeveski. Ostis Kodila Masinaühistu aurukatla, see oli võimsam kui eelmine. Raikkülast, Kaarli-Aadu talust, osteti saekaater. 1934. aastal ehitati alus valmis ja pandi kaater paigale. Järgmisel kevadel ehitati hoone, kuhu sisse mahtusid katel, saeraam ja höövlimasin. 1937. aastal tehti hoonele juurdeehitus, kuhu paigaldati kaks Helsingeni linamasinat. Nii sai valmis omamoodi kombinaat. Kuna asuti Velise-Päärdu maantee ääres ja tehti head tööd, siis tegevust jätkus. Kuigi kolme kilomeetri kaugusel Oja talus oli ka saeveski, käidi ikka siin, sest suvel oli võimalik ka lauad hööveldada ja servata.
Saagimisega alustati kevadel, niipea kui sulale läks. Saetud lauad virnastati ja piisavalt kuivanuna hööveldati. Sügisel, septembri lõpul, alustati linade töötlemist. See töö käis kahel masinal ööd ja päevad. Vabrik oli igati omal kohal, sest ehitati tol perioodil väga palju uusi hooneid.
Sellega ettevõtlik mees veel ei piirdunud. 1938. aastal ehitas Tõiste-Mihklile igati ajakohase töökoja, kus sai remontida masinaid ja teha rauatöid.
Aeg oli edasi läinud ja tehnika edasi läinud, 1938. aasta 15. juunil ostis Osvald Kask tolle aja kõige moodsama Fordson traktori ja 26. juulil tol ajal tehnika viimase sõna järgi ehitatud Rootsi firma “Svecia 30” viljapeksu garnituuri. Nii traktor kui peksumasin olid ainsad sellised vallas. Tänaseks on need masinad hävinud peale saekaatri, mis on veel mingil moel töökorras. Lammutatud on ka väärt töökoda, lagunema kipuvad talu hooned.

Võrdluseks soetatud masinate hinnad:
esimene aurukatel 5 000 marka
saekaater 6 000 krooni
höövlimasin 1 250 krooni
linamasin 1 600 krooni
sõiduauto 1 150 krooni
traktor 3 150 krooni
peksumasin 3 770 krooni
Pilte Osvald Kasest ja tema ettevõtmistest

Alt-Koera talu

Külas tunti Alt-Küüra talu. 1836. aastal asus siia elama maailmakuulsa maadleja Georg Lurichi vanaisa Jüri oma naise Lisoga. Siin sündis ka jõumehe isa Jüri, kes siit koos Antonist vennaga Väike-Maarjasse elama asusid. Peale Lurisid elasid talus Millerid, sellest suguvõsast on pärit üks varasema põlvkonna kooliõpetaja Olga Miller. Talu rehielamust on eluruumid alles ja veetis siin suvepuhkust kirjanik Holger Pukk.

Talu elumaja aastal 1988.


Oti talu

Majandamise poolest olid Küüra, Oti ja kogu küla ühte nägu, midagi erilist siin ei olnud.
Suvilana võõraste käes.


Alt-Kaubi talu

Külas olid talud, mis asusid jõe lähedal kaldanõlval sihitusega Alt ja need mis kaugemal, Mäelt.
Ka selles talus elati hoolsat ja korralikku taluelu. Talu hooned ammugi lammutatud. Aidast ehitatud elamus elab üks Veilerite järglane.
Suvilana võõraste käes.


Tõiste talu

1939. aasta materjalides Tõnise. Rahva seas kutsuti veel vanaperemehe eesnime järgi Tõiste-Päärni taluks. Koht on märgitud juba vanadel kaartidel. Tehti hoolega tööd ja elati korralikult. Sõda kandis inimesed siit laiali. Viimane peremees Ants Allipere poos enda Siberis, hooned lagunevad.
Talu kasutusel suvilana.


Mäelt-Koeru talu

Rahva keeles Mäelt-Küüra, 1922. aasta materjalides lihtsalt Küüra. Hübnerite, eestistasid Hiienurmeks, sugupõlv on siit ammu lahkunud. Osa hooneid alles, neis elatakse.
Hooned lagunenud.



Sihi saun

Tegelikult oli kaks Sihi talu, nii on see ka 1922. aasta materjalides märgitud. Teise talu rahvas läks elama mujale ja maad liideti. Hooned on ammugi lagunenud.


Viskabra talu

Tuntud olid Viskapere nime all. Veltmannide, eestistasid Viskreks, järglased elavad siin edasi.


Jüri-Mihkli talu

Sellist nime külarahvas ei tunne, teatakse Alt-Jüri talu. Koht oli Vallerite suguvõsa käes ja järglased elavad siin edasi.
Suvilana omanike käes.


Jüri-Gustavi talu

Ka see nimi on tundmatu ja tänaseni teatakse vaid Mäelt-Jürit talu. Säilinud on vana rehielamu, aga tühjana. Paigas kaua elanud Loorbekide üks järglasi elab varem nimetatud Mäelt-Küüra talus. 1922. aasta materjalides lihtsalt Jüri talu.


Tõiste-Mihkli talu

1922. aasta materjalides on kirjas talu kõigile tuntud nimi Saue. Nagu varem mainitud, tundis rahvas Tõiste-Mihkli nime all Mihkli-Gustavi talu. Ammugi on selle talu hooned maastikult täielikult kadunud. Paika tähistavad veel mõned kuused.


Aadu-Gustavi talu

1922. aastal oli talu nimeks kirjas Tõiste-Madise, aga külarahva seas tunti Tõiste-Aadu talu. koha pidajateks olid pikemat aega Millerid, kes eestistasid Miljandiks. Siin oli ostetud Soome firma Sampo viljapeksumasin ja Helsingen raudlinamasin. Viljapeksumasinaga käidi kodust vähe väljas, aga linaharimise töö käis seal igal sügisel. Miljandite järglased elavad talus edasi.


Kople talu

Talu majandamine oli siin tagasihoidlik, kuid oma tööga jäi viimane peremees Arseeni Oppi tuntuks paarisajas peres. Ta oli igakülgne meistrimees, aga tema peamiseks tööks oli kaevude puurimine. Tervelt 45 aastat ta neid puuris ja lahendas veemure 212 talus. Algul puuris ta kaeve peamiselt talvel, sest suvel oli talutöö, peale 1949. aastat tegeles selle tööga aasta ringi. Oma eluteed meenutades läheb jutt ikka kaevudele. Esimesed viis-kuus puuris hobustega, siis konstrueeris mootori jõul töötava mehhanismi, see tegi töö hulga kergemaks. Ta isa oli rääkinud neist aegadest, kui puuriti käsitsi ja jõuti pae sees päevas edasi vaid paar tolli. Arseeni Oppi oma masinaga sai päeva jooksul edasi viie meetri ringis. Ühes minutis lõi masin 75 “pauku”.
Nii suure hulga kaevude juures on juhtunud nii mõndagi, ette on tulnud äpardusi ja raskusi. Kõige raskemaks peab ta kaevu tegemist Vigalas Araste külas Rehe talus. Õiget paasi pole olnud, ainult raudkivi risu. Kaev saanud 77 meetrit sügav, aga vett pole õieti ikka tulnud. Kõige madalama kaevu mäletab olevat Võeva külas Kuusaru talus, kaksteist meetrit. Keskmine sügavus tulnud ikka 30-40 meetrit.
Kaevude puurimine ei olnud ainus meelistöö. Ta ehitas sõja ajal ka viljapeksumasina. Kaevupuurimise mootorile ehitas peale puugaasi seadmed ja käis siis talusid mööda vilja peksmas. Tööd oli kuhjaga, sest bensiini ja petrooli mootorite ja traktorite kütteks oli väga raske saada.
Meistrimehe tehtud on ka üks akordion, teine jäi pooleli. Meistrimees rändas 79-aastaselt manalateele, aga tema elutöö jääb aastakümneteks. Talu elumaja tühi.
Koht on suvilana järglaste käes.

1939. aasta andmetes on veel teine Kopli. Selle talu maad olid eraldatud Kopli talust ja nähtavasti jäänud ametlikult lahutamata. Rahva seas oli koht tuntud Saare taluna. Ammugi pole paigas elanikke.


Sihi-Hansu talu

1922. aasta materjalides lihtsalt Sihi talu. Teise talu peremees Jüri Roller läks ära Uhja külla ja talu läks Vernerite kätte.
Hävinud.


Mäelt-Kaubi talu

1922. aasta materjalides Kaubi. Talu peremest kutsus külarahvas Musu Jüriks, õige nimega Jüri Kolumbus, oli tal omamoodi jutumaneer. Isegi sauna, kus ta elas enne Kaubile tulekut, kutsuti Musu saunaks. Jüri kauples vasikate ja kanamunadega. Kogunud piisavalt raha, ostis ta ära Kaubi talu. Mehel oli veel teinegi hüüdnimi, Muna-Jüri.
Külarahval on Jürist mäletada omamoodi lugu. Jüri esimene naine oli haige. Pole olnud kannatust naise surma ära oodata ja küsinud naiselt:” Ega sul selle vastu põle, kui ma Nahkru Anne siia toon?” Nahkru talu oli üle jõe Võeva külas. Naine pole luba andnud. Aga naise matusepäeva õhtul toonud Jüri ikkagi uue naise koju.
Talu hooned on lagunenud ja elanikud siit läinud.


Kilgi-Soone talu

Miks talu nimi selline oli, ei tea. Soonena seda kohta kutsuti ja see oli päris loomupärane, sest talu jõekalda põldu ulatus sügav org, leppadega kallastes, mida sooneks kutsuti. Hooned on siin ümber ehitatud ja asustatud.


Jüri talu

1922. aastal kannab paik Rähni nime ja nii teati-tunti teda ka rahvasuus. Paigas oli ka üks väike elumaja rehealusega. See on ammugi lõplikult kadunud ja inimesed läinud.


Tipu

Oli üks maatükk, millele nimi jäänud juba minevikust, kui siin oli olnud saun. Inimesed läksid ja saun lagunes. Maatükk aga jäi ja oli heinamaana kasutusel.


Saare

Siin on nüüd midagi loenduse ajal ilmselt sassi aetud. Saare talust oli eespool juttu ja siin oli vaid üks majaase. 1922. aasta loendis on tal nimeks Palmi saun ja nii tundis seda ka rahvas. Viimane elanik Tõnis Palm kadus sõja ajal ja maja kohta tähistab vaid üksik remmelgas.


Liiva talu

Ka siit on inimesed ammugi läinud ja majast järel vaid varemed.


Taku talu

Oli naaber eespool mainitud Jüri ehk Rähniga. Ka siin oli väiksevõitu rehielamu. Seitsmekümnendail põles elumaja ja leekides hukkus vanaperenaine Mari Lehtma (enne Lensmann). Alles on väike ait.

Lisaks mainitud taludele ja saunadele on olnud sajandivahetusel veel mitmeid. Mõnda veel mäletatakse, kuid paljud on kadunud mingit märki ja mälestust jätmata. Enne maaparandust olid saunade asemed siiski veel märgatavad.
Esimesed saunad külas asusid jõe ääres, kuna metsamüür on ulatunud kuni teeni. Nii on ka Soone maadel jõe ääres olnud Loigu saun. Elas seal Loigu Kustas, hiljem läks ta Ligeda külasse ja rajas Loigu talu.
Mäelt-Kaubi maades oli Musu või Naru saun, Jürist, hilisemast Kaubi peremehest oli eespool juba juttu.
Ka Mäelt-Jüri maadel oli metsa pool teed saun.
Alt-Küüra talu karjamaa nurga sees oli Moonaka saun, seal elas Jüri Sinikase isa, Velise mõisa teomees.
Alt-Jüri talu maal, Taku kohal üle tee metsa ääres oli Ruuksmanni saun, elas seal Triinu nimeline naine.
Kopli talu maadel on olnud Laulu saun.
On säilinud rahvamälestus, et Mäelt-Jüri sauna juures on ikka saadud maa-aluseid.
Need on mõned saunad, kust mälestused veel värsked elanikud meeles.
Keskküla kohta tuleb lisada veel seda, et kui paljudes külades oli vaid üks hobuviljapeksumasin, siis siin leidus neid igas suuremas majapidamises. See on tunnistajaks, et siinsetel põldudel kasvasid head viljad.

1949. aasta kevadel ühinesid Keskküla talupidajad kolhoosiks Koit. Nendega liitusid ka Ligeda küla elanikud, seal oldi ühismajandi loomiseks liiga väikesed. Esimeseks esimeheks oli Hugo Reili Jüri-Mihkli või Alt-Jüri talust. Arveametniku ameti sai Arkaadi Oidram Rähni talust. Peagi ühineti Mihkel Aitsami nimelise ühismajandiga.

Statistilisi andmeid