Õppe- ja kasvatustöö Velise 6-kl algkoolis

Nagu varem mainitud, alustas Velise 6-kl algkool tööd endise Velise vallakooli ja Velise kihelkonnakooli baasil, novembris 1918. aastal. Algul nimetati kooli Velise kõrgemaks rahvakooliks, kuid peagi nimi muudeti Velise 6-kl algkooliks.

Õpetajatel oli alguses koolis palju tööd. Senine õppematerjal oli võõrkeelne ja tuli ümber töötada, kuna eestikeelsed õpperaamatud puudusid. Puudusid ka eestikeelsed oskussõnad. Lääne Maakoolivalitsuse kirjas 22. jaanuaril 1919. on öeldud, et õpetamine koolis toimub õpetajate äranägemise järgi seni, kuni uued õpperaamatud ilmuvad. Esimeseks võõrkeeleks koolis määrati vene keel, teiseks saksa keel. Viimast hakati õpetama IV klassist alates.

Kool alustas tööd kolme õpetajaga ja lapsi oli 136. Õpilaste arv koolis aga kasvas järsult. 1920/21 õppeaastal õpib koolis juba 156 õpilast. Kool alustab tööd nelja klassikomplektiga ja nelja õpetajaga.
Õpilaste arvu järsk suurenemine tulenes sellest, et Velise kooli tulid oma haridusteed jätkama kõik ülejäänud valla kolme kooli, Päärdu-Valgu-Nurtu, lapsed kel selleks soovi või võimalusi oli, sest need koolid olid vaid neljaklassilised. Velisele tuldi V klassi ja esimesed veel IV klassi.

Velise 6-kl kooli õppetase oli endiselt küllalt kõrge. Kuna kooli juhatajaks valiti kooli hoolekogu poolt endine kauaaegne õpetaja Th. Schmidt (Saimre) siis elas õppetöö osas vana kihelkonnakooli vaim siin edasi. Seda kinnitab üks tolleaegseid õpilasi Jaan Harnak, kes praegu on 75 aastane. Ta oli Velise rahvakooli esimese lennu lõpetaja aastal 1919/20 ja meenutab:
“Õppetöö osas oli Velise kooli tase küllalt kõrge ja nõudlikkus suur. see oli kohe tunda kui me läksime teistest koolidest Velisele. Eriti nõrk oli tookord õppetase Valgu koolis, kus mina enne Velisele minekut õppisin. Läksime IV klassi, aga üksikud suutsid sinna püsima jääda. Enamik tuli peagi allapoole klassikursust kordama, kuna Velise oma neljanda klassi õpilased olid meist tükk maad ees. Mul õnnestus siiski neljandasse jääda. Velise koolis õpetati hästi. Hea oli siin õpetamine ka vene keele osas, sai küllalt hea aluse, samuti sai omajagu ka saksa keele jaoks. Tagantjärele pean Velise koolile au andma ja kooliaega seal tänuga meenutama, kus meile suudeti niipalju elule kaasa anda.”

Velise kooli hea nimi jäi püsima aastateks. Õpilaste arv aga kasvas veelgi, ulatudes kahel aastal koguni 165 õpilaseni. 1923/24 õppeaastal määrataksegi koolile viies õppejõud ja alustatakse õppetööd viie klassikomplektiga. Edasi õpilaste arv hakkab vähehaaval langema, kuna teiste valla koolide juures alustavad tööd viiendad klassid.

1930/31. õppeaastal on aga õpilaste arv niivõrd väheseks jäänud, et suletakse üks klassikomplekt. Kool jääb töötama nelja klassikomplektiga ja nelja õpetajaga. Põhjus kiireks vähenemiseks oli, et Valgu ja Päärdu koolides alustasid tööd sel õppeaasta (1930) sügisel kuuendad klassid. Kuid vaatamata sellele tulid veel mitmed õpilased õppima Velise kooli kuuendasse klassi, kuna siin oli ikkagi õppetase kõrgem ja seda oli vaja just neile, kes kavatsesid minna edasi õppima kesk- või kutsekoolidesse. Nurtu lapsed aga jätkasid siin kõik oma kooliteed, kuna seal kuuendat klassi ei avatud. Nelja klassikomplekti ja õpetajaga töötati siin kolm aastat, siis aga tuleb Velise 6-kl kooli ajaloos üks kurvem aasta.

1933/34 õppeaastal, õieti 1933. aasta sügisel sulgeb Lääne Maakoolivalitsus koolis ühe klassikomplekti, vaatamata sellele, et kooli piirkonnas elab 147 koolikohustuslikku last. Tähelepanuta jäeti ka lastevanemate palved ja kooli hoolekogu väited selles osas, et Velise koolimaja vanad ja väikesed ruumid ei ole kohased nii suurte klassikomplektide jaoks. Maakoolivalitsus jäi oma otsuse juurde. Üks õpetaja registreeriti 1933. aasta sügisel lahti ja uut ei määratud.

Sellega seoses õppetöö tingimused halvenesid koolis tunduvalt ja 15 õpilast siirdusid Velise koolist naaberkoolidesse, kus ruumid ja õppetingimused olid hoopis lahedamad. Velise 6-kl algkoolis õppis sel õppeaastal 124 õpilast. Vana koolimaja väikeste klassiruumide jaoks oli neid lapsi kolme klassi jaoks palju, laste tervis nõrgenes ja kui koolis 1934. aasta veebruaris puhkes sarlaki haigus, haigestus sellesse raskesse haigusesse üle 50% õpilastest, neist kolm surid. Paljudele jättis haigus mitmed eluaegsed vead, nagu kuulmishäired, neeruhaigused jm.

Selleni viis olukorra koolis maakonna koolijuhtide paindumatus oma otsustes, kuna ei arvestatud kohapealsete töötajate kogemusi ja ettepanekuid. Analoogiline olukord valitses kaua aastaid ka Päärdu koolis, kus samuti ei avatud kolmandat klassikomplekti vaatamata õpetajate ja lastevanemate ettepanekutele ja palvetele. Tagajärjeks oli samuti igaaastane laste massiline haigestumine. 1934. aasta raske olukord koolis sundis veelgi osa õpilasi koolist lahkuma ja minema teistesse koolidesse kus olid avaramad ruumid.

Mitu aastat oli Velisel mõeldud uuele koolimajale ja taotletud vallameeste, samuti Maakoolivalitsuse ees, uue maja ehituseks krediidi saamist, aga asjata. Vallavalitsusel käis aga võitlus Valgu koolimaja pärast, kus olukord oli veelgi kitsam kui Velisel ja kuna Valgu rahvas oli eriti aktiivne ja oma kooli tuleviku eest igal silmapilgul väljas, pidid vallamehed võitlusele alla andma ja Valgu mõisahoone koolimaja jaoks ära ostma.

Mõtlematult suur hoone ehitati ka Nurtu koolile, kus lapsi oli vaid kolmekümne ringis. Oli sellegi maja juures mängus ametialane positsioon. Nimelt oli pikemat aega Velise valla peavallavanemaks sel ajal Nurtu mehi Jüri Kamarik, kunagise õpetaja Peeter Kamariku poeg. Eks ta siis suutiski volikogus Nurtusse sellise suure koolihoone ehitamise vajalikkuse läbi suruda. Ja olgugi, et Velise kooli kaks maja olid sama vanad ja teine palju vanemgi, kui Valgus ja Nurtus, pidi Velise jääma ilma majata. Uue maja jaoks oli kohtki ammu valmis vaadatud. See kavatseti ehitada vana vallakooli hoone lähedale. Isegi puid ja põõsaid istutati uue hoone platsi ja territooriumi haljastuseks. Puud on aastate jooksul suureks kasvanud, aga uus koolimaja jäigi Velisele ehitamata.

1934/35 õppeaastal õppis Velise koolis vaid 105 õpilast, mistõttu olid ka töötingimused avaramad. Saja piiridesse jääb õpilaste arv Velise 6-kl algkoolis paljudeks aastateks, kuni 1944. aastani välja. Kuigi õpilaste arv koolis oli vähenenud ja ka õpetajaid oli vaid kolm, hoiti Velise kooli hea nimi endiselt au sees. Kui endisest Velise kihelkonnakoolist kasvas välja arvukalt tuntud ühiskonna ja avaliku elu tegelasi, siis püüd hariduse teed jätkata elas edasi ka 6-kl algkooli lõpetajate seas. Kus neil jätkus samasugust visadust ja tahtekindlust, et majanduslike raskuste kiuste, püüda ikka edasi.

1940. aastani oli Velise 6-kl algkooli lõpetanud 235 noort. Nendest ligi 36% läks keskkoolidesse edasi õppima. Kui palju neist keskhariduse omandada suutis, pole õnnestunud välja selgitada. Paljudel õnnestus lõpetada ülikool nagu, Al. Emmo, T. Looring, Al. looring, B. Saimre ja mitmed teised, kes edaspidi töötasid vastutavatel kohtadel. Al. Emmo Tallinnas keskkooli õpetajana (hiljem Pedagoogilises Instituudis), T. looring Velise metsaülemana, Al. Looring Tartu Riikliku Ülikooli õppejõuna, B. Saimre oli tuntud energeetik ja õppejõud.

Väga arvukalt on Velise 6-kl algkoolist võrsunud tuntud pedagooge nagu: Ed. Kildemaa, Ed. Rokk, Osv. Ellermaa, Th. Vahter, H. Pupart, J. Virma, A. Burmeister, Ev. Burmeister (praegune Haimre kooli direktor) ja paljud teised.

Eamus Velise 6-kl algkooli lõpetajaid siirdus praktilistele aladele. Tütarlapsed õppisid Orgita ja Kehtna kodumajanduskoolides, poisid aga enamuses Vigala põllundus- ja aianduskoolis. Ja nii leidis iga Velise kooli lõpetaja oma koha elus.

Mälestusi Velise 6-kl algkooli õpetajatest

Velise kõrgema rahvakooli, hilisema 6-kl algkooli juhatajaks valiti Velise vallavolikogu poolt endine kihelkonnakooli õpetaja Theofil Schmidt (Saimre). Tuli kihelkonnakooli õpetajaks 1907. aasta sügisel. Oli väsimatu töötaja koolipõllul. Võttis aktiivselt osa kohalikust seltsielust ja ühistegevusest. Tema teeneks tuleb pidada, et Velise kool nii õppe- ja kasvatustööga, kui ka töös lastega väljaspool klassitunde oli valla teiste koolide seas esirinnas. Kuigi ta peale 1941. aastat pidi olude sunnil elama mujal, ei unustanud ta Veliset hetkekski ja 1956. aastal sängitati Th. Saimre põrm Velise kalmistule, kõrge Nurtu jõe kaldal. Mälestus temast jääb kauaks Velise rahva hulka.

Teiseks õpetajaks valiti koduvallast pärinev Gustav Karell. Ta oli Velise kihelkonnakooli kasvandik. Oli tugev õpetaja. Tema hoole all olid algkooli I ja II klass. Need asusid endise vallakooli ruumides. Selles majas elas ka G. Karell oma perega. Seega on sajad Velise valla kodanikud oma esimesed tarkuseivad saanud õpetaja Karellilt. Ta andis tunde ka vanemates klassides ja võttis osa seltskonna tööst. Kui kauaaegne Velise koorijuht Peeter Laretei 1919. aastal Veliselt lahkus, võttis G. Karell taktikepi oma kätte. Laulukoor jätkas tema käe all ja 1926. aasta suvel võttis 25-liikmeline Velise segakoor osa Haapsalu laulupäevast. Töötas kogu oma elu Velise koolis ja lõpetas siin tervislikel põhjustel 1940. aastal.

Kolmandaks õpetajaks esimesel aastal oli veel Maria Kusmin. Ka tema oli pärit Veliselt, kus ta isa tol ajal pidas poodi. M. Kusmin oli õpetajaks lühikest aega. 1921/22 õppeaasta keskel ta abiellub ja lahkub Veliselt, siirdudes elama Pärnu linna.

 

Kuna õpilaste arv koolis oli kasvanud, määras Lääne Maakoolivalitsus Velisele neljanda õpetaja, kelleks on Lylli Uustalu. On olnud hea õppejõud, kuid lahkus peagi, olles siin vaid ühe aasta.

 

 

 

Lahkunud M. Kusmini asemele tuleb õpetajaks Eliise Hirt. Tema õpilased meenutavad oma õpetajat tänutundega. Oli tubli õppejõud. E. Hirt tuli Velisele 1921. aasta lõpul ja määrati1925. aastal Valgu algkooli õpetajaks.

L. Uustalu järel tuleb Velisele noor õpetaja Voldemar Neumann. Ta tõi kooli ainult pahandust. Levitas õpilaste hulgas omamoodi vabaduse vaimu. Asi arenes niikaugele, et poisid elasid põhimõttel: teen mida tahan, õpin kui tahan, magan mil tahan, tõusen sel ajal kui tahan jne. Me oleme ju vabad. Tulemuseks oli, et üks poiss tuli koolist välja heita ja Maakoolivalitsus oli sunnitud V. Neumanni vallandama juba õppeaasta lõpul.

Järgmise õppeaasta alul tuli Velisele tagasi preestriks siin juba varem töötanud Andrei Pärtel. Kuna teda kihelkonnakooli päevilt tunti kui teenekat ja kogemustega pedagoogi, valiti ta vallavolikogu poolt V. Neumanni asemele õpetajaks. A. Pärtel pälvis Velise rahva hulgas endiselt hea lugupidamise. Ta oli omamoodi autoriteet ka oma kolleegide hulgas. Kui A. Pärtel 1928. aastal pensionile läks, valis ümbruskonna koolide õpetajate koondis – Vigala õpetajate ühing – A. Pärteli oma auliikmeks.

 

Õpilaste arv oli koolis vahepeal veelgi kasvanud ja Lääne Maakoolivalitsuse poolt määrati Velisele veel viies õppejõud Rudolf Spuul (Selvet). Ta lõpetas 1922. aasta kevadel Läänemaa õpetajate seminari. Sündinud oli ta 15. nov 1904. aastal. Velise kool oli talle esimeseks töökohaks. Saavutas õpetajana kiiresti laste hulgas suure lugupidamise. Tema õpetajaks oleku ajal alustab tegevust Velise kooli karskusring. Ringi juhendajaks saabki R. Spuul. Tema ajal alustab ilmumist õpilasajakiri “Koidik”. Peale koolitöö osaleb ta kohalikus seltsitegevuses. R. Spuul on tagasihoidlik, väga sõbralik ja heasüdamlik. Töötab Velisel 1930. aastani, mil määratakse Valgu algkooli juhatajaks.

Vahepeal, 1929. aasta veebruaris kutsutakse R. Spuul sõjaväkke sundaega teenima. Asendama tuleb teda Gustav Anniko. Oli õpetajaks Velise vallakoolis ja rahvas tundis teda neilt päevilt kui suurt usumeest ja 1905. aasta revolutsiooni vastast. Rahval oli andmeid, et ta oli Vigala pastori v. Buschi kaudu teinud mõisnikele teatavaks mitmed kohalikud inimesed, kes nii või teisiti olid seotud 1905. aasta kohalike sündmustega ja need said raskelt kannatada. Rahvas nimetas teda mõisnike salakuulajaks ja esitas Maakoolivalitsusele palve tema ümberpaigutamiseks. Velise rahva palve rahuldati ja 1. aug 1929. aastal paigutati G. Anniko Veliselt ära.

R. Spuuli tuli aga asendama õpetaja Puri (ka Pora). Lähemad andmed tema kohta puuduvad.

 

1925. aasta sügisel valitakse E. Hirdi asemele uueks õpetajaks Härta Jürgenson. Peale abiellumist sai perekonnanimeks Nagelson. Peale perekonna nime eestistamist sai uueks perekonnanimeks Naglas. On väga tunnustatud ja lugupeetud õpetaja. Lööb agaralt kaasa Velise seltside töödes ja tegemistes. Kahjuks peab ta 1932. aasta sügisel teenistusvahekordade seaduse alusel õpetaja kohalt lahkuma.

 

1928. aastal pensionile läinud A. Pärteli asemele valitakse Eduard Gildemann (Kildemaa). Ta lõpetas Velise 6-kl algkooli 1921/22 õppeaastal. Vahepeal oli jõutud lõpetada Läänemaa Ühisgümnaasium ja taas tuldi tagasi vanasse armsaks saanud kooli õpetajaks. Ka sünnikodu polnud kaugel, ta oli pärit Paekülast. Oli väga andekas õppejõud. Tema aineteks olid matemaatika ja loodusteadus. Kuna ta ise oli suur loodusearmastaja ja vaatleja. Avastas piirkonnas mitmete haruldaste taimede levikualad. Oskas ka õpilastes kasvatada huvi ja armastust looduse vastu. Oli laste poolt armastatud ja lugupeetud õpetaja.

 

1930/31 aastal teenis Ed. Gildemann sõjaväes sundaega. Sel ajal asendas teda Melanie Spuul (Selvet), R. Spuuli abikaasa. Enne Velisele tulekut oli koolijuhatajaks Hellemäe ja Vaiste algkoolides. Oli nõudlik õpetaja ja töös järjekindel. 1931. aastal kui Ed. Gildemann sõjaväest tagasi tuli, määrati M. Spuul Valgu algkooli õpetajaks. M. Spuul oli veel Velisel õpetajaks 1940. aastal ja Velise algkooli juhatajaks 1942. aastal. Ed. Gildemann (Kildemaa) on Velisel õpetajaks 1934. aasta sügiseni, olles võitnud suure lugupidamise. Kohalikele vallaisadele ei meeldinud Ed. Gildemanni erapooletu ja vaba suhtumine tolleaja poliitilistesse vooludesse ja ta paigutati Veliselt ära Veltsa algkooli õpetajaks.

 

 

Õpetaja H. Naglase asemele tuli Velisele 1932. aasta sügisel uueks õpetajaks Leontine Neider. Töötas Velisel ühe aasta ja õpetajana eriti välja ei paistnud. Järgmise õppeaasta alguses (1933. aasta sügisel) registreeritakse õpetaja L. Neider Veliselt lahti ja uut õpetajat enam ei määrata, kuna likvideeritakse üks klassikomplekt.

 

 

 

Algavaks õppeaastaks jääb Velise kooli kolm meesõpetajat. Pole kes õpetaks tütarlastele käsitööd. Abistama tuleb endine õpetaja H. Naglas, kes elab Velisel, kuna ta abikaasa on siin konstaabliks. Ta õpetab siis sel aastal tütarlastele käsitööd. Ed. Kildemaa paigutamisega seoses tuuakse Veltsa senine õpetaja Alma Mihkelson (Maimets) Velisele. Oli kogemustega ja kauase praktikaga õpetaja. Oli laste poolt armastatud ja lugupeetud õpetaja. Oli ka lauluinimene ja juhatas ka Velise laulukoori. Töötas Velisel 1939. aasta sügiseni.

 

 

Siis tuli tema asemele Ksenia Parts. Oli siin õpetajaks kaks aastat. Abikaasa oli Velise valla abisekretäriks. Lähemad mälestused tema kohta puuduvad.

 

 

 

1940. asta sügisel tulevad lahkunud K. Partsu ja M. Selveti asemele uuteks õpetajateks, kauaaegne Silla algkooli õpetaja Linda Samet, kes on siin vaid ühe aasta ja Jaan Koni. Viimane arreteeritakse järgneval aastavahetusel ja õppeaasta lõpuni töötab kahe õpetajaga.

Saksa okupatsiooni aastatel on veel Velise koolis töötanud Hans Laagus. Kauaaegne Peru kooli õpetaja oli Velisel juhatajaks 1943-44 aastal.

Edasi on õpetajaks olnud 1942. aastast kuni 1944. kevadeni Maria Bezanitski. Oli enne lühikest aega õpetajaks Valgu algkoolis. Temaga üheaegselt oli õpetajaks ka J. Koni abikaasa Erika Koni. Ta oli samuti aastatel 1942-44.

Okupatsiooni ajal koolitöö Velise algkoolis käis, kuid mälestusi õpetajate kohta õieti pole, sest nad olid kohal lühikest aega, suutmata seetõttu enda tegevusest kuigi sügavaid jälgi jätta.

1. Theofil Schmidt (Saimre) 1919-1941
2. Gustav Karell 1919-1940
3. Maria Kusmin 1919-1912
4. Lylli Uustalu 1920-1921
5. Eliise Hirt 1921-1925
6. Voldemar Neumann 1921-1922
7. Andrei Pärtel 1922-1928
8. Rudolf Spuul (Selvet) 1923-1930
9. Gustav Anniko 1929 (mõned kuud)
10.   Puri (Porn) 1929-1930
11. Härta Jürgenson (Nagelson, ka Naglas) 1925-1932
12. Eduard Gildemann (Kildemaa) 1928-1930; 1931-1934
13. Melanie Spuul (Selvet) 1930-1931; 1940; 1942
14. Leontiine Neider 1932-1933
15. Alma Mihkelson (Maimets) 1934-1939
16. Ksenia Parts 1939-1940
17. Linda Samet 1940-1941
18. Hans Laagus 1943-1944
19. Maria Bezanintski 1942-1944 (1947)
20. Erika Koni 1942-1943

Asendajad, lühemat aega
1. Heinmann
2. Nii
3. Peitel
4. Artur Burmeister
5. Osvald Ellmann

Klassiväline ja ühiskondlik tegevus Velise 6-kl algkoolis

Peale 1905. aasta revolutsiooni sündmusi algas Velise kihelkonna koolimajas õpetaja Ant. Rõigase algatusel elav seltskondlik tegevus, kus osalejateks olid ümbruskonna noored, kuid jõudumööda lõid kaasa ka vanemad õpilased nii laulukooris kui ka näidendites. Selline tegevuse vaim kandus edasi ka 6-kl algkooli õpetajate ja õpilaste hulka.

Pidudeks ettevalmistamine – laulude õppimine, näidendi proovide tegemine jne – oli igapäevase õppetöö kõrval nii loomulik ja igapäevane, et teisiti ei kujutatud kooli elu ette.

Jaan Harnak meenutab: “Pidusid korraldasime mitu korda aastas. Suuremad olid jõulu ajal ja kevadel. Mäletan, et ühe kevadpeo ajal oli palju tegemist. Kihelkonnakooli ajast olid koolimajas peo tegemiseks kõik olemas, nagu lava kõige sinna juurde vajaminevaga. Kõik see oli õpetaja A. Rõigase ajal ehitatud, aga vallaisadel tuli järsku mõte, pidude tegemine koolimajas ära keelata ja keelasidki. Aga pidu meil sellepärast pidamata ei jäänud. Kevadel olid juba soojad ilmad. Ehitasime koolimaja õuele kiriku aia äärde laudadest lava. Pingid panime preestri maja poole õuele ja peosaal oligi valmis. Osa ettekandeid sai ette kantud “laval”, osa õuemurul. Pidu läks hästi korda. Rahvast oli palju. Vallaisad said vist aru, et nende keelamine on üks ülearune ja mõttetu tegu ja enam koolimajas tegemist ei keelanud.”

Pidude korraldamise traditsioon elas Velise 6-kl algkoolis ikka edasi. Väga ilusaks kombeks kujunes Velise koolis emadepäeva pühitsemine. Millal seda päeva siin esmakordselt peeti, ei ole teada, aga siis kui allakirjutanu Velise kooli õppima läks 1927. aastal, oli selle päeva pidamine kujunenud traditsiooniks. Emadepäeva peeti ühel maikuu esimese poole pühapäeval. Tavaliselt õitsesid sel ajal juba lumikellukesed. Igale emale kinnitasid tütarlapsed lumikellukese õie rinda. Alati oli mitmekesine eeskava. Lauldi, tantsiti, öeldi deklamatsioone.

Talvised peoõhtud olid sageli ülesehitatud väga lihtsalt. Igakord ei hakatud selleks kava ega saali ette valmistama. Lava eeskülg oli pidude vaheajal kinni pandud laudluukidega. Nende eest ära võtmine ja tagasi panemine oli tülikas. Mäletan, ükskord mängisime O. Lutsu “Kapsapead”. Omal tuli mängida Tõnise osa. Mängisime näidendi ära klassis, lava eespõrandal.

Üheks toredaks ettevõtmiseks olid Velise koolis igakevadised metsapäevad. Sel päeval õpetati viljapuid pookima, õunapuid istutama ja lõikama. Päeva teisel poolel mindi tavaliselt kuhugi loodusesse. Tavaliselt käidi koolimajast kolme kilomeetri kaugusel Alama pargis. See vana Velise mõisasakste lõbustuspark asub kauni Päärdu jõe kaldal. Praegu asub siin üle vabariigi tuntud Kilgi laagripaik. Siin metskonna töötajad tutvustasid õpilastele metsa osatähtsust looduses ja rahvamajanduses üldse. Metsa istutamine ei olnud sel ajal moes.

Kõiki neid üritusi hakati Velise kooli eeskujul korraldama ka valla teistes koolides, kuid sellist hoogu nad mujal sisse ei saanud. Ainuke mis ka mujal korda läks olid koolipeod.

1937. aasta 30. mail saab Velise koolis teoks üks uus ettevõtmine. Organiseeritakse siin valla koolide kuuendate klasside lõpetajate kokkutulek. Üritus hakkab nime kandma "lõpetajate päev". Saal oli selleks puhuks pidulikuks ehitud. Parimatele koolilõpetajatele anti valla- ja kooli hoolekogu esindajate poolt üle kingitused. Muljed olid ülimalt head ja paistis, et see kujuneb samuti traditsiooniks, kuid juba järgmisel aastal tekkisid mõningased lahkarvamised. Valgu kool näiteks leidis, et lastel on väga pikk maa käia, kuna jalgrattaid oli tollal veel vähe. Avaldati arvamust, et see päev võiks igal aastal olla ise koolis, kuid samas selgus, et Valgus ei ole selleks sobivaid ruume. Ühel aastal korraldati see päev veel Nurtu koolis. Siin omal lõpetajaid ei olnud, kuid olid head ruumid ja edasi järgnevatel aastatel ei tulnud sellest päevast enam midagi välja.

Kui Velise koolis eelmainitud tegevuse osas suudeti tõesti palju ära teha. Muidugi olid siin osal õpetajatel pikaajalised kogemused. Samuti oli õpilaspere küllalt arvukas, mis omakorda aitas sellistele üritustele kaasa, siis ühes jäi Velise koolil vajaka. See oli töö looduses. Velise koolil puudus selline kooliaed nagu see oli Päärdu koolil, kus lapsed pidevalt olid tegevuses loodusega. Velise kooli lõpetajates paistis see puudujääk ka hiljem silma, nende igapäevases elus ja toimetamistes oma kodudes. Seda puudujääki ei suutnud täita ainult loodusõpetuse tunnid ja kaasalöömised mõningates kampaaniates. Siin peaks mainima 1937. aastat, kus siis kool kodukaunistamise hoogtöö korras istutas 11. mail kahe koolimaja vahelisele maantee lõigule mõlemile poole teed pärnad. Samuti istutati puid ka uue koolimaja jaoks välja vadatud maa-alale. Ära tehti suur töö kuid nende taluperemeeste vahelesegamisel, kelle põllud ulatusid maanteeni, ei läinud need kasvama. Nähti kahju oma põllule ja tasapisi istutatud materjal hävis. Sellise põikpäisusega saadi hakkama. Koolimaja asukohaks mõeldud platsil mühavad aga suured puud. Võibolla oleks aga ka suhtumine kodudes looduse vastu olnud teistsugune kui lapsed koolist oleksid saanud kaasa suurema lugupidamise ja armastuse looduse vastu. Võibolla.

Hoopis eri peatüki Velise 6-kl algkooli ajaloos moodustab õpilasorganisatsiooni – Velise 6-kl algkooli karskusringi tegevus. Organisatsioon kutsuti ellu 8. veebruaril 1926. aastal. Karskusringi tööst võttis ka käesolevale tööle allakirjutanu mitme aasta kestel osa. Siis oli aga asutamisest paar kolm aastat möödas, seepärast olgu siinkohal mälestused Aleksander Looringult, kes vahetult oli karskusringi hälli juures.

Aleksander Looringu mälestusi Velise 6-kl algkoli karskusringi sünnist:
"Karskusest kõneldi Velise algkoolis vähemalt igaaastasel karskusnädalal, kõnelesid õpetajad ja vahest ka õpilased. Kord ühel karskuspühal andis hulk õpilasi vandetõotuse – nende seas ka mina. Ei tea, kui palju õpilasi seda tõotust pidasid, isiklikult pole proovinud peale seda suitsetada. Õlut vististi proovisin, aga viina pole tilkagi proovinud. Lugesin tol ajal “Tulev Eestit” ja “Kevadikku”, mis aitasid süvendada mu karskusvannet ja tõotasin 1. jaanuarist 1926. a iseenesele ka mitte kunagi maitsta õlut. Sama ajaga ühtub minu osavõtt noorsoo karskustööst.
1926. a jaanuaris külastas Velise algkooli tolleaegne karskusinstruktor Julius Elango, kes soovitas asutada karskusringi ja andis meile vastavad põhikirjade normaalkavandid. Asutamise koosoleku kutsusime kokku 8. veebruaril, kus võeti vastu põhikiri ja valiti juhatus. Valitud juhatus jaotas hiljem ametid: Al. Looring – esimees, Ado Pesti – aseesimees, F. Lember – laekur, liikmed Vionilla Schmidt ja Lydia Kellmann.
Asusime kohe suure innuga tööle. Korraldasime referaat- ja vaidluskoosolekuid ja alama astme karskuseksami ettevalmistamiseks alustas tööd karskusõpiring. Õpilaste rohkuse tõttu töötas ring kahes vahetuses või grupis, ühte gruppi juhatas A. Pesti, teist Al. Looring.
Otsustasime välja andma hakata ahapirografeeritud ajakirja. Juhatus valis: Al. Looring – tegevtoimetaja, Osvald Ellmann – vastutav toimetaja ja Albert Ester – sekretär. Vähe aega oli algul toimetuses ka Marta Uuesson. Juhatuse koosolekul kus oli ajakirjale nime valimine, oli oli juhatuse liikmete poolt tahvlile ülesse seatud vähemalt kümmekond nime. Juhatus otsustas nimeks võtta “Koidikul”, mis aga hooldaja R. Spuuli soovil lühendati “Koidikuks”. Ajakirja ilmus sel semestril neli numbrit, igas kuus üks number. Kevadel õiendas üle paarikümne õpilase karskuseksami. Eksamineerima sõitis jälle J. Elango, kes andis uut hoogu ja virgutust tööks. J. Elango oli väga rõõmus meie töötulemuste üle, sest see oli ühtlasi esimene karskuseksam Läänemaa algkoolides.
Kõik õpilased olid huviga asja juures, töö ei sündinud mitte noorsooliikumise, vaid liikumise põhimõttel. Referaadid, töökavad ja “Koidiku” toimetamine olid täielikult omal algatusel. Hooldaja R. Spuul ja teised õpetajad andsid vahel, kui meil omal puudus oskus, praktilisi näpunäiteid. Rohkesti aega nõudis “Koidiku” koostamine ja ahapirografeerimine, nii et õppetöö sageli hoopis unustusse jäi.”

Hilisemad mälestused on seotud oma osavõtuga karskusringi tööst. Mõne aastaga oli karskusring kasvanud elujõuliseks õpilaskoondiseks. Karskusringi eesmärgiks oli arendada õpilastes karskusmeelsust, teha lastekohast selgitusööd alkoholi ja suitsetamise kahjulikkusest. Karskustöö kõrval leidsid aga käsitlemist ka paljud muud küsimused nagu tervishoid, looduskaitse jne. Töö oli korraldatud karskusringis referaat meetodil. Igal kolmapäeval peeti peale õppetunde töökoosolekuid. Igal koosolekul esines 2-3 õpilast 15-20 minuti pikkuse referaadiga. Ettekannetele järgnesid sõnavõtud ja läbirääkimised. Vahelduseks kanti ette katkendeid kirjandusteostest.

Kõik see andis algteadmisi koosoleku juhatamises, protokollimises. Sõnavõtud ja läbirääkimised arendasid lastes eneseväljendust ja kiiret mõtlemist. Kõik see oli vajalik tulevaseks eluks. Karskusring korraldas ka mitmekesise kavaga nn huviõhtuid, kust osa võtsid ringiliikmete vanemad. Ajakirja enam nii sagedasti ei suudetud välja anda kui esimestel aastatel, kus seda ilmus 7-8 numbrit aastas. Andsime välja 3-4 numbrit ja püüdsime ajakirja muuta sisukamaks. Ajakirja sisuks oli õpilaste omalooming: proosa, luuletused, joonised, mõistatused. Ajakirja vahetati mitme teise kooliga vabariigis.

Karskusring võttis osa igaaastasest võistluskirjutamisest, millised toimusid tolleaegse Eesti Õpetajate Liidu organiseerimisel. Saavutused olid head, mida kinnitasid saadud arvukad auhinnad – raamatud. Velise algkooli karskusring oli vajalikuks oli vajalikuks eelkooliks tulevastele seltskonnategelastele. Velise eeskujul organiseeriti sellised õpilasorganisatsioonid ka Päärdus ja Valgu koolides. Töös aga ei saavutatud selliseid tulemusi.

Velise “Koidik”

Velise 6-kl algkoli karskusringi ajakirja “Koidik” esimene number ilmus 8. veebruaril 1926. aastal. Pole õnnestunud leida seda esimest numbrit. Üle poole sajandi pikkune vahemaa lahutab sellest ajast. Ühelt koltunud vihiku leheküljelt leidsin aga kirjapandult ajakirja esimese numbri sisu. Seal oli kirjutatud:
1. Noor olla on kevadet rinna sees kanda
2. Vabadus (luuletus)
3. Talv
4. Jahimees Jõõk
5. Lumesõda
6. Isik ja ühiskond
7. Talust
8. Puurilind
9. Velise vald
10. Karske ja joodik
11. Sõit reega
12. Mõtlemiseks
13. Malenurk
14. Kirjavastuseid

Ajakirja ilmumise aeg tingis tihti ka kirjutiste sisu. Oli kujunenud kindlaks tavaks, et igaks emadepäevaks pidi kindlasti ilmuma “Koidiku” erinumber. Alljärgnevalt üks luuletus 1932. aasta emadepäeva numbrist.

Emale
Täna armas emakene,
soovin õnne Sinule.
Täna olgu päevakene,
pühendund mu emale.
Oled mind Sa kasvatanud,
kasvatanud, kallistanud.
Oled palju vaeva näinud,
öidki uneta olnud.
Ela kaua, emakene,
ole toeks minule.
Jäägu sõprus, kullakene,
igavest me vahele.

“Prints” (Enamuses kõik tööd ilmusid varjunime all)

Äpardus
Ilus suvine pühapäeva hommik. Päike paistis palavasti ning kastetilgad rohul särasid nagu hõbedased pärlid ja taevas näis õrn kui sinine loor. Olin jõe ääres, kus oli ütlemata ilus. Kalakesed ujusid jõepõhjas ja vahel sulpsusid veepinnale. Lepad lõid oma rohelisi lehti nii õrnasti kokku nagu räägiksid isekeskis, aga nende kõne jäi mulle arusaamatuks. Istusin jõe äärde kivile, aeg läks igavaks ja ma jäin mõtlema mida peale hakata. Silmasin äkki jõekaldal vana seaküna. Võtsin kohe nõuks “purjetama” minna. Tõukasin küna vette ja hüppasin sisse ja sõit algas. Aerudeks võtsin omale teibad. Sõites ja oma uhkete aerudega sulistades ei märganud ma, et küna pooleldi vett täis. Ning korraga olingi vulpsti vees. Rabelesin kaua, enne kui sain veest välja. Üleni märg sammusin loomadega koju. Emalt just palju tõrelda ei saanud. Ju ma siis nii armetu näisin oma märja kleidis, et emal must kahju hakkas.

“Leilinde” IV kl
“Koidik” nr 3. 1931. a

Momente Velise koolide õpilaste elust õpilaste magamistoas-internaadis

Velise koolides on omaette osa olnud õpilaste ööbimisel ja nädalapikkusel elul koolimajas. See oli paratamatu kuna koolis käidi siin kaugelt. Sageli oli koolitee pikkus üle 10 kilomeetri. Kaugelt tuldi siia kihelkonnakooli päevil, samuti ka 6-kl algkooli ajal, kuni 1930. aastani välja. Vallakoolide ajal oli samuti kõikjal levinud laste nädalane koolis elu.

Velise vallakoolis olid lastel ööbimiseks tolle aja mõiste järgi päris korralikud ruumid. Kihelkonnakoolis oli olukord selles osas palju täbaram kuna siin ei olnud ette arvestatud sellise õpilaste arvu jaoks ruume, nagu lõpuks kokku tuli.

Peale koolimaja põhjalikku remonti ja osalist ümberehitamist paranes olukord tunduvalt. Uutes magamistubades, millised katusekorrusele ehitati, olid ühes seina laudadest lavad, kogu ruumi pikkuselt, kus siis lapsed põhukottidel külg külje kõrval magasid. Ruumid jõudsid vaevalt koolimajas olevad õpilased öösiks mahutada, sest koolimajas elas üle poolte õpilastest, näit:

Õppeaasta koolis õpilasi öösel koolimajas
1920/21 156 82
1922/23 165 91
1923/24 159 86
1924/25 144 84
1925/26 141 80

Kui palju õpilasi elas kihelkonna kooli ajal, pole täpselt teada, kuid kaasaegsete mälestuste järgi võis neid olla samapalju, kuna kodukäijaid oli siis hoopiski vähe.

Nagu kihelkonna kooli aegsed õpilase jutustavad, tuli sel ajal elada piimal-leival. Sooja toidu keetmiseks võimalusi polnud. Kuid alates 1920. aastast oli lastel võimalus keeta omale sooja toitu. Ka mõnel aastal varem, kihelkonnakooli ajal, on mõnedel aastatel, just peale koolimaja remonti seda proovitud, aga ikka on see katki jäänud. 1920. aastast peale oli aga toiduvalmistamine korraldatud selliselt, et iga päev oli köögis kaks õpilast toitu keetmas.

Tolleaegsed õpilased jutustavad, et ega see “toimkond” kerge ei olnud. “Pere” oli suur ja seetõttu tööd palju. Töö oli ka küllalt keeruline, sest ei olnud ju toiduaineid niipalju, et nendega võis ükskõik kuidas ümber käia või talitada. Kartulid keedeti koorega, kuid enne keema panekut loeti kõik mugulad üle, et igaühele oma osa jätkuks. Sama lugu oli ka lihatükkidega. Menüü oli lihtne, kartulid ja liha, vahel ka pudru ja teevesi.

Nii kestis see 1924. aastani. Siis õppeaasta algul palgati keetja. Palga keetjale maksid õpilased. Söömise jaoks muretseti suured pikad lauad, millised paigutati suurde klassi. Nendel laudadel söömine kestis pea 1940. aastani välja. Sellest ajast, kui palgati keetja, muutus ka menüü mitmekesisemaks ja lastel tuli iga kuu jaoks tuua vastav kogus toidumaterjali.

Näiteks tuli ühel õpilasel 1925/26 õppeaastal ühe kuu jaoks tuua:
5 naela liha
1 puud kartulid
6 toopi piima (rõõsk)
2 naela jahu (püüli)
2 naela kruupe
1 toop haput ehk
2 pead värskeid kapsaid
1 nael herneid
2 muna
6 naela porgandeid ehk kaali
0,5 naela kohvi või väike pakk teed
Heeringate ostmiseks ja keetja palgaks 150 marka raha ning teenijale 20 naela rukkijahu terve õppeaasta eest

Selline oli siis moona kogus ühe õpilase kohta kuus. Keetjale pidi iga õpilane maksma kuus sada marka, nii jäi siis heeringate jaoks 50 marka. Hiljem maksis keetjale palga vallavalitsus. Peale 1930. aastat vähenes Velise koolis ka internaadis olejate arv, kuna Päärdus ja Valgus avati kuuendad klassid ja Velisel jäi ainult oma ümbruskonna õpilaspere. Ka Nurtu algkoolist tuldi Velisele haridusteed jätkama. Hiljem hakati talveperioodil keetma lõunaks kogu õpilasperele sooja teed. Nii arvukalt, kui Velise koolis, teistes valla koolides õpilasi nädala viisi koolimajas ei viibinud.

Velise kooli õppereisid

Üks mille eest Velise 6-kl algkooli õpilased oma õpetajat meenutavad, on need rohked õppereisid, mida siin õpilastele korraldati. Juba 1921 aastal võeti 25 õpilasega peale koolitöö lõppu ette pikk sõit Tartu. Siin võeti osa “Noortepüha” pidustustest. Peale seda tutvuti Tartu linnaga, käidi ülikoolis. Sellest reisist osavõtjad meenutasid seda kogu eluaeg. Sõideti ju tol ajal rongiga. Autosid veel ei olnud. Lastele oli see esimeseks rongisõiduks. Ka lina polnud enne keegi saanud.

Järgmisel aastal käidi 30 õpilasega Tallinnas. Jällegi rongisõit. Tutvuti linna vaatamisväärsustega. Käidi Toompeal, Kadriorus, Pirital. Tutvuti sadamaga. Tehti ringsõit laevaga merel kuni Naissaareni välja. Ka sellest sõidust räägivad osavõtjad veel praegu.

Nii see traditsioon jätkus igal aastal. Oma koolipäevilt meenub üks reis kolmekümnendatel aastatel. Siis käisime küll juba autoga. Reis kulges üle Pärnu Lõuna-Eestisse. Tutvusime Pärnu linnaga. Käisime samuti laevaga merel. Edasi nägime esmakordselt kaunist Karksi loodust. Öö olime Karksi-Nuia koolimajas. Meie arusaama järgi oli see suur kivimaja. Ööseks panime riided koolipinkidele. Hommikul neid selga pannes selgus, et ühel poisil olid rotid teiselt kuuehõlmalt poole pealisriiet nahka pannud. Parata polnud midagi. Poiss pidi oma katkise kuuehõlmaga edasi rändama. Käisime veel Viljandis ja mujal. Peale kaugete reiside tutvuti ka lähema ümbrusega. Valgus oli tol ajal kuni 1926. aastani suur sae- ja villatööstus. Kõiki kooli õpilasi tutvustati selle tööga. Igal kevadel tutvuti Velise ümbruse ajalooliste paikadega, kunagise vasall-linnuse asukohaga, kus hiljem asus Velise mõis ja mis 1905. aastal maha põletati. Edasi vanade Velise parunite kabelitega kaunil Päärdu jõe kallastel ja mitmel pool mujal.

Kõik see omakorda aga avardas õpilaste silmaringi ja jättis kaunid mälestused Velise koolis oldud aastatest kogu eluks. Ja pole midagi kaunimat ega püsivamat kui kooliaja mälestused. Pidi ju tolleaja 6-kl algkool andma suuremale osale oma õpilastest kaasa kõik selle, mida elu rajamiseks, elu raskuste võitmiseks ja edasijõudmiseks vaja oli. Meie Velise õpilased selle oma koolist kaasa saime, sest üle poole ei pääsenud sel ajal oma haridusteed jätkama. Oma osa selles oli ka nendel õppereisidel kus esimest korda nähti “laia ilma”. Kõik kulud, mis nende reisidega seoses, kaeti pidudest saadud sissetulekutest. Seepärast oligi siis pidude korraldamine üks osa Velise kooli ja ümbruskonna noorte elust, selleks, et üks üritus teeniks teist. Peaaegu iga koolipeole järgnenud koolihoolekogu koosolekul võis protokollis lugeda tehtud otsust nagu 22. mail õpilasteõhtu sissetulek Kr. 54.60 hoolekogu otsusel ekskursiooni hääks. Õppereisid olid jällegi need ettevõtmised, mis olid omased jällegi ainult Velise koolile. Ekskursioone korraldati hiljem ka teistes koolides. Neid korraldatakse ikka ja jälle, aga sellist haaret, sellist sisu neil vaevalt saab olema, kui nendel, mida Velise kooli õppereisidel oli kahekümnendate ja kolmekümnendate aastate aegu.

Õpilaste arv Velise 6-kl algkoolis aastate lõikes

1919/20 136
1920/21 156
1921/22 165
1922/23 165
1923/24 159
1924/25 144
1925/26 141
1926/27 138
1927/28 131
1928/29 111
1929/30 103
1930/31 105
1931/32 112
1932/33 123
1933/34 124
1934/35 105
1935/36 93
1936/37 96
1937/38 103
1938/39 99