Statistilised andmed

Veel üle-eelmise sajandi keskpaiku mühas Valgu mõisa ääremaal, vastu Sulu karjamõisa piiriala ligi viiesaja-hektarine põlislaas. Seda on nimetatud hundi- ja karulaaneks. Huntide ulgumist ja karude möirgamist, mis kostis kaugele naaberküladesse, mäletati veel kaua.

Ainus asustatud punkt selles suures laanes oli Kärisilla metsavahi koht. Asus ta Veski küla piiril ja sinna ta kuuluski.

Kord tulnud Kaubi Aadu hommikul pimedas Kärisillale. Maja õue all üle aia minnes astunud mees selga teispool aeda magavale hundile. Too karanud mehe najale püsti, mees surunud looma kahe käega kõvasti vastu rindu ja liikunud toa poole edasi. Pererahvaga üheskoos siis loom hävitati. Loo rääkis põline Kärisilla küla elanik Kristiine Orutamm.

Aliide Tonna, kes on 73 aastat vana, teadis oma vanaisa mälestustest: "Tulnud vanaisa mööda praegust Veski ja Käriselja piirikraavi pidi hilja õhtul kodu poole (elanud ta siis Kangru küla Viilaste talus) kui Sõrve talu kohas sattunud huntide mängule. Palju neid seal koos oli, ei tea, aga tulena välkuvaid silmi olnud palju. Vanaisa hiljem rääkinud, et nii suurt hirmu pole ta elus enne ega pärast tundnud."

Üle paarikümne aastane traditsioon on külakokkutulekud. See ülesvõte pärineb aastast 2001. nagu pildilt näha, on pillimehi siin olnud üksjagu.

Siit leiad Käriselja küla 120. aastapäeva puhul välja antud voldiku (PDF-formaadis ca 500 kb)

Oli 19. sajandi viimane veerand kui parun hakkas seda metsa maha võtma. Mõisahärral oli raha vaja. Jämedam materjal müüdi, peenemast ehitati kännustikku välja mõõdetud maatükkidele rehielamud. Maatükid jagati soovijatele välja. Asukaid tuli nii oma vallast kui ka kaugemalt. Kolm või neli aastat andis parun aega kosuda, siis tuli hakata renti maksma. Selline oli uue küla algus. Nimeks jäigi metsavahikoha nimi – Kärisilla (Käriselja).

Enamik uusi talusid said oma nimedki puude järgi. Sinna, kus oli kasvanud rohkem kaski, sai Kase talu. Lepa talu maadel olevat mühisenud musta lepa mets. Sahiseva haaviku asemel sai Haava talu. Vastu Velise mõisa piiri paiknev talu nimetati Piiriks. On Põdra talu, parun lasknud siin maadel kunagi põdra. Ranna nimi antud talule sellepärast, et omanikud tulnud Pärnumaalt rannamailt.

Mõis laskis läbi küla kaevata kraavi, mis sai alguse Järvakandi piirimailt Tõrasoost. Kraav jagas küla kaheks. Elumajad olid ehitatud mõlemale poole kraavi kaldale. Kevadeti suurvee ja suuremate vihmasadude ajal ei suutnud kraav kogu vett ära juhtida ja vesi tuli üle kallaste. Polnud harvad juhud, kus Ranna ja Haava talus tuli vesi tuppa ning toas tuli käia laudadel. Ühe suure sajuga tõusnud vesi nii palju, et peremees hommikul pimedas toas sängist välja astudes olnud poolest säärest vees. See on tõsilugu Ranna talust.

Kokkutulekute traditsiooni algataja Viktor Pajula Ranna talust ja kodu-uurija Sergei Seeland Kirna küla Otsalt.

Algus polnud kerge. Kännustikust tuli vakamaa haaval hakata põldu üles harima, et perele toitu saada. Pinnas oli küll kerge, sajandite jooksul ürgmetsa all tekkinud kõdu, aluspõhjaks aga raske savi. Rukis, suveviljad ja kartul kasvavasid siin hästi, aga terasaak jäi kesisemaks mineraalmaadel kasvavast. Nisu vajas raskemat pinnast. Sageli kahjustasid kultuure hilised öökülmad. Veel jaanipäeva paiku võis näha külmast valendavat rukkipõldu.. Külast väljapääs oli vaevaline, eriti kevadel ja sügisel, Maanteest elati kaugel ja külavahetee oli väga vilets, pori ulatus rattarummuni. Seepärast püütigi suuremad käimised, näiteks veskil,  ära käia talvel ja sügisel varem, kui teed polnud veel nii põhjatud.

Aga kord siia asunud rahval oli visadust ja jonni. Elati raskusi trotsides. Nii olid meie külad kõik tekkinud, siiski oli ka siinsete asukate elu keergem varasemate põlvkondade omast. Ei olnud enam teoorjust ja ka rendi tasumiseks anti kosumiseks aega. Paljugi oli siin teisiti kui sajandeid varem.

Piiri talu

Talu maad ulatusid Velise mõisani. Asukad olid siia tulnud Lihula mailt. Vana Vilde oli koos naisega ära käinud kaugel Venemaal, Kaukaasias paremat elu otsimas. Rännuraskused sundisid aga ümber pöörama ja siia metsade keskele rajatigi uus kodu. Vanaperemees oli töökas, peale koduste tööde jätkus aega ja jaksu naabertaludeski maad raiumas käia.
Töö seisnes selles, et maakirvega raiuti pinnase kamar mätasteks. Mättad kuivasid mõne päeva mulla pool ülespoole ja siis laoti need kütisteks. Raiuja juuris alalt välja ka kännud ja kasvama jäänud puud. Kuna pere ainuke poeg suri, tuli tallu koduväiks Tõnis Abro ja see sugupõlv elab seal tänaseni.
Järglaste käes ka praegu, suvilana.


Kuuse talu

1922. aasta materjalides on mainitud Kase saunana. Kui majja perenaiseks tuli Kase talu peremehe õde Mari, sai viimane kaasavaraks ka maad. Hiljem saadi juurdelõige lähedal asuvast “Palkmetsast”, nii et lõpuks oli ligi kahekümnehektarine talu. Ehitati ka uus küün ja elumaja. Valdeki (eestistati Valdmetsaks) suguvõsa liikmeid paigas enam ei ela.


Raja talu

1922. aasta matrjalides samuti Kase saun. Ka siin saadi maad juurde ostu teel ja juurdelõigetena. Nimele kohaselt oli ühest küljest talule piiriks Velise mõis ja hiljem Ligeda küla, teisest küljest Haimre mõisa maad.
Hooned on lagunenud.

Raja talu kaheksakümnendail.

 

 

 

Kase talu

Talu algus ulatub veidi kaugemale kui enamikul küla taludest. Talu hilisemateks valdajateks on tänaseni Veedamid. Ehitati uus elumaja ja küün.
Elujõus on paik ka praegu.


Kärisilla talu

Asukohast oli eelpool juba juttu. Viimaseks metsavahiks oli siin Jüri nimeline mees. Kuna siin juba kaua aega oli elatud, mõõdeti kruntimise ajal välja üle neljakümne hektari. Mõne aja pärast läks talu müüki. Tavaks oli kohta esmalt pakkuda seni seal elanud rentnikule. Seda parun teinudki. Jüri öelnud ära, et temal pole koha ostuks raha. Mispeale parun väga imestunud, et metsavahil ei ole raha (ju oli tegu ausa mehega). Koha ostis Päärdust tulnud Hindroffi nimeline, kes oli tegelikult saunakohast pärit. Vana Jüri pidi esialgu jääma kokkuleppe kohaselt tallu elama. Ei saanud aga pererahvaga läbi ja ehitas omale Sulu tee äärde karjamaa serva väikese sauna. Talus ehitati uus laut ja küün, praeguseks lagunenud.


Laane talu

Hiljem kandis ka Kellmanni nime. See on koos Kase ja Kärisillaga üks vanem talu, eks sealt ka Laane nimi. Hilisem Kellmanni nimi seostus vist taluperemehe omaga. Viimase peremehe Ado kohta teatakse, et oli tubli põllumees ja ostis koha päriseks. Tema isa, ka Ado, olnud kõva viinamees. Kristiina Orutamm Rajalt, kes oli siin teenjaks, mäletab, et mehed kippusid ikka sageli Tahka kõrtsu poole. Ükskord jälle ilusal heinaajal läinud vanaperemees kõrtsi, ega polevat paari päeva jooksul koju tulnud. Poeg Ado läinud isale järgi ja jäänud samuti kadunuks. Siis saatnud vanaperenaine sulase meeste järgi. Ka see jäänud. Siis võtnud vanaperenaine leivakoti ja läinud kõrtsi, et ma toon teile süüa, kaua te tühja kõhuga siin olete, vanal saab juba nädal täis. Meestel olnud piinlik ja tulnud lõpuks koos perenaisega koju. Talu hooned on lagunenud. Praegu elavad samas paigas Ranna talu järeltulijad.
Nende poolt ehitatud ka kõik uued hooned.

Kärisilla saun

Rahvasuus Eiseni sauna nime all tuntud, kunagi siin elanud inimeste järgi. Viimati elasid saunas Saaverid. Maja on ammu lammutatud.

Vahetult enne küla 115. juubelit 1996. aastal püstitasid külaelanikud sama koha peale Käriselja küla tähistava võimsa kivi.

 

Laane saun

Asus Laane talu põhjapiiril. Antud oli see maa talu perenaise vennale. Sauna nimi on siin külas pandud paljudele kohtadele, aga tõelist sauna elu ja olemist ei olnud , kuna maad oli kõigil üle kümne hektari. Sulu vahtkonnast saadi veel kolme-nelja hektarisi juurdelõikeid ja nad olid tegelikult väiketalud. Nii neid 1939. aasta materjalides ka nimetati. Laane sauna vanaperemees Madisest räägitakse, et käinud ta mõisas tööl ja alati olnud leivakõrvaseks kaasas silgud ja silgu soolvesi, kuhu ta siis leiba sisse kastnud. Meest hakatigi kutsuma soolvee Madiseks ja sauna Soolvee saunaks. Poeg Ants pidas jällegi vabariigi ajal tõukulti ja Laane talu sai rahva seas jällegi uue nime, Kuldijaam. Elupaik on tühi.
Vahepeal võõraste käes suvilana kasutuses olnud elumaja sai tulekahjus 1997. aastal kannatada ja nüüdseks on elupaik jälle tühi.


Laane-Sepa

Ka see maatükk on eraldatud Laane talu maast ja jällegi sugulastele. Siin pidasid kaks põlve sepa ametit. Maja koht pole enam säilinud.


Põdra talu

Talu rajajate käest läks see ostu teel üle Vaarmannidele. Ehitati kõik uued hooned. Järglased elavad seal edasi.


Lepa talu

Talus ehitati samuti kõik uued hooned. Kolmekümnendate algul eraldati põhitalust osa maad pere teisele pojale, kes ehitas omakorda uued hooned ja rajas suure viljapuuaia. Talu nimeks oli Truubi. (Tänaseks tühi). Truubil oli traktor ja “Sampo” viljapeksugarnituur.
Vahepeal tühja olnud Lepa ostis Ranna perepoeg ja elab seal.

Lepa talu elamu

Lepa saun

Maad oli siin küll vaid sauna jaoks, aga maja polnud sugugi sauna moodi. Kui Kai Veedam Põdra talu ära müüs, ostis ta M. Jordanilt selle maja ja elas siin oma tummast tütre Annega. Praegu elavad suviti paigas võõrad.


Sarna talu

Oli küla suuruselt teine talu Sõrve järel. Mõisaaegse rehielamu asemele ehitati uus. Talu rajanud Karlssonite kolmas põlv eestistas nime Kaselaks.
Praegu alalisi elanikke pole.


Sarna saun

Hilisem nimi Saarna. Esimene maja oli siin päris sauna moodi, väike ja õlgkatusega. Hiljem aga ehitati uus ja kena elamu. Elasid seal Tõisted, kelle poeg Ado oli rätsep.
Maja kasutusel suvilana.


Haava talu

Kui enamiku küla maadest oli parun metsast lagedaks raiunud, siis Haava talu maadel oli mets alles kasvanud, kui Jakop Naaser tuli sinna omale majaaset valmis vaatama. Tema vanem tütar Ann (sündinud 1902) mäletas oma isa mälestuste järgi, et mets olnud nii suur ja tihe, et isal oli läinud enne kolm päeva raiuda, kui hakanud ülevalt valgust nägema. Siin talus kippus ka vesi kraavist tuppa tulema.
Talus elavad Naaserite järglased.

1996. aastal oli külas harukordne juhus, kus ühele pildile mahtus viis põlvkonda, Haava talu perenaine ja tema järglased.

Haava saun

Siin oli maa antud peremehe sugulastele, kes ka oli Naaser. Ka siin oli maad lõpuks üle kaheksa hektari ja koha nimeks Maaseri. Elati lõpuni vanas majas ja maaparanduse käigus maja likvideeriti.


Ranna talu

Juhan Veide on tulnud siia Tõstamaalt. Talu oli üks viimaseid küla idaosas. Oli siinne pinnaski siin teistega võrreldes viletsam ja madalam. Ka siin tuli vesi sageli salamahti tuppa. Juhani poeg Aleksander eestistas nime Pajulaks. Hooned olid siin talus kehvavõitu. Elumaja ehitas Al-dri poeg Viktor seitsmekümnendail uue.


Ranna saun

Eraldis Ranna talu maast, samuti kaugelt üle sauma mõõtude. Maja aga oli kehvavõitu. Elanikeks olid Ranna pere sugulased. Väiketalu kandis hiljem Oru talu nime. Maaparanduse käigus hoone likvideeriti.


Sõrve talu

Kirjades oli talu nimeks Sarvi. Oli küla kõige suurem talu. Sõrvel oli väike peremehe poolt meisterdatud mootoriga ringi aetav viljapeksumasin, millega peremees August Viisut ka naaberperedes käis. Tehti kaks eraldust. Ühe tüki sai peremehe sugulane Mihkel Viisut, kujunes tosina hektari suurune Viisuti väiketalu. Teine tükk müüdi Hans Tonnale, viimaks sai koha suuruseks kuus hektarit ja nimeks Tonna.
Sõrvel ehitati vaid uus küün, elumaja jäi mõisaaegne. Ei olnud midagi kasu talu suurusest. Viisutil ja Tonnal aga ehitati kõik hooned uued. Nendes elavad veel kunagiste järglased. Sõrve on aga tühi ja majad peale küüni lagunenud.
Siin oli ka väike peremehe oma meisterdatud mootoriga viljapeksumasin, millega peremees August Viisut ka naaberperedes peksmas käis.
Tänseks on ajalugu teinud kannapöörde ning tühjaks onjäänud Viisuti ja Tonna, Sõrvel järglase poolt talu taastatud, tegu on küla ettevõtlikuima taluga. Tonna hävis tulekahjus.

Sõrve sauna Tonnad

Raske oli siin algus, aga ära ei põgenenud keegi. Oli suudetud tublisti põldu üles harida ja üldiselt elati keskpäraselt. Taludes olid olemas kõik kaasaegsed maaharimis- ja koristusriistad. Talude majandamisel valitses samasugune hoiak, nagu vallas üldiselt, keegi eriti silma ei paistnud.
1949. aasta kevadel organiseeriti külas “Sulevi” kolhoos. Esimeheks valiti Põdra talu perepoeg Tõnis Vaarmann. Arveametniku tööd tegi Ado Hindrof Kärisilla talust. Kontor asus Põdral, lüpsikari Kärisilla ja Uduna talus. Viimane kuulus küll Sulu küla koosseisu, aga asus omast külast eemal ja Käriselja ääremail, nii liideti talu “Sulevi” kolhoosi külge. Hobusetallid olid Kuusel ja Lepal. Ühe aasta oldi omaette ja järgmisel kevadel liituti kolhoos “Kunglaga”.

Statistilised andmed