Velise hariduselust 1934. a välja antud vihik

Endise Läänemaa Velise vald hõlmas nelja mõisa s.o. Velise (Felcks), Valgu (Walck), Nurtu (Nurms) ja Päärdu (Kosch) maa-alad. Vald koosnes seega neljast endisest mõisavallast – kogukonnast. Igal vallal oli oma kool, seega oli Velise valla territooriumil neli kooli.

Käesolevas leiab käsitlemist Velise valla koolide ajalugu nende algusest kuni 1944 aastani. Kasutatud on arhiivimaterjale kui ka kaasaegsete mälestusi.

Velise vald jagunes kahe kihelkonna vahel. Valgu mõisa maad ja elanikud kuulusid Märjamaa ning ülejäänud kolme, Velise, Nurtu ja Päärdu mõisate maad ja rahvad Vigala kihelkonna alla.

Nagu teada, olid kõik vanimad hariduse elu avaldused seotud kirikuga. Sajandeid oli mõisnike ja kirikuõpetajate sihiks ja eesmärgiks kasvatada maarahvast sõnakuulekuse ja jumalakartlikkuse vaimus, kartmaks ja kummardamaks oma ülemaid.

Kirikuõpetajad aga nägid, et vaatamata igapühapäevastele kantslist lugemistele ja manitsustele jäid maainimesed nendele tuimaks. Saare-Lääne piiskop Johannes IV Kjevel oma visitatsiooni käikudel kogudustes leidis, et maarahvas on jäänud kõlbeliselt väga madalale tasemele.. Seda ta märkis eriti 22. sept. 1521. a. Märjamaa kirikut külastades. Ja juba 30. sept. 1521. a. pöördub piiskop Haapsalus peetud Läänemaa vasallide päeva poole nõudmisega, et mõisnikud kaasa aitaksid maarahva usulise ja kõlbelise elu parandamisele. Piiskop tegi ettepaneku, et iga mõisnik peaks pidama ühte vaest, kes lastele õpetaks issameiet, kümmet käsku, usutunnistust ja palveid. Vasallipäeval võeti siiski vastu otsus, et iga mõis hoolitsegu selle eest, et tema talupojad saaksid rohkem usulist õpetust.. Kahjuks jäid aga piiskopi nõudmised ja ettepanekud tagajärjetuks.

Läks mööda veel terve sajand kui 1645. a piiskop J. Jhering teeb kirikuõpetajatele kohuseks igal pühapäeval katekismust ette lugeda ja järgmise pühapäeval seda lauarahvalt küsida. Nõuti ka õpetaja kõrvale köstri ametisse panemist, kes pidi siis samuti kirikulistele jumalasõna lugema ja neid küsitlema. Kulub aega veel pool sajandit, enne kui siin-seal kihelkonnas sellest midagi kuulda on. Muidugi aitas siin kaasa 1692. a. Põhja-Eestis maksma pandud Rootsi kirikuseadus. Seaduses nõuti, et vaimulikud pidid valvama selle järele, et lapsed, sulased ja tüdrukud õpiksid lugemist. Köster pidi oskama lugeda, laulda ja kirjutada ja tema kohus oli neid oskusi ka maarahvale õpetada. Nii et köstriametiga oli seotud ka koolmeistri amet. Siit ongi pärit tuntud ametinimetus – kösterkoolmeister. Umbes samal ajal toimus veel üks tähtis seadusakt. Nimelt on 1690. aastast pärit Eestimaa maapäeva otsus, mis näeb ette, et igas kihelkonnas peab töötama köstrikool.

Saja seitsmekümne aasta jooksul olid mitmed piiskopid ja vaimulikud püüdnud Läänemaa talupoja vaimuelu parandada, et nad õpiksid lugema ja mõistaksid rohkem pühakirja tõdesid. Oli vastu võetud mitmeid otsuseid ja seadusi, polnud asi suurt paigalt nihkunud. Üks nõue vast oli täitunud ja nimelt, et kirikuõpetajad pidasid nüüd kirikuteenistused maarahva keeles.

Takistused kerkisid üles köstrikoolide asutamisega. Küll oli raskusi koolimaja ehitamiseks krundi ja materjali saamisega, samuti koolmeistrile palga maksmises. Kõige selle põhjuseks olid tülid vaimulike ja mõisnike vahel, kuna viimased ei tahtnud kooli küsimustes kuidagi kaasa aidata, püüdes välja antud seadusest igati mööda hiilida ja asjaga nii palju vähegi venitada kui saab, kuna nad juba siis aimasid ette oma saatust siin maal.

Mingisugune edu oli aga ajastu algusega võrreldes siiski olemas ja seda ka Vigala ja Märjamaa kihelkondades. Kiriku visitatsiooni protokollides nähtub, et Märjamaal oskasid 1699. aastal ka mõned koguduse liikmed katekismust lugeda. 1707. aastal märgitakse, et köster Johan Junkam õpetab lapsi lugema väikese tasu eest (külimit rukkeid ja koorem puid lapse pealt). Lugema olevat õpetatud juba 40 last.
Hoopis kaugemale oli aga jõutud Vigala kihelkonnas. 1687. aastal oli siin juba kool kus õppis 15 poissi. Kooli asutajaks oli kirikuõpetaja Mathäos Emken. Emken tuli Vigalasse õpetajaks 1674. a. Oli 1678. aastast alates Läänemaa praost ja 1691. aastast alates konsistooriumi assessor. Ta võttis osa piibli tõlkimise töödest. Tõlkis iseseisvalt eesti keelde Pauluse raamatu Koloosuse rahvale ja Tiitusele. Peale selle veel Johannese, Jakobuse ja Juuda raamatud. Teatakse, et ta otse meelitas lapsi kooli tulema, andes andekamatele prii ülalpidamise. M. Emken suri Vigalas 15. veebruaril 1692. aastal.

Kas Märjamaal J. Junkami juures ja Vigalas pastor M. Emkeni koolis käisid ka mõned poisid endisest Velise vallast, pole kahjuks teada. Siiski on see väheusutav, kuna seal tõenäoliselt käisid õppimas need kes elasid kirikule lähemal. Velise vald oli aga mõlemale kihelkonnale ääremaaks.

Ja veel läks mööda poolteist sajandit ja anti välja mitmeid ja mitmeid seadusi, enne kui Velise aladele hakati asutama esimesi vallakoole. kirjutati juba aasta 1839.