MINU ELULUGU

HEINRICH, TÕNISE POEG, OTS

Tsaariaeg
EW aeg
Okupatsioonid ja põgenemine Rootsi
Elu Rootsis
Heinrich Otsa mälestused raamatus "Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas"
Manivald Müüriepali mälestused H. Otsast

Käsikirja saatis Hans Ots Austraaliast köidetuna posti teel 1997. aastal. Käsikiri oli mõeldud Otsade suguvõsale lugemiseks ja levitamiseks. Tegelikult on seal materjali, mis huvitab ka laiemat ringi lugejaid. (Jüri Kusmin)

EESSÕNA
(HANS OTSa poolt Melbourneis 1996. a. oktoobris)

Heinrich Ots oli minu lellepoeg, s.o. minu isa, Hindreku, venna Tõnise poeg. Heinrich (Heino) oli minust 15 aastat vanem, aga kohad, milledest ta kirjutab olid mulle kõik teada ja inimesed kelledega tema koos üles kasvas olid ka mulle tuntud, ajal millal mina olin väike poiss ja nemad täiskasvanud inimesed.
Oma viimased aastad veetis Heino Stockholmi vanadekodus. Ta oli halvatud poolest kehast, aga ta sai käia ja autoga ringi sõita. Ratastoolis oli ta ainult vist viimase aasta.
Ühe sõrmega kirjutas ta masinal oma eluloo.

Pärast tema surma jäid need paberid minu õe Grete (Margarete Aamisepa) kätte ja sealt minu kätte.
Heino originaalsed kirjutised on kokku köidetud. Osa tema mälestustest olid kirjutatud mitu korda ja vahest eri vaatepunktidest. Mina olen katsunud need lehed oma parema arusaamise järgi kokku panna, nii et midagi kaduma ei läheks. Kus oli olemas ainult üks variatsioon selle olen trükkinud enam vähem nii nagu see oli.
See esimene, viimistlemata visand, nagu ta on siin esitatud, katab Heino noorpõlve, tema tegevuse Eestis ja lõpeb Rootsi jõudmisega. Tema Rootsi elu peatükk on veel tulemas.
Heino kirjutised kirjeldavad Eesti maa elu nii nagu see oli ennem 1940. aastat. Tema enda mõte oli, et võib-olla ta venna Rudolfi ja õdede Armilde ja Meta järeltulijad hakkavad kunagi huvi tundma enda esivanematest.
Üldiselt oli Heino elulugu mõeldud ühe osana OTSade sugupuu ajaloost, aga ta on kujunenud peaosaks.
Võib-olla jõuan mina veel seda edasi ajada ja siis loota, et keegi kodumaal seda tööd jätkab.

Hans Ots

MINU ISA, TÕNIS , TÕNU POEG, OTSA PÄRITOLU
ESIISAD (Lisatud Hans Otsa poolt)
1. Ümmargune kaart, Tõnu reinu poeg Ots on kaardi esimene sissekanne.
2. M. Uustalu uurimised a. 1981. Tõnust tagasi kuni Nõmme Toomaseni.
Esimene teadaolev OTSade esiisa on NÕMME TOOMAS sündinud umbes a. 1650. Tema poeg oli NÕMME JAAN sündinud ennem aastat 1700. Siis PÕRJAKA TOOMAS sündinud aastal 1719. Siis PÕRJAKA JAAN sündinud aastal 1744. Siis MATSU REIN OTZA sündinud umbes aastal 1800 ja tema järele TÕNU OTS sündinud aastal 1837 ja Matsu talu peremees.
ISA POOLT VANAISA (MATSU VANAPEREMEES TÕNU, REINU POEG, OTS) JA TEMA LAPSED
Orgita (küla) matsu talu peremeheks oli Tõnu, Reinu poeg, OTS, sündinud 1837. Abiellus a. 1865 Oti Matsi tütre Mari KADAKASega, sündinud a. 1845.
Neil oli lapsi:
1 Liisu, sündinud a. 1869. Surnud a. 1959. Abiellus a. 1908 lese Jüri, Jüri poeg KALMuga. Jüril oli eelmisest abielust poeg Jaan. Neile ehitati Matsu põllu nurgale väike majakene (Kalmu saun) elamiseks. 1909 aastal sündis neile poeg Herman (Henn, Ärni) kes abiellus 1936 aastal Alma, Jaani tütar LUNDiga, kes oli sündinud 1915 aastal Koredal (Koreda talus).
2 Kustas, sündinud a. 1871. Surnud a. 1949. Abiellus a. 1900 Mari, Peetri tütar, PAAREKiga kes oli sündinud a. 1879 ja surnud 1947. Kustas läks Untaugu tallu peremeheks.
3 TÕNIS , (minu isa) sündinud a. 1873. Surnud a. 1921. Abiellus a. 1905 Mari, Jaani tütar, ALEViga kes oli sündinud a. 1885 ja surnus a. 1959.
4 Jüri, sündinud a. 1876 ja surnud a. 1895.
5 Ants (Hans), sündinud a. 1879. Surnud a. 1938. Abiellus a. 1902 Anna, Tõnise tütar, TOOMINGASega, Puurassi talust. Anna oli sündinud a. 1884 ja surnud a. 1963. Kustas jäi Matsule peremeheks.
6 Mari, sündinud a. 1882. Surnud a. 1954 a. abiellus a. 190? Järve talu perepoja Jüri, Adami poeg, KOLKSiga. Jüri oli sündinud a. 1877 ja suri a. 1971.
7 Hindrek, sündinud a. 1887. Surnud a. 1949. Abiellus a. 1919 Juuli, Tõnise tütar, KADAKASega Vanaõue talust, kes oli sündinud 1896. Hindrek suri 1949 a. Harku vangilaagris. Juuli suri 1963 a.
Kõik Matsu poisid lõpetasid peale Orgita külakooli veel Raikküla ministeeriumi kooli.
MINU ISA, (TÕNIS, TÕNU POEG OTS)
Minu isa, Tõnis Ots, Tõnu ja Mari poeg, sündis 1873. aastal Kasti valla, hiljem Haimre vallaks nimetatud orgita Suurküla Matsu talus. Käis kaks talve Orgita külakoolis, siis käis Raikküla Ministeeriumikoolis, kus kõik teised Matsu poisid käisid. Hiljem töötas mitu aastat Tallinnas A/S A. M. Lutheri mööblivabrikus tislerina ja puutreialina. Viina ei võtnud, suitsetamist ei harrastanud. Kogus hoolega raha. 1905. aastal, olles juba 32 aastane, tuli Matsule koju ja leidis sama valla Orgita Paaduküla Koreda talust Mari, Jaani tütar Alevi, kes oli 20-aastane, omale meeldivaks elukaaslaseks. Kui palju Koreda talu oma tütrele kaasavara andis, seda ma ei tea.
Algul elati Matsul, kus mina (Heinrich OTS) sündisin 21. juunil 1906.

MINU EMA, MARI, JAANI TÜTAR ALEVI PÄRITOLU

EMA VANAISA, NURTU OJAÄÄRSE KÜLA HÄINA TALU PEREMEES, HANS ALEV
Läänemaa, Velise valla, Nurtu Ojaäärse küla Häina talu peremees. Sündinud umbes 1830. Naise nime ei tea.
EMA ISA
VANA JAAN (JAAN, HANSU POEG, ALEV), TEMA VENNAD JA ÕED JA NENDE LAPSED
Ema isa JAAN HANSU poeg ALEV sündis a. 1861 Läänemaa Velise valla Nurtu Ojaäärse küla Häina talus. Häina inimesi peeti tarkadeks ja ettevõtlikeks igal alal. Lastele püüti anda hea haridus.
JAANI VENNAD HANS, JÜRI, MIHKEL, MADIS
1. Hans jäi Häinale peremeheks.
2. Jüri läks Pärnumaale Kaelase valda. Kaelase küla Pakandi tallu koduväiks. Vend Jaani abiga ehitas ta Pakandile tuuleveski.
3. Mihkel ostis sama Kaelase valla Rogonesi külla Sõeru talu.
4. Madis (kõige noorem vend) õppis rätsepaks ja rändas Venemaale tööle. Ta oli endale eluseltsiliseks saanud ühe vene kindrali või kuberneri tütre. Eesti Vabariigi algupäevadel opteerus Moskvast tagasi kodumaale koos oma perekonnaga ja avas Tallinnas Lai tänav 2 rätsepatöö ateljee. Neil oli poeg Leo ja tütar Raija. Nad olid igal suvel perega Sepal suvitamas. Proua oli eesti keele ära õppinud ja temaga võis lihtsamat juttu ajada. Lapsed rääkisid juba puhtalt eesti keelt.

JAANI ÕED ÕDE1, TRIINU, ÕDE3
1. Esimene õde (nimi??) abiellus kasti valla Mõisamaa Reose talu peremehe August (Jaan ) Kolumbusega, kes oli kurttumm ja oli Vändra kurttummade koolis rääkima õppinud ja oli ühiskonnas tuntud heade tõuhobuste kasvatajana.
2. Teine õde (Triinu) abiellus Velise valla Palasi küla Varva talu omaniku Tõnis Miksiga.
3. Kolmas õde (nimi??) abiellus Kuuda õpetajate seminari lõpetanud Hans Osbeckiga, kes oli Kalasel kooliõpetajaks. Hiljem rentisid nad Kaelase Lehtmetsa külla Hansu talu.

JAAN ALEVI VENDADE JA ÕDEDE LAPSED
Ma ei tea kui palju Jaan ja ta vennad-õed koolis käinud olid, kuid kirjutamine oli kõigil selge ja lastele püüti anda hea haridus.
1. HÄINALE KOJU JÄÄNUD HANSU:
poeg Jaan lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja asus tööle Rakvere maksuinspektorina, kus teda tabas tuberkuloos, mis ta elu lõpetas.
Tütar Kai õppis naisterätsepaks, abiellus Päärdust pärit oleva ehitusmeistri Aadu Mõisaga. Nad ostsid Pärnu lähedale Nurme silla juurde väikese asundustalu.
tütar Maria õppis Tartu Ülikoolis, aga mida, seda ma ei tea. Tema suri tuberkuloosi enne ülikooli lõpetamist.
poeg Aadu pidi jääma Häinale peremeheks, kuid Vabadussõja ajal oli Haapsalu raadiosaatejaama ülem/raadiotelegrafist.
2. PAKANDI JÜRI:
poeg Ruudi oli pärast keskkoli lõpetamist sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina. Ta teenis Pärnu rügemendis.
3. SÕERU MIHKLI:
kasupoeg Jaan Oldekop, kas ostis omale Läänemaal Jädivere asunduses asundustalu või sai selle Vabadussõjast osavõtmise eest. Täpselt ma ei mäleta.
tütar Aada lõpetas Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi.
poeg Aadu lõpetas Pärnus keskkooli ja rohkem ma temast ei tea.
4. RÄTSEPMEISTER MADIS ALEVI:
tütar Raija: Proua Alevi unistus oli tütar Raija balletikooli panna ja koolitada tantsijannaks. Kui ma nüüd 1981. aastal kodumaal käisin, siis rääkis mu õde (Meeta), et Raija tantsijannaks õppimine olevat luhta läinud. Ta olevat söönud end liiga paksuks, 90 kilo raskuseks ja pole olnud ühtegi balletiõpetajat, kes teda oma hoole alla oleks võtnud.
poeg Leo, (Meeta jutu järgi) olevat lõpetanud Tartu Ülikooli arstina, kuid jooma hakanud, mis takistas karjääri tegemist andekusele vaatamata.
Madis oli igal suvel Sepal suvitamas oma perega. Hiljem armastas Leo suveti Nurtus Häinal käia ja olevat armastanud talu töödest osa võtta.
*1 REOSE KOLUMBUSE:
poeg August (KOLUMBUS) jätkas isa tööd, hobuste kasvatamist.
*2 VARVA TRIINU JA TÕNISE:
poeg Tõnis (MIKS) oli abielus Palasi Sinika Maiega ja oli hiljem (1925-1940) Läänemaa kõige suurem ehituste ettevõtja. Ehitas koolimaju, maanteesildasid jne. Neil oli talurahvakauplus ja saeveski Päärdus. Tõnis arreteeriti NKVD poolt 1940 ja perekond küüditati.
*3 HANSU TALU rentniku HANSU:
poeg Hans (Osbeck) oli Vabadussõjas ja sai vahvuse eest asutalu Päärdu mõisa maadest. Tema (Pärna) talu ja Sepa talu maad olid vastamisi. Hansul juhtus õnnetus kaitseliidu püssi puhastamisel, laeng oli sees olnud ja plahvatanud. Hans sai surma. Vanemad, õed ja vennad töötasid talus edasi.
poeg Jüri (keskmine) ostis väiketalu Hillaste (Sepa kõrvale) ja abiellus Kuusiku Netiga. (Hans Otsa märkus. Nendel oli tütar MEIDA).
tütar Maria abiellus Päärdus Hans Vaarmanniga, kellel oli väike talu.
tütar Triinu abiellus ehitustöölise Hans Lentsiga. Triinu oli Päärdu algkooli ruumide koristaja.
poeg, Eduard, (kõige noorem) jäi Pärnale peremeheks.

JAAN ALEV (MINU EMA ISA) OSTAB ROOGU TALU JA ABIELLUB ROOGU SAUNA TÜTRE ANNEGA
Jaan Alev oli väga tark ja nupukas mees ja ka väga ettevõtlik. Nagu vanemad Nurtu inimesed alati ütlesid: „Häina inimesed on hirmus targad”. Seda rääkis mulle ka siin Rootsis, endine Häina naabri(talu) Saaliste Alma Jams.
Jaan oli suutnud kokku hoida raha ja ostis Kasti vallas Mõisamaa Metskülas väikese Roogu talu. Arvatavasti Mõisamaa Reosel elava õe ja õemehe juhatusel. Roogule elama asunult töötas kodus, valmistas rehepeksumasinaid ja ka oreleid. Oli kunagi tööl olnud ühe orelimeistri juures. Ka lihtsamat mööblit tegi ta taluinimestele talvel.
Roogu maa peal oli Roogu saun, kus elas Mõisamaa mõisa endine jahimees oma naise ja tütrega. Jahimehe tööks või ülesandeks oli mõisa köögi varustamine jahisaadustega ja ka hundi või karu jahipidamiste korraldamine. Nüüd oli ta pensionil ja lamas poolhalvatuna voodis. Voodi kohal oli lakke kinnitatud jäme nöör või köis, mille abil ta end istukile rebis, et süüa ja tualetti minna. Abikaasa Ann (Mari??) oli kodune töötaja. Ketras ja kudus mõisale ja ka külarahvale, et toidumaterjali saada. Tütar Ann kasvas kokkuhoiu ja töökuse juures üles.
Jaan leidis Roogu saunamehe ja selle naise Anne kenas tütres (kelle nimi oli ka ANN) omale elu- ja töökaaslase. Roogu kasvas ja õitses kahe noore töötahtelise inimese hoole all.
Roogul sündisid Jaanile ja Annele kolm last:
1. tütar MARI (see oli minu ema) sündis 1885. aastal.
2. poeg JAAN sündis 1886. aastal.
3. tütar ANN 1887. aastal.

ROOGU TALU MÜÜK JA KOREDA OSTMINE
Roogu hakkas kitsaks jääma. Jälle olid Reose peremees ja perenaine need, kes juhatasid Jaan Alevile uue ja parema elu- ja töökoha. Reose peremehe vennal, Mihkel Kolumbusel, oli Kasti vallas Orgita Paadukülas 45 hektariline Koreda talu, mida nad tahtsid müüa ja Tallinna elama minna, sest poegadele ei meeldinus talu töö. Roogu Jaan müüs Roogu ja ostis Koreda. Kolumbused kolisid Tallinna, kus nad ostsid maja Väike-Liiva tänavale. Üks poegadest hakkas tegutsema rändkaupmehena ja teine poeg tegutses salapiirituse veoga ja oli hiljem üks suuremaid Kalanduse Heeringapüügi laevastiku osanikke.
Koredal sündisid Jaanile (nüüd juba Koreda Vana-Jaan) ja Annele veel kolm last:
1. tütar TRIINU
2. poeg HANS
3. poeg EEDI
Need kaks viimast surid koolipõlves leetritesse ja maeti Märjamaa surnuaiale Viilumäel. Seepärast käis ema Ann peaaegu igal pühapäeval Märjamaa kirikus.
Minu ema MARI, JAANI tütar ALEV abiellus a. 1905 orgita Matsu talu perepoja TÕNIS, TÕNU poeg OTSaga ja ostsid Päärdu Venekülasse Mõisasepa talu. Mina (Heinrich Ots) sündisin veel Matsul ja veetsin mitu aastat, kui Sepa talu hooneid ehitati, ema kodutalus Koredal.

MÄLESTUSED LAPSENA KOREDAL JA MÄLESTUSED ORGITA KÜLAST
Mina olevat väikese lapsena olnud kogu aeg Orgital, Matsul või Koredal. Matsul ma küll olin sündinud kuid seal elamise aegu ma ei mäleta, sest olin ju alles pisike. Aga Koredal elamisest mäletan kaunis palju. Sest Koredal õppisin lugema ja kirjutama ja muusikat armastama.

LUGEMA JA KIRJUTAMA ÕPPIMINE
Koredal olid pea kõik sel ajal loetavad ajalehed olemas. Ka raamatuid oli palju olemas ja seal õpetati mind lugema ja kirjutama. Ajalehtedes ilmus palju lisaväljaandeid, millised olid kokku köidetud raamatuteks. Näiteks oli ühe raamatu nimeks „Maailm ja mõnda muud, mis seal leida”, kus oli kirjeldusi palju sel ajal toimuvas Buuride sõjast. Mul on tänapäeval veel meeles üks väga tähtis ja tark ütelus, mida ütles sel ajal Inglise sõjaväes nooremleitnandina teeniv Winston Churchill: „Kui inimene sööb, siis peab ta iga suutäie vähemalt 22 korda läbi närima, enne kui alla võib neelata”. Siis olevat võimalik toidust kõike energiat kätte saada. Olen püüdnud seda alati meeles pidada. Mäletan, et lapsena tihti eksisin selle tõetera vastu. Kui mõnikord oli kiire ja söömisega kiirustasin ja kui mamma ikka riidles ja ütles, et söö korralikult, ära kugista toitu tervelt alla, siis tuli kohe meelde mis see kuulus INGLANE oli korra öelnud. Koredal istusin söögilaua ääres alati Vana Jaani kõrval ja tihti peale söömist tohtisin talle midagi ette lugeda kas mõnest raamatust või ajalehest. Palju raskem oli mul kirjutustöö tegemine. Kui mind pandi kirjutama, siis varsti leiti mind jälle lugemast ja kirjutamine oli pooleli jäänud.

MUUSIKA KOREDAL
Koredal oli isegi Karl August Hermanni muusika- ja laululehed olemas. Oreli kapis oli suur Puncheli kirikulaulude (koraalide) noodikogu, kust Jaan vabalt mängis orelil pühapäeva hommikul koraale. Ka mulle õpetati mõni lihtsam koraal orelil mängimiseks, kuid selle olen juba ammugi unustanud. Samuti viiulimängu õpetas vanaisa mulle.
Noorel Jaanil oli 12 keelega mandoliine olemas, mida ta hästi mängis. Mulle tehti selgeks, et viiul ja mandoliine on sarnased mänguriistad. Jaanil oli (ka) harilik kaherealine lõõtspill nelja lusika moodi bassiga. Selle pilliga oli ta Orgita ja Kasti külade pulmades pillimeheks ja nagu selle aja kombeks oli, seoti talle (selle eest) ilusa värvilise eesti mustriga kujutud pael, või paar eesti mustriga sõrmkindaid (kaela). Ka oli ta pillimeheks külas korraldatud töötalgute õhtutel.
Siis tuli äkki moodi uut laadi muusika tegemine. Koreda Jaan oli hea mandoliine mängija, teda saatis kitarrel Põrjaka Jaan, kes oli ka hea laulja ja mõnikord aitasid Põrjaka Taali (Natalie) ja Koreda Triinu lauluga kaasa.

KOREDA TALU, MAGISTRAALKRAAV, UUDISMAA TEGEMINE
Koreda inimesed olid kõik töökad ja ettevõtlikud ja kuna tööpere oli tugev, lõi Koreda varsti õitsele. Pärast suure magistraalkraavi kaevamist, mis viis üleliigse vee Koreda ja Huntaugu karjamaadelt ja karjakoplitest ja osaliselt Põrjaka ja Jussi maadelt, künti Koredal palju karjamaad põlluks. Kevadeti suurvee ajal tuli karjamaal olevasse suurde kraavi kalu. Mina valmistasin endale sindlinaeltest väikese ahingu ja sain sellega kätte kaunis palju hauge. Jaan, keda nimetasin „tataks” või vanaisaks, ütles, et minu kalapüügil olnud seepärast hea edu, et olin ahingu valmistanud vanakuu reedesel päeval. Jaan Alev oli usin ajalehtede ja ajakirjade lugeja. Põllumajanduse alal püüdis ta alati uuendustega kursis olla. Seepärast kraavitas ja kuivatas nii põlde kui ka karjakopleid. Siis ehitas rehealuse taha ühe katusealuse kus oli hobustega ringi veetava rehepeksumasina veovärk, nii et igasuguse ilmaga võis vilja masindada, sest hobused olid vihma eest kaitstud. Ka talvel kui masindati lina siis olid hobuse ruumis kuhu ei pääsenud ligi lumetuisud.

KOREDA NAABERTALUD, KOREDA TUULEVESKI EHITAMINE
Koreda läänepoolsed naabrid olid Huntaugu, Põrjaka, Vanaõue ja osa Matsi põlde. Ligi paari ruutkilomeetri suurune lage väli oli olemas. Jaan leidis, et Koreda lagedatel põldudel puhuvaid tuuli saab ära kasutada tuuleveski ehitamiseks. Ta oli oma venna Jürile aidanud Kaelase Pakandil tuuleveskit ehitada, mis hästi oli töötanud. Jaan valis veski asupaigaks eluhoonetest mõnisada meetrit eemal naabri Hundiaugu ja Põrjaka põldude lähedal kõrgema paiga. Ja sinna ehitas tuuleveski, kõigi peensustega. Oli võimalik tangu teha, peent saiajahu, pudrujahu ja loomulikult ka harilikku leiva ja sepiku jahu. Linnaste purustamine ja loomajahu olid lihtsamad asjad teha. Kaugemalt metsast toodi 80 cm jämedune ja 8 meetri pikkune mänd. Kaevati 3 või 4 meetri sügavune auk ja pandi see mänd sinna püsti sisse nii-öelda veski emapuuks. Auk täideti kividega ümberringi, et see mänd seisaks. Väljaspoolt müüriti (auk) kividega kuni 3 meetri kõrguseni. Kogu veski kere raamistik ehitati selle tüve peale keerlevana, sest tuule suuna muutumisel tuli kogu veskit keerata sobivasse suunda. Veski põrandast väljus üks 6-7 meetri pikkune palk, mille otsa ehitati suur ratas, mille abil pika ketiga, mille üks ots oli pandud eemal asetseva tugeva maa sisse pandud posti taha kinni. Selle ratta keeramisega rullus kett ümber ratta telje ja nii sai kogu veski oma püsttelje ümber ringi keeratud sobivasse asendisse, nii et tuul surus täie jõuga purjedele. Veski valmis kavakohaselt ja töötas hästi. Varsti oli kogu Kasti valla rahvas Koreda veskit külastamas. Kui oli tuult siis oli Koreda õu veskiliste vankreid täis. Järjekorra ootajad istusid Koreda eeskambris soojas, juttu vesteldes.

MATSI HANSU KADEDUS JA MATSI TUULEVESKI JA AURUVESKI
Sama Paaduküla naaber Matsi Hans oli kole kade mees. Kui nägi ja kuulis kuidas Koreda veski töötas ja palju veskilisi liikus hobustega, ehitas oma õuele samasuguse tuuleveski. Aga tema tuuleveski ei töötanud kuigi tihti, sest Kammi koplis ja Matsi oma koplis ja karjamaal kasvav kõrge lepamets varjas tuule juurdepääsu madalal asuva tuuleveski purjudele, samuti segas tuule juurdepääsu Vanaõue hooned ja kõrged puud (haavad) nende hoonete vahel.
Matsi Hansul raha oli. Läks Tallinna ja ostis Valli tänaval olevast Hans Sinisoffi masinate ärist väikese aurukatla ja ehitas kodus veski kõrvale väikese katlamaja. Katel osutus natuke nigelaks, kuid jahvatada võis. Nüüd hakkas Matsi peremees oma maa pealt leppi maha saagima, et katlale küttematerjali saada.

KOREDALE NAFTAMOOTORI OSTMINE JA KOREDA MOOTORVESKI
Kuid ega Koreda Jaan polnud ka just loll mees. Sügisel Tallinna Põllumeeste Seltsi näituselt, kus ta iga aasta käis koos poja, noore Jaaniga, ostis ta 10-hobujõulise naftamootori, mis oli valmistatud Riias Dvigateli vabrikus „Titani” nime all. Ja sel ajal oli just aktuaalne suurte naftaallikate leidmine Kaspia mere ääres Bakuu linna lähedal. Rootslane Nobel oli saanud oma kätte nafta turustamise. Koreda Jaanid olid vaimustatud uuest jõuallikast.
Koreda õuel oli üks suurem kuur. Mootorile eraldati eri ruum ja ülejäänud osa sisse ehitati veski. Selles veskis valmistati lihtjahu, s.o. leiva- ja loomajahu jahvatamiseks, sest püüli, sõelajahu, pudrujahu, tangude ja linnaste jahvatamiseks oli tuuleveski väga hea. Mootorveski töötas ka hästi. Töö jõudlus oli suurem kui tuuleveskil. Töötasid mõlemad veskid. Töö jaotati nii nagu olukord vajas. Matsi Hans (küll) rääkis igal pool, et Koreda mootorveskis jahvatatud jahu olevat halvem loomadele seepärast et kivide vahelt tulles olevat kuum. Aga seda juttu ei võetud kellegi poolt tõsiselt. Koreda mootorveski töötamist kuuldi kaugele mootori plahvatuse löökidest. Matsi Hans, kui oli (oma) katlale auru üles saanud, andis pika vile, mis asus katlamaja katusel, et Matsi veski nüüd töötab.

KOREDA VESKILISED JA KÜLA KÄSU VIIMINE
Tihti oli veskilisi kes eeskambris istudes jahvatuse järge ootasid, siis lasti mind mõnda ajalehe tükki ette lugeda ja tihti tasuti selle eest mõne taskust leitud kompvekiga. Kuna Vanaisa oli kohtumees ja vallavanem, siis pidin tema soovil käima Kasti vallamajas mõnda kirja ära viimas. Kui oli mõni käsk või korraldus, mida pidi külarahvale teatavaks tegema, siis läksin ja lugesin käsukirja igas talus tähtsa häälega ette ja soovisin käsukirjale peremehe või asetäitja allkirja, mida ka sain. Tuli mõnikord võidelda küla koertega. Peaaegu sain iga talu koertega varsti sõbraks. Ainult Matsile minek oli mulle vastumeelt, seal olid väga kurjad koerad. Nendega ei saanud kuidagi hakkama, kuigi hoidsin käes korraliku vitsa või kepi. Koerad haukusid niikaua kui majast tuli keegi ja koerad vaigistas. Nende koerte pärast pidin tihti otse üle Põrjaka põldude minema Pärdi juurde tee peale, kust siis kas Matsule või Järvele minna sain. Kasti vallamajja minnes läksin Paadu juurest läbi. Rehe Sepal oli pisikene koerakene, haukus küll, aga hambaid minu peale ei kasutanud. Rehe talul oli suur koer aga see oli pika keti otsas kinni. Rehel elas üks vana kirikukujude nikerdaja. Tema töid ja tegevusi oli meeldiv vaadata ja ta lubas seda sõbralikult, andes mõne töö juures ka seletust, mis kuju see on ja kellele seda tehakse.

MÄLESTUSED TEISTEST VESKITEST
Kui on juba veskitest juttu, siis märgin, et Orgita Suurküla Matsu talul (minu sünnikohal) oli olemas juba väga ammu oma tuuleveski ühe kõrgema väikese mäekese peal. See oli ainult Matsu oma talu tarbeks tarvitusel. Küla talumehed pidid oma jahvatustöid tegema kas Märjamaa veskis või Kasti-Koha Järbachi vesiveskis, kuhu oli vähemalt seitse kilomeetrit.
Millal Matsu veski ehitatud oli seda ma ei tea. Aga uute veskite ehitajad käisid sealt eeskuju võtmas. Koreda Jaan oli juba varem veskite ehitamisega tegelenud. Oli abiks ka venna Jürile Pakandi veskit ehitamas. Kõigest sellest selgub, et minu vanemate vanemad on veskite omanikud olnud ja seega mitte kehvalt ei elanud.

THERMANIUSE REHEPEKSUMASINA OSTMINE
Koreda jõukus kasvas ja järgmisel sügisel sõitsid mõlemad Jaanid Tallinna näitusele ja ostsid sealt Rootsi Thermaniuse rehepeksumasina, mis peksmise ajal otsekohe tuulas aganad ja sorteeris viljaterad kottidesse. Masin toodi koju. Veskist monteeriti (nafta)mootor välja, ehitati tugev vanker alla, et hobustega teda ühest paigast teise vedada, samuti kui rehepeksumasinatki. Viljapeksu hooajal hakkas noor Jaan selle masinaga Kasti valla taludes vilja masindama ja see töö kestis kuni jõuluni. Siis tõsteti mootor vankrilt ära ja asetati jälle veskisse oma raske aluse peale. Ja veski pandi jälle tööle. Senikaua kui viljapeks toimus ja mootor oli kasutusel ei olnud võimalik mootorveskit kasutada. Sai ainult tuuleveskit tarvitada kui tuult oli ja seda oli sügisel tihtipeale rohkem kui suvekuudel. Möldriks või jahvatajaks oli tuuleveskis alati vana peremees Jaan olnud ja oli ka nüüd. Kuidas Jaanid teenistusi jagasid seda ma ei tea. Tean vaid, et noorel jaanil oli oma rahakott ja oma raha. Ka oli tal oma hobune, millega oli varemalt ringi sõitnud ja lina ülesostjana tegutsenud. Varemalt Roogul oli lina kasvatatud ja haritud oma valmistatud masinatega. Koredal lina ei kasvatatud. Ei kasvanud Koreda maadel hästi ja ümbertöötlemine oli raske ja tolmune. Linamasinad ja ka varem iseehitatud rehepeksumasin müüdi ära. Ka olid kaks head tööjõudu juba lahkunud ja kolmas oli minemas. Mari (oli) abilelus Matsu Tõnisega. Ann oli abielus Paadu Jaaniga ja Triinu oli kihlatud Tallinnas elava Orgita Kiisa talu poja Hans Sommermanniga. Oli arvata ja loota, et noor Jaan toob varsti omale elukaaslase koju. Sellepärast vist kasvatas omale ilusa musta täkkhobuse.
Sügiseti enne rehepeksumasina toomist sõitis täkuga ringi külades ja ostis lina kokku, mida talvel viis tallinna. Vanad ootasid pikisilmi, et Jaan kosiks Paatsima talu tütre Mari, kes oli mõnikord liikumas koos Koreda noortega.

TEISED ORGITA KÜLA TALUD, TEISED KÜLALAPSED JA NENDEGA LÄBISAAMINE

REHE JA PÕRJAKA
Rehe rahvaga oli läbisaamine hea. Samuti ka Põrjaka inimestega. Põraka Jaan oli kitarre mängija ja Koreda noor Jaan oli mandoliine mängija. Nad mängisid ja laulsid kokku küla pidudel. Neil pidudel mina ei saanud kaasas olla, ainult kui just Koredal oli midagi, siis võisin näha ja kuulda kuidas tantsiti, kuidas mängiti ja lauldi. Paatsima talus, mis Rehe kõrval oli, oli mitu tüdrukut. Mäletan juhust kui Paatsima Mari laulis Koreda Jaanile üht uut Kasti peol kuuldud tantsuviisi ette, selleks, et Jaan mängiks seda lõõtspilliga. See viis on mul tänapäeval 75 aastat hiljem meeles. Kuulsin seda kord Rootsi raadios ja jäädvustasin helilindile, kuigi nimi oli teine. Selle loo nimi oli siis „Kitjanka”. Koreda noor Jaan mängis oma kaherealise lõõtspilliga millel oli neli lusika kujulist bassi Kasti valla pulmades tantsuks. Ja mandoliinega koos Põrjaka Jaaniga, kes mängis kitarret ja nad laulsid ise kaasa. Mõnikord olid kaasa laulmas Koreda Triinu ja Põrjaka Taali. Koreda tagakambris olid ka Vana-Jaani enda valmistatud orel ja viiul. Kui Palju ta viiulit mängis, seda ma ei tea. Viiul oli oreli kapis ja väikesel riiulil olid mõned noodid. Ühel noodil oli „Porilaste marss”. Noor Jaan õpetas seda marssi mulle mandoliinega mängima, samuti ka viiuliga. Kui palju ja kus koolis vana Jaan käinud oli seda ma ei tea. Käekiri oli tal hea ja ilus ja ta tundis nooti. Tal oli Tartus trükitud K. A. Hermanni noodikogud ja esimeste laulupidude pilte ja noote olemas.

PAATSIMAA KASUPOEG ADOLF KASK (PAATSIMA AADI)
Koredal olles sain tuttavaks ja heaks sõbraks Paatsimaa talu kasupoja Adolf Kaskiga. (Paatsimaa Aadiga). Oli minu vanune. Ta isa oli olnud Orgita külakooli juhataja. Orgita kooli oli ühel ööl põlema läinud ja kooliõpetaja Kask koos abikaasaga surma saanud. Lapsed päästeti. Ja neile leiti hiljem kasuvanemad. Vanim, Adolf Kask tuli Paatsimaale, kus omal olid neli tütart, kasupojaks võetud. Meie sobisime hästi üksteisega ja tõotasime jääda sõpradeks. Kuid meie teed läksid kuidagi lahku. Hulk aastaid hiljem s.o. 1929. või 1930. aastatel kohtasin teda Orgital. Ta oli sõjakooli lõpetanud mereväe lipniku või nooremleitnandi aukraadis. Hiljem ei ole enam juhust olnud teda kohata.

HUNTAUGU PERE
(Hans otsa märkus: Huntaugu peremees Kustas oli Heino isa vend)
Ükskord olin tuuleveski lähedal kui Huntaugu Ruudi oli teinepool kiviaeda oma põllul. Hakkasime üksteisega rääkima, ta kutsus mind omale, lubas mulle klaverit mängida, kuigi ma ei teadnud mis asi see klaver on. Jooksin ruttu veskisse vanaisa juurde ja küsisin kas ma võin korraks Huntaugule minna. Vanaisa lubas, läksin Ruudiga kaasa. Huntaugu perenaine pakkus värsket sepikut võiga ja tassitäie piima. Ruudi siis mängis mulle üsna mitu lugu. See oli mul esimene kord elus klaverimängu kuulata. Hiljem käisin mitmel korral Huntaugul kui kohtusime tuuleveski lähedal. Sain vanaisalt alati sinnaminekuks luba.

TEISED KÜLA LAPSED
Teiste lastega, nagu Rehe Sepa lastega, ei saanud kuidagi lähemalt tuttavaks. Ka mitte hiljem kui juba täiskasvanud olime. Tundsime küll üksteist ja tervitasime kui kohtusime, aga pikemat jutuajamist ei tekkinud. Aga Rehe Sepa tütre abiellumisel Vaimõisa Õisule oli mul juhus viia noorpaari Märjamaa kirikusse laulatusele ja tagasi.
Seevastu oli mul hea kontakt Orgita Suurküla Matsu ja Järve lastega ja ka Vanaõue lastega, sest need olid Matsule nii lähedal.
Matsul olid Elmar, Kusti, Leida ja väike Jüri. Kui meile mängimisel Jüri tülikaks muutus siis laulsime Elmari õpetuse järele kooris: „Jüri jürnas, perse kärnas, sittus särki ja viskas vastu ahjumüüri märki”. Seejärel hakkas Jüri nutma ja jooksis emale kaebama, seemoodi saime temast lahti.
Järve perenaine Mari oli minu ristiema, ta nimetas seda alati kui sinna läksin Järve lastega mängima. (Järvel olid) Ruudi või Rodion nagu ta oli ristitud ja Salme või Salomonia, teiste vähemate nimed ei jäänud mul meelde.
Vanaõue lapsed, Albert ja Olga olid umbes Matsu laste vanused ja seal oli suvitamas üks pika valgete juustega tüdruk Tallinnas, Männa Linda.

KOREDA INIMESED

KOREDA PEREMEES JAAN ALEV (VANA JAAN ) OLI KASTI VALLA KOHTUMEES JA (ABI??) VALLAVANEM
Koreda peremees jaan Alev oli üks Kasti valla tähtsamaid mehi. Et ta oli valitud Kasti valla kohtumeheks ja vallavanemaks siis oli paljudel valla elanikel Koreda veskile tulles ka muid asju toimetada kas kohtumehega või vallavanemaga. Tal oli Koreda tagakambris suur omavalmistatud pruuniks värvitud riietekapp, kus vasakpoolses osas rippusid talve üleriided ja uuem ülikond. Parempoolse kapi riiulitel olid raamatud ja mõned pudelid viina ja arstirohtudega ja mõned väikesed purgikesed apteegist toodud rohtude ja salvidega. Parempoolse kapi ukse seesmisel küljel rippus, suur vene keisri vapikulliga suure laia keti otsas, kohtuniku ametimärk. Seda vappi pidi kasutama kohtutoimingutel, ketiga kaela riputades. Kord oli mul võimalus üht kohtumõistmist Koreda eeskambris kaasa elada. Mingil põhjusel oli Kastis kusagil naiste vahel tüli tekkinud. Keegi olevat tühja juttu rääkinud teise kohta ja siis tuldi Koredale õigust otsima. Naistele anti igale tool istumiseks. Kapist toodi seaduseraamat ja seati suure söögilaua peale. Jaan võttis kapi ukse pealt selle ketiga raha või vapi, seadis selle oma rinnale, siis kuulas kõigi seletusi, kui naised püüdsid korraga rääkida siis oli Jaan nende peale tige ja käratas: „Vastake nüüd minu küsimustele!”. Lõpuks sai Jaan päris kurjaks ja tegi samas kiire otsuse. Naised mingu koju ja ärgu enam nii tühise asja pärast teda tülitama tulgu.
Seda seaduseraamatut olen mitu korda lugenud. Üks lehekülg oli eestikeelne ja teine jälle venekeelne.
Selles samas pruunis riietekapis oli veel muid raamatuid ja riiulitel väiksemaid ja suuremaid pudeleid ja klaasikesi igat sorti rohtudega, näiteks: Hoffmanni tilgad, Rebase Kakk mida leotas viina sees ja kui kõhus valu oli, siis võttis napsuklaasitäie seda viina. Seal oli koduapteek kõiksugu rohtudega inimestele ja loomadele ning kellade ja tasku uuride määrdeõlid. Tihti tulid külainimesed midagi tarvilist rohtu saama.

MÄRJAMAA KIRIKU VÖÖRMÜNDER
Oli valitud või kuidas, aga Märjamaa kiriku vöörmünder oli Vana-Jaan ka. Eriti usklik ta ei olnud, aga ta oli oma nooruses olnud ka orelite ehitaja ja oskas orelil mängida, sel ajal kasutatavas suures Puncheli noodiraamatus leiduvaid, kirikumuusika tükke. Tihti asendas ta Märjamaa kirikus orelimänguga köstrit, kui see puudus ka haiguse või mõnel muul põhjusel. Muidu käis Jaan kirikus harva, aga ta mängis Koreda tagakambris iga pühapäeva hommikul paar koraali, ise kõvasti kaasa lauldes. Orelit mängis ta hästi. Aga teisi oma perekonnaliikmeid ei sundinud ei kaasa laulma ega kirikusse minema. Oli küll kordi kui ta oma abikaasa Ann ja selle ema Mari (ANN??) kes oli juba pime, tulid ja istusid oreli lähedale ja laulsid kaasa.

KELLASSEPP TERVELE KASTI VALLALE
Peale muude ametite oli Vana-Jaan ka kellassepp tervele Kasti vallale. Mõnikord oli eeskambri sahvripoolne sein kellasid täis. Enamasti raskete pommidega ja kettidega kellad. Harilikult leidis ta parandusele toodud kella hammasrataste vahelt mõne prussaka või kilgi, mis takistas kella hammasrattaid töötamast. Takistuse kõrvaldamise järele õlitas hammasrattaid ja nende võlle või tappe ja kell seati seinale teiste hulka ja prooviti löögi mehhanisme. Harilikult seadis ta löögi ajad niiviisi, et kui esimene kell oma löögi helide rea lõpetas, siis hakkas teise kella helide rida. Oli nagu kontsert kuulata.
Paljude kellade löögiheli oli kirikukellade imitatsioon. Ka taskus kantavaid, hõbekapslitega uurisid või kellasid, puhastas ja õlitas ta. Selleks oli apteegist toodud peenem ja kallim õli mida tilgutati tuletiku otsaga siia-sinna kus arvati vaja olevat. Kui palju nende pisitöödega teeniti ei saanud ma teada.

RÄTSEPATÖÖ JA KINGSEPATÖÖ TEGIJA
Vana Jaan oli oma noorema venna Madise käest saanud paksust paberis välja lõigatud pükste lõikelehed ja juhised kuidas lõigatud riidetükkidest püksid kokku õmmelda. Õmblusmasina käsitamine oli tal selge. Oma viimased püksid õmbles ta 1925. a. Sepal. Pintsakud, vestid ja palitud laskis ta rätsepal teha. Säärsaapad tegi Vana Jaan endale alati ise, omatehtud puust liistudel.

KOREDA PEREPOEG NOOR JAAN ALEV
KINGSEPATÖÖ TEGIJA nagu isagi. Tegi mõõdu järele neidudele ballikingi ja küla noormeestele nöörsaapaid ja kingi. Valmistas ise ka liistud. Tema tehtud kingi kandis kogu Orgita noorus. Peale selle igasugused parandusetööd. Koreda eeskambris, õhtupoolse suure akna all oli kingsepa töölaud tööriistade ja materjalidega. Töölaua aluses kapis oli igat sorti naha värve, lakke, kliistreid, pigi jne. Suuremate pühade puhuks tõsteti laud kõrvale sahvrisse, kus oli selleks ruumi.
RÄTSEPA TÖÖD noor Jaan ei teinud nii palju kui ta isa. Ülikonna laskis ta rätsepal valmistada.

TÜTAR TRIINU ÕPPIS ÕMBLEMIST
Triinu oli mitu talve Velisel Burmeister Maria juures õmblustööd õppimas, eriti naiste üleriiete ja niinimetatud kostüümide õmblemist. Hiljem abiellus Orgita Suurkülas Kiisa Hans Sommermanniga ja Tallinna elama asudes töötas kodus, parandas ja tegi ümber äridest ostetud mantleid nõudlikele prouadele.

TÜTRED: ANN (NOOR ANN) JA MINU EMA MARI
Ann, oskas õmblusmasinat kasutada, oma tarbeks, nagu minu ema Mari, kes õmbles meile lastele kõik riided ja pesu. Ann abiellus naabri Paadu perepoja Jaaniga. Nad kolisid Raplasse, kus Jaan töötas Valtu mõisa vankrivabrikus.

MUUD MÄLESTUSED KOREDALT

SEPATÖÖ KOREDAL
Sepatöö, nagu vankrite ja regede rautamine, tehti oma sepipajas. Võisin olla sepipajas kaasas kui midagi tehti. Minu uudishimu ei takistatud, kui midagi mulle arusaamatu oli siis võisin küsida. Ja mulle püüti lihtsate sõnadega selgeks teha, miks ja mispärast nii tehakse.

VANAISAGA RAPLA TURUL KÄIMINE
Kevadel kui Vana-Jaan läks Rapla turule vasikat ja kanamune müüma, sain ka kaasa sõita, et näha kuidas ristiema Ann elab. Saime seal ka lõunasöögi. Anne mees, Paadu Jaan LUND, käis tööl Rapla raudteejaama lähedal Valtu vankrite vabrikus. See oli sel ajal kombeks minna kodust välja tööle. Näiteks Paadu Jaan töötas Raplas, Villem ja Hans elasid Tallinnas, Põrjaka Taali ja Juks olid Tallinnas tööl, samuti ka Matsu poisid Tõnis ja Hindrek. Samuti Kiisa Hans ja Lille sauna Jüri Kolks ja Maria Kolks. Ka Pärdi Richard Kangur töötas Tallinnas. Teeniti raha ja käidi hästi riides. Kõrgema hariduse peale ei püütud palju. Hoopis teisiti oli Nurtus kus püüti anda lastele kõrgemat haridust. Pea igast talust oli seal keegi, kes oli lõpetanud ülikooli või mõne muu kõrgema õppeasutuse ehk oli õppimas. Välise hiilguse peale ei pandud nii suurt rõhku.

VANAEMAGA RAPLA SURNUAIAL KÄIMINE
Oli vist vana komme, et Orgita inimesed käisid igal suvel teatud pühal Rapla kiriku surnuaia jumalateenistusel. Rapla oli Märjamaa naaberkihelkond ja Rapla surnuaed oli palju ilusam ja paremas korras kui Märjamaa kiriku surnuaed. Paljud käisid lihtsalt uudishimu pärast vaatamas, et siis ka Märjamaa surnuaeda ilusamaks teha. Käisin ka kord vanaemaga koos jala Rapla kiriku surnuaiapühal. Hommiku kella seitsme ajal äratati mind, pandi selga paremad riided, sõime ja vanaema võttis mõne võileiva kaasa, et pikal teekonnal natuke oodet võtta, sest Raplas pidime ristiema Anne juurde minema ja seal pidime sööki saama. Olin umbes viieaastane jõmpsikas ja ma ei mäleta et ma Raplasse jõudes, eriti väsinud oleks olnud. Surnuaia ilust ei osanud ma midagi erilist meeles pidada. Aga hiljem täiskasvanuna 1929/30 aastatel seal käies märkasin alles õieti kui palju seal ilusam oli kui Märjamaa surnuaial.
Koredalt läksime otse läbi heinamaade Kabalasse ja sealt edasi, Kuusikult läbi, Raplasse. Kogu tee pikkus Koredalt Raplasse arvestatakse 20 kilomeetrit. Vanaemal oli kaasa võetud pudeliga piima, et sooja ilmaga kõndides, joogi janu tekkides, seda kustutada. Pärast surnuaiapüha jumalateenistust läksime ristiema Anne juurde, et natuke süüa ja puhata enne kojuminekut. Koju jõudes ei olnud ma sugugi väsinud ja mul oli hea meel, et jõudsin selle tee ära käia.

VANAEMAGA MÄRJAMAA KIRIKUS KÄIMINE
Koreda perenaine Ann oli truu kirikuskäija. Alati viis mõne lille poegade haudadele ja kastis neid hoolega. Märjamaa kirikus käisin vanaemaga ka paar korda. Suvel kui Orgita nõmmes metsmaasikad valmisid, siis võttis minnes kaasa väikese korvikese, et tagasi tulles maasikaid korjata. Enne Märjamaale jõudmist peitis korvi ühte tihedasse kuusepõõsasse ära, kust selle tagasitulekul jälle käeotsa võttis, et tee lähedalt metsast ilusaid punetavaid maasikaid korvi koguda. Minust küll maasikate korvi panejat ei olnud. Oma suu oli ligemal. Aga vanaema korvis oli maasikaid viis-kuus liitrit. Kodus kuivatas neid aida räästa all valge lina peal, et talvel kasutada tee keetmiseks. Kevadel kogus jälle maasikaõisi ja kuivatas neid. Ta oli kogunud igat sorti õisi ja rohtusid tee keetmiseks haiguse vastu.

VANA JAANI ILMAENNUSTUSED
Vanaisa märkis iga päev oma Tõnissoni tähtraamatusse ilma olukorra, kust suunast (oli) tuul, kas on päikest ja talvel märkis kui sadas lund või olid puud härmas. Suvel heina ajal vaatas talve märkusi ja ennustas ette millised ilmad võivad tulla. Ja kui juhtus et tema ennustused täitusid, siis oli ka omajagu uhke selle üle. Seda päevade ülesmärkimist harrastas kuni surmani. See oli nagu püha toiming.

PÕLDPÜÜDE PÜÜDMINE
Talvekuudel oli Koreda lauda tagusel põllul palju põldpüüsid. Neid püüti palju kinni põllule kummuli seatud suure tuulamise sarjaga, mille alla pandi viljateri toiduks ja sarja ühe ääre ala seati ca. 25-30 cm pikkune pulk püsti ja selle külge pika nööri ots, mille teine ots ulatus laudataguse kuuri alla, kus keegi jälgis kui linde oli sarja alla läinud teri sööma. Pulga äratõmbamise järel langes sari alla ja kõik seal all olevad linnud jäid jahisaagiks. Mina ei mäleta kes just see õige jahimees oli, aga väga tihti sõime kogu perega linnupraadi. Me ei ole hiljem kusagil näinud nii palju põldpüüsid kui Koredal. See võis olla aastatel 1910/11. Mõnesaja meetri kaugusel karjamaal ja koplites kasvas tihe lepavõsa kus need linnukesed pesitsesid ja talvel külma lumega tulid elumajade juurde sööki otsima.

KOREDA MESIPUUD
Mida Koredal vähe oli, see oli mesi. Mesiperesid oli ainult kaks vanaaegset ümmargust puutüvest mesipuud aia kaugemas nurgas, kuhu mina ei julgenud minna, olin kord ühe mesilase poolt torgata saanud ja see oli valus.

SEPA TALU OSTMINE NII NAGU TA OLI
Tõnis loobus Matsu talust (oma) noorema venna Antsu kasuks ja ostis perekond Weilerite käest 3000 kuldrubla eest Märjamaalt paarkümmend kilomeetrit lõuna poole, see on Pärnu poole Velise valla Päärdu mõisa Venekülas Mõisasepa talu, 25,4 hektarit suur. (Sellest) seitse hektarit sooheinamaad oli alati Sepa taluks. Nii nimetasid kõik naabrid. Mõisasepa oli talu nimi ainult parunitel kirjutatud ja ametlikus kirjavahetuses. Nagu nimi ütleb, elas seal varemalt Päärdu mõisa sepp, kes ka kooliõpetaja kohuseid täitnud oli. Pisike põllulapp üksinda ei võimaldanud ju äraelamist.

SEPA TALU MAAD
Sepa talu (või koha) kogusuurus oli 25,4 hektarit. Sellest 7 hektarit sooheinamaad oli paar kilomeetrit eemal, kus kasvasid kidurad sookased ja pajupõõsad. Heina või rohu kasv oli väga vilets. Pool sellest heinamaast kannatas vee all. Vett oli raske ära juhtida. Sellesse osasse mis oli natukene kõrgemal, sinna kaevas uus peremees (isa) kraavid sisse mis juhtisid üleliigse vee selle teise madalama poole peale. Ja see kraavidega kuivendatud osa künti üles põlluks. Pealmine osa, paarkümmend sentimeetrit, oli turbamulla maa. Allpool oli sinine niinimetatud hundisavi. See ülesküntud uus maa andis väga rikkalikku saaki. Sinna ehitati 6x11 meetrit (suur) mullapõrandaga küün, heina ja põllul kasvanud vilja panipaigaks, mis alles talvel lume tulekul sai veetud koju Sepale.

SUITSUMAJA
Hooned olid Sepal väga vanad ja viletsad. Elumaja oli vähemalt 100 aastat vana, ilma korstnata. Maja eesküljel oli suur väljapoole avanev uks ja uksest vasakul väike nelja ruuduga aken 60x60 sentimeetri suuruses. Avatud uksest sisse astudes olime rehetoas. Rehetoa parempoolses seinas oli uks mis avanes ukse taga asuvasse ruumi, mida kambriks nimetati. Ukse alumine läve või pakk oli umbes 25-30 cm kõrge, nii et mina ei pääsenud sellest üle ronima. Teine uks kambrist viis maja eesküljel olevasse eeskotta. Kaks pisikest nelja ruuduga akent olid valguse saamiseks.
Rehetoa keskel vastu kambri seina oli massiivne paekividest müüritud ahi, mille üks külg soojendas ka kambrit. Ahju kütmisel tõusis tuli koos suitsuga ülespoole, läbi lahtise kerise, mis oli 15-20 sentimeetrise läbimõõduga ümaratest graniitkividest, neid soojendades. Ahju ülemine äär oli umbes 80 cm lai, nii et hiljem sai seal peal lamada ja soojendada kui külmetanud olid.
Suitsu rehetoast väljapääsuks oli välisukse kõrval seinas 20x50 sentimeetri suurune auk millele laudsiiber ette lükati, kui pärast ahju kütmist suits väljunud oli. Tihti ei küdenud ahi hästi kui ainult siiber avatud oli, siis pidi ka välisukse avama. Suits langes jahtumisel alla põranda lähedale ja välja osalt avatud ukseavast. Põranda lähedalt tuli väljast külma hapnikurikast õhku sisse ja ahjus olev küttematerjal põles palju paremini. Pärast küttematerjali põlemist ahjus suleti välisuks ja ka suitsu väljalaskmise siiber. Ahjust tõmmati roobiga söed ja tuhk ahju suudme ees olevasse koldesse.
Pärast ahju kütmist ja suitsu lahkumist, kui välisuks suletud oli siis hakkasid kütmisel kuumaks läinud kerisekivid ja ahju seinad endast välja kiirgama soojust. Et ahju suurem mass oli rehetoas ja kambripoolne ahjusein väiksem, siis pidi toa ja kambri vaheukse avama, et ka kambrisse sooja õhku rohkem saada. Aga ega Sepal suitsu sees elades mul kerge ei olnud. Kambril ja rehetoal olid muld või savi põrandad ja need ei võinud eriti soojad olla laste jaoks, kes tavaliselt armastavad põrandal mängida ja olla. Seepärast lasti mind lapsepõlves olla palju Orgital, kas Matsul või Koredal, kus olid moodsad laudpõrandaga ja korstnaga elumajad. Eriti palju sain Mamma vanemate juures Koredal olla, kus mu tädid Ann ja Triinu mu eest hoolitsesid. Nendest aegadest on mul palju ja ilusamaid mälestusi, millised on ka minu edaspidist elu mõjutanud kauemaks ajaks.

SUITSUMAJA ÜMBRUS
Väljas õue serval oli väike ait (umbes) 3x5 meetrilise põrandapinnaga. Meie, lapsed, 7-8 aastased, leidsime selle aida pööningult suured hunnikud igasuguseid kooliraamatuid, aabitsaid, lugemisraamatuid, katekismusi, piiblilugusid ja kogu Venemaa ja maailma kaarte. Oli ju sepp kooliõpetust andnud samas suitsumajas. Kaardid olid venekeelsed. Aga meie ei märganud neist midagi alal hoida. Lõhkusime ja kasutasime ahju kütmisel tule hakatuseks. Vanemad ka ei märganud meid keelata. Need oleksid kultuuriliselt väga tähtsad asjad olnud hiljem. Veilerid kes viimati Sepal elasid, need ei tundnud ei sepatööd, ega ka koolitööd. Kui neid hiljem tundsin, töötasid nad mõisa sulastena.
Kapsaaias oli palju sepapaja rauaräbu (slag) ja sütejäänuseid ja pisemaid rauatükikesi mulla sees.
Suitsumaja juures oli kolm või neli õunapuud, paar kreegi põõsast ja mõni kidur tikerberi ja punase sõstra põõsas. Ühe õunapuu õunad olid väga väikesed, aga väga maitsvad. Seda puud hoiti Sepal kaua aastaid keset põldu alles.
Kaevu nagu ei olnudki. Ühe madalama põllukraavi otsa juurde, nii umbes 50 meetrit majast eemal, oli natuke sügavam auk kaevatud, kust võeti ämbriga vett majapidamise tarbeks. Loomade jootmiseks ja pesu pesemiseks pidi (vett) poole kilomeetri kauguselt jõest hobustega tooma. Selleks oli suvel üks vanker ja talvel regi alati vee toomise nõudega varustatud.

TOIDU TEGEMINE SUITSUMAJAS
Toidu valmistamine sündis pärast ahju kütmist rehetoas ahju suudme ees, niinimetatud koldes, kus keedupada rippus konksu otsas kolde kohal. Mingit pliiti polnud koldes olevat tuha ja süte (segu) segati vahel tulehargiga, et kui ruttu toit valmis sai. Liha praadimine pannil sündis, panni otste kuuma tuha ja süte segule asetades. Sepale oli ostetud terasplekist pressitud 5-6 sentimeetri kõrguse äärega praepann. Madalama ääre kõrgusega panniga praadides oleks risk olnud vedela rasva tuha sisse valgumiseks.
Keetmiseks oli võimalus üles seada kaks pada. Suuremas 20-liitrilises keedeti sigade jaoks kartulaid ja vähemas 6-7 liitrilise pajaga keedeti omale sööki, kas suppi või pudru, nii kuidas vajadus oli.

SEPA TALU ÜLESEHITAMINE

UUS TALUÕUE, UUE ELUMAJA PLAANITSEMINE
Niisugust suitsumaja polnud Mari ega Tõnis kumbki varem näinud, sest Kasti vallas polnud ühtegi nii viletsat onni olemas. Mõisasepal oli palju metsa. Otsekohe vaadati välja uue elumaja asupaik vanast majast pool kilomeetrit põhjapoole, noore kuusemetsa servale. Esimesel sügistalvel saeti metsas, eriti uue mõeldava maja asupaigal ja lähemas ümbruses, hulk puid maha. Osa maast juuriti, et kännud hiljem ette ei jääks. Palgid viidi saeveskisse, kus need laudadeks saeti, et saada küüni või kuuri ehitamise ja tisleri töö materjali. Tõnis sai Päärdu mõisa härrastemaja uute akende ja uste tegemise töö oma kätte. Need tulid aasta jooksul valmis teha. Sepa talust ei olnud veel mingit tulu loota. Olid kaks head tugevat hobust, paar lehma ja mõni lammas ja paar seapõrsast. Kevadine külvi seeme oli saadud Koredalt. Õieti polnud põldugi kuhu külvata. Sügisel tehti uue elumaja vundament ja ahju ning korstna alus valmis, et järgmisel kevadel maja ehitusega alustada. Siit peale hakkasime isa (Tõnist) papaks nimetama, nii nagu me seda tegime terve lapsepõlve ja ema (Marit) me kutsusime lihtsalt mammaks.

ESIMENE KÜÜN UUE ÕUE PEAL MIS MAHA PÕLES KOOS PÕLLUTÖÖRIISTADEGA
Järgmisel kevadel kui uue elumaja koht oli märgitud, ehitati uue õue peale umbes 7x10 meetri suurune küün, kuhu pandi talvel ostetud uus viljalõikamise masin, hobusega veetav looreha ja vankrid, reed ja põllutööriistad, mis just otsekohe tarvitusel polnud. Selle küüni ühes otsas oli paar vihku õlgi, kus ööseti magasid kraavikaevajad, maajuurijad ja uudismaa tegijad.
Kogusummas oli neli-viis meest igapäev tööl. Kuidagi oli kellegi piibust sattunud tulesäde maha ja küün põles maha koos kõigi seesolevate põllutöömasinatega. Aastate arve ma ei mäleta, aga mäletan sündmusi. Põlesid ära, uus viljalõikusemasin ja looreha, millised veel polnud tööd saanud teha. Küün oli küll Velise valla Vastastikuses Tulekindlustus Seltsis kindlustatud, aga kas masinad ka olid kindlustatud seda ma ei tea. Uue eluhoone seinad (mis) tehti või alustati juba õige vara kevadel pääsid tule eest.

UUS KÜÜN JA UUED PÕLLUTÖÖRIISTAD
Ehitati uus küün kuid natuke väiksem kui põlenud küün oli. Osteti Pärnu Majandusühisusest uus „Deering” heinaniidu masin. Sellele ehitati vikati palgi külge platvorm mida hoiti jala pedaaliga teatud nurga all ja suure pika rehaga koguti harvad viljakõrrekesed kokku suuremaks sületäieks. Teatud suuruse juures, see tähendab lõigatud ja platvormile kogutud hunniku suuruse järele, laskis rehaga koguja jala pedaali abil selle sületäie sobival kohal platvormilt maha libiseda. Seda kasutati põllul kus vili oli väga madal ja harv.
Niidumasinale oli monteeritud selleks tööks teine istumispaik või sadul külge. Üks pidi juhtima hobuseid. Isa oli sellist abinõu näinud kusagil näitusel.

KAEVUD UUE ÕUE PEAL
Keset õue kaevati kaev, umbes kaks ja pool meetrit sügav. Vesi tuli savi seest nii kõrgele, et võis ämbriga otsekohe vett võtta. Raketeks taoti servadele ülevalt sisse kolmemeetrised punnitud põrandalauad. Umbes 75 sentimeetri kõrgune kaitse oli pealpool maapinda, et loomad ja lapsed sisse ei läheks. Vesi oli hea. Papa oli talvel ostnud plekki ja teinud vormid uue kaevu ümmarguste tsement rakete valamiseks. Talvel oli ta toonud Orgitalt mõned koormad liiva, kruusa ja tsementi koju ja vara suvel valas tsemendist ilusad ümmargused rakked, millised üksteise peale asetades ja seespoolt alt liivavälja kaevates, vajusid allapoole.
Siis aga leiti, et juba kaevatud kaev oli õuel vale koha peal, kus ta oleks jäänud liiklusele väga tülikaks. Otsustati kaevata uus kaev elumaja sissekäigu ukse lähemale, nii et köögist kaevuni oleks viis meetrit ja perenaisel vähem tööd kaevust vee tuppa toomisel. Nii nagu oli Koredal.
Uus kaev kaevati eelmisest kaevust kuus meetrit lõunapoole ja kaks meetrit ida poole üle viie meetri sügavaks. Uued betoonrakked said korrapäraselt sisse lastud. Kuid kahjuks ei tulnud uude kaevu (palju) vett. Ei trehvanud veesoont, nagu siis öeldi. Nähtavasti ei olnud veesoont sellel kohal savi sees, nii kuidas eelmisel kaevul oli, mis oli aga juba täidetud uuest kaevust väljakaevatud liiva ja saviga.
Toidu jaoks sai vett, kuid loomade jootmiseks ja pesupesemiseks pidi hobusega jõest vett tooma, mis oli küllalt tülikas toiming. Pidi olema hobune vankriga ja inimene kes nõudesse tõstis ja koju sõitis.

VAHEMÄRKUS - 1938 AASTA KARJALAUDA KAEV
1938. aastal kaevas Sepa tookordne peremees Rudolf (vend) uue kaevu karjalauda ette, et loomadele joogivett saada. Selle asukoht oli kõige esimese kaevuga võrreldes neli meetrit lääne (või õhtu) pool ja umbes kümme meetrit põhja pool. Kui kaevamisega oldi paari meetri sügavusel pidi Illaste Jüri , kes kaevas, äkki kaevust välja ronima, sest viimase labidatäie savi võtmise järel purskas tugev veejuga üles. Nad olid sunnitud ühe kavatsetava rakke 20 sentimeetri jämeduse palgi selle augu sisse suruma, et vee purskamist peatuda.
Siis oli väga kiire töö, et juba varem valmis raiutud rakked kaevu asetada. Kui lõpuks saadi rakked paigale ja see ajutiselt vett välja purskavasse auku surutud palgi jupp välja tõmmatud, täitus kaev veega kuni (peaaegu) maapinnani.
Hiljem ehitas Rudolf karjalauda katusele tuule rootori ja kasutas selle jõu vee pumpamiseks lauda laele ehitatud suurte tünnide täitmiseks, kust Sepa oli veevärgiga varustatud. Köögil oli musta vee ärajooks juba 1922. aastast. Köögis olevast mustaveekausist voolas vesi toruga rehetoa põranda alt läbi maja taha kraavi mis juhtis vee majast kaugemale. Selle kraavi kaldale oli papa kunagi istutanud põõsad millede õitest mesilased pidid rikkaliku saaki saama. Nüüd siis maja roiskvesi niisutas nende põõsaste juuri. Ka hakkas samas kraavis umbrohi tugevalt kasvama. Kuid tähtis oli, et perenaisel oli palju kergem köögis tööd teha. Kõik must nõudepesu vesi lahkus toru kaudu. Ainult puhast vett pidi tooma väljast kaevust ämbriga.

SEPA TALU PÕLDUDE ÜMBERKORRALDAMINE
Sepa vanad põllud olid kolme- ja viiekandilised. Ma ei oska tänapäevani aru saada kuidas niisuguseid põlde künti.
Juba esimesel suvel oli papa ostnud kuskilt suure tahvli nelja millimeetri paksust terasplaati ja tegi (sellest) Kuusiku sepa abiga kahehobuse veetava mulla kühvli. Kevadel kui põllud olid juba kuivad siis veeti selle kühvli ja kahe hobuse abiga kõik olemasolevate põldude kraavid mulda täis.
Maapind ei olnud tasane. Kõrgematelt kohtadelt veeti muld madalamatele kohtadele. Papa oli aegsasti ostnud põllumajanduse näituselt lihtsa maa loodimisaparaadi, milline töötas veega.
Papa joonistas koha kaardile pliiatsiga kergelt peale uute põldude jaotused (ja) ka metsast tehtavate uute põldude kavandid. Kui põllud olid looditud ja uut kraavide asukohad vaiadega äramärgitud, siis toodi Orgitalt üks AAVa nimeline vanamees Sepale kes hakkas põldudel uusi kraave kaevama. Varsti võeti Päärdust veel Kännusauna Ants talle abiks. Ka need uute kraavide mullad veeti hobuste ja kühvli abil laiali madalamatele kohtadele. Esimestel aastatel viljasaaki Sepalt küll ei saadud ehkki mõnele põllu osale külvati kas odra või kaera seemet. Leivajahu vist osteti või saadi Koredalt ja Matsult.
Nagu juba kord nimetasin, oli meil ka seitse hektarit sooheinamaad paari kilomeetri kaugusel. Sellest heinamaast oli pool juba kraavitatud, kuivatatud ja põlluks üles küntud ja isegi küün peale ehitatud, kust siis talvel toodi heinu või põhku koju tarbekorral. Sügisel käisime seal loomi söötmas üle Kurevere küla heinamaade.
Järgmisel suvel olid juba karjamaast ja metsast väljamõõdetud uute põldude tegemise maad. Kõigepealt kaevati kraavid, et vesi ära jookseks ja siis hakkas puude maha juurimine ja kändude välja kiskumine. Metsast tehti palju põldu juurde. Iga päev põletati kände ja juurikaid. Kõrbenud suitsu lõhna oli kogu Sepa ümbruskond täis. Väike osa kände laoti hunnikutesse, et hiljem küttematerjalina tarvitada.

VÕÕRAS TÖÖJÕUD
Kõigi selle töö läbiviimiseks kasutati võõrast tööjõudu kaunis tihti, küll talgute korras, küll päevilistena.
Teised ümbruskonna talud olid mõisa omad, kolmepäeva kohad, see tähendas, talu rendina pidi üks inimene kolm päeva nädalas mõisas tööl olema. Mitmel oli pere suurem, siis neilt sai inimesi palgata, nagu Sihil kus oli kolm täiskasvanud tütart kodus.
Konuvere ja Päärdu vahelise maantee ääres olid väikesed majakesed. Päärdu poolt Konuvere poole minnes vasakut kätt oli esimeseks endine Päärdu mõisa kärner Mihkel Velman, kes elatas end kingsepatööga. Tema abikaasa Anna koos tütre Aliisega olid tihti meil tööl. Mihkel oli vigase jalaga, tema palju meil tööl ei olnud. Edasi teine saun oli Kingisepa, seal elas üks vanem naine, kes vahel oli meil tööl, nagu kartuli ülesvõtmisel, linakiskumisel või suvivilja kokku panekul. Temal oli paar lammast meie karjamaal meie lammaste hulgas. Ja kolmandas, Konuvere tee ääres olevas Kavaleri saunas, elas Tõnne-nimeline mees, perenaisega kelle eesnime olen unustanud ja täiskasvanud tütre Anniga. Nemad elasid väljas juhuslikel töödel käimisest. Eriti sõnnikuveoga olid nad meil abiks koos oma hobusega. Ja viimane saun Konuvere poole oli Koskaru (kus) peremeheks oli Jaan. sealt meile abi ei kutsutud. Olin kuulnud, et see peremees olevat aidalõhkumiste ja hobusevargustega tegelenud ja niisuguseid isikuid meie koju ei kutsutud.
Paljudel juhtudel kui oli mõni väiksem tööabi vajalik, siis tuli Kuusikult keegi meile mõneks päevaks tööle. Kuusiku oli üks väiksem kolmepäevakoht, kus oli kehvem majanduslik olukord. Alatihti käidi meilt laenamas kas rukkijahu või isegi pesuseepi ja alati tasuti tööga. Kuusiku peremees oli Päärdu mõisa sepaks ja Kuusikul oli ka kodus sepapada kus meie papa oma sepatööd tegi sepa abiga. Meil omal niisugust kohta ei olnud kus rauda võis soojendada.
Kui olid talgud tehti head koduõlut, keedeti suur pajatäis riisisuppi makaronidega ja toodi mõni kilo heeringaid poest soolaseks. Sepikuleivale määriti võid peale (ja) oli kohe nii-öelda pidusöök. Meile tuldi külast alati väga suure heameelega tööle. Õhtuks oli ka pillimees olemas tantsu löömiseks.
Mitmel-mitmel aastal oli meil sulaseks mõni pillimees. Nagu Jaan Koikson, kes oli väga kuulus kolmerealise lõõtspilli omanik ja mängija. Ja mitu aastat oli meil sulaseks Haagi (Haak) Juku, kellel oli kaherealine lõõtspill.

SEPA UUS ELUMAJA
Sepa uus elumaja sai varsti elamiskõlbulikuks. Rehetuppa ehitati telliskividest ahi 2,5x2,5 meetrit. Kütmise suits ja tuli soojendas kõige pealt ahju külgseina ja põrandat, tõustes kerisekivide vahelt üles, neid kuumaks küttes ja lahkus tagakambri ja ahju vahel olevat soojamüüri kaudu korstnasse. See soemüür ahju ja tagakambri vahel soojendas hiljem tagumist kambrit. Ahju kerise kohal oli telliskividest võlvitud väikese kumerusega ahju lagi, 50-60 sentimeetrit kerisest kõrgemal. Ahju külgseinal ja ka tagumisel seinal olid 50x50 cm suurused rauduksed. Nende avamisel tuli sealt kuuma õhku rehetoa soojendamiseks. Ahju kütmine sündis köögist. Ahjul ust ees ei olnud, seepärast voolas ahju suudmest kogu aeg värsket jahedat õhku ahju sisemusse j tõusis läbi kerise kivide ülespoole, kividelt saadud sooja kaasa viies. Kambritel olid laudpõrandad. Samuti oli rehetoa põrand laudadest. Kõik põrandad olid värvitud, et neid oleks kerge puhastada ja pesta. Ainult köögi, esiku ja sahvri põrandad olid tsemendist.

UUE MAJA REHETUBA
Sügisel vilja kuivatamise ajal oli rehetoas parte peal laudaluugid kus teravili oli laotatud kuivatamiseks. Ka ahju laele laoti kiht teravilja kuivatamiseks. Kui juhtus kedagi tabama külmetushaigus, siis oli väga mõnus soojal ahjulael magada, mis alati ravis haigusest terveks. Talvekuudel elasime rohkem suures rehetoas kui kambrites. Keset rehetuba oli suur laud ja parte küljes rippus suur kupliga petroolilamp. Meie lapsed tegime oma koolitöid ja papa luges ajalehti. Mamma tõi mõnikord oma õmblusmasina lauale, kus õmbles meile uusi särke või aluspesu. Ka meie riiete parandamine sündis samal laual kui oli vaja. Kõik oli nii kodune kui oma pere koos oli.

UUE MAJA EESKAMBER
Algaastatel kasutas papa eeskambrit oma tisleritööde jaoks. Siis oli eeskambrist alati leida höövlilaaste ja nendega oli väga kerge pliidi alla tuld teha. Kevadest alates ei teinud papa enam tisleritööd, siis tulid muud tööd väljaspool maja käsile. Oli vaja teha viljaväravaid ja ka mesilastega oli palju tegemist. Kõige rohkem on Sepal mesipuid olnud 50-ne ümber.
Siis tuli aeg kus eeskamber tehti täiesti puhtaks ja tisleritöö elumajas kadus täiesti. Mamma ja tüdrukud soovisid, et ruumid oleksid tolmust puhtad. Puutööriistad viid välja kuuri alla, kus võis suvel väga hästi tööd teha.

UUS VILJAPUU AED
Sepale istutati palju õunapuid, üks pirnipuu ja mõnekümne meetri ulatuses musta ja punase sõstra põõsaid. Mustad sõstrad andsid hiljem väga head saaki.
Siis läks moodi oma aia marjadest koduveini tegemine. Osteti marjapress ja tehti igal sügisel 60 kuni 100 liitrit veini. Talgulistele meeldis alati Sepa vein. Ei olnud vajadust minna viinapoest alkoholi tooma. Sepa mamma koduõlu oli ka kõigile maitsev.

VEEL MÄLESTUSI SEPALT
Sepa elumaja ruumide jaotus paistis paljudele uute majade ehitajatele meeldivat. Seda käisid mitmed-mitmed uute (majade) ehitajad vaatamas ja eeskujuks võtmas. Mis seda maja eriti meeldivaks tegi oli see, et rehetoal oli värvitud laudpõrand. Talvel istusime õhtuti kesk tuba suure laua ümber. Mamma kas õmbles või parandas meie pesu ja riideid, meie s.o. lapsed tegime oma koolitöid, ja papa kui tal aega ja lusti oli, luges oma ajalehti. Kaua aastaid oli eeskamber papa tisleritöö ruumiks. Magasime suures rehetoas, tagumises kambris magas kooliõpetaja Madis Aitsam ja seal olid ka mamma ja papa riidekapid ja kummut ja aknaalusel laual mitmesugused toalilled. Nende eest hoolitsesid Armilde ja Meeta. Neid oli mitut sorti ja seltsi ja neid vahetati kooliõdedega. Mamma küll vahel nurises tüdrukutega: „Te toote ja istutate, aga kas te neid ka puhastate ja kastate, et nad ära ei kuiva.”
Hommikuti pidime ise enda vooditele tekid peale panema. Ka põranda pidime kas puhastama või pühkima. Tavaliselt pidi see tegema kes viimasena voodist välja tuli. Magasime harilikult niikaua kui mammal toit juba laual oli ja söögiks käsk tuli.

LAUPÄEVANE PESEMINE
Sepal oli ahju suu ees kolle, kuhu leivategemisel ahjukütmise tuhk ja söed ahjust tõmmati ja osa sütest lükati ahjuroobiga suure paja küttekoldesse, et soojendada 40-50 liitrit vett. Laupäeva õhtul kui leiba tehti ja köök hästi soe oli, siis pesime endid köögis rehealuse ukse lähedal, kus tsementpõrandal vesi jooksis madalamasse nurka ja vastava augu ja toru kaudu majast välja. Vanni Sepal ei olnud. Suuremasse pesukaussi võeti 4-6 liitrit vett ja see asetati taburetile. Muidugi palju vett kukkus maha, võeti uut vett juurde ja lõpuks valati viimane vesi, nii umbes 4-5 liitrit pähe loputamiseks. Siis kuivatati ja mindi suurde tuppa, kus puhas pesu selga pandi ja natuke rohkem riiet ümber võeti.

LAUPÄEVANE ÕHTUSÖÖK JA PÜHAPÄEVANE HOMMIKUSÖÖK
Kui kõik olid end puhtaks teinud, siis asus mamma toitu lauale seadma. Harilik laupäeva õhtune söök oli tangu- ehk kruubipudru. Suures kausis oli pudru ja selle keskele suruti lusikaga auk sisse kuhu või sisse sulama pandi.
Iga sööja võttis oma lusikaga oma poolt ääre pealt jahtunud pudru ja kastis selle korraks võisilma sisse. Piima rüüpasime tassist ehk kopsikust peale. Leiba me kunagi pudru juurde ei söönud. Meile oli juba väikestena olles öeldud, et pudru juurde leiba ei sööda, siis pannakse vangi. Vangidele antakse süüa ainult leiba ja vett. Ja olime ka juba harjunud, nii et leib nagu ei passinudki pudru juurde. Harilikult oli putru nii palju, et pool jäi järele pühapäeva hommikusöögiks. Hommikuks keedeti piima ja siis pandi igale sööjale taldrik ette. Sinna tõstis siis iga sööja omale vajaliku osa külma pudru ja valas kannust kuuma või peaaegu keeva piima peale. Ka leib või sepik oli laual koos võiga. Meil püüti kasvatada kommet, et kes söömisega söögi ajal viimaseks jääb, see peab koristama nõud laualt ja taldrikud pesema, kuid seda kommet ei suutnud me kunagi selgeks õppida. Samuti oli nõue, et kes hommikul viimasena voodist väljub, see paneb teki korralikult voodile peale. Selle kombe saime selgeks, aga põranda pühkimine ei saanud meil Rutsiga selgeks. Põranda pühkisid ikka kas mamma või tüdrukud. Voodi korda seadmine oli eriti vajalik sõjaväe teenistuses.

PÜHAPÄEVANE LÕUNASÖÖK
Et laupäeva ja pühapäeva hommikusöögist juttu oli, siis edasi veel. Pühapäeva lõunaks keedeti hapukapsasuppi sealihaga. See toit meeldis meile kõigile, eriti papa pidas hapukapsasuppi õigeks pühapäeva toiduks.
Suppi keedeti 10-15 liitrit. Olenes palju ka sellest, millised järgmised tööpäevad tulemas olid ja millised tööd ette tulid. Aega oli mõnikord vähe, siis arvestati, et on väga lihtne soojendada hapukapsasuppi, mida pühapäeval järele jäi. Tegelikult on soojendatud hapukapsasupp palju parem kui värskelt keedetu. Eriti hea on rasvane või pekine sealiha, kapsa hapu on rasva võime ära võtnud. Väga suurepärane võileivale peale panemiseks.

RÄTSEP HAAK
Sepal heaks tuttavaks oli rätsep Haak, kelle poeg Oskar oli umbes minuvanune. Me tellisime kahepeale ajakirja Ronk, mis oli noortele mõeldud ja sisaldas ristsõnu, lühijutte, karikatuure ja mitmesuguste mängude kirjeldusi.
Kui olid (minu onutütre) Huntaugu Marta ja Preema pulmad, siis oli meie papa kaubelnud pulma pillimeheks Päärdust Nurga Aadu ja rätsep Haaki trummilööjaks. Tal oli selleks eriline and. Kahjuks suri ta poeg noorelt tiisikusse. See Haagi saun oli juba kadunud kui Sepa ümber kujundatud sai. Asus Sepalt umbes kilomeeter Kurevere poole minna.

JÕEKÕRTSU TEE
Kui juba Sepast juttu oli, siis nimetan ka seda, kuidas tekkis tee mis algas Jõekõrtsu juurest ja läks läbi Siima, Sepa ja Kolgi maade Kurevere poole.
Selle tee algatajaks oli meie papa, Sepa peremees Tõnis Ots. Sellega oli palju tüli ja pahandust, eriti korrashoiuga. Valla poolt anti käsk, et tuleb kruusa ja kive jõest tuua, aga seda keegi ei teinud. Ainult labidaga siluti just enne ülevaatust natuke. Kui tuli hoog vihma siis ei saanud autoga enam läbi.
Nüüd 1980. aastal kui olin seal, oli selle tee asemel korralik maantee autode jaoks. Meeta teadis rääkida, et minevat Araste külast läbi Vati silla juurde Kivi-Vigala ja Vana-Vigala vahelisel teel. Ja kask mis istutati noore puuna Sepa õue poole pöörduva tee ristile oli väga suureks kasvanud.

VAHEMÄRKUS - REHEPEKSUMASINA JA TITAN NAFTAMOOTORI OSTMINE
Sepale osteti rehepeksumasin Thermanius ja naftamootor Titan, samasugused kui Koredal olid. See oli vist 1918. a suvel, esimese saksa okupatsiooni ajal. Need osteti Kullamaa kihelkonnast. Mootor oli natuke uuem tüüp kui Koreda mootor. Ja sel mootoril oli vabriku valmistatud raudratastega vanker all. Paar aastat masindati Sepa ja kogu Päärdu Veneküla viljad selle masinaga. Selle mootori jaoks ehitas papa veskiruumi vastava koha.

PÄÄRDU RÄÄSKÜLA NELJAKLASSILINE ALGKOOL (1913. A)
Olin juba seitsmeaastane kui mind viidi 1913. aastal Rääskülas asuvasse Päärdu neljaklassilisse algkooli. Sinna oli seitse kilomeetrit, nii et pidin kogu nädala seal elama. Lugemine oli mul selge juba viieaastaselt, samuti ka kirjutamine niipalju, et oskasin kirjutatud kirju lugeda. Ilusat käekirja ma ei osanud kirjutada. Kuigi vanaisa tegi mulle tahvlile ette ilusad tähed, ei osanud ma neid ilusasti järele joonistada. Mind hirmutati, et kui kooli lähen ja ei oska ilusasti kirjutada, siis pannakse nurka põlvili seisma ja herneid põlvede alla, või kui on kuri kooliõpetaja kes võib ka jämedat soola põlvede alla panna. See olevat suur häbi kui peab nurgas olema. Kõik need hirmutused ära kuuldud ja pidin kooli minema, tundsin küll natuke hirmu. Aga hiljem kui juba koolis olin ja meile anti kätte „heftid” nagu sel ajal vihikuid nimetati. Neil oli juba trükitud jooned peal, nende vihikute sisse oli palju kergem ilusaid tähti joonistada. Harilikult joonistas õpetaja iga rea otsa ilusa tähe valmis, ja siis pidin sama rea peale kirjutama samasuguseid tähti niipalju kui mahtus.

KOOLIMAJA
Koolimaja oli suhteliselt uus ehitus, vist kümme aastat vana. Väljaspoolt oli maja laudadega vooderdatud ja kollaseks värvitud. Õpetaja ruumid olid tapeetidega kaetud, teise ruumid olid tahutud palkseintega, tapeete ei olnud. Ka kooliteenija ruumil puudusid tapeedid.
Laste koguarv võis olla 50 piirides ja ööseti koolimajas magajaid võib-olla paarkümmend.
Koolil oli üks õpetaja. Velise Keskküla Küüra (Tõiste??) talust pärit olev preili Olga MIller, suure tugeva kasvuga, kena näo ja välimusega, sõbralik.
Ruumide koristajaks ja kütjaks oli kooliteenija kes oma vabal ajal kudus masinal sukke, kampsuneid, kindaid jne.

KLASSIRUUM
Koolil oli neli klassi, kõik ühes ja samas suures ruumis. Otse keskel eesoleva seina ääres oli orel ja õpetaja pult. Klassiruumis oli kolm rida koolilaudasid mis olid kokku ehitatud istepinkidega. Esimene ja teine klass olid välisuksest sisse tulles parempoolses ahju lähedal olevas pinkide reas. Kolmas klass istus keskmises pinkide reas ja neljas klass istus välisseina ääres akende juures. Otse keskel oli õpetaja kantsel, selle kõrval orel. Kantsli kõrval oli suur seinatahvel kuhu kriidiga kirjutasime. Orelist paremal oli uks õpetaja tuppa. Kantslist vasakul oli uks kooliteenija ruumi kus tal oli magamisase ja akna all kampsunite kudumismasin. Peale kooli ahjude kütmise ja ruumide koristamise tegi ta oma kudumismasinaga ümbruskonnarahvale kudumistööd.

MAGAMISTOAD
Koolimajas oli kaks magamistuba, üks tütarlastele, teine poistele. Pesuruum oli ühine, samuti ka sahver, kus leivakotid olid. Magamistubadel oli üleval lae all, põrandalt 2,5 meetrit kõrgel, lava, kus oli paigutatud iga õpilase magamisasemeks põhkudega täidetud kott ja padi. Keset ruumi oli paigutatud trepp-redel.
Magamas olin ma ikka magamistoa laval oma magamiskoti ja tekiga. Õhtuti peeti tihti patjade sõda, siis oli tolmu hirmsasti. Kõik oli muidu kena ja hea, ainult lutikaid oli väga palju. Sealt olin magamisriietega lutikad ka Sepale viinud. Paari aasta pärast oli Sepal nendega palju tüli ja tööd, et neist lahti saada. Põletati palju väävlit ruumides põrandale pandud telliskividel. Väävli suits või gaas hävitas lutikad ja ka kilgid mis Sepal ööseti ilusasti laulsid.
Suurest klassiruumist läks uks sahvrisse mida kasutati ka hommikul pesuruumiks. Seal oli pink mille peal oli ämber külma veega, kaevust eelmisel õhtul kooliteenija poolt toodud ja pingi teisel otsal olid pesukauss, ja pingi kõrval põrandal oli teine ämber kuhu valati tarvitatud pesuvesi mille kooliteenija peale lõunat välja viis kui tuli klassiruumi ahju kütma.

SÖÖMINE
Magamistoas põrandal akna all oli suur lihtne laud söögilauaks ja selle juures kaks istepinki. Söögi ajal tõi igaüks oma leivakoti ja asetas lauale, kus siis söödi seda mida kodust kaasa oli antud. Sooja söögi tegemise võimalust ei olnud. Talvel väga külmade ilmade puhul tõi kooliteenija köögis pliidil asuvast suurest trumlist keeva vett, et teed teha.
Minu toidukast oli kooliõpetaja ja kooliteenija ühises sahvris ja minule korraldas kooliteenija söömise. Iga päev sain taldrikutäie suppi. Või ja liha olid mul eraldi, samuti leib ja sepik. Nädala algul oli mulle kaasa antud väikese lähkriga piima. Kui piim lõppes, siis anti mulle tassitäis sooja teed, kas kooliteenija või õpetaja poolt. Neil oli köögis pliidi peal alati üks nõu kuuma veega olemas. Mamma oli suvel kogunud pärnaõisi ja mulle ka kaasa andnud. Pärnaõie tee, kui ta seisis kannus järgmise päevani, oli väga hea külmalt söögi juurde peale rüübata. Olin võrreldes teiste õpilastega palju paremas olukorras söömise osas.

ÕPPETÖÖ

REHKENDUS
Klassiruumis akna lähedal oli suur, umbes pooleteise meetri kõrgune arvelaud „maailma kõige parem ja täpsem arvestusmasin, vene konstruktsioon”. Suure raami vahel olid tugevad traadid ja nende traatide peal asetsesid puust treitud ümmargused kettad või munad mis kergelt liikusid neil traatidel. Igal traadil oli kümme ketast. Neid võis kergelt lükata vasakult paremale või ka vastupidiselt. Näiteks kui paremale oli lükatud kõik kümme ketast ja sealt kaks ära lükati vasakule jäi kaheksa veel alles. Seda kasutati esimese klassi õpilaste rehkendustunnis. Teistes klassides kirjutati tahvlile kriidiga vajalikud numbrid.

AJALUGU JA MAATEADUS
Ajalugu ja maateadust pidime õppima vene keeles. Kõik maakaardid olid venekeelsed. Maateadust vene keeles õppida oli kergem sellepoolest, et maakaardi ees seistes ja rääkides nägi kaardil jõgede ja mägede nimetusi, mis aitas meelde tuletada palju muid asju.

EESTI KEEL
Eesti keele lugemik oli koostatud M. Kampmanni poolt ja see oli kerge ja huvitav lugeda. Harilikud jutustused jäid mul hästi meelde kui kord üle lugesin, aga luuletustega olin hädas kogu kooli aeg. Luuletusi tuli pähe õppida. Õppimiseks antud luuletus tuli õpetajale samade sõnadega ja samas järjekorras peast ette ütelda. Jutustusi oli kergem öelda, neis võis sõnade järjekord olla vaba, nii kuidas meelde tuli. Seepärast oli piiblilugude lugemine ja seletamine väga kerge.

KATEKISMUS
Katekismuse õppimine oli raskem. Selle õppimisel ei tohtinud ühtegi silpi muuta või teisele kohale öelda. Kõik käsud pidid täpselt sama sõnadega ütlema kui raamatus oli trükitud. Kord oli mul raske üht osa pähe õppida, siis rebisin oma raamatust selle lehe välja ja vabandasin, et minu raamatus ei ole seda tükki, seepärast ma ei saanud seda õppida. Siis tegi õpetaja mulle selgeks, et igal raamatu lehel on mõlemal küljel lehekülje number. Pidin siis pärast tundide lõppu klassis istuma ja õppima seda osa niikaua kuni võisin õpetajale ette öelda nii kuidas ta soovis.

USUÕPETUS
Usuõpetust käis kontrollimas kaks korda aastas Vigala kiriku õpetaja Maksimilian Busch koos köster Jüri Sooga, kes proovis meie koraalide laulmise oskust. Nende kirikusakstega saime kergelt hakkama. Laulmine läks meil õnneks hästi, seepärast et igal hommikul pidime kaasa laulma. Laulmine ei olnud raske. Koraali sõnad oli suure seinatahvlile kriidiga kirjutatud. Neid pidime endile ka üles kirjutama ja ära õppima. Need õpilased, kes olid koolis olnud mõne aasta, neil olid sõnad juba pähe kulunud igahommikuse laulmise järele.

VENE KEEL
Vene keele õppimine oli kohustuslik. Esimeses klassis pidi õppima ainult niipalju, et tähti tundsid. Ega seegi kerge polnud. Vene keeles oli ju neid igat moodi susisevaid tähti palju. Kolmandas ja neljandas klassis pidi juba niipalju oskama vene keelt, et ajalugu ja maateadust õppida venekeelseist raamatutest. Kooli suured seina maakaardid olid ju venekeelsed.
Kolmanda ja neljanda klassi õpilased ei tohtinud enam ka vahetundide ajal omavahel eesti keelt rääkida. Kui polnud õpetajat lähedal pealt kuulamas, siis püüti sellest reeglist mööda hiilida. Oli seatud korrapidaja, kes valvas kui mõni keelust üle astus. Kes tabati eesti keele rääkimiselt, see pidi korrapidamise üle võtma ja sellega vabanes eelmine korrapidaja. Kes ei respekteerinud neid nõudeid, nende hinded tunnistusel halvenesid. Ometi püüdsime kõik saada nii head tunnistust kui võimalik. Üks igavene võidujooks parima tunnistuse saamiseks kestis kogu aeg. Ja need selleaegsed õpilased oskasid hästi vene keelt. Kui mina kolmandasse klassi jõudsin, oli olukord palju kergemaks muutunud. Õpetaja Miller oli veidi tüdinenud sellest karmist korrast ja Riiast ei käinud nii tihti univormis inspektoreid kooli kontrollimas.

ÕPPIMINE JÄRGMISEKS PÄEVAKS
Olid kindlad kellaajad määratud, mil pidime õppima ja millal saime vabad olla, väljas mängida, väljas uisutada või talvel lumesõda pidada.
Kui kooli päevane kava oli läbi, siis oli üks tund vaba aega. Need, kes ööbisid koolimajas, võisid süüa natuke kui olid näljased. Siis tuli istuda klassiruumis ja õppida järgmise päeva jaoks ülesantud töid. Videviku ajal täitis kooliteenija lambid petrooleumiga ja süütas tuled. Õpetaja istus ka omal kohal ja otsis õpilaste vihkudest vigu ja märkis neid punase pliiatsi või tindiga. Õpetaja ruumis juuresolek oli vajalik rahu huvides, muidu ei oleks õppimisest midagi välja tulnud. Mõnikord oli õpetaja omas toas, kuid hoidis toa ukse lahti, et ise toas olles kuulda kuidas me omavahel räägime. Siis püüdsime salaja rääkida üksteisega, et õpetaja meid ei kuuleks. Enne magamaheitmist sai natuke söödud või teed joodud. Keev vesi oli õpetaja pliidil alati olemas, mida kooliteenija tõi klassiruumi ja valas soovijatele tassidesse.

KOOLI INSPEKTORID
Usuõpetust käis kontrollimas Vigala kiriku õpetaja Maksimilian Bush koos köster Jaan Sooga, kes proovis meie koraalide oskust. Kord aastas käis Riiast üks uhke hõbenööpidega vormi kandev superintendent meie vene keele oskust kontrollimas. See (mees) ei osanud eesti keelt.

MINU OSKUSED
Eesti keele lugemine oli mul selge. Piibliloos võisin õpetajale palju vabalt jutustada, aga katekismuse peatükke, neid ma küll ei osanud. Samuti eesti keele raamatust võisin seletada vabalt kõiki jutte. Aga luuletusi ma ei osanud. Luuletustes ei tohtinud ühtegi silpi vahele jätta või teisele kohale paigutada. Rehkendamisega tulin ka toime.

MÄLESTUSI PÄÄRDUST, AASTAD KUNI 1914 KUNI 1920

I MAALIMASÕDA, SAKSA OKUPATSIOON, VABADUSSÕDA, EESTI VABARIIK, MAAREFORM

Lühikene kronoloogia. Hans Otsa poolt lisatud
Hilissuvi 1914 I Maailmasõja algus
12. okt. 1917 Sakslased vallutavad meredessandiga Saare-, Muhu- ja Hiiumaa
9. nov. 1917 Bolshevikud tagandavad kubermanguvalitsuse komissari J. Poska
20. veebr. 1918 Saksa vägi läks Kessulaiust ja Kuivastust teele Lihula poole
23. veebr. 1918 Eesti Vabariigi väljakuulutamine
25. veebr. 1918 Saksa sõjavägi Tallinnas
4. märts 1918 Saksa väed Narvas. Seega oli kogu Eesti okupeeritud
nov. 1918 Saksamaa kapitulatsioon ja saksa vägede välja tõmbamine Eestist
22. nov. 1918 Vene punavägi tungib Narvale kallale
nov. 1918 Vabadussõda. Sundmobilisatsioon Eestis
veebr. 1919 Vene punased Eesti piiridest väljas
3. jaan. 1920 Vaherahu
2. veebr. 1920 Tartu rahuleping
1921 Maareform

PÄÄRDUS EI OLNUD SILDA
Päärdu ja Konuvere jõgede vahel oli kolme kilomeetri pikkune nöörsirge maantee. Konuvere jõel oli suur massiivne paekivisild, ehitatud 1861. aastal. Seda aastaarvu näitas mulle alati mu vanaisa, Koreda Vana-Jaan, see oli tema sünniaasta. Päärdus silda ei olnud, aga oli vesiveski paisuga. Suvel kuival ajal oli kosepoolne osa peaaegu kuiv. Suurveega oli vett kuni meetri sügavuseni.
Normaalse veega käidi paisupealt üle. Suurema vee ajal viis vesiveski omanik Marting jalainimesed üle väikese paadiga. Hobuse vankritega sõideti paarsada meetrit allpool paisu jõest läbi, kuigi mõnikord ulatus vesi hobuse kõhuni ja vankril istuja pidi märjaks saama või püsti seisma vankril. Kui vesi oli liiga kõrge, pidi tarvitama Kilgi silda.

KILGI SILD JA MÕISNIKE MATUSEKOHAD
Kolm kilomeetrit Päärdust ülesvoolu, Velise mõisa kohal, oli Kilgi sild. See oli küll vana ja vilets kuid üle sai sellest hobuse ja vankriga. 500 meetrit sillast siinpool (Päärdu pool) jõe paremal küljel oli üks kabel-kirik väikese surnuaiaga. Kiriku värvilised aknad olid karjapoiste poolt juba ammu kividega puruks visatud, kuid uksed olid kinni, nii et sisse ei pääsenud. See matusepaik kuulus Audru paruni Pilar von Pilchau sugukonnale. Minu mälestuste ajal maeti keegi sinna. Matuselised tulid Pärnu poolt autodega ja sõitsid Velise mõisa poolt üle Kilgi silla kabel-kirikuni, kus matus toimus. Käisime hiljem kaua aega autokummide jälgi kiriku ees teel vaatamas.
Tallinn - Pärnu vahelisel maanteel liikus vähe autosid, sest neid polnud Eestis palju. Mõni üksik liikus ja see oli kaugelt kuulda. Mootori mürin oli tugev ja Sepalt võis näha kui mõni auto teel liikus tohutu tolmupilve saatel.
Sama kirik-kabeli kohal, üle jõe Velise mõisa pool, Velise pargis, oli teine mõisnike matusepaik. See oli kinnine valge kiviehitus suure tugeva uksega. Paar väikest poole meetri läbimõõdus ümmargust akent olid mõlemas otsas üleval katuse ääre all. Selles hoiti surnud kirstudega põrandal. Kabelit valvas, remontis ja värvis igal kevadel Uueonu Hans Tõldmaker. Tasuks oli talle see väike talukohake. See matusepaik kuulus Rosenthalide perekonnale.
Mäletan, et kord oli sinna sisse murtud ja ühe puusärgi lahtimurdmisel mõni kuldsõrmus ära viidud. Siis seati neile akendele seal üleval kõrged raudtrellid ette.
Selles samas pargis (olevat) peetud 1904. aastal mingisugune Eestimaa mõisnike põllumajanduslik näitus. Pargis oli ilus teedevõrk ja palju välismaa puid istutatud, milliseid mujal polnud näha.

ESIMESE MAAILMASÕJA ALGUS 1914. A
1914. aasta suvel algas esimene maailmasõda. Mobilisatsioon viis palju mehi kodudest ära. See oli ju üldiselt teada, et sõtta ei taha keegi minna. Püütakse iga hinna eest kõrvale hoida. Paljud mobilisatsiooni kutse alla kuuluvad mehed vigastasid end kehaliselt, nii et jäid invaliidideks. Siis hakati Tallinnas ja selle ümbruses kindlustustöid tegema ja neile meestele, kellel õnnestus sinna tööle pääseda, anti ajapikendust niikauaks kuni kindlustused valmis saavad. Näiteks asutati Pärnumaal, Vändras ja Toris töökojad kus valmistati sõjaväele vankreid.

PÄRNU POMMITAMINE 1914. AASTAL
1914.aasta suvel, see tähendab esimesel sõja aastal pommitas üks saksa õhulaev või Zeppelin, nagu seda sel ajal nimetati, Pärnu linna. Pommide plahvatused olid hästi kuulda Päärdus. Kaugus meilt Pärnusse oli umbes 40 kilomeetrit. Siis tuli naabrimees (vana) Kolgi Mihkel, rutuga meile ja ütles papale, et see rakendaks hobuse vankri ette ja tooks paar koormat lõigatud ja kuivanud rukist tema juurde, et kiirelt peksta, et saada leiva materjali. Ta kartis, et sõda jõuab varsti ka Päärdusse ja me vajame toitu. (Kolgil oli oma väike rehepeksumasin mida hobuste jõul käivitati). Sel ajal ei olnud ei telefoni ega raadiot, kust oleks kuulnud kuidas olukord õieti oli. Kuid meie papa arvas, et ega selle asjaga nii kiiret ei ole ja ei läinud põllult rukist tooma. Oli siiski inimesi kes olid Pärnust tulnud ja teadsid rääkida kuidas asjad olid.

PÄÄRDU SILLA EHITAMINE
Sõjarinne Päärdusse ei jõudnud, kuid 1914. aasta suvel ilmus Päärdusse vene sapööride või pioneeride kompanii, et Päärdu jõele silda ehitada. Mehed paigutati taludesse elama. Sepal oli 10 meest kahe hobuse ja sõjaväe köögiga.
Sepa eeskamber võeti meestele elamisruumiks. Väliköök, kus kokk töötas ja toitu tegi, oli kambri akna all. Toiduladu oli lakas. Meie aidal oli kaks poolt. Ühes pooles oli vili ja jahu, teise aita pidi riidetagavarad pandama, kuid vene sõjavägi võttis selle oma toidu laduruumiks. Meil olid sõbralikud mehed. Eriti meie lastega olid nad sõbralikud. Meile pakuti alati nende kokkade poolt toite, aga tihti kasutasid nad mingit õli praadimiseks ja pudru keetmiseks mis meile sugugi ei maitsenud, „poslamasla õli”. Ma usun, et see oli päevaroosi seemnetest pressitud õli.
Venelased jõid ka palju teed ja seepärast oli neil suhkrut palju, nii et jätkus ka kogu Sepa perele. Selles kompaniis oli mitmest rahvusest mehi: ukrainlasi, poolakaid, tseremisse ja teisi tundmatuid. Üks ingerlane leidis Päärdust Sihi Maria omale elukaaslaseks. Pärast sõda elasid nad Tallinnas.
Kõigepealt hakkasid venelased Päärdu ja Konuvere jõgede vahelist Tallinn - Pärnu maantee kolme kilomeetri pikkust nöörsirget teed laiendama paari meetri võrra kogu ulatuses. Seda maantee ja sillaehitamise tööd rehkendati kui sõja kindlustustööd. Ümbruskonna inimesed ja hobusemehed said kõik tööle tulla kes aga soovisid. Töö eest maksti head tasu. Mobiliseerimisealised mehed said ajapikendust kuni silla valmimiseni. Palju Kurevere mehi olid Tallinna lähedal Pääskülas kindlustustöödel. Paljud Päärdu kandi inimesed olid (aga) siiski ka (juba) tegevad sõjaväes.
Maantee muldkeha tehti paar meetrit laiemaks ja paarkümmend sentimeetrit kõrgemaks. Päärdu jõe lõunapoolse liivakalda sisse kaevati keldriruum, kuhu toodi sada puuda dünamiiti. Jõe kosepoolsele sängile, uue silla asukohast mõnikümmend meetrit allpool, lõhuti kivipuuride ja dünamiidiga sügavam renn sisse, et kavatsetava silla kohal veepind madalamaks langeks, nii et kergem oleks silla kandepostide jaoks auke pae sisse teha. Jalakäijate jaoks tehti kose peale väike pukksild (purre).
Päärdu silla ehitamine jäi venelastel pooleli. Nad jõudsid poole silda valmis teha, siis tulid saksa väeosad ja need lõpetasid silla ehitustöö 1918. a.
Silla ehitusjoonised olid samad, kuid sakslaste ehitatud pool silda oli juba aasta pärast vajunud allapoole kõveraks, kuid venelaste pool silda oli ülespoole kumer, nii kuidas kavatsetud oli. Tähendab saksa puutöömehed olid viletsamad. Sakslased viisid ka sinna jäänud dünamiidi ära. Kuid osa dünamiiti oli siiski jäänud Päärdu inimeste kätte, kes seda siis kasutasid jões kala püüdmiseks.

SOOLA TOOMINE PÄRNUST
20. aug. 1915. a pani vene vägi põlema, saksa dessandi kartusel Pärnu lõunapoolsel serval asuva Euroopa suurima tselluloosivabriku Waldorfi. Selle vabriku suured soolalaod olid jäänud valveta ja inimesed hakkasid sealt omale soola tooma. Ma ei mäleta kes meile soola tõi, kas isa või Kolgi peremees, kuid soola oli meil mitmeks-mitmeks aastaks.

PAPA OLI VELISE VALLA NÕUKOGU LIIGE JA ABIVALLAVANEM
Meie papa oli Velise valla nõukogu liige ja pidi käima paar korda kuus Velise vallamajas koosolekutel ja need koosolekud kestsid mõnikord kaunis hilise ajani. Vallavolikogu liikmed olid enamuses kas väiketalupidajad või kehvikud käsitöölised, kelledel oli kodus palju tööd ja jäid tihti kokkutulemistele hiljaks. Aga valla asjad tulid arutada ja nii tuli meie papa mõnel õhtul kaunis hilja koju.
Möldri juurest Sepale oli natuke üle kilomeetri maad ja teerada jõekaldal oli raskesti jälgitav. See jalgrada läks üle mitmest suuremast kraavist mis juhtisid põldudelt vett jõkke. Neist oli üle pandud mõned latid või plangud purreteks milledest tuli üle tulla. Vihmase ilma ja vihmasaju ajal pimedas oli see tee kaunis hädaohtlik. Papal oli ostetud paar pisikest laternat, kus väike petrooleumi lambike põles ja selle valguse abil nägi liikuda. Aga igakord ei tulnud meelde seda kaasa võtta kui vallamajja läks. Sel juhul osteti pool toopi viina, joodi see kamba peale ära. Meie papa, kellel oli kõige pikem tee koju minekuks, sai tühja pudeli omale laterna tegemiseks.
Pudeli põhi võeti alt ära, see kunst oli vallamajas mõnel mehel väga selge. Pudeli põhi hoiti ülespoole ja pudeli kaela sisse asetati küünal. Pudeli kael hoiti peos, põhjata osa üleval pool ja hea latern oligi olemas.
Kodus mamma nurises küll, et miks laternat kaasa ei võtnud, et nüüd pidi selle pärast viina ostma ja jooma, et laternat saada. Aga alati oli papa pintsaku taskus mõni kompvek mammale ja meile. Papa asetas pintsaku eeskambri pliidi soojamüüris olevale konksule või varnale ja me võisime siis ise taskutest otsida, mis neis oli. Meie, lapsed, ikka tuletasime talle meelde kui tal vallamajasse minek oli, et võtku latern kaasa. Neid oli meil juba kaks olemas.
Koju tulles purjus olekut meie ei märganud, võib-olla mamma märkas ja ütles talle selle kohta midagi. Igal juhul ei ole ma oma lapsepõlves kunagi märganud mingisuguseid tülisid ja ütlemisi isa ja ema vahel. Kõigi tööde üle peeti alati omavahel nõupidamist, kuhu põllule kaer, kuhu oder külvata või millal linakiskumisega alata.
Kui isa oli abivallavanem, siis tõi ta alati kaasa käsklusi ja teateid vallarahvale. Nende käskude edasi andmine kuulus kaua aega mulle. Olin seda tööd õppinud juba Koredal olles.

1917. A SÜGIS PEERUTULEGA
1917. aasta sügis, kui petrooleum oli otsas, pidime Sepal tarvitama orjaaegset valgustussüsteemi, õhtutel peergude põletamist. Oli vanemaid inimesi, kes õpetasid, milliseid puid valida peergude valmistamiseks. Õieti valitud ja kuivatatud puust oli lihtne peergu tõmmata, nagu öeldi. Õhtusöögi ajal pidime meie, lapsed kordamööda hoidma peergu põlemas, et teised näeksid söömisega toime tulla. Alati pidi keegi valvel olema uue süüdatud peeruga, enne kui eelmine kustuma hakkas. Ei võinud just väga nuriseda peerutule valguse üle. Korraliku, õieti valitud peerutule valgus oli tihti tugevam kui kõige lihtsama tattninalambi valgus. Meil oli siiski hoitud natuke petrooli. Vähemalt köögis pliidi kõrval võis põleda väike tattninalamp, et mamma nägi sööki valmistada ja hiljem meie võisime sama lambi tulelt süüdata peergu põlema. Egas ka neid tuletikke polnud nii väga raisata.
Kuna õli puudus oli suur, põletasid paljud bensooli ja bensiini lampides, mis oli väga tuleohtlik. Oli kuulda mitmeid juhtumeid bensiini lampide plahvatustest. Sügisel, kui tapeti lambaid, siis koguti lambarasva ja tehti küünlaid. Meil Sepal tehti ka küünlaid kuid neid tarvitati vähe.

PETROOLEUMI TOOMINE HAAPSALUST
Ma ei mäleta enam täpselt kuidas ja millal meil oli kord kaks vaati petrooleumi kodus olemas. Sepalt anti Uuetoa Hansule kahehobuse vanker hobustega ja leivakott kaasa. Ta läks Haapsalust petrooleumi tooma. See oli mingisuguse vene väeosade kiire lahkumine ja õlilaod olid valveta jäänud. Siis kasutas rahvas juhust oma õlitagavarade täiendamiseks. Hans oli mitu päeva kadunud koos hobuste ja vankriga. Kuid ühel ööl oli Sepa õuel kaks vaati petrooleumi. Järgmistel päevadel oli meil palju naaberrahvast õli saamas. Üks vaat oli varsti tühi. Teisest oli ka juba üsna palju välja lastud kui tulid Velise vallamajast paar meest meile. Üks esitas end Velise vallavanemana ja teine esitas end miilitsa ametnikuna. Neil olevat teada, et meil oli petrooli rohkem kodus kui omal vaja. Nemad rekvireerisid selle petroolivaadi vallavalitsusele, vallamaja ja koolimajade valgustamiseks. Vaadi avaused pitseeriti kinni ja papa pidi selle lähemal ajal viima vallamajasse. Kes seekord vallavanem oli seda nime mul meeles ei ole. Kuid miilitsa ametnik oli Velise vene kiriku köster-kooliõpetaja Teofil Schmidt. Tema oli politseivõimude poolt ajutiselt määratud Velise valda korra hoidjaks. Sel ajal oli vist juba mingisugune omavalitsuslik kord olemas. Täpset kuupäeva ja aastaarvu ei mäleta.
Meil ei olnud oma tarbeks petrooli kõrvale pandud. Kui ametivõimud lahkusid, siis võttis papa õlivaadi, lükkas püstiasendisse, lõi haamri ja ühe raua tükiga ühe raudvitsa pealt ära ja puuris vaadi küljelauasse peene augu. Selle augu kaudu voolas petrooleumi välja nii palju kui meil nõusid oli. Samasse puuritud auku löödi puust pulk sisse ja saeti väline osa ära. Raudvits löödi vaadile uuesti endisele kohale tagasi, ja vaat asetati vankrile ja viidi Velisele. Keegi polnud seda vaati kaalunud kui see rekvireeriti ja võimatu oli öelda kui palju selles õli oli või peab olema. Õnn oli, et teine vaat jõuti ruttu tühjendada Päärdu külale. Nüüd võis Sepal igal õhtul toas suur 15 liiniline lamp valgust anda.
Hiljem mõne aasta pärast läksin Velisele kooli. Koolijuhatajaks oli sama Teofil Schmidt. Kas ta üldse mäletas meid sest ajast kui käis lambiõli Sepalt rekvireerimas (ei tea).

REVOLUTSIOONI AEG (1918)
Revolutsiooni aeg oli ka Päärdus olemas. Ma ei tea nimetada kes olid Päärdus juhtivad tegelased, aga mäletan, et enne sakslaste sissetulekut oli üks aeg väga keeruline. Punakaartlased vene tsaari sõjaväevormis sõitsid hobuste ja regedega ringi ja kirjutasid üles, kui palju aitades jahu ja vilja oli, et siis rekvireerida ja Tallinna tööliste perekondadele toiduks viia.
Meil käinute hulgas tundsime ära Pipra Uuetoa talu rentniku Jüri Roka pojad Hindreku ja Jüri, kes olid sõjaväest ära tulnud, soldati vormis ja relvadega. Aga minu teada, meilt ega ka Päärdust küll midagi ei rekvireeritud. Pipra talu omanik oli tuntud punategelane Mihkel Aitsam aga tema ei olnud sel ajal liikvel Päärdus. Mihkel lasti maha Püssi mõisa juures, arvatavasti Püssi mõisa omaniku poegade poolt. Samas lasti maha ka üks teine Päärdu päritoluga mees, Maanda Kesktoalt pärit olev Jüri Kalmus, kes oli Aitsami sõbrana tuntud punane ja tegi Maandal natuke mehaanikatööd.
Jüri Kalmuse kodune õde abiellus hiljem Maanda krundil oleva kaupluse omaniku Mart Krahviga, kes oli sõja ajal Karpaatia mägedes sõdides niipalju külmast vigastada saanud, et oli hädaoht jalgade amputeerimiseks. Ta sai sõjaväest vabaks, põdes hulk aega, käis karkudega ja aastate jooksul hea hoolitsuse juures paranes. Kaupluse ta likvideeris ja hakkas Maanda talu peremeheks. Asutas Päärdu Raamatukogu Seltsi, kus minagi kaasa töötasin mõni aeg. Sellest edaspidi.
Samad Roka poisid sõdisid hiljem Eesti Vabadussõjas. Jüri sai Päärdu mõisa maadest omale asundustalu ja Hindrek käsitööliste ehituskrundi, kuhu ehitas maja, avas talurahva kaupluse ja kuhu ka posti-agentuur paigutati.

SAKSA OKUPATSIOON, MUNAD JA VÕI MÕISA, ANNI JAAN SAKSLASTE USALDUSMEES
1918. aasta kevadel oli sakslasi Päärdus näha. Üksikud soldatid käisid taludes ringi, ostsid kanamune, võid ja ka sealiha, mida nad lubasid saata Saksamaale oma perekondadele. Aga varsti anti käsk, et kõik kanamunad ja või pidi igal nädal ära antama Päärdu mõisa.
Velise valla Mäliste küla Anni talu perepoeg Jaan Lurich ilmus Velisele ja hea saksa keele oskajana oli sakslaste poolt määratud nagu mingisuguseks kontrolliks, õiget ametinimetust mul enam meeles ei ole. Anni Jaan oli kardetud mees. Ta oli, nii nagu rahvas nimetas, suur sakslaste sabarakk ja usaldusmees. Tema olevat määranud kui palju peab see ja talupidaja teravilja viima sakslastele. Lapsi hirmutati ka juba ütlusega: „Anni Jaan tuleb”.
Anni Jaan oli ka see mees kes andis kirjaliku loa, et tohtisid veskile minna, et omale leivajahu jahvatada. Tallinnas oli leiva küpsetamisel saepuru segatud jahuga. Talumehed ei olnud ka just rumalad, kõike oma saaki üles ei antud. Leiti võimalusi teravilja peitmiseks. Viidi heinamaadel olevatesse kaevatud aukudesse ja keldrites hoiti vilja. Paljud kukkusid ka sisse. Nagu alati, nii ka nüüd, leidus kadedaid inimesi kes mõisas käisid kaebamas.
Kuhu Jaan hiljem kadus, seda ma ei tea. Jõumees Lurichiga tal (minu teada) ühist polnud.

NÄPUPASSID
Kõik elanikud pidid passid muretsema. Ilma erilise loata ei tohtinud oma valla piiridest välja minna. Meie, see on Sepa inimesed, pidime minema läbi metsade ja Tiduvere küla, Vana-Vigala mõisa nõndanimetatud näpupassi (Ausweisi) saama. Parema käe esimene sõrm tuli templipadjale korraks vajutada ja siis passi alumisel servale selle värvitud sõrmega jäljend teha.

SAKSLASED TALUDES
Orgita külas paigutasid sakslased igasse tallu ühe mehe kahe hobusega. Oma ülalpidamise eest töötasid nad kevadel põllutööl seemne maha panemisel ja ka selleks, et mehed ja hobused töövormis oleksid. Hiljem kuulsin, et Orgita küla inimesed ja saksa soldatid olevat omavahel hästi läbi saanud. Ma ei mäleta kelle korraldusel korraldati Orgital saksa keele õppimist, aga saksa ja eesti keelsed õpperaamatud olid trükitud. Koreda inimesed olid õppinud hoolega, nii et klaarisid oma jutud enam vähem sakslastega. Sain selle õpperaamatu aastaid hiljem omale. See oli praktiline igapäevaste tegevuste ja tööalade viisi korraldatud. Grammatikat oli väga vähe. Koredal oli elanud veel üks eraldi mees kes kontrollis veski töötamist ja kogus kokku jahvatamiseks antud tsekid või load.
Päärdus ja Velisel sakslasi taludes ei olnud, seevastu oli Anni Jaan. Päärdu jõele venelaste poolt alanud silla ehitamise, mis venelaste lahkumisel pooleli jäi, viisid lõpule sakslased kes Päärdu mõisas elasid.

MADIS AITSAM SEPAL KODUKOOLI ÕPETAJAKS
Peale sakslaste Eestimaale tulekut (1918. aasta sügisel) tuli Sepale elama Pipra talust pärinev Madis Aitsam, endine Vändra algkooli juhataja.
Ma ei tea täpselt kuidas ta meile sattus, ta oli vist papaga kohtunud Velise vallamajas mingisugusel koosolekul ja ei tahtnud enam Vändrasse minna. Ta kartis, et nimi Aitsam võib talle pahandusi teha, sest ta vend Mihkel oli kuulus kommunist, kes Virumaal Püssi mõisas maha lasti 1917. aasta lõpus.
Ta oli meil ametis kodukooli õpetajana. Meil Sepal oli neli last, kes pidime koolis käima, viiendaks võeti juurde Möldri Neti. Aitsam võttis meid oma hoole alla nagu kooliõpetaja kunagi. Koolitöö oli tugev. Hommikul kella kaheksast aeti magamast üles, söödi ja istuti laua taha õppima. Vahepeal sai lõunasööki ja pärast kella nelja saime õhtule. Õhtuti aitas Madis meid õppimisel, kontrollides kui palju me olime edasi jõudnud. Igal juhul kui järgmise aasta sügisel läksime Velise kuueklassilisse kooli, nägime, et olime kodus ühe talvega rohkem õppinud kui seda koolis oleksime jõudnud teha. Õpetajal oli ju meie jaoks kogu päev. Ja ta sai aru kui palju me igaüks jõudsime õppida ja meeles pidada.
Madis Aitsamil oli ka grammofon ja nagu ikka kõikidel kooliõpetajatel oma isiklik raamatukogu. Eriti palju oli tal prantsuskeelseid raamatuid.

VAHEMÄRKUS AITSAMITEST
Aitsamid olid põlised Vigala päritolu mehed. Madise venna, Mihkel Aitsami tütred Olga ja Lydia olid Pipra-Uuetoa talu seaduslikud omanikud. Noorem tütar Lydia, oli Pärnus gümnaasiumis ja kus see teine tütar võis olla, seda ma ei mäleta. Madis oli nende hooldaja. Mihkel, tuntud punane-kommunist, ei pidanud oma päritud talu tööst lugu ja talu oli välja renditud Vigalast tulnud Jüri Rokale. 1917. aasta sügisel lasti Virumaal Püssi mõisa juures maha neli punategelast, kaks olid Päärdust: Mihkel Aitsam, Maanda talust pärit olev Jüri Kalmus ja veel kaks kelle nimesid enam ei mäleta. Laskjateks arvati olevat Virumaa mõisniku pojad.
Lydia oli 1918. aasta kevadel peale koolide lõppu paar kuud Sepal. Madis tegi temale uued kingad, sest vanad olid läbi kulunud. Meie papal juhtus olema just paras jagu nahka kingade tegemiseks. Kevadel kui maapind sulas, tellis Madis puukoolist õunapuid, pirnipuid, ploomipuid ja kõiksuguseid marjapõõsaid ja istutas need kindla plaani järele Pipra talu elumaja lähedusse, märkides iga puu asukoha vastava kaardi või plaani peale täpse puu ladinakeelse nimetusega.
Tisleritööd tegi ta ka. Pipral oli pööningul kaks eluruumi kuhu sai minna välistrepi kaudu. Sepal olles valmistas ta endale ise lihtsa otstarbekohase mööbli nende ruumide jaoks. Eeskujuks olid Soome mööblikataloogid.
Ka Sepal oli pööning planeeritud niimoodi, et sinna oleks vajaduse korral saadud kaks ruumi ehitada. Kuid see jäi teostamata.
Madis Aitsam oli tõsine eestlane. Ta korraldas Velise alevikus näidendite mängimist ja isamaaliste pidude läbiviimist, kus ette kanti häid värskeid, kas Eesti või Soome kirjanike poolt kirjutatud näidendeid. Ise ma neid ühtegi näinud pole, aga igast peost oli meie eeskambri seinal suur trükitud kuulutus, korraldajate ja näidendi nimetuse ja peo aja ja koha märkimisega, sissepääsu pileti hinnaga jne. Ta ise oli aktiivne kaasamängija ja näitleja, nagu hiljem kuulsin Velisel koolis käies neilt kes temaga koos mängisid. Ta koondas kokku kogu Velise intelligentsi, kooliõpetajad ja muud ärksamad inimesed „Uue Eesti” asutamise heaks.
Siis tuli Eesti Vabariik. Kuidas seda alustati Velisel seda ma ei mäleta, aga järgmisel sügisel läks Madis Pärnu ühe 6-klassilise algkooli juhatajaks. Olen Pärnus tema kodus mitmed korrad käinud, viimati 1941. aasta suvel kui sakslased olid Eestit vallutamas ja Märjamaalt tagasi tõmbusid Pärnusse. Siis, olles sõjapõgenikuna kuu aega Pärnus, külastasin ka Madis Aitsami perekonda.
Ajakirjanik Mihkel Aitsam, (Madis) Aitsami onu, oli Tallinnas „Päevalehe” juures ja sai president Pätsu poolt „Päevalehes” avaldatud ajalooliste kirjutuste eest, Vana-Vigala mõisa Hirveparki ehituskrundi, kuhu talle ehitati maja. Lugesin kusagilt, et tema poeg töötas Tallinnas televisiooni juures.

SAKSLASTE LAHKUMINE
Ma ei mäleta kuidas ja millal sakslased kadusid, aga see pidi olema 1918. aasta lõpul.

VELISE KOOLIS 1919. AASTAL
1919. aasta sügisel viidi meid Sepalt kolmekesti Velise alevikku. Vene kiriku juures olevasse kooli. Kool oli kuueklassiline. Mina sain neljandasse klassi, õde Armilde kolmandasse ja vend Rudolf teise klassi. Õde Meeta tuli kooli alles järgmisel sügisel. Velise koolist ja Velise ümbrusest, kirjutan hiljem rohkem.

VABADUSSÕDA, PÄÄRDU MEHED EESTI VABARIIGI SÕJAVÄES
(Nov. 1918. kuulutati Eestis välja üldine sundmobilisatsioon)
Mäletan, et käsutati mehi Märjamaale sõjalistele õppustele. Meil Sepal oli sulaseks Nikolai Reeder, 21 aastane. Tema läks vabatahtlikult Eesti Vabariigi sõjaväe teenistusse. Päärdust läksid veel Matsi-Vanatoa peremehe vend Juhan ja Matsi Uuetoal elanud August ja Hugo Luhaääred. Neid paigutati Kalevlaste Malevasse. Rokad mobiliseeriti. Meie Nikolai sai Valga lähedal lahingus suurtüki mürtsu killu läbi jalast haavata. Kild tabas ta parema jala sääremarja. Pärast haiglaravi oli ta kuu aega Sepal puhkusel ja pärast sõda töötas veel paar aastat Sepal.
Kuidas Matsi poistel läks, seda ma täpsemalt ei tea. Aga hiljem kuulsin, et August oli abiellunud Viljandi tuletikuvabriku omaniku tütrega ja oli vabrikus juhtiv tegelane.

MAAREFORM, MÕISADE MAADE JAGAMINE SÕJAST OSAVÕTJATELE JA TALUDELE
Kui peale Vabadussõja lõppu hakati maareformi läbi viima, jagati mõisate maad Maakorralduse Komisjoni poolt. Meie papa oli kas volitatud või määratud maakorralduse Komisjoni (esimeheks või) liikmeks. Päärdu mõis võõrandati. Kohale tuli maamõõtja kaartidega. Kutsuti kohale asjaosalised maa soovijad-saajad ja töö hakkas peale.
Nikolai Reeder sai talu Velise mõisa maadest ja abiellus Nurga Alviinega, kes sai kaasavaraks paar lehma ja mõne lamba. Sepalt anti talle viljaseeme ja ka hobuseid tööle, sest oma hobused ostis ta hiljem kui oli ehituslaenu kätte saanud. Ta ehitas omale ligikaudu samasuguse elumaja kui Sepal oli.
Jüri Rokk sai asutalu Päärdu mõisast.
Hindrek Rokk võttis ainult ehituskrundi, ehitas maja ja avas kaupluse. Ta oli postiagentuuri juhataja oma kaupluse ruumides. Abikaasa tõi Konuverest.
Sepa talu algne suurus oli 25,4 hektari. Sellest seitse hektarit üle kilomeetri eemal, kuhu õiget juurdepääsu polnud. Papa oli juba jõudnud poole sellest kuivendada ja põlluks teha, mis väga head saaki andis. Nii et sinna ehitati suur küün, kuhu saak paigutati, kust siis talvel reeteega koju toimetati mida, vaja juhtus olema.
Eeskirjade kohaselt anti vähematele taludele juurdelõikeid, et talu elujõulisem oleks. Sepa sooheinamaa kõrval olid kaks väiketalu, Uuetoa ja Ränga, kes soovisid meie sooheinamaast tehtud head põllumaad omale. Papa oli sellega nõus, aga esitas soovi, et saaks vahetuseks kodu kõrvalt mõisa põllult raskelt haritavat savimaad ja ta soovis lisa juurdelõget. Ja nii läkski. Veel tuli juurde paar hektarit või natukene rohkem jõekaldaid aasa heinamaaks, kust sai lambaheina niita, osaliselt masinaga ja osaliselt käsitsi vikatiga.
Sepa krunt oli lõpuks ligi 30 hektarit. Tähtis oli see, et kõik oli ühes tükis ja kodu lähedal. Polnud mingisugust tööaja kadu ühest kohast teise sõitmise ja kolimisega ja kõik söögiajad sai kodu köögis laua ääres süüa. Palju kadedust oli osade naabrite juures.
Sepa õuest oli autoga sõites krundi kõige kaugemasse nurka päris mõisa ligidale 1,4 kilomeetrit. See küün või kuur, mis oli endisel heinamaal, sai ühest lahti võetud ja toodud jõe äärde sobivale kohale. Sinna koguti pool küünitäit lammaste heina ja teise poole sai täita ristikheinaga. Oleks võinud suurem olla. Aga nii pidi see olema.
Ka Koigi talu sai mõned hektarid savist põllumaad juurde, kuid heinamaa oli neil 10 kilomeetrit eemal, Palase küla taga Uhja metsas. Nii sai kõigile teistelegi, sest Päärdu mõisal ei olnud lähemal heinamaad.
Nii kui alati on olemas inimesi, kes ei või näha et teistel hästi läheb. Sepa talu ümbervormimisel oli palju kisa ja kära kadedate naabrite poolt. Isegi lähim naaber, Siima talu peremees, jäi eluaegseks vihavaenlaseks, et tema maast mõnisada ruutmeetrit põldu Sepa piiridesse jäi. Seda tegi aga maamõõtja, et selgemat ja ülevaatlikumat kaarti saada. Siima sai meie krundist, pea sama palju tagasi, kuid pidi palju puitaedu ümber ehitama.

ESIMENE POLITSEI JA TEMA PERE
Päärdu mõisa kõrval väikses endises juustumeistri majas elas esimene Eesti politseinik, Juulman, kes tuli Virumaalt ja kosis endise mõisa kupja tütre Hermine Rebase (Rebane) omale naiseks. Hiljem kolisid nad sealt ära Virumaale ja võtsid omale uue perekonnanime Vainola. Neil oli kaks tütart.

VAHEMÄRKUS
Kõige huvitavam on see, et noorem neist oli õppinud arstiks ja oli enne siia Rootsi tulekut Pärnu-Jaagupis jaoskonnaarstiks. Siia Rootsi tulekul istus ta paadis minu selja taga värske õhu käes. Olime koos laagris kuid hiljem ei kuulnud temast enam. Siis siin Ektorpis kuulsin dr. Lydia Mägilt, et ta olevat olnud Linköpingi lastehaigla juhataja. Nüüd hiljem kuulsin Eestlaste Esinduses, et ta olevat olnud arstina tööl kusagil Aafrikas ja olevat usklikuks hakanud. Ei ole juhust teda üles otsida. Niipalju kuulsin kunagi temalt, et isa olevat kaduma läinud punaste ajal. Ema olevat surnud. Ema venda ja tema poegi tundsin hästi Päärdus. Hermine isa oli haritud mees, samuti tema poeg. Hermine (ise) oli väga hea näitleja Päärdus kui ka Velisel, juba sel ajal kui Madis Aitsam Sepal kooliõpetajaks oli.

PÄÄRDU VENEKÜLA JA MÕISAKÜLA MÄLESTUSED TALUDEST JA INIMESTEST
Tallinnas Pärnu poole minnes jäi Veneküla paremat kätt, s.o lääne poole ja Mõisaküla vasakut kätt, s.o ida poole.

VENEKÜLA
Sepa (Mõisaaseme) talu oli suurest Tallinn - Pärnu maanteest umbes üks kilomeeter Märjamaa poole. Korralikku teed (ennem Jõekõrtsu tee tegemist) Sepale ei olnud. Kõigepealt tuldi Tallinna või Märjamaa poolt tulles kuni Päärdu veskini. Normaalselt kuival ajal, kui jões vähe vett oli, siis pidi jõest läbi sõitma ja jõe vasakul kaldal oleva madala mõisa heinamaa aasal asuva tee kaudu jõega kaasa minema umbes kilomeetri kuni Sepa põldudeni, kust jälle sai jõest läbi sõita. Vankri teeraja ja jõe vahel oli tihe lepapõõsastik, kus kasvas palju marju, küll siniseid ja punaseid, vaarika taolisi. Neid käisime sealt noppimas kui neid oli, kuigi see oli mõisa maa. Ega mõisa saksad ka neid valvamas polnud, kuigi mõis oli 800-1000 meetrit eemal.
Jõe paremal kaldal, Sepa poolel oli kallas kõrge, veepinnast umbes viis-kuus meetrit kõrgemal. Osa kallast oli ära kaevatud ülevalt poolt ja jälle täidetud altpoolt. Harilikult oli vee sügavus Sepa tee kohal jões 5 kuni 10 sentimeetrit. Mõnikord isegi nii madal kivide vahel, et oli võimalik täiesti kuiva jalaga üle tulla. Kui juhtus olema vihmane aeg, võis vett olla 10-15 sentimeetrit. Siis tuli jalanõud, kingad või saapad, jalast võtta ja veest paljajalu läbi tulla.
Suvel käisime jõest vähki ja kala püüdmas. Mõnes paigas oli vett natuke rohkem, 20-50 sentimeetrit. Vähi püüdmiseks tuli tõsta lapik paekivi aeglaselt üles ja ruttu käega haarata selle kivi varjul olev vähk, ehk kui olime kala püügil, siis kahvli ehk ahinguga tabada kala. Kala püüdmisel pidi väga kiire olema, et teda tabada. Kaladest püüdsime lutse, särge, ahvenaid ja ka mõne pisema havi või haugi nagu me neid nimetasime. Kui olime saanud mõne kalakesega koju minna siis mamma nurises, et kassile ehk jätkub, aga siiski praadis neid meile meeleheaks. Vähkidega tulime ise toime, nende keetmise olime ammu ära õppinud.

Veel sellest madalast veest
Kui onu (Hindrek) Tallinnast tuli Sepale külla oma mootorrattaga, siis tema tuli ka sama jõeäärset teed pidi. Mäletan üht juhust kui ta tuli Sepale koos oma abikaasa Juuliga. Mõne päeva eest oli vihma sadanud ja jões oli vett üle 10 sentimeetri. Tema Triuph mootorratas oli rihmaveoga. Jõe veest läbi tulles sai rihm märjaks ja libises, nii et ei jaksanud Sepa poolsest kõrgest kaldast üles tulla, kuigi nad mõlemad lükkasid tagant. Taskurätikutega püüti rihma kuivatada. Lõpuks oldi siiski Sepa õuel, kus need määrdunud taskurätikud pesti ja päikese kätte kuivama seati. Hiljem ära minnes oli olukord lihtsam. Sepa poolt minnes kõrgelt kaldalt alla veeres mootorratas hooga veest läbi mõisa aasale ja sõit jätkus takistamatult kuni Möldri veskini. Seal oli juba võimalik valida kuivemat kohta jões, nii et rihm ei saanud märjaks. See oli minu mälestuste järele ainukene kord kus Sepale tulles kaldast ülestulek raskusi valmistas. Hiljem, polnud seda kallast vaja enam korraldada, oli juba uus tee, mis Siima kõrvalt võimaldas sõita Jõekõrtsini, kus oli juba suur maantee.
Sepalt lõunaläänes asus Kolgi talu. See oli kolmepäeva koht, mis tähendas, et talu rendina pidi peremees nädala jooksul mõisas tööl käima kolm päeva. Peremees, Mihkel Kalmus, oli omal ajal teeninud vene kroonus korneti mängijana. Tema abikaasa Liisu oli pärit Velise Mäliste Metsa saunast (kelle) vend Jaan Palm oli Velisel rätsep (ja salajane kommunist). Kolgi elumaja oli veel suitsutare. (Noor) Mihkel ehitas uue elumaja umbes 1930 või natukene hiljem. Uus elumaja oli täpselt Sepa elumaja moodi. Jaan läks Raba talu pidajaks. Mihkel jäi Kolgi peremeheks. Ta mängis Päärdu pasunakooris kornetti. Hans õppis oma onu Jaan Palmi juures rätsepaks ja ehitas omale väikese maja Päärdu mõisa pargi kõrvale. Kõige noorem, Paul, õppis siis vend Hansu juures ka rätsepaks.
Sepalt ida pool oli ka Siima talu, kolmepäeva koht, kus oli peremeheks Aadu Normus, Velise Kukeselja talust toodud perenaise Triinuga. Tütar Maali abiellus Matsi Vanatoa Jaan Manniga. Teine tütar Miili abiellus Kurevere küla Pikani Aaduga. Poeg Karla oli huvitatud laskeriistadest ja oli juba 1919. aastal Märjamaa kaitseliidu õppustel ja sai loa ühe püssi koju toomiseks, suri tuberkuloosi. Noorem poiss Eduard sai Siima peremeheks ja võttis naiseks Päärdu Möldri Jüri tütre Iida.
Siimalt edasi oli Kuusiku talu, kus rentnikuks oli Hans Pesti. Pesti oli mõisa sepaks ja tegi nädalas kolm päeva mõisas sepatööd. Ta oli Kuusikul ka sepapada olemas, kus tegi külarahvale sepatöid, nagu hobuste rautamist ja vankrite ja regede rautamist. Ka meie papa kasutas Kuusiku sepa abi. Kuusiku perenaine Kai oli Kurevere Villema talust. Kuusikul oli suur tööjõuline pere, kuid elasid kehvalt. Sepalt käidi alati rukkijahu ja kodukeedetud seepi laenamas. Hiljem tasuti Sepal tööl käimisega.
Tütar Mari oli ühe suve suiliseks, see tähendab, et töötas ainult suvekuudel. Mäletan juhust kui Sepal võeti mesipuudest mett välja ja kärgedel lõigati kaaned pealt ära enne meevurri panemist. Mari pandi seda tööd tegema. Ta polnud mett enne kunagi saanud, ja teda lubati neid äralõigatud kärgede kaasi süüa niipalju kui soovib. Meie, s.o Sepa lapsed, olime mett alati saanud niipalju kui olime soovinud. Kuid Mari sõi end haigeks. Ma ei mäleta kes andis talle head nõu, et võtku riidest lahti ja mingu alasti põllukraavi ennast leotama, siis saavat valudest lahti. Ta tegi nii ja oli õhtul hilja kraavist külma pärast koju läinud. Kuid mett ta enam ei tahtnud.
Vanem poeg Mihkel oli püssidest huvitatud ja salakütina tuntud. Laskis rebaseid ja oravaid oma ja naabrite karjamaalt. Tal oli kodus ühe Peterburi laskeriistade (äri) hinnakiri-kataloog, mida näitas asjast huvitatud poistele. Ta tundis hästi kõiksugu laskeriistu, aga oli muidu haiglane ja laisavõitu. Tütar Neti, abiellus meie sugulase Osbeck Jüriga Hillaste väiketalusse. Teine poeg Oskar oli tubli töömees.
Kuusiku kõrval oli Nurga talu, samuti kolmepäeva koht. Peremees Aadu Pikani olnud varemalt Päärdu mõisas kupjaks. Nurga oli korras, jõukas talu. Tööd olid alati paremini korras kui teistel. Poeg Aadu oli hea lõõtspillimängija ja oli mobiliseeritud Preobrasinski ratsapolku. Oma hea mänguoskuse tõttu sai üsna tihti kodus puhkusel olla. Temal oli kolmerealine itaalia lõõtspill, mis oli haruldus sel ajal maal ja mida teised mängijad ei osanud mängida (uuem moodsam tüüp).
Tütar Mai oli abielus Uueda (Uuetoa) peremehe Hans Lentsiga (Lentsmaniga). Mai oli väga hea Zitri mängija. Uuetoast on mul meeles, et seal oli pea iga laupäeva ja pühapäeva õhtutel tantsupidu või simman, kuhu noored tulid tantsima lähema kümne kilomeetri kauguselt. Olime Sepa Rudolfiga (minu noorem vend) väga tihti seal, kuigi mamma ja papa ei näinud seda heameelega. Aga me läksime tihti ilma loata salaja ja saime järgmisel päeval noomituse.
Teine tütar Malviine abiellus meil Sepal kaua aastaid teeninud Nikolai Reederiga. Nikolai oli Sepalt läinud vabatahtlikuna Vabadussõtta Kalevlaste Malevasse, sai haavata jalast ja pärast paranemist sai Velise mõisast asundustalu.
Nurgalt edasi suure maantee suunas oli Sihi kolmepäeva koht. Peremeheks oli Jaan Ulp. Perenaise nime ega päritolu ei tea. Tütar Anna abiellus Päärdu silda ehitavatest meestest ühe ingerlasega ja elasid hiljem Tallinnas. Teine tütar Maria abiellus meil sulaseks olnud Jüri Pitenbergiga. Kolmas tütar Liisa jäi vist koju (vanatüdrukuks).
Edasi oli Jõekõrtsu kolmepäevakoht, endine Päärdu Jõe kõrts. Peremees Jüri Emmu oli kuulus lõõtspillide tegija, parandaja ja mängija. Abikaasa oli pärit Veliselt Veilerite perekonnast. Lapsi neil ei olnud.
Maanteed kaudu edasi Konuvere poole oli Rehe kolmepäeva koht kus omal ajal oli rentnikuks Orgitalt pärit Jaan Aav, kes hiljem kolis jälle kusagile Orgita kanti. Üks tütardest oli vist Orgita Huntaugul kasulapseks. Kes sinna hiljem tulid, nende nimesid ei mäleta. Ei olnud nendega kokkupuutumist.

MÕISAKÜLA
Mõisakülaks nimetati Möldri, Jõekõrtsu, Matsi-Uuetoa, Matsi-Vanatoa, Tisleri ja Männiku talusid.
Möldri perest kirjutan eraldi.
Esimene teiselpool maanteed oli Matsi-Vanatoa, peremees Jaan Mann. Perenaine Maali oli Siimalt pärit. Laste nimesid ei tea ega mäleta.
Teine oli Matsi-Uuetoa. Peremeheks oli Mihkel Mann. Perenaise nimi oli Krõõt, aga tema päritolu ei tea. Tütar Miili ja väimees, Kurevere Miku-Matsilt tulnud Jaan Andreller.
Siis oli Tisleri. Peremees Tõnis Tõldmaker. Perenaine Ann oli Velise Tapu talust. Tapu Jaan oli kuulus lõõtspillimängija. Sellega on ka seletatav Tisleri poiste suur musikaalsus, sest kõik Tõldmakerid olid head pillimehed. Tisleri oli suuruse poolest väike ja viletsate liivaste põldudega. Varmalt olid Tõldmakerid olnud suured tisleritöö tegijad ja raha teenijad. Elumaja oli tavalistest talumajadest suurem ja ilma rehealuseta. Neil oli tiibklaver olemas niikaua kui mina mäletan. Ka lõõtspill ja klarnet. Pojad olid: Oskar-Olev, Leonhard-Leigar, Evald-Henn, August-Agu (nimed eestistatud). Tõldmaker eestistati Tulvikuks. Olev oli Kuusalu Ühispanga juhataja kui vene sõjaväelased ta tapsid. Leigar vigastas 1928. aastal Päärdus jalgpalli mängides oma jala ja jäi lonkama. Õppis rätsepaks ja sai oma onu Jaan Tõldmakerilt Vigalas maja. Ta abiellus minu õe Meetaga. Leigar suri tuberkuloosi 1947. a. Henn tõi oma naise, Helmi, Konuverest ja jäi Tislerile. Agu õppis Tallinna Tehnikumis Ehitus ja Teede inseneriks. Ta töötas Haapsalus ja Tallinnas. Suri 1984. a.

MÖLDRI RAHVA ELU KIRJELDAMINE
Päärdus oli vesiveski. Nimetasime seda Möldriks. Perenaine Ann oli pärit Veliselt Jaani talust, kuulsa tugeva Jaani Tõnise õde. Kehaliselt suur tugeva kasvuga inimene, lahke ja lõbusa olemisega. Seetõttu olid ka Möldri poisid, eriti (noor) Mihkel, suure kasvu ja karu jõuga mehed. Olin kord Kolgil talgutel. Õhtul tantsu ajal hakkas üks joobnud võõras poiss, vist Vigalast, noaga tüli otsima. Möldri Mihkel käratas peale: „Kas paned noa tasku tagasi või lähed minema!”. Poiss ei reageerinud nii kiiresti ja lällutas edasi. Siis võttis Mihkel ta turjast kinni ja viskas lauda seina ääres kasvavasse nõgesepõõsasse ja poiss kadus. Anne abikaasa Mihkel Marting oli normaalse kasvuga, tulnud Pärnumaalt Mihkli kihelkonnast. Ise ütles et on Junnimaalt, nagu meie kandis Mihkli ümbrust nimetati. Nende lastest Jüri, keskmist kasvu mees, oli Tallinnas mehaanikuna töötanud ja võttis naise Konuvere Sepalt, kes oli elukutselt kangur. 1918. aastal sakslaste ajal kolis Jüri Möldrile koos oma töökoja sisustuse ja abikaasa kangakudumise telgedega. Teine poeg Mihkel oli Tallinnas Telefon-Telegrafi mehaanik. Kolmas poeg Ärni oli sõjaväes. Vabanedes tuli Möldrile ja kui jõuka rahva poeg, kandis ohvitseri riietust ilma tunnusmärkideta. Ma ei usu et ta võis olla lihtsoldat. Tütar Maria oli ka hiiglasekasvuga ja tugev. Abiellus Velisele Mäliste küla Tiidu peremehe Tõnis Erviniga. Teine tütar Anette oli kodune, sündinud umbes 1907. a.

MEHAANIKUKS ÕPPIMINE MÖLDRI JÜRI JUURES JA MU ESIMENE MOOTORRATAS
Mina olin suvekuudel iga päev Möldri Jüri juures ja õppisin jalgrataste parandamist. Katki läinud rattaraamid parandati uute torude ja muhvidega. Jüril oli üks vana NSU mootorratas rihmaveoga. Sain selle endale töötasuks ja ehitasin ümber kettveo peale. Aga meil oli ainult harilikku jalgratta ketti ja see oli nõrk mootorrattale. Sain vaid paar korda Konuveresse ja tagasi sõita, siis lagunes kett. Loobusime edasistest katsetamisest.

MÖLDRI ÄRNI PULMAD KUS MÄNGIS PASUNAKOOR MANGULT
Ärni leidis omale varsti Vigala Araste Tamma külast suure rikka Pärdi talu pärija uhke tütre ja läks sinna koduväiks, s.o peremeheks. Pulmad peeti suure uhkuse ja säraga Möldri veskis. Veski pandi seisma, puhastati, tolmutati ja pesti nädal aega, et tolm pulmaliste riideid ei rikuks. Metsast toodi mitu-mitu koormat noori kaski. Tantsumuusika eest peale hariliku lõõtspilli kutsuti Araste küla metsavahi Valdeki poegade (Mangu poiste) pasunakoor. Neid oli palju poisse, kõik olid musikaalsed ja mängisid Vigala pasunakooris. Mäletan neist viit. Hulk aastaid hiljem abiellus metsavahi kõige noorem, kuues poeg, minu õe Armildega. Neil poistel oli ka kaks õde. Üks neist suri tuberkuloosi. Teine noorem abiellus meie Päärdu orkestri juhi Ernst Miksiga. Mangu talu oli Sepalt vaadates üle Kurevere soo umbes kilomeeter või poolteist eemal ja kui nad suveõhtutel kodus harjutasid, siis oli see hästi meile kuulda.
Pulmas püüdsin ikka olla pillimeeste lähedal. Pulmaline ma küll ei olnud, kuid meie ümbruse kombe kohaselt võis õhtuti tantsu ajal kutsumata pulmamajja sisse astuda. Pakuti pulmajooki, õlut, maitsta ja kes soovis võis mõne tantsu kaasa lüüa. Mind ja mu venda Rudolfit ei huvitanud ei õlu ega tants, tahtsime ainult näha ja kuulata Mangu poiste pasunate mängu. Ei osanud sel ajal mõelda, et ise kunagi mängijad oleme, aga pasunapuhumise vastu hakkasin möldri pulmast saadik huvi tundma.
Möldril oli ka olemas grammofon mõnekümne plaadiga. See oli möldri parimas ruumis, tagakambris, kummuti peal. Möldri veskil oli tihti palju jahvatuse järjekorra ootajaid, kes ootasid erilises veskiliste ruumis. Jutukas perenaine kutsus tihti veskilisi kööki endaga juttu ajama. Siis pani veski peremees ka grammofonile mõned plaadid mängima. Mujal Päärdus veel ei olnud grammofoni. Mina olin juba kõike plaate kuulnud, sest käisin tihti seal kui käisin Konuverest posti toomas ja Möldrile ära andmas.

VAHEMÄRKUS
Nüüd üle kuuekümne aasta hiljem kohtasin Tallinnas Mähel oma õe meeta lähedal Ernst Miksi abikaasat. Tal oli samasugune väike maja kui Meetalgi. Ärni oli sõja ajal mobiliseerituna venelaste poolt Hangö kindlustes ja pärast sealt pääsemist oli Harku järvel kala püüdes, paadi ümberminekul uppunud.
Meeta naabritena elasid veel Mähel ka Möldri Ärni tütred (Pärdi tüdrukud) oma väikeses majas. Nendega olin tuttav juba Päärdu päevilt, nad olid alati Päärdu pidudel. Samas asus ka Huntaugu Augusti maja ilusa lille- ja suurte rottide (nutriate) kasvatusega. Kõik olid omavahel tuttavad ja Meetaga samas kohas tööl. Ainult Huntaugu August oli ühe ministri autojuht. Auto oli alati Augusti õuel, just nagu oleks ise auto omanik. Kõigist neist majadest on mul pildid olemas.

KALLI NAHKRIHMA VARGUS PULMA AJAL
Sama pulma ajal või mõni aeg hiljem varastati veskist ära suur kallis nahkrihm millest võis saada mitusada paari saapa taldu. Tallanahka polnud ju mitu aastat müügil olnud. See oli üks väga haruldane juhus. Varas pidi vee all umbes meetri sügavusel ja üle kahe meetri pikkuselt seina alt läbi pugema ruumi kus rihm oli ja siis koos rihmaga sama teed kaudu tagasi ronima. Hiljem tabati varas, kes oli Möldri perenaise venna, kuulsa Velise mehe Jaani Tõnise poeg Arnold Ervin (Jaani Arnold). Jaani Tõnis ise, oli oma nooruses üks tugevamatest Velise meestest, Lurichi kambast. Olnud suur hobusevaras ja aitade ukselukkude purustaja. Ma ei tea mis siis juhtus, aga see noormees kadus Päärdust. Möldril ei tehtud enam kunagi juttu selle rihma vargusest. 25 aastat hiljem pidin oma autoga Möldri pererahvast sõidutama Mihkli kiriku lähedal asuvasse tallu. Ja seal kohtasin Arnoldit. Oli korraliku talu peremees nelja lapsega ja ka kiriku vöörmünder. Kas anti talle pärast masinarihma vargust korralik keretäis või leiti mõni muu vahend, et kuulus vargapoiss ja aitade lõhkuja ümber mõtles ja ausat elu elama hakkas. Tema omaksed Möldri inimesed olid (ju) tugeva kasvu ja suure jõuga inimesed. Arnoldi vend Robert oli Jaani talu peremeheks ja korraliku mehena tuntud. Üks poolvendadest oli Märjamaa lähedal Vaimõisas koolijuhatajaks.

POSTI TOOMINE KONUVEREST
Post toodi Märjamaa postkontorist Konuvere möldri juurde. Ma ei tea kes selle sinna tõi, aga sealt sai alati kätte. Päärdu peremehed olid kokku leppinud, et nad toovad kordamööda Konuvere möldri juurest Päärdule kuuluva posti Päärdu möldri juurde. Möldri oli otsustatud kohaks kuhu post toodi, sest veskil käijad toimetasid ka neile kirjad kätte, kes ise ei trehvanud veskile tulema. Posti toomiseks oli ilus nahast 30x40 sentimeetri suurune, seestpoolt rohelise kaleviga vooderdatud, kanderihmaga õlal hoitav kott. Kott oli alaliselt Möldri veskiliste toas ja sinna sisse pandi ka saadetav post mis läks Konuverest Märjamaale. Sõja puhul oli kirjasid kaunis palju. Ajalehtede lugejaid-tellijaid oli vähem. Siis hakkas ilmuma nädalaleht Meie Mats, milles oli palju sõjaväes olevate meeste pilte, saadetud koduste poolt ajakirjale, eriti kui sõjamees oli saanud haavata või oli vahvuse eest saanud mõne aumärgi. Väga palju oli Georgi ristide saamisi. Palju oli ka pilte joonistatud karikatuuridena sõjasündmustest, näiteks Saksa Keiser Wilhelmist ja Minister Bismarkist.
Suvekuudel kui koolis käimist ei olnud, käisin mina Konuverest posti toomas ja selle sirge kolmekilomeetrilise Konuvere tee kohta võin öelda, et olen seda teed palju-palju kordi läbi käinud. Aga sel kombel sain ka kogu Konuvere möldri pere ja nende sugulastega tuttavaks.

POSTIVEO ÜMBERKORRALDAMINE PEALE VABADUSSÕDA
Peale Vabadussõda korraldati postivedu täiesti ümber nii, et Konuverega kadus ühendus. Velise mõisa omanik Joonson võttis postiveo Märjamaalt Velisele oma hooleks. Millise tasu eest, seda ma ei tea. Joonsoni poolt oli hobune kaherattalise kaarikuga ja mees kutsariks. Jüri Haak oli selle mehe nimi. Kokkuleppel kutsariga oli võimalus kaasa sõita. Velise alevikust tõi jalgrattal posti Päärdusse üks eraldi palgaline, kes ka valla käskjala ülesandeid täitis. Roka pood, kuhu nüüd post tuli, oli igal õhtul nagu mingisugune külameeste kokkusaamise koht, kus ka vahetevahel kaarte mängiti. Suvekuudel olid ka mõned suvitajad seal ajaviiteks. Näiteks raadio „halloomees“ Feliks Moor suvitas igal suvel Päärdus, oma abikaasa ema juures, Sirtsu saunas. Oli läbi ja läbi rahvamees, oskas igasugu naljast lugu pidada. Aga ennem kui Rokk Hindrek endale maja ja poe, jõudis ehitada, tuli post mõisa suurde hoonesse kus Rokad ajutiselt elasid.

PÄÄRDU NOORSOO TEGEVUS SÕJA AASTATEL
Selleaegne noorsugu armastas palju laulda. Oli moes endale osta vähemalt sentimeetri paksune musta vakstu kaantega klade või vihik. Selle lehtedele kirjutati tuttavatelt laenatud kladedest kõigi lauldavate laulude sõnad ja kirjutati mõni muu lühike luuletus või salmike laenatud klade puhtale leheküljele, näiteks kas sünnipäevaks või mõne muu tähtpäeva puhuks. „Kes ei tahaks veel kord olla vallatu ja noor!” või „Aeg annab kõik ja kõik ta võtab meilt...”
Neid kladesid kanti kaasas ja pandi ühele lauale kus Zither peal oli, igaüks võis neid lugeda. Paljudele oli kleebitud sel ajal poodides müüdavaid väikesi pildikesi klade esimese kaane siseküljele ja ka sünnipäev. Nii et alati oli teada kui kellelgi oli sünnipäev tulemas, siis lauldi sünnipäevalapse auks mõni laul. Selles seltskonnas oli paar daami kes võisid kiirelt kirjutada mõne väikse salmikese sünnipäevalapse kladesse. Kas see oli täiesti uus momendil luuletatud või mõni varem loodud, seda ma ei tea. Mind luuletused ei tõmmanud, need oli mul koolis komistustakistuseks. Tean kindlasti, et mõnest oleks saanud kuulus luuletaja. Selles grupis käis koos paarkümmend naisterahvast ja kaheksa-üheksa noormeest kes omasid neid kirjutatud kladesid.
Ka mul ja mu õel olid need olemas, see oli moes sellel ajal. Palju noori mehi oli mobiliseeritud esimese maailmasõja tegelasteks. Kogu see grupp lagunes 1921/23. aastatel kui Päärdu algkool kolis Päärdu mõisa härrastemajja ja koolijuhataja Gustav Algma asutas segakoori, kuhu kõik need luule- ja lauluhuvilised tulid laulma. Siis vaibus luuletuste ja lugude kirjutamine. Laulukooris oli iga laulja jaoks noodivihik nootidega ja tekstiga.
Väga palju oli Konuvere noori Päärdu noorte simmanitel. Pärast tantsuõhtut kojuminekul läksid noored kavalerid oma neidusid koju saatma. Väga tihti tekkis tüli saatjate vahel. Nii, et see uus sirge kolme kilomeetri pikkune laiendatud Päärdu - Konuvere maantee oli Päärdu ja Konuvere poiste lahinguväli, kus lõpuks Päärdu poisid võitjaks jäid. Aastate pärast, Eesti vabariigi ajal kosisid paljud Päärdu poisid endale elukaaslased Konuverest. Möldri Jüri oli juba enne sõda leidnud Konuvere külast elukaaslase. Talusaaduste ülesostja Ed. Loik kosis Konuvere Kalda talu peretütre. Päärdu kaupmees Hindrek Rokk leidis oma kodukana Konuvere Maandi talust. Tisleri Enn kosis Konuvere Sepa tütre. Möldri Mihkel kosis Maanda teise tütre. Juba varem enne sõda oli Päärdu rätsep Mihkel Seiler (Selirand) kosinud Konuvere Vanatoa peretütre. Nad ehitasid Märjamaale endile maja.

ONU HINDREKU PULMAS KUS MA ESIMEST KORDA PURJUS OLIN
Ei mäleta mis aastal see pulm oli. Küllap vist 1918. või koguni 1919. aastal. Viina saamine oli sel ajal raskendatud. Meie papa viis kartulid ja rukkijahu Päärdu serval Uhja külasse Koiksoni juurde, kes oli kuulus viinameister. Nädala pärast toodi viinad sepale. Viin või puskar valati pudelitesse ja mõne pudelile valati mingisugust värvilist ekstrakti juurde. Ilusad nägid need pudelid välja laual reas. Pudelid pakiti ilusasti kreslasse heinte sisse, kuhu ise peale istusime.
Onu oli leidnud omale pruudi sama Orgita küla Vanaõue talust, (mis oli) Matsu talu naaber idapool küljes üle paari vasikakopli.
Näib nii olevat, et abielludes leitakse alati oma külast, mõnest naabri talust juba, kas või lapsepõlvest saadik tuttav teine pool. Näiteks: Matsu Tõnis (minu isa) kosis Koreda Mari. Matsu Ants tõi oma Anna Puurasilt. Järve Jüri kosis Matsu talu tütre Mari. Paadu Jaan kosis Koreda Anne ja Kiisa Hans Sommermann kosis Koreda noorima tütre Triinu omale kaaslaseks. Lille sauna Jüri Kolks kosis Põrjaka Daali omale eluseltsiliseks. Põrjaka Jaan läks koduväiks Nõmmerehele. Matsu Liisu abiellus Kalmu sauna Jüriga. Ma ei tea, kas see Kalmu saun oli ammu Orgita külas, või ehitati see neile.
Minu mälu järele peeti (onu Hindreku) pulmad Matsul. Kas Vanaõuel ka midagi oli, seda ma ei tea. Onu oli linnast ka viinasid kaasa toonud. Ühe viina nimi oli Rumm, see oli mul kuidagi meelde jäänud. Mina ja üldse Sepa lapsed viina ilmaski ei võtnud. Matsul kaeti pikad söögilauad suures rehetoas. Kõik vanemad inimesed kutsuti sööma. Meile lastele öeldi, et oodake natuke, praegu pole ruumi. Saate teises laudkonnas süüa.
Tagakambris laual oli kandikul kümmekond õlleklaasi õlut täis valatud. Olime Matsu poiste ja Järve Ruudiga seal. Ma ei mäleta kes see kange mees oli kes ütles: „Joome võidu, kes jõuab kõige rutemini õlleklaasi tühjaks juua”.
Mina, kui ma oma klaasi tühjaks jõin, tundsin, et süda läheb pahaks, okse kipub tulema. Hakkasin läbi eeskambri õue minema, kuid välisukse ees oli märg, jalgadega sisse kantud lume sulamisest. Mina libisesin ja kukkusin maha. Siis tuli mamma ja võttis mul turjast kinni ja viis välja Matsu aita heintele magama. Pani peale lambanahast saani teki. Enne aida lakka minemist oksendasin tublisti. Vandusin siis, et m akunagi ei joo end purju. Hiljem selgus, et see õlu neis klaasides oli viinaga pooleks segatud.
See on mul eluaeg meeles olnud, et olin esimest korda purjus onu Hindrek Otsa ja Juuli Kadaka pulmas. Teist korda ma elus tõotasin , et ma alkoholi ei tarvita, kui meie papa suri. Ta tarvitas tihti viina kui vallamajast tuli. Mamma oli küll tusane ja kurb kui papa koju tuli lõbusamas meeleolus. Papa ütles, et temal olevat kergem olla, jalg ei valutavat nii palju.
Hiljem elus olen läbi saanud väga hästi ilma alkoholi tarvitamiseta. Ei ole pahandusi olnud seepärast et viina ei võta. Autoga sõites olen saanud palju rohkem sõite kui viinavõtjad autoomanikud ja juhid. Kõige pealt ei maitse mulle viin mitte sugugi, põletab kurgus just nagu oleks haige mingi külmetusega. Head koduvalmistatud veini olen vahel võtnud, kui on pakutud.

VELISE JA NURTU

VELISE KOOLIS 1919. AASTAL
1919. aasta sügisel viidi meid Velise alevikus olevasse vene kiriku juures asuvasse kihelkonnakooli. See kooli oli varem vene õigeusu kiriku kihelkonnakoolina töötanud preester Laretei hoolitsusel. Nüüd Eesti uue koolikorralduse juures oli ta harilik kuueklassiline rahvakool. Mina sain neljandasse, (õde) Armilde kolmandase ja (vend) Rudolf teise klassi. (Õde) Meeta tuli alles järgmisel sügisel.
Kooli juhatajaks oli vene kiriku köster Teofil Schmidt. Õpetas vene keelt, matemaatikat ja füüsikat. Tema oli see sama mees kes käis Sepal petrooleumi rekvireerimas. Aga kas ta meid üldse mäletas, seda ma ei tea.
Preili Maria Kusmin, kaupmees Kusmini tütar, õpetas eesti keelt, looduslugu, ajalugu ja maateadust. Endine koolijuhataja, vene kiriku preester Laretei, oli läinud Pärnumaale ühe suurema kooli juhatajaks. Laretei oli Velise kooli üles ehitanud, muretsenud inventari ja õppevahendid. Tema oli ka korraldanud kahe suurema klassiruumi vahel asuvasse väiksesse pimedasse (ruumi) 4x5 m põrandapinnaga näitelava, millel oli suurema saali poolne sein laudluukidega ära tõstetav ja üleval lae all rullitav eesriie. Eesriidel oli saali poolt lugedes suurte kuldtähtedega maalitud „USK, LOOTUS, ARMASTUS”.
Kool korraldas iga aasta paar pidu. Jõuluks õpiti näidend, mis lavalt lastevanematele ja külalistele ette kanti. Ja pärast eeskava ettekandmist ja jõulukingituste väljajagamist, kõrvaldati istepingid saalist. Siis asusid lavale pillimehed, kes hakkasid mängima, et tants võis alata. Samalaadi pidu korraldati ka kevadel kooli suvevaheajale mineku eel. Raha hoiti, et kooli lõpetajad ja vanemad klassid saaksid sõita kevadeti õppereisile kas Tallinna ja kui raha jätkus, siis ka Tartu.
Samal Velise koolil oli teine väiksem maja, kilomeeter eemal Luuri männikus, kus käisid esimese ja teise klassi õpilased. See oli enne olnud luterlaste kool. Seal oli õpetajaks Gustav Karell. Tema andis ka vahel meile suurematele lastele tunde, nagu botaanikat, zooloogiat, ja õpetas maateaduse tundides topograafiat või maakaardi tundmist ja tegemist. Ta laskis meil kõigil teha oma koduküla plaani või kaardi. Võttis need oma kätte ja tegi kevadeks kogu Velise valla kaardi, mida siis võisime endale maha kopeerida. Meid oli ju lapsi koolis Velise valla igast külast.
Imetlen veel praegugi selle mehe ettevõtmist ja energiat, et suutis valmistada viisaka kaardi Velise vallast, sest mingit ametlikku trükitud kaarti polnud saada. Väga täpne see ei saanud olla. Aga meile oli see suureks saavutuseks kodudes näidata. Selle abil õppisime oma valda hästi tundma.
Kolmas, neljas, viies ja kuues klass mahtusid kiriku juures olevasse koolimajasse. Viienda ja kuuenda klassi ruumis oli suur klaasseinte ja ustega kapp, milles oli igasuguseid õppeabinõusid, füüsika, keemia ja loodusteaduse alalt. Klaaspurkides oli piirituse sees mitut sorti usse, konni ja muid elukaid. Ülemistel riiulitel oli täistopitud linde, varblasest vareseni ja füüsika tundides mitmesuguseid elektriinstrumente.
Koolimaja teises otsas asus koolijuhataja Schmidti elukorter. Maja pööningukorral asusid lõunapoolses otsas poiste magamistuba ja põhjapoolses otsas, koolijuhataja korteri peal, tütarlaste magamistuba.
Meil, Sepa lastel, oli kodust kaasa toodud suur kaanega kast, kus toitained sees olid. Erilist sahvrit ei olnud. Häda korral võis viia koolijuhataja sahvrisse mõnd asja.
Viimasel aastal tulid kaks õpetajat juurde. Võimlemise ja spordi õpetaja Leonhard Neuman ning saksa keele ja käsitöö õpetaja preili Uustalu. See viimane oli väga viriseja (ja) nõudlik tüüp. Neuman sai eriti poiste hulgas, väga populaarseks. Õpetas ka poksimist ja maadlemist talvekuudel ja mitmesuguseid huvitavaid mänge suvel väljas pallidega.

VELISE HARIDUSE SELTS
Velisel oli ka Hariduse Selts, mis korraldas ka mõne näidendi aastas peoõhtuteks samas koolimajas. Ka Haridusseltsi raamatukogu oli koolimajas, kus paar korda nädalas keegi raamatuid välja laenutas ja vahetas seltsi liikmetele. Meie, kooliõpilased, saime ka neid raamatuid lugemiseks laenata.
Kogus oli üle 400 köite kahes kapis. Eesti keele õpetaja soovitas meil pika rea raamatuid läbi lugeda. Hiljem pidime lühidalt seletama raamatu sisu. Mulle meeldis väga lugemine. Kartsin, et mõned muus õppeained jäävad seepärast lohakalt õpituks.

VAHEMÄRKUSED

VELISE KOOLI VILISTLASTE KOKKUTULEK 1984. AASTAL
1984. aasta suvel oli Velise kooli vilistlaste kokkutulek Velise koolimajas ja seal loeti ette ka minu saadetud tervituskiri. Hiljem saatis sama Käru Anni mulle tervitusi Kusmini Salme kaudu. Paljude teiste koolikaaslaste tervitusi toimetas mulle edasi koolivend Eduard Rokk Päärdust. Aga paljud on juba kadunud, kas sõja tõttu või haigusega ära väsinud.

MINU TEHTUD PILDID KUI AJALUGU
Tartus olevat ühes muuseumis minu tehtud ülesvõtted. Samuti on Märjamaa Täitevkomitee hoone seinad kaetud minu poolt võetud fotode suurendustega. Pildistasin ju oma nooruses palju avalikke ehitusi, rahvakogunemisi, sildasid jne. Neid olevat nüüd kogutud ja paigutatud muuseumidesse. Kui olin 1981. aastal Märjamaal, siis küsiti minult nii mõndagi pilti, kuid kahjuks ei olnud ma nendest asjadest pilte teinud. Kahju. Võimalusi oleks olnud, kuid ei tulnud meeldegi neist masinatest või kohtadest pilte teha kuigi fotokaamera oli alati autos kaasas. Mulle on sõprade poolt saadetud hulk pilte, kus ise olen oma tööde ja tegemistega. Aga mul puuduvad mitmed, mida nii väga sooviksin. Kuid kardan, et neid ei lase tsensuur läbi. Esemed milledest pilte soovin ei ole enam algses vormis. Sain pildi mis on nüüdsel ajal pildistatud, Märjamaa kiriku aia värav milline oli ehitatud Vabadussõja mälestussambana langenute nimede tahvlitega. Need tahvlid kõrvaldati 1939 või 1940 meie oma meeste poolt ja maeti maha, et neid jälle välja tuua sobival ajal.

VELISE ALEVIKU ÜMBRUS, KALASE TALU, LUURI KAUPLUS
Päärdu poolt (Velisele) tulles ja vallamajast möödudes oli Kalase talu, kus peremeheks oli Hans Luuri. Luuril oli väike kauplus, kus olid ka müügil koolitarbeid, nagu krihvlid, pliiatsid, kustutuskummid ja hehvtid või kaustikud nagu neid hiljem nimetati. Ka lastele nii väga maitsvad kompvekid ei puudunud. Mõni kompvek anti peale kauba ostmist. Kaupluse ruumiks oli maanteest paarsada meetrit eemal olev ümber ehitatud ait. Talu peahoone oli teest eemal umbes paar-kolmsada meetrit, maantee ja eluhoonete vahelisel põllul olid suured loomaluud. Öeldi kaamelite luud olevat.

GEORG LURICHI KAAMELITE LUUD
Hans Luuri onupoeg (maadleja) Georg Lurich olevat saanud need kaamelid Buhaara emiirilt mingisuguseks auhinnaks ja omakorda kinkinud need Velise kalase talus elava onupoja Hans Luurile, kes käis neid laatadel rahvale raha eest näitamas. Hans Luuri ei olnud just väga hoolas töömees ja kaamelid ei elanud kaua tema hoolitsuse all. Võibolla, et ka meie kliima ei sobinud neile. Surnud kaamelid oli ta hobustega tirinud eemale põllule, kus siis hulkuvad koerad ja varesed ja harakad said pidutseda niikaua kuni paljad luukered alles jäid.
Esimese ja teise klassi õpetaja Gustav Karell, kes meile, suurematele lastele ka zooloogia tunde andis, viis meid klasside viisi nende luude juurde ja seletas kaameli, hobuse ja lehma luude erinevusi. Paari aasta pärast olid need luud sealt kadunud. Kaameli jäänused olevat maetud lõpuks põllu kõrvale kus hiljem tihe kreegi põõsastik kasvas.

NATUKE LURICHITEST
Hans Lurichil (Luuril?) oli kaks last, kes käisid esimeses ja teises klassis koolis. Poeg Voldemar oli tugeva kehaehitusega ja tema südamesoov oli ka ükskord samasuguseks kuulsuseks saada, kui isa onupoeg Georg Lurich. Ta olevat kogu aeg kuulsa jõumehe poolt kunagi Kalasele jäetud suurte ja raskete kangide ja pommidega, oma muskleid harjutanud ja aia juures naabri lastele lähemaid seletusi andnud maadlemisest ja kehalise harjutuste tähtsusest.
Hiljem oli Luuri Volli, nii me nimetasime teda kogu aeg, peale kaitseväe teenistust Kaitseliidu Velise kompanii liige. Kompanii ülemaks oli leitnant Artur Saaliste, kes oli maadlusest huvitatud. Tema saatis Volli Tallinna kaitseliidu poolt korraldatud maadluskursustele. Temast loodeti palju. Aga Volli sattus kokku Saaremaa kuulsuse, jõumees Sannikuga, kellega koos rändasid kodumaal laatadel ringi ja esinesid rahva ees oma tõmbenumbritega.
Kalase talu läks sundmüügile ja selle ostis valla sekretär Martin Koobas. Vabariigi viimastel aastatel astunud Sannik Kalase uue omanikuga kontakti ja avaldanud soovi kaamelite luude üles kaevamiseks ja nende muuseumi paigutamiseks. Aga see luude üleskaevamine ja nende muuseumisse paigutamine jäi läbi viimata, kuna see protseduur osutus keerulisemaks kui esialgu arvata võis.

VELISE JÕUMEHED
Velise oli kuulus tugevate meeste poolest. Kahju, et ei saa enam kusagilt andmeid nende vägitegudest kirjutamiseks. Jõumeeste elulugude ja tegude uurimiseks ei ole olnud enam võimalusi.

MÕNED MÄRKMED VELISE ALEVI KOHTA
Nüüd, palju aastaid hiljem, sain teada, et kogu Velise alevik koos vallamajaga oli ehitatud Kalase talu maa peale 99-aasta rendilepingu alusel, aga vene õigeusu kirik oli ehitatud Kõhi-Vanatoa talu maale 1888. aastal. Nüüd 1985. aasta kevadel tehti sama kiriku tornile uus katus peale. Aga Märjamaa õigeusu kiriku tornide katused olevat ümber kukkumas.

MÄLESTUSED NURTUST
Nurtu, kust minu vanaisa, vana Koreda Jaan pärit, on Veliselt umbes 5 kilomeetrit lõunasse.

NURTU RAHVAMAJA JA PASUNAKOOR
Nurtu rahvamaja oli vana ehitusmeistri Jaan Lentsmani eraomandus. Tema oli ostnud kunagise magasiaida ära ja ehitanud selle ümber rahvamajaks ja oma eluruumideks. Ma ei tea, kas ja kuidas üldse seda kasutati, kas mingi rendi või üüri näol. Võibolla aitas ümberehitusega kogu küla kaasa. Alumisel korrusel oli suur saal koos riietehoiu ja einelaua ruumidega. Teisel korrusel (olid) omanik Lentsmanni eluruumid. Kui suured, seda ma ei tea. See oli Nurtus, Velise valla kõige kaugemas ja kõige haritumas osas. Taludel (olid kõigil) uued moodsad hooned. Nurtus oli oma pasunakoor juba ammu olemas. Ka Päärdust käis Palasi mõisa Jüri seal klarnetit mängimas.

NURTU SELTSKOND
Päärdu pidudel käisid peaasjalikult nooremad inimesed. Olen käinud Nurtu pidudel, seal olid pidudel terved perekonnad koos. Ka vanaisad-emad toodi pidudele kaasa, et noorte elust osa võtta. Eriti suuremate pühade ajal toodi kodust kaasa koduõlu mida kõrvalruumi maitsti. Aga purjus inimesi ma ei näinud kunagi Nurtu pidudel. Vanad pika habemetega taadid tulid minuga rääkima kui ühe tuttavaga, kuuldes et minu vanaisa pärineb ka Nurtust (Häinalt). Pean siin märkima, et pea igast Nurtu talust oli keegi kes oli Tartu Ülikooli lõpetanud või oli seal õppimas. Mind kutsuti külla, nimetati, et see või see on ka pühadeks kodus.

KÜLASKÄIGUD KOOLIÕDEDE JA VENDADE JUURES VELISEL JA NURTUS
Mina hakkasin Nurtut lähemalt tundma Velise koolis käimise ajal. Oli komme, et käisime kooliõdede või vendade juures külaskäigul kolmapäeva õhtuti. Nemad kutsusid, vanemate soovil, oma lähimaid sõpru kolmapäeva õhtuteks endaga kaasa külla.
Niisugune vastastikune külaskäik tegi meid kaasõpilaste vanematega tuttavaks. Ja kui hakkasime pikemalt rääkima, siis selgus tihti, et olime kas kuidagi kaugelt sugulased, kes aastate jooksul olid kontaktid üksteisega kaotanud. Vähemalt leidis meie Armilde ühe oma kooliõe ema, kes oli meie mamma täditütretütar, abielus kadakasakslase, metsnik Käruga. Kärul oli kaks tütart meiega koolis. Vanem Anni, oli minuga ühes klassis ja noorem, kelle nimi on mul meelest läinud, oli Armildaga ühes pingis istumas. Kodus rääkides sellest, otsis mamma järgmisel esmaspäeval meid kooli sõidutades Käru proua üles ja nad leidsid endid nagu kadunud sugulased kunagi. Et nad (aga) elasid teinepool valla serval, siis otsekohest üksteise külastamist ei toimunud.
Kahju, et ei teinud sel ajal mingeid ülesmärkimisi (päevaraamatut). Aga need tutvused on püsinud siiani, ligi seitsekümmend aastat hiljem. Ikka tuleb mõni kirjalik tervitus kas ise või mõne sõbra kaudu.

PUNASTE VÕIM VELISEL, VILJA REKVIREERIMISE KOMISJONID
Eelpool kirjutasin, et enne sakslaste sissetulekut oli kord punaste võim Velise vallas valitsemas. Tööliste ja maata meeste poolt oli korraldatud mingisugused komisjonid. Kolme-neljameheliste salkadena sõideti kusagilt talust sundkorras võetud hobuse ja reega talude aitadesse kontrollima kui palju tuleb ära viia linnade elanike toitmiseks. Meie Päärdu külast tundsime Pipra-Uuetoa talu kahte poega kes olid sõjaväest koju tulnud vormiriietuses ja püssidega ja võtsid sellisest aitade kontrollimisest osa. Vähemalt Sepal, see on minu vanemate kodus, nad käisid. Kas meilt vilja võeti, seda ma ei mäleta.

SAKSA OKUPATSIOONI AEG VELISEL
Sakslaste okupatsiooni ajal (1917-1918) oli Velise valla Mäliste küla Anni talu perepoeg Jaan Lurich hea saksakeele oskajana sakslaste poolt määratud mingisuguseks kontrolliks. Anni Jaan oli kardetud mees, sakslaste sabarakk ja usaldusmees. Tema oli see mees, kes andis kirjaliku loa veskile minekuks, et omale leivajahu teha ja olevat määranud kui palju teravilja talumehed peavad viima sakslastele. Kuhu ta hiljem kadus, seda ma ei tea. Jõumees Lurichiga tal (minu teada) ühist polnud.

SEPA PAPA AUTO ALLA JÄÄMINE 1920. AASTAL JA SURM 1921. AASTAL

PAPA AUTO ALLA JÄÄMINE
1920. aasta sügisel hilja, kui külm oli teinud teed kõvaks, aga lund ei olnud veel tulnud, pidi papa minema hobuse ja vankriga Tallinna, et ära müüa mõni tapetud lammas ja üks siga, võid ja muud, mida müügiks oli kogutud. Harilikult käidi vankriga see linnatee nelja-viie päevaga ära. Sepalt oli Tallinna 91 kilomeetrit. 90. post oli Möldri ja Päärdu mõisa vahel. Kuid nädal möödus ja polnud linnas käijast mingit märki kuulda ega näha. Olime mures, ei osanud midagi arvata. Polnud telefone siis, et järele pärida.
Oli juba üle nädala möödunud kui papa läks, aga veel polnud tagasi jõudnud. Olime mures, ei tea mis on juhtunud. Sel ajal polnud mingit telefoni meie kandis olemas, et Tallinnast onu käest küsida, miks papa koju ei tule.
Ühel päeval hirnus või hirnatas kodune hobune rehe all, tundis vist teise hobuse tulekut ja varsti tuli linnas käiv hobune vankri kolinaga õuele, hoopis teiselt poolt kui harilikult käidi. Sepalt oli võimalik minna läbi naabri, Siima, karjamaa otsemat teed kaudu Uueda juurde maanteele. Hobune oli seda teed varematel aastatel mõne korrad käinud ja nüüd kas ta ise leidis selle lühema tee või juhtis papa hobuse sellele teele. Harilikult oli meie ja Siima karjamaade vaheaial mõni lati või roikaga mulk ees. Kuid nüüd vastu talve polnud seal ühtegi takistust ees. Kuid papa istus vankril edasi, ei tulnud vankrilt maha nagu harilikult. Hobune peatus õuel, kuid papal ei paistnud kiiret olevat vankrilt maha tulemisega. Ma ei tea, kas ta kutsus mammat abiks või läks mamma ise vankri juurde ja aitas papa vankrilt teda toetades tuppa komberdada. Papal oli ka üks tugev kepp käes, millele toetus kui püüdis astuda.
Meie lapsed olime uudishimulikult ikka papa läheduses kuni papa lõpuks ütles et tema jäänud auto alla ja jalg olevat haige. Ta rääkis, et Nõmmelt Tallinna poole minnes olevat tal külm olnud vankril istudes. Ta astunud maha ja kõndinud vankri kõrval edasi, et sooja saada käimisega. Oli juba öö ja kaunis pime. Äkki saanud seljatagant mingi tugeva tõuke ja leidnud end vankri kõrvalt maast. Ta oli siiski suutnud vankrile ronida ja laskis hobuse edasi minna. See õnnetus olevat juhtunud Hallivanamehe kurvi juures Nõmme ja Tallinna vahel. Hobune oli mitu korda varem seda teed käinud ja viis ta onu värava taha Riesenkampfi uulitsal nr. 28 kus onu Hindrek elas. Kui kaua ta seal hoovivärava taga seisis seda ma ei tea, kuid lõpuks oli ta onu juures.
Onu oli teda viinud haiglasse. Jalg vaadatud järele ja seotud side ümber. Luumurret polnud ja ta põdes mõned päevad onu juures. Ma ei tea, kuidas või kes aitas kaubad müüa. Kuid siis tuli koduigatsus ja ta hakkas koju sõitma. Selge oli, et üks Nõmme poolt tulev auto oli ilma tuledeta või väga viletsate tuledega vankri kõrval kõndivale papale peale sõitnud. Praegu mõtlen, et võibolla aitas autojuht papa vankrile. Ei mäleta, kas papa selle kohta meile midagi rääkis või mitte. Igal juhul oli säärsaapa pöid nii deformeeritud, et ainult tugev konts päästis jala suuremast vigastusest.
Säärikule tegi Päärdu mõisa kärner Veltman, kes oli ka hea kingsepp, uue pöia, nii et säärik oli jälle tarvitamiskõlbulik.
Ma mõtlen praegu selle üle, kui palju ta koduteel pidi valu kannatama. Hobune vajas puhkamist, söötmist ja jootmist. Ise ta käia ei saanud, küllap ta palus kedagi abiks, hobusele juua ja süüa andma.
Olen ise käinud hobusega, nii vankri kui ka reega, Sepalt Tallinna ja tagasi rohkem kui kümme korda. Ja ööseti olnud teeäärsetes kõrtsides, kus harilikult linnas käijad peatusid ja puhkasid. Vähemalt paar korda pidi tee peal, kusagil kõrtsi ees, mõne tunni hobust puhata laskma ja teda söötma ja jootma ja ka ise natuke tukkuda.
Papal läks mitu kuud aega enne kui kosuma hakkas ja kepi toetusel käima sai. Ja järgmisel kevadel käis ta juba vallamajas koosolekutel. Nüüd juhtus kaunis tihti, et ta juba vallamajast tulles oli natukene purjus, nagu me seda nimetasime. Mamma oli nukker ja küsis, miks sa viina võtad. Papa rahustas et tal olevat parem olla kui on natuke viina võtnud, siis jalg ei valutavat nii palju.
Sel ajal oli Vigala arstiks dr. Peets, kes hiljem Aafrikas Marakeshis elas ja hiljem pensionärina Lõuna-Prantsusmaal elas. Ta käis tihti meie papat vaatamas. Tema ei soovitanud mitte viina võtta.

PAPA SURM (21. juuni 1921)
Elu läks kuidagi edasi, kuid kevadel kui põldudel seeme juba maas oli, jäi papa päris voodisse, teine külg oli halvatud, rääkimise võime kadunud ja ei olnud ise enam võimeline sööma. Mamma kutsus Vigalast arsti. See vaatas ja ei saanud ka kuidagi aidata. Mamma söötis siis teda kui väikest last. Mamma isa, vana Koreda Jaan, oli sel ajal meil. Parandasime rehepeksumasinat. Panime trumlile uusi latte peale ja nende tasakaalustamine oli parajasti käsil kui mamma tuli toast nutuga ja hüüdis, tulge ruttu tuppa, papa hakkab surema. Me ruttasime ruttu tuppa papa voodi juurde. Ta lamas seliti liikumatult, rinnust kostis mingit korisevat häält ja siis jäi kõik vaikseks. Me kõik puhkesime nutma. See oli 21. juuni 1921, minu sünnipäev. Sain 15. aastaseks. Tõotasin endamisi, et mina ei hakka kunagi viina võtma. Mamma arvas, et papa suri seepärast et ta vahel viina võttis haiguse ajal.

PAPA MATUSED
Vanaisa tegi mulle ja Rudolfile korralduse tööriistad kokku koguda ja töö pooleli jätta. Ta ise pani hobuse vankri ette ja ütles et läheb Märjamaale puusärki tooma, kirikuõpetajaga rääkima matusepäeva määramiseks ja rääkima (noore) Jaaniga matuseliste kutsumise üle.
Mamma tegi meile korralduse õlle tegemise nõud kokku koguda ja sooja vett keeta, et nõud puhtaks loputada. Need nõud said alati õlletegemise järele puhastatud ja pestud, kuid alati sai neid jälle enne tarvitamist uuesti keeva veega loputatud. Mamma ise oli õllemeister.
Siis pidin käima siin ja seal sugulasi matusele kutsumas. Märjamaa ja Orgita kandis andis matusekutsed edasi mamma vend (noor) Jaan. Mamma ise läks Velise vallamajasse, sealt sai telefoni abil Tallinna onu Hindrekule matusekutse edasi antud. Onu telefoni number on mul veel praegugi meeles, 13-29.
Matused olid suured ja korralikud. Kogu meie suguvõsa oli papat ära saatmas. Matusele tulid ka Vigala Araste külas oleva Pärdi talu inimesed, kes olid väga kaugelt sugulased Alevitega. Pärdi talu oli otse üle Kurevere soo umbes poolteist kilomeetrit lääne poole.
Osa matuselisi tulid Märjamaa kiriku surnuaiale kokku, kust hiljem mindi Sepale peitele. Onu Tallinnast tuli hommikuks Sepale autoga. Mamma ja meie, lapsed, istusime autos kui Märjamaa kiriku surnuaiale, Viilumäele, sõitsime, kuhu papale oli haud tehtud. Ja pärast haua kinni katmist sõitsime jälle Sepale. Meile lastele oli see suureks lohutuseks, et autoga saime papat matmas käia. See nagu aitas suurt leina valu vähendada.
Pärast papa matuseid käisime Velise koolis edasi kuni kooli talvise hooaja lõpuni. Olime ju kogunud pidudega raha, et kevadel sõita ekskursioonile Tallinna ja Tartu.

JÜRI KILVAK JA REHEPEKSU MASINA MÜÜMINE
Peale matuseid, nädala või paari pärast tuli meile Vigala kaupmees Jüri Kilvak mitme metsatöömehega, et ta hakkab kohe oma metsa maha võtma mis meie karjamaal kasvas. Tema olevat ostnud selle metsa Sepa eelmiselt peremehelt Veilerilt, enne kui meie papa Sepa koha ostis. Selle metsaostu üle oli kohut käidud juba aastaid. Kord võitis üks, teinekord jälle teine. Varemalt oli viimati võitnud meie isa. Aga kui meie papa, haiguse tõttu ei olnud võimeline enam kohtu asju ajama ja oli nüüd surnud, siis oli Kilvakul kord võita. Tal olid kohtu poolt paberid, et võib metsa maha võtta ja ära viia. Mamma ja ta isa (vana Koreda Jaan), kes oli sel ajal Sepal, suutsid Kilvakule nii palju rääkida, et oodaku senikaua kui müüme rehepeksumasina ja siis Kilvak saab raha ja mets jääb alles. Mamma läks Velisele ja laenas Velise Laenu- ja Hoiu Ühisusest raha ja maksis Kilvakule ära. Siis oli aega masinale ostjat leida.
Rehepeksumasina ostis Haimrest Kunsumäe Tõnis. Tema oli just ostnud omale uue Fordson traktori ja ta tuli selle traktoriga ning viis masina ära. (Mina) nägin esimest korda traktorit. Mootori ostis meilt ära Päärdu Möldri Jüri, et selle jõuga sindleid saagima hakata. Minule oli juba sel ajal selle mootori käsitamine väga lihtne. Olin kogu aeg jälginud kuidas papa sellega töötas. Sain mitmel-mitmel korral Möldri Jürile abiks olla hiljem. Sepale jäi ainult uhke puukuur mälestuseks.

VIIMANE AASTA VELISE KOOLIS
Pärast papa matuseid käisime Velise koolis edasi kuni kooli talvise hooaja lõpuni. (1922. a kevadeni). Olime kogunud pidudega niipalju raha, et kevadel saime sõita ekskursioonile Tartu.

EKSKURSIOON TARTU
Veliselt läksime jala Keava raudteejaama, kust rongiga sõitsime Tallinn-Sadama jaama. Mulle oli see esimene raudtee sõit elus. Lapsena Koredal olles ja vanaisaga Rapla turul käies olin Rapla jaamas raudteerongi näinud. Tallinn-Sadama jaamast marssisime Balti jaama kust sõitsime laiarööpalise raudtee rongiga Tartu poole. Tartus saime ühte koolimajja elama, kus paar ööd magasime põrandal õlgedel. Leivakotid olid kaasa võetud. Ostsime natukese saia juurde. Käisime ülikooli aulas, botaanikaaia kasvuhoonetes ja mitmes kohas mujal. Ei ole enam kõik pisiasjad meeles. Emajõel saime üürida kergeid sõudepaate. Nendega sõitsime edasi-tagasi, kuid kergete süstade üürimist ja nendega sõitmist ei lubanud meie õpetaja. Meie kui vilumatud sõitjad ei oleks osanud nendega ümber käia, need võisid väga kergelt ümber minna. Emajõe kallaste ääres oli palju suuri laiu ja madalaid paate, niinimetatud lotje, milledega veeti Peipsi pealt küttepuid Tartu linna kütmiseks.
Suurt kivisilda imetlesime igast küljest. Selle silla pilte olime näinud kooliraamatutes. Üle ühe tänava oli sild mida nimetati Kuradi sillaks. Barklai de Tolli ausammast nägime ka. Ka sellest oli raamatutes pilte olemas.
Tartust tagasi tulles, Balti jaamas, võtsin voorimehe, et see mind sõidutaks Riesenkampfi uulitsale nr. 28 kus onu Hindrek elas. Nüüd 63 aastat hiljem selle loo kirjutamisel tuli meelde, et me marssisime linna kitsarööpalise raudtee Tallinn-Sadama jaamast ja see sama Riesenkampfi uulits tuleb just selle jaama eest läbi. Seda teed tulles kuni nr. 28-ni ei olnud palju maad. Voorimees äratas onu üles, ja onu maksis voorimehe sõidu ära. Olin seal paar päeva, siis tuli juhus, et onu auto pidi sõitma Velisele. Paadu Hans Lund oli autojuhiks.
Auto oli Ameerika Peerless, seitsmeistmeline. Juht ja juhi kõrval üks koht. Taha mahtusid kolm isikut kõrvuti istuma ja eesmise istmete vaheseinast sai kaks eraldi klapp-istet välja tõsta. Ma ei mäleta enam selle sõitja nime, kuid ta pidi minema Velise vallamaja vastas asuvasse Liedenbergi majasse.
Vallamaja kõrval oli lihunik Saarmanni maja. Saarmanni abikaasa oli Valgust Nurga talust pärit. Hiljem aastatel 1936-38 sõidutasin oma autoga neid tihti Märjamaa raudteejaamast Valgusse ja ka vastupidises sihis.
Velisel oli väike peatus ja siis jätkus sõit Päärdu poole, kust jälle Tallinna poole edasi mindi. Sellel ajal polnud veel teede hööveldamist, tee oli rööpaline, nukiline ja eriti tee alt põiki läbiminevate kraavide sillakesed olid teepinnast kõrgemad. Arvan praegu, et keskmine tunnikiirus võis olla veidi üle kolmekümne kilomeetri. Päärdu Jõekõrtsu juures peatas autojuht auto, ma astusin välja, tänasin sõidutajaid ja hakkasin Sepa poole kõmpima.

MINEK TALLINNA ÕHTU KESKKOOLI JA ELU TALLINNAS
Suvi möödus. Kevadel olin vastu võetud Tallinna Õhtu Keskkooli. Sügisel pani mamma hobuse vankri ette, teemoona hobusele ja ise endile kaasa ja sõit algas Tallinna poole onu juurde. Onu oli vahepeal elukohta vahetanud. Riesenkampfi uulits 28-lt oli kolitud sama uulitsa majja number 29, kus asus ka Leivatööstus Talu. Tänav ise oli vahepeal uue nimetuse saanud. Endise saksa Riesenkampfi asemel oli pandud eesti nimi Vilmsi. Ma ei mäleta enam täpselt, kas tuli Kadrioru poolt Vilmsi tänavale sisse Poska tänav, või läks Poska tänav Vilmsi tänavast üle. See hoonetekompleks koos krundiga oli advokaat Jaan Poska omadus. Sama krundi taga oli veel teine, suurem krunt mitme majaga kus elas Poska ise oma perekonnaga.

ELAMINE TALLINNAS ONU JUURES
Onu juures elas ka teine onupoeg, Orgita Huntaugu Arno. Temaga saime kohe sõpradeks. Meil olid magamispaigad hobuste talli ja garaaži lakas heintes, kus oli hea soe olla. Alles peale jõulusid kolisime tuppa magama.
Arno töötas nagu käskjalana ja onu abilisena, onu leivatööstuses. Ta oli kasvult suur ja tugev ja ta võis käsutada onu külgvankriga inglise Triumpf mootorratast, et viia kas saia või leiba kiirelt vajaduse korral äridesse.
Sellest mootorrattast oli onu ise väga vaimustatud. Triumpf oli 500 kuubiksentimeetrilise mootoriga, rihmaveoga. Startis alati hästi ja tarvitas vähe bensiini, võrreldes ameerika Harley Davidsonidega või Indianidega. Külgkorv oli ruumikas ja tagumisele pakiraamile sai ka alati keegi istuda. Kiirus ei olnud eriti suur, 40-60 km tunnis. Onul oli olnud varemalt mitmeid muid tüüpe mootorrattaid, kuid seda hindas ta kõige paremaks ja odavamaks sõidukiks.
Auto oli garaažis. Orgitalt Paadu Hans oli autojuhiks. Ta tuli iga päev kella kolme või nelja ajal ja sõitis autoga Vene turule pritsimaja juurde, kus oli taksoautode seisukoht. Taksoautosid kasutati enamasti õhtuti kõrtsides käimiseks. Sõideti kas Nõmmele, Piritale või mujale. Oli peen komme sel ajal sõita autoga kõrtsi. Tihti tuli Hans alles õhtu hilja autoga koju.
Samas garaažis, kus seisis auto, olid veel kaks harilikku mootorratast, peale külgkorviga mootorratta. Mind huvitas kõige rohkem neljasilindriline Belgia FN kardaaniveoga mootorratas. Ei olnud ketti ega rihma vaja. Et mul juba oli natuke kogemusi Päärdu Möldri Jüri juures NSU mootorrattaga, siis hakkasin sellega askeldama, sain ilusasti käima ja nagu pooleldi pidasin ennast selle mootorratta tulevaseks peremeheks. Samas oli veel üks ühe silindriga mootorratas. Ei mäleta enam sellest palju, kuna ei tundud selle vastu vähematki huvi.
Jõuluvaheajal mil koolist vaba olin ja Sepal pühasid pidasin, oli onu Orgita külas Matsul ja Vanaõuel oma jõule pühitsemas. Siis oli garaaži sisse murtud ja need mootorrattad ära varastatud. Onu oli külma rahuga ja ütles niimoodi: “Kui minu juures murdvargad käivad ja midagi ara viivad, siis läheb mul äriga eriti hästi ja varsti on kahjud kuhjaga tasutud.” Temal olevat mitu juhust juba olnud.

ÕHTUKESKKOOL
Minu kool asus Vene turu ääres, I Tütarlaste gümnaasiumi ruumes, õppetöö alga kell viis. Kasutasin igapäev juhust Hansuga kaasa sõitmiseks. Koolitöö lõppes kella 9 ja 10 paiku. Siis tuli jala koju kõmpida.
Samas koolis olid ka endised Velise kooli poisid: Aleksander Emmo Palasi Selja talust; Hans Pipar Palasi Rukki talust, Tõnis Looring Palasi mõisast ja minuga koos tulnud Aleksander Looring Jõeääre külast. Talu nimi on meelest läinud.
Tõnis Looringu tädil oli Harju tänaval kino Amur. Tõnise kaudu saime tihti vaba sissepääsu kinosse, kus käisime hea meelega seeriafilme vaatamas.
Emmo ja Pipar elasid Tina tänav 7, kus neil oli tuba. Kohtusime tihti kõik Velise poisid seal. Ma ei mäleta, kes algatas seal mitmesuguste keemiakatsetega. Toas oli tihti plahvatusi ja suitsu. Saime korteri perenaise poolt noomida, et peame lõpetama oma eksperimendid, muidu pole enam varsti Tina tänav nr. 7 maja olemas.
Minu õppimise isu oli kuidagi kaduma läinud, ei olnud enam seda hoogu mis mul Velisel oli. Olin kindel, et kevadeks klassi ei lõpeta. Raskusi oli kõige rohkem saksa ja vene keeltega. Nende keelte õpetajad kasutasid ainult õppeaine keelt, mitte enam eesti keelt. Kevadel Sepale jõudes pidin talu tööde tegemise ja korraldamise oma hooleks võtma kuigi, see mulle just meelepärast ei olnud.

VAHEMÄRKUSED
Nüüd veel natuke onu elukäigust, nii nagu mulle on meelde jäänud. Pärast Raikküla Ministeeriumikooli lõpetamist oli ta saanud Osaühisus Talu leivatööstuse kontorisse tööle ja mõne aja pärast oli saanud ärijuhiks. Siis tuli Esimene Maailmasõda ja tema mobiliseeriti. Kus ja millal ta autojuhtimist oli õppinud, seda ma ei tea. Kuid tema väeosa oli Varssavis rekvireerinud ühe kohvifirma kinnise auto, mis varemalt vedanud kohvi laiali Varssavis ja mujal. Onu olevat elanud samas autos ja maganud hanesulgedest patjade ja tekkide vahel.
Olen ise lugenud sõjakirjasaatjate kirjeldusi selleaegsetes ajalehtedes, kas oli Päevaleht või Vaba Maa, seda ma ei mäleta. Kuid üks kirjutaja oli Veiler. See nimi on seepärast meeles, et Sepa osteti ka Veileri käest. See oli aga ainult juhuslik nimede kokkusattumus, tegelikult ei olnud neil mingit sugulust olemas nagu hiljem olen uurinud.
Sel ajal olevat olnud Tallinnas suurmoeks teha uhkeid pidusid ja korjandusi sõjarindel viibivate soldatite heaks. Oli mingisugune “Ühisabi” või sarnane grupp uhkeid daame olemas kes sõitsid rinde lähemale kinkepakke üle andma. Siis kirjutati ajalehtedes pikalt ja laialt, kellele pakke anti ja kus. See oli väga põnev lugeda ajalehes. Ajalehti osteti ja telliti seepärast palju rohkem. See Tallinna kingitusi viiv grupp sai oma käsutusse ühe erarongi, kus siis tegelased elasid selle sõidu ajal. Paljud osavõtjad kirjutasid sellest sõidust hiljem, oma mälestusi ajakirjades. Need olid huvitavad lugeda. Vähemalt mulle pakkus alati huvi lugeda reisikirjeldusi ja mälestusi, mis ilmusid ajalehtede joonealusena.
Palju aastaid hiljem kirjutas Friedebert Tuglas ühes ajalehes reisikirjelduse Teekond Hispaaniasse. Millises lehes see ilmus, seda ma ei mäleta. Kogusin neid, kuid see oli nii trükitud, et polnud võimalik köita raamatuks. Aastaid hiljem oli see juba raamatuna müügil.

LEERI MINEK
Ma olin varem kogu aeg öelnud, et leeri mina ei lähe. Kui aga olin Sepal paar päeva kündmise tööga katsetanud, ei olnud see mulle sugugi kerge. Sahk oli raske, üks hobune oli veidi laisavõitu ja kui sellele piitsa näitasid, siis teine pani täis kiiruse peale ja mul oli tegemist, et neile järele jõuda. Küntud põld ei näinud ilus välja.
Siis kuulsin, et Vigalas hakkab varsti leer peale. Et sellest raskest künnitööst pääseda, otsustasin leeri minna. Leer pidi kestma neli nädalat, terve kuu aega. Leeris oli sel suvel või kevadel 43 tütarlast ja 11 poissi.

TÖÖ TRAKTORIJUHINA
Viimast nädalat leeris olles tuli üks traktor kirikumõisa põldudele tööle. Nagu ikka, olin uudishimulik seda jälgima. Ja juhtus nii, et traktor hakkas streikima. Ei saadud enam käima peale traktorijuhi söögipausi. Et olin kord mootorratastega tegelenud Möldri Jüri juures ja ka onu juures Tallinnas siis oli mul mootorite asjandus päris selge. Märkasin traktori juures vea ja rääkisin sellest juhile. Traktori juht oli Veliselt pärit olev Jüri Seebu, kes meie kooli pidudel tihti mandoliini mängis. Tema küsis: “Kuule poiss mida sa sööd, et nii tark oled?” Ja traktor startis. Jüri ütles: “Sa tule mulle selliks!” Leer pidi ka paari päeva pärast lõppema ja ma lubasin ka minna selliks.
Peale leeri töötasin Jüriga koos ligi kuus nädalat, ta maksis mulle 35 senti tunnis palka. Kui tööjärjega Vigalast Päärdusse jõudsin siis tegin ka Sepa põllud korda. Pärast tööde lõppu töötasin Sepal.
Kord olin sügisel Konuvere veskil, ootasin järge. Märjamaa poolt tuli üks traktor, uut rehepeksumasinat järele vedades. Traktorijuht oli sama Jüri Seebu. Mölder peatas traktori ja palus masina töö proovi teha tema juba kokku veetud rukki masindamisega. Jüri nõustus ja hakkas masinat töökorda seadma. Minule oli see masin väga tuttav, sest Sepal oli just sama masin olnud. Saime töö prooviga hästi hakkama. Siis tegi Jüri mulle ettepaneku võtta selle masina käsitamise ja juhtimise oma hooleks selleks sügiseks. Temal olevat üks teine parem töökoht Riisiperes ootamas. Olin nõus, kui aga masina omanik Velise Tõiste küla talu peremees Jaan Hiibus nõustub sellega. Pärast jahvatust viisin jahukoorma Sepale ja rääkisin mammale, temal polnud midagi selle vastu. Kahtles kas ma tulen selle tööga toime. Siis läksin ja võtsin masina oma hoole alla. Töötasin paar-kolm sügist selle masinaga. Palka sain 60 senti tunnis. Ka Sepa viljad masindasin.
Olin oma eluga rahul ja mu tutvuskond paisus üha suuremaks. Õppisin väga palju kuidas inimesed taludes elavad ja kui jõukad olid need kuulsad talud Vigalas ja Velisel.

SÕJAVÄETEENISTUS
Sügisel kui oli noorte meeste kaitseväe teenistusse minek, otsustasin, et lähen paar aastat varem. Lootsin, et saan sel kombel valida väeosa, kuhu saan minna. Minu südames oli soov minna autotanki rügementi, et seal põhjalikult autojuhtimist ära õppida. Rääkisin sellest kavast selleaegse vallavanema, Sikenda peremehe, Mihkel Miiliga. Ta lubas minu kasuks rääkida mobilisatsiooni komisjonis.

TEENISTUS LENNUVÄES
Kahjuks sel aastaajal kui ma komisjonis olin, autotanki rügementi mehi ei võetud. Mulle soovitati minna lennuväkke, kuhu oli mehi vaja. Kui hiljem kohale jõudsin, olin Lennuväe Rügemendi Merelennu Eskadrillis. See väeosa asus Tallinnas Kalamaja kandis Patarei keskvangimaja kõrval. Teisel poolel oli Noblesner'i laevatehas.
Lennukite angaar, 25x75 meetrit suur ja hea laudpõrandaga oli ehitatud just esimese maailmasõja tarbeks, Angaaris oli umbes 10-15 lennumasinat, enamuses hüdroplaanid s.t vee pealt startivad ja vee peale maanduvad masinad. Ka asusid samas angaaris Merelennu Eskadrillile kuuluvad autod. Kui kohale saabusime ja ruum kätte näidati, siis algas õppus. Kõige pealt õpetati rääkima nii nagu sõjaväes räägitakse. Siis õpetati käima ja kuidas hommikul voodit korda seatakse, mitte nii nagu ise heaks arvad. Kõik pidi toimuma ühiselt kindla joone järele. Voodi tekkide triibud või jooned pidid kõigil kogu üle ruumi pikuti vaadates ühel joonel asuma. Samuti pidi aluskotti ja patja nii kohendama, et mitte naabri voodist kõrgem ega madalam ei oleks.
Algul oli raske. Kui polnud korralik, siis tõmbas jaoülem või veltveebel, kes viga leidis, kõik voodid põrandale. Ei aidanud muud, kui kogu oma voodi asjad põrandalt kokku ja tee uuesti ja paremini. Mõne nädala pärast oli see voodi korda seadmine selgeks õpitud igale “noorele”. Meid kui värskeid mehi kutsuti noorteks, sest meil polnud veel mingisugust auastet või sõduri nimetustki. Seda teab ju iga mees kes on kroonu leiba söönud mõned aastad.

OHVITSERID JA ALLOHVITSERID
Meie rühmaülem oli kapten Steinberg. Veltveebel oli Järmuth. Esimese rühma vanemaks oli vanem allohvitser Kivi. Teise rühma vanemaks oli vanem allohvitser Ratassepp ja kolmanda rühma vanemaks vanem allohvitser Jürgenson, kes oli pärit Märjamaa lähedalt Paekülast. Töökompanii ülem oli Päärdu Rääskülast pärit kapten Jüri Mõis. Foto ja raadio klassi ülem oli kapten Viinberg. Lennuväe rügemendi ülem oli major Haas. Rügemendi ülema adjudant oli leitnant Hans Kittvell. Lõhkeainete ja pommide osakonna ülemaks oli leitnant Koppvillem. Merelennu Eskadrilli ülem oli sõjaväe lendur kapten Matvei, kes oli just sel ajal Prantsusmaal kindralstaabi kursustel. Tema kohusetäitjaks oli sel ajal sõjaväelendur leitnant Sööt. Sööt lendas hüdroplaan Shorfiga Soomest tulles uduga Lasnamäel vastu majakast ja sai surma.

PÄRAST NOORTEÕPPUST
Kui noorteõppus läbi oli, ülendati meid reameesteks. See oli siis esimene auaste sõjaväeteenistuses. Ma ei mäleta, kes oli motoristide klassi ülem, kuid mul oli võimalus temalt luba saada, et sain sama kasarmu alumisel korral asuva mootorite klassi ukse võtme, et võisin vabal ajal sinna ruumi minna ja õppematerjale uurida. Sain ka loa oma kompanii kantselei kirjutusmasina kasutamiseks, kui kirjutamise materjali ise ostan. Mingisuguseid õpperaamatuid polnud, olid vaid kirjutusmasinal kirjutatud konspektid. Sain neid laenata. Kirjutasin neist palju ära ja paljundasin shapirograafi teel. Müüsin neid koopiaid ja sain sedamoodi oma kulud tasa.

RAADIOKLASS
Raadioklassi õppejõuks oli reamees Uus. Temaga saime headeks tuttavateks. Meie voodid olid kõrvuti. Ta oskas palju võõrkeeli. Itaalia keele oskuse tõttu oli ta tõlgiks meie lendurite ja Eestit külastanud Itaalia kahe lennuki meeskonna vahel. Itaallastel oli kaks suurt lendavat, paat-hüdroplaani, kummalgi kuus meest peal. Kui nad Eestist tagasi lendasid, said nad kõik surma. Lendasid tiheda uduga Šveitsi Alpides mäekülje vastu. Ma mäletan neid mehi hästi, olin kord tööl nende lennukite juures. Pumpasime bensiini masinatesse. Vähemalt kuus või seitse vaati bensiini pumpasime ühte masinasse. Kõik bensiin pumbati läbi seemisnahast filtri. Nad olid väga puhtuse nõudjad.
Reamees Uusil oli oma isiklik raadiovastuvõtja, kahelambiline. Kuulamine sündis peatelefonidega. Temalt sain skeemi ja osade nimestiku. Osasid sai Tallinnas osta Raekoja platsil Tormal&Co ärist, Vanaturu kaelas Viru tänava algusel olevast O/Ü Esto Muusikast ja Harju tänaval Kapsi ja Co. ärist.
Uus aitas mul aparaadi valmis ehitada. Eestis polnud veel oma raadiosaatjat. Kuulasime Soome Lahtit, Hollandi Hilversumi, Vene Moskvat ja Saksa Deutschland Senderi saatjaid. Eestis hakati saatekatseid tegema Haapsalus asuva suure sõjaväe raadiosaatjaga. Nimetan siinjuures, et Eesti Vabadussõja ajal töötas Sepa mamma onupoeg Nurtust, Haina Aadu, seal raadiotelegrafistina.

SÕJAVÄE AUTOD
Meie angaaris oli alaliselt paar sõiduautot. Üks saksa NAG, lahtine 6-7 istmeline sõiduauto. Selle juhiks oli üleajateenija Käru. Seda autot kasutasid, või oli õigus kasutada, kõrgemad ohvitserid. Teine oli viie istmekohaga lahtine USA Dodge-Brother, mille juhiks oli samuti üks üleajateenija. Nime ei mäleta. Siis oli veel üks külgkorviga mootorratas Harley Davidson. Selle juhiks oli ka üks üleajateenija. Harilikult lahkusid juhid töölt pärast tööpäeva lõppu. Igaüks läks oma perekonna juurde koju. Aga tihti oli vaja mõnd sõidukit ka pärast ametliku tööaja lõppu. Sõidukid seisid angaaris.

RESERVAUTOJUHT
Siis tehti kasarmus elavate ajateenijate hulgas järelpärimisi: “Kes oskab autot juhtida?”. Ja neid oli. Tartust pärit olev Johannes Mats, kes oli koos minuga sõjakoolis. Kuressaarest pärit olev Boris Nellis. Viljandist pärit olev Johannes Kost, kellel olnud Viljandis takso. Tallinnast pärit olev Arnold Viidik, kes oli olnud oma venna viinakaupluse külgkorviga mootorratta juhiks.
Seati nimekiri seinale ja määrati järjekord millal keegi pidi kodus olema valvekorras. Juhte oli vähe. Et mina olin traktoriga töötanud, siis arvati, et ehk tulen ka autojuhtimisega toime. Tegime siis angaaris vähema autoga sõiduproovi. Mind leiti kõlbliku olevat häda korral autoga välja saata ja oli vist (veel) keegi samasugune sõitja kui minagi. Nimekiri pikenes ja saime iga nädalapäeva kohta ühe reservjuhi. Sellel asjal oli siiski üks miinus juures. Valvekorras olija ei saanud linna minna. Ja see oli tülikas just neile kes tihti linnas tahtsid käia või kellel oli kodu linnas, nagu Viidikul. Anti luba või võimalus, et keegi võib teist asendada.

MINU ESIMENE AUTOJUHTIMINE
Minul juhtus ainult üks kord, et pidin öösel autoga Kalamaja tänavalt arsti sõidutama Kopli teele punaste kasarmute juurde ühe majori korterisse ja tagasi. Oli talv ja palju lund teel. Ma polnud autoga lumisel teel sõitnud. Valvejagu aitas garaažis-angaaris auto käima lükata ja üks meestest tuli kaasa, sest autos ruumi oli. Niipea kui ma kasarmu teelt Kalamaja tänavale keerasin, libises auto teelt kõrvale sügava lume sisse, ma ei saanud enam tagasi teele. Teine mees jooksis ruttu tagasi ja sai valvejao enne kätte kui need olid jõudnud lahti riietuda ja nad tulid ja aitasid mind teele tagasi. Siis sõitsin väga ettevaatlikult. Suurematel teedel polnud lund palju. Vabandasin arsti ees, et olen algaja autojuht ja seepärast sõidan aeglaselt. Ta oli minuga rahul. Kui teda koju tagasi tõin, kutsus tuppa, et mulle üks naps pakkuda. Mina vabandasin, et ma pole napsi võtja, kuid mu kaaslane läks temaga kaasa ja oli ühe suure klaasi veini joonud. Olime lõpuks õnnelikult kodus tagasi. Teisel päeval käisime vaatamas, kus ma teelt kõrvale olin sõitnud.

ESIMENE PUHKUS
Jõulud jõudsid ja ma sain neli päeva puhkust. Pakkisin oma raadio kokku ja laenasin sõbralt pühadeks ühe peakuulaja telefoni juurde. Valjuhääldajaid oli olemas kuid mul polnud raha nende ostmiseks. Sepal olin nende pühade ajal tähtis tegelane. Palju rahvast tuli raadiot kuulama. Oli õnn, et Soome Lahti raadiosaatja oli hästi kuuldav ja soomekeelne jumalateenistus, mida pühade puhul üle kanti, oli vanadele inimestele arusaadav. Koraalid olid samad mis meilgi. Peakuulajad poolitasin nii, et neli inimest võis kuulata korraga.
Raadio ala kohta oli juba saada kirjandust ja äride poolt väljaantud katalooge-käsiraamatuid. Hiljem sõjaväeteenistusest vabanedes hakkasin rohkem raadioga tegelema. Olen valmistanud üle paarikümne raadiovastuvõtja, Kullamaa, Vigala ja Velise valdade piirides olevatele kooliõpetajatele.

ALLOHVITSERIDE KOOL
Peale pühi tagasi jõudes kutsuti mind kompanii kantseleisse, kus kapten Steinberg küsis, kas ma ei sooviks minna allohvitseride kooli. Rääkisin, et sooviksin minna avio-motoristide klassi. Selle klassi avamine ei olnud just päevakorral. Siis tegi kaptenihärra ettepaneku meile, (meid oli viis poissi, kel olid samad kavatsused), et kui läheme vabatahtlikult allohvitseride kooli ja kui me sealt tagasi tuleme, siis saame esimeses järjekorras motoristide klassi. See tegevat lennuväele suurt au kui läheme vabatahtlikult. Hea küll. Me nõustusime ja läksime siis allohvitseride kooli mis asus Juhkentalis.
Sealne elu polnud kerge. Suvekuudel olime Pääsküla raudteejaama vastas laagris, kus elasime telkides. Tuleb meelde kuidas kuulsaks saanud Ernst Iidla meile võimlemist õpetas. Meie, soldatid, olime paksudes villastes sõduririietes ja rasketes sõduri saabastes ja sääred kaetud villaste säärsidemetega ehk bindedega ja pidime jooksma Iidla järel pehmes liivas. Iidla ise oli kerges treening riietuses, kergete kummi tuhvlitega ja püüdis meist kasvatada eliitvõimlejaid, mõne tunniga nädalas.
Toit oli suvekuudel vilets. Kord olin köögis korrapidajaks kui Tallinnast tõi üks lihuniku firma hobusemees meie köögile liha. Nägin, et liha peal, roomasid pisikesed ussikesed. Kutsusin korrapidajaohvitseri ja näitasin sellele, kes omakorda kutsus mingisuguse arsti või veterinaari. See vaatas ja lükkas noa otsaga neid ussikesi liha pealt ära ja ütles: “Peske veega need ussikesed ära ja keetke supiks, nagu kavas oli.” Kapsasupp sai valmis, aga koos lihatükkidega ujus supis ka pisikesi valgeid ussikesi, üle poole meestest loobus selle supi söömisest ja supp rändas solgitünni. Kõik ostsid endile kasiinost midagi muud söödavat, mis juhtus olema. Kõhud olid ju kõigil tühjad pehmes liivas liikudes.
Enne ja pärast suvelaagri aega Juhkentalist käisime marsikorras Raudalu maantee ääres Männiku ja Valdeku laskeplatsidel laskeharjutustel. Tihti lasti laskeharjutuste lõpul mehed rivitult vabaks ja lubati jookstes koju Juhkentali kasarmusse jooksta. Kolm esimest koju jõudjat said kolm päeva puhkust ja kolm viimast pidid kolm päeva kartseri arestis istuma. Seda jooksu tegin kaasa mõned korrad, õnneks ei jäänud kolme viimase hulka. Vandusin ja siunasin, et miks ma üldse tulin allohvitseride kooli.
Siiski, allohvitseride kool kuulus sõjaväe ühendatud õppeasutuste hulka ja meie pagunitel oli sentimeetrilaiune hele kollane pael peale õmmeldud. Nägi kenam välja ja oli tunnuseks, et olid allohvitseride koolis niiöelda sõduri keeles “mahvi” saanud. Koolis olles oli võimalus olla ka Otepää manöövritel. Seal olin pasunagasignalistiks. Mind õpetas välja leitnant Shönhardt.

OTEPÄÄ MANÖÖVER
Meid viidi rongiga kaubavagunites Valgast läbi Karula jaama ja sealt alustasime maastikul lahingukorras edasitungi Otepää aleviku suunas. Kolme päeva toidu, leib, konservid jne pidime seljakotis kaasas kandma. Meid peeti ka kolm päeva ilma kindla sooja söögita. Seljakotis olevat toitu ei tohtinud tarvitada. Hiljem kontrolliti kas seljakoti toit on alles.
Ühel ööl olid poisid Pühajärvel ühe talu keldrist, või kuskilt kõrvalhoonest, leidnud hapukurke. No küll need maitsesid hästi tühja kõhu täiteks. (Nüüd hulk aastaid hiljem olin saaja talu perepojaga neli kuud koos põgenikelaagris Roslagenis. Tema oli sündinud peale Otepää manöövreid ja ei teadnud midagi kurkidest lähemalt rääkida.)
Kui jälle normaalselt toitu sai, siis korjasin supi seest lihatükke ja täitsin oma pooleldi tühjaks söödud lihakonservipurgi. Olin suure näljatundega selle purgi ettevaatlikult avanud. Sain avatud karbi osa uuesti peale suruda ja kontroll-ülevaatusel hoidsin purgi põhja ülevalpool et kontrollija näeks, et seda purki polnud avatud. Purki ta oma kätte ei võtnud ja ma olin päästetud. Pühajärvelt marssisime Puka jaama ja kaubarongiga Tallinna tagasi.

VAHEMÄRKUS
Kui olime allohvitseride kooliga Pääsküla suvelaagris, siis juhtus, et ma sattusin mitmel korral toimkonnas olles käskjalaks. Sõitsin Tallinna Sõjaväe haiglasse, kust tuli tuua laagri ambulantsile mingeid ravimeid ja Juhkendali kasarmusse, et tuua sinna tulnud post laagrisse. Siis oli mul alati nii palju aega et jõudsin ka tädi Sommermanni külastada. Tädi Triinu tegi ka mulle alati süüa, mis passis hästi kroonu toidu sööjale. Eriti kui olid kuumad ilmad ja ussidega suppi pidime sööma, mis hästi ei meeldinud.

JAOÜLEMAKS PÄRAST ALLOHVITSERIDE KOOLI
Pärast allohvitseride kooli lõpetamist läksin tagasi oma Merelennu Eskadrilli. Vahepeal oli avio-motoristide klass alanud oma tegevusega ja meie, kes lootsime et saame sinna kooli ilma järjekorrata, rääkisime kapten Steinbergi lubadusest. Kuid tema oli lahkunud. Oli üle viidud Lasnamäele ja ta järele olid tulnud sõjakoolist kolm uut nooremleitnanti kes ei teadnud midagi kapteni lubamisest. Meid määrati jaoülemateks ja pidime hakkama uusi noori sõduriteks õpetama. Ma sain siiski välja kaubelda, et olin vaba väliriviõppustest. Seevastu määrati mind laskeasjanduse instruktoriks. Kui teised läksid välja rivi- ja muu õppustele, siis võtsin järjekorras rivist kolm meest ja hakkasin neile relvade käsitamist õpetama ruumis. Kord jälgis kindral Unt minu tunni andmist, õnneks olid seekordsed tunnis olijad andekad ja vastasid kindrali küsimustele väga hästi. See õppeviis oli katseks ette võetud. Ja tagajärjed olid seepärast head. Niikaua pidin meest õpetama, et ta tõesti teadis mida oli vaja teha.

SÕJAVÄETEENISTUSE LÕPP JA ERAELU ALGUS
Viimast nädalat sõdur olles kohtusin meie kasarmu ees rügemendi ülema adjutandi leitnant Kitveliga. Ta küsis minult, kas mul on huvi nüüd tulla motoristide praktilistele töödele, kuid ma pidavat teenima hariliku ajateenija palga ja tingimustega, siis alles saavat, ma üleajateenija palga ja varustuse. Mulle oli juba küllalt sellest mis on olnud. Kahed noored välja õpetanud ja sellest mulle jätkus. Tänasin teda ja ma lahkusin teenistusest. Vahepeal oli teenistuse aega muudetud. Uued teenistusse tulejad said aastaga oma aja teenitud, kuid mul oli selleks kulunud kaheksateist kuud.

TÖÖL PÄRAST SÕJAVÄETEENISTUST
Uurisin iga päev Päevalehes tööpakkumise kuulutusi. Leidsin kuulutuse kus sooviti traktorijuhti. Helistasin antud numbrile, kust sain aadressi, kuhu minna asja üle lähemalt rääkima. Läksin kokkulepitud ajal kohale. Uksel oli silt „Tallinna Tselluloosi Vabriku Direktor Aleksander Roosenvald“. Oli kena rahulik härra, aastates 50-ne ümber. Temal olevat talu Kärevere raudteejaama vastas ja tal olevat vaja traktorijuhti. Palk 70 krooni kuus, prii korter ja söök. Tema ema elavat seal. Ka olevat valitseja ja perenaine kes söögi ja. korteri eest hoolitseb. Ma sõitku kohe sinna, sest sügisesed tööd traktoriga ootavad ees.
Järgmise rongiga olingi seal. Perenaine või virtin näitas magamisaseme kätte. Jagasin tuba ühe sulasega. Valitseja oli ühe toa endale reserveerinud.
Ühes toas elas vanaproua Roosenvald. Talu olevat neil juba kauemat aega, lapsed sündinud siin. Teine poeg oli Tartus Ford autode ja Fordson traktorite esindaja, käivat Käreveres, see on Kalmu talus, harva, kuid Aleksander Tallinnast käivat peaaegu igal pühapäeval või muudel pühadel ikka oma sünnikodus. Maja teisel korral oli paar tuba nende jaoks.
Järgmisel päeval vaatasin traktorid üle. üks oli Fordson, teine vana Internatsionaal ja kolmas oli saksa Hanomag linttraktor. Seda viimast pole kasutatud talus kunagi, olevat võlgade katteks kusagilt sinna toodud. Fordsoni kontrollisin, startisin ja kündsin mõned päevad sellega. Internatsionaaliga ei olnud ma varem töötanud ja seda ma ei puutunud. Hanomagi startisin ja proovisin temaga künda, et teada mida sellega peale hakata.
Laupäeval oli direktor ka seal. Temaga rääkisin lähemalt tööde kavast. Minu arusaamise järele valitseja oli üks seikleja mees, kelle teadmised põllutööst just kõige paremad ei olnud.
Järgmisel nädalal masindasime sügisese viljalõikuse. Vili oli mitmes kohas kokku veetud, nii et masinat tuli tihti kolida siia ja sinna, mis aega raiskas. Samuti läks palju aganaid ja põhku kaduma tuule käes mitmes paigas.
Laupäeva õhtul mängis direktor Roosenvald klaverit (hästi). Ta mängis lihtsaid talurahva lugusid mida nüüdsed mängijad (enam) ei oska. Täpselt samuti mängis minu onu Tallinnas, kui ma nende juures elasin. Mõnikord tuli onule nagu vaim peale ja ta mängis üksinda ilma kellegi käsu või soovita tundide viisi vanu tükke, milliseid enam kusagilt ei kuule. Aga see juhtus harva kui tal hea mängu tuju peale tuli. Ei tal olnud mingeid noote vaja, kõik tuli nagu iseenesest peast ja hästi. Kui Roosenvaldi mängu kuulsin, siis tuli onu mäng alati meelde.
Kalmu talu põllutööd sain varsti valmis. Hanomag linttraktoriga kündsin sügisel kui vihmaseks läks, kõik sooääred üles, sest linttraktor ei vajunud maa sisse. Kui oma tööd valmis said siis saadeti mind valitseja poolt Türi-Alliku jõe süvendustööle, kus traktori jõuga jõest suure kühvliga muda välja tõmmati teisele kaldale. Seal töötasin kuni jõuludeni. Siis oli isu Päärdut vaatama minna.

PÄÄRDUS TAGASI
Jäingi Päärdus Sepale peatuma. Velisel oli üks talumees, Jaan Mildof, omale Chevrolet auto ostnud. Ta ise sõidust suurt ei hoolinud. Siis käisin tema veoautoga Pärnust ja Tallinnast kaupmeestele kaupa toomas ja. suvel tegin nende Fordson traktorile remondi. Sügise tulekul muidugi olin sama traktori ja selle juurde kuuluva rehepeksumasinaga viljamasindamise töödel. Vahetevahel ka mõni autosõit, kas Tallinna või Pärnu. Samal ajal oli Tisleri Oskar (või Olev) Velise Majandusühisuse ärijuht-kaupmees. Temaga käisime tihti Keava raudteejaamast kaupa toomas, mis rongiga Tallinnast oli tulnud. Nüüd olin siis juba igatsorti teedel liikunud ja sõidukogemused olid head.

PÄÄRDU PASUNAKOORI ASUTAMINE 1928. AASTAL

MINU ESIMESE PASUNA, WALDHORNi SAAMINE

GEORG BOLSHAKOV. Vabadussõja lõppedes tõi Hindrek Rokk omale tööjõuks Tallinna sõjavangide laagrist ühe Eesti poolele ületulnud venelase, Georg Bolchakovi, kelle vanematel Venemaal olevat olnud mõis. Ta jäi Rokkade juurde elama, õppis ruttu eesti keelt rääkima, kuid vene murdest ta lahti ei saanud. Oli hoolas töömees, alkoholi ei tarvitanud ja püüdis hästi riides käia. Ostis alati kõige paremast riidest valmistatud ülikonna, mida saada oli.
Tubli töömehena leidis alati tööd ja varsti oli paremini riides olev härra kui meie teised Päärdu poisid. Kui Rokkadel talle enam tööd anda polnud, leidis ta tööd soodes uute kraavide kaevamisega.
Georg oli oma tervise ära rikkunud nende kraavide kaevamistöödel. Vigala jaoskonna arsti Dr Mihkel Kulli diagnoos oli: “Maohaavad raskel kujul.” Ma ei mäleta, mis põhjusel toodi teda Sepale elama, aga ma usun dr Kull toimetas ta vist meile. Doktor kirjutas ette kindla söögikava, millal ja kui palju tohib süüa. Nõue oli, et Georg peab loobuma soolase ja hapu toidu söömisest. Ta tohtis ainult vähese soolaga sepikut ja piima kasutada. Ma imestan väga Georgi püsivust ja tahtejõudu, et loobuda kõigist maitsvatest suurepärastest söökidest. Paar kuud oli Georg täiesti voodis lamaja. Tema kasutada oli üks voodi eeskambris. Ta oli tugeva tahtejõuga mees, hoidis täpselt arsti poolt ettekirjutatud söögikavast kinni ja poole aasta pärast lubas arst teda kõike süüa, mida süda igatseb. Siis hakkas ta Sepa talu töödest osa võtma. Ta püüdis olla väga tänulik, et sai Sepal rahulikult end ravida. Rääkis tihti kui me sõime, et tema suu olevat jooksnud vett, ja oleks võtnud heameelega ka mõne suutäie soolaheeringat, kuid arst oli keelanud soolase söömise. Aasta pärast oli tervis täiesti korras. Ta oli väga kokkuhoidlik ja 1930. aastal ostis Pärnu-Jaagupi lähedale väikese talukoha ja abiellus.
WALDHORN. Georg oli pannud tähele minu huvi muusika vastu. Jädiveres oli tal tuttav üks Venemaalt tagasi opteerunud mees, kellel oli kaasa toodud pasunakoori instrument Waldhorn, mida tahtis ümber teha puskari valmistamise aparaadiks. Et mulle muusika on meeldinud alati, tundsin südames kahjutunnet, et keegi tahab üht muusikariista hävitada. Rääkisin sellest Georgile, et kas ma ei saaks seda Waldhorni omale kui talle annan vastu materjali viinategemise aparaadi valmistamiseks. Ja varsti oligi Waldhorn minu oma. Käisin sellega Palasi mõisa Jüri juures, tema oli minule suur autoriteet. Ta oli Vabadussõja ajal olnud Rakvere garnisoni orkestris klarneti mängija, käis nüüd 25 kilomeetrit eemal Nurtu orkestris mängimas ja tundis-teadis ning oskas ka vaskpillidega ümber käia. Tema otsus minu pilli kohta oli: Pill on hea aga seda mängima õppida ei ole kerge. Jüri andis mulle esimesed juhtnöörid harjutusteks, millede järele hakkasin kodus õppima. Pill oli mitmelt poolt mõlkis, need mõlgid tagusin ettevaatlikult välja. Munstüki, mis puudus, selle sai Jüri ühe Nurtu mehe käest. Puhastasin ja poleerisin pilli hoolega, kuid mäng ei edenenud. Raske oli kindlaid puhtaid toone saada. See tähendas, et ma ei osanud veel seda õiget tehnikat.

MINU TEISE PASUNA, ES KORNETI SAAMINE
Olin tagasi kaitseväeteenistusest ja kuna olin seal õppinud autot juhtima. siis sõitsin Velise Vanajüri Jaani (Mildofi) veoautoga tihti Tallinna, külameeste ja ülesostjate kaupadega. Esimene peatus oli Tallinna tapamajas, liha ülevaatusel. See toiming kestis mitu tundi ja see aeg olin tapamaja lähedal, Kunderi tänaval, onu Hindreku juures puhkamas. Onul oli leivatööstus Talu. Töölisi, leivategijaid ja leivaväljavedajaid oli üle kümne. Üks leivategija, Rotfeld, oli tuletõrjeorkestri mängija. Paaril mehel olid veel mõned omad instrumendid. Onul endal oli kombeks iga pühapäeva hommikul täiturul üks väike ring teha. Ta oli ostnud sealt juurde veel mõned vaskpillid ja Rotfeldfi õpetusel ja juhtimisel oli Talu leivatööstusel oma väike orkester. Töö juures tuli tihti väikesi vaheaegu. Siis võeti pillid ja tehti muusikat. Onu ise mängis ka mõnda pilli. Kokku oli neid vist viis mängijat.
Ühel kornetil, mille onu oli ostnud, oli vigastusi, nii et nemad seda kasutada ei saanud. Selle ES korneti kinkis onu minule. Pasunal olid ka mõned mõlgid siin ja seal, aga need õiendasin välja ja pill oli mängukorras. Selle pilliga sain paremini hakkama kui Waldhorniga.
Mul oli sellega juba kaks vaskpilli olemas, Waldhorn ja ES kornet. Mõisa Jüril oli ES kornet ja pikolo flööt, sain ka seda õppida mängima. Suurt huvi selle mänguriista vastu ma ei tundnud ja loobusin õppimisest. Palasi mõisa Jüri ise käis 25 kilomeetrit eemal Nurtus mängimas ja kaks minu koolivenda Päärdu Rääsküla koolist, Kurevere Metselt Ernst Miks ja sama küla Hansult Jüri Pallas käisid Vigala pasunakooris mängimas. Siis tekkis mul mõte, et meie peaksime ise asutama Päärdusse pasunakoori.
Rääkisin sellest Palasi Mõisa Jüri Looringule, et nüüd on meil Päärdus neli mängumeest olemas, miks me ei tee oma orkestrit. Sellest tegin juttu igal võimalikul kohtamisel. Jüri arvas, on raske, pillid maksavad palju raha ja kes ostab need.

PÄÄRDU RAHVARAAMATUKOGU SELTSI PEAKOOSOLEK OMA PASUNAKOORI ASUTAMISEKS
Juhtusin ka olema Päärdu Rahvaraamatukogu Seltsi juhatuse liige, laulsin laulukooris ja mängisin näitemängudes kaasa. Juhatuse koosolekul rääkisin oma Päärdu pasunakoori ideest: “Miks meil ei ole oma pasunakoori nagu Nurtus ja Vigalas. Ometi käivad Päärdu inimesed neis koorides mängimas. Ja mõne aja pärast võttis selleaegne juhatuse esimees, Maanda talu peremees, Mart Krahv asja tõsiselt ja nagu süttis põlema. Idee oli talle meeldima hakanud. Tehti otsus, kokku kutsuda erakorraline peakoosolek ja asi põhjalikumalt läbi arutada.
Sellele erakorralisele peakoosolekule tuli väga palju inimesi, ka neid kes ei olnud Seltsi liikmed. See tähendas seda, et Päärdu rahvas üldiselt tundis huvi oma Päärdu pasunakoori asutamiseks. Pikema nõupidamise järele otsustati asutada Päärdu Rahvaraamatukogu Seltsile pasunakoor. Juhatusele tehti ülesandeks pillide ostmiseks raha koguda. Kuid samas oli suur rikas ehitusettevõtja ja kaupmees, minu ema tädipoeg ja ka mu venna Rudolfi ristiisa, Tõnis Miks. Tema lubas osta oma rahaga kaks pilli orkestrile, ühe tenori ja ühe korneti. Tenor pidi jääma tema ristipoja Rudolf Otsa kätte mängida ja kornet pidi jääma minule mänguriistaks. Rääsküla Andrese talu peremees Lauri lubas ühe pilli osta orkestri juhile, kornet vist oli see. Jüri Looringul oli oma ES kornet ja minu vana ES-kornet pidi ka mängu tulema. Teiste pillide ostmiseks pidi Selts raha andma niipalju, et hädavajaliku koosseisu saaks korraldada. Meil polnud veel koorijuhi kandidaadi isiku suhtes rääkimisi olnud, õnneks oli koosolekule tulnud need, kes käisid võõrastes orkestrites. Ernst Miks kes mängis Vigala orkestris esimest kornetit, andis otsekohe nõusoleku uue Päärdu pasunakoori juhatamiseks. Samuti andis lubaduse Jüri Pallas, et tuleb kaasa. Jüri Looring lubas oma kornetiga Nurtust üle tulla koju lähemale mängima. Mängijaid loodeti saada lähemast ümbrusest.
Pillide nimekiri seati kokku Ernst Miksi ja Jüri Looringu poolt. Nemad olid asjatundjad ja neil oli autoriteet, nii et loodeti head tulevikku. Minu metsasarv Waldhorn jäi mängust välja kui raskesti käsitatav spetsiaalpill.

PILLIDE OSTMINE
Tallinnas oli Viru tänada alguses muusikariistade äri Esto-Muusika. Omanik Mihkel Piperal oli Päärdu Maanda Vanatoalt pärit. Ta oli meie orkestri asutamisest kuulda saanud ja ühel heal päeval sõitis autoga Sepa õue, et minuga kohata ja rääkida pillide hankimisest. Tema sooviks oli, et ostaksime pillid Päärdu oma mehe muusikariistade ärist ja lubas soodustusi. Minul polnud volitust ega õigust mingit siduvat otsust teha. Läksime siis Jüri Looringu juurde, et selle asjanduse üle rohkem rääkida. Igal juhul saime eelarve kui palju tuleb meil pillide jaoks raha muretseda, mille siis juhatusele ette kandsime.
Kauplesime Vanajüri Jaanilt veoauto ja sõitsime asjaosalistega Tallinna. Need olid: tulevane koorijuht Ernst Miks, kahe pilli ostja Tõnis Miks, Andrese peremees Lauri ja Mart Krahv kui Raamatukogu Seltsi esindaja (esimees). Ka oli Mart Krahv Maanda-Vanatoalt pärit oleva Piperali naaber.
Jõudsime Tallinna üsna vara, ärid polnud veel avatud. Auto jätsime Raekoja platsile ja läksime äride vaateaknaid vaatama, niikauaks kui ärid avatakse. Keegi meie hulgast oli leidnud Pikal tänaval nr. 2 asuva Joh. Mitti muusikaäri kaks vaateakent kuhu olid välja pandud terve pasunakoori mänguriistade komplekt, uued, moodsad, kõverad. Silmal juba kena näha. Tõnis Miks ütles otsekohe, nüüd lähme sisse ja küsime mis need maksavad. Tema sõna oli meile käsuks, sest tema rahakott oli väga kaalukas. Üllatuseks olid hinnad meile antud Esto Muusika äri hindadest 10-15 % odavamad. Pillid olid Tsehhi vabriku töö, uued ja ilusad. Samas tehti kiirotsus rahakoti kandjate poolt pillid osta siit. Saime ka mõned komplektid tsehhi orkestrite noote. Otsustati mitte enam Esto-Muusika ärisse minna. Mulle see otsus väga meelt mööda ei olnud. Oleksime juba viisakuse pärast võinud minna ja rääkida meie otsusest. Aga ega me ei olnud andnud mingit lubadust, et pille Esto-Muusikast osta.

ORKESTRI ALGUS
Õhtuks olime Päärdu koolimajas, mis asus mõisa härrastemajas. Järgmise laupäeva õhtuks otsustasime kokku kutsuda noored, kes oleks olnud mõeldavad mängijateks.
Esimene orkestri koosseis oli järgmine:
1 kornett - Ernst Miks (juhataja), Heinrich Ots,
2 kornet - Mihkel Kalmus,
trompet - Jüri Koks,
ES klarnet - Jüri Looring oma pilliga,
alt - Jüri Rokk,
alt - Jüri Pallas,
tenor - Rudolf Ots,
tenor - August Koks,
bariton - Leigar Tulvik,
bass ES tuba - Madis Rebassov.
Kokku oli meid 11 mängijat esimesel harjutusel. Juhataja oli kirjutanud mõned koraalid. Neid oli kerge ja lihtne mängida, suuri nooditundjaid meie hulgas polnud, kõike tuli õppida. Oli tõepoolest pidulik tore meeleolu kui esimesed lauluviisid kuuldavale tulid. Hästi kõlas bass Rebase Madise puhumisel. Neid harjutusi tuli kaunis tihti teha. õnneks oli kõigil suur huvi ja armastus meie orkestri tegevuse vastu. Paljud ohverdasid mitmeid ja mitmeid igapäevaseid töötunde orkestri heaks. Küll oli tore ja pidulik tunne kui esimest koraali kokku mängisime. Mitu-mitu proovi harjutasime ainult koraale. Siis edasi algasime mõne lihtsama valsiga.

PÄÄRDU PASUNAKOOR ASUTATI 1928. AASTAL

PASUNAKOORI ESIMENE 11-MEHELINE KOOSSEIS
Esimene rida: vasakult
Heinrich OTS (Sepa Heinu) I kornet
Ernst MIKS (Miksi Ärni) I kornet ja orkestri juht
Jüri LOORING (Palase mõisa Jüri) ES klarnet
Mihkel KALMUS (Kõigi Mihkel) II kornet
Jüri KOKS (Koksi Jüri) trompet
Teine rida: vasakult
Madis REBASSOV bass ES tuba
August KOKS (Koksi August) II tenor
Rudolf OTS (Sepa Ruts) I tenor
Leonhard s TÖLDMAAKER (Tisleri Leo) bariton
Jüri PALLAS II alt
Jüri ROKK (Roka Jüri) I alt

MUUSIKA TEGEMINE
Meie orkestri esimene avalik esinemine oli Vigala kiriku uuesti sisse õnnistamisel peale suuremat remonti. Ja edaspidised peod Päärdus olid rahvarikkamad kui kunagi varem. Tuldi uut orkestrit vaatama ja kuulama. Meie sissetulek ja puhaskasu oli tunduvalt suurem kui varem. Raamatukogu sai palju uusi raamatuid juurde osta.
Samal suvel oli Vigala orkestri 25 aastane juubel . Siis kinkis Esto-Muusika Vigala orkestrile kaks uut trompetit. Direktor Piperal oli kibestunud, et me tema ärist pille ei ostnud.

PÄÄRDU VÄIKE ANSAMBEL
Meil oli juba aastaid olnud ka oma väike tantsumuusika ansambel: viiul - Leigar Tulvik, harmoonium - Henn Tulvik, kitarr - Rudolf Ots, mandoliin - Heinrich Ots (mina). Kui pasunate mehed väsisid või ehk tahtsid tantsida, siis asus väike ansambel platsi. Tantsumuusikat oli Päärdu pidudel alalõpmata.

HILISEMAD SÜNDMUSED
Leigar Tulvik lahkus ja läks Vana-Vigalasse elama oma onult päritud majasse. Tema käes olnud bariton anti üle Kamariku Augusti hoolde ja teine tenor Tisleri Enn Tulviku kätte mängida. Hiljem osteti juurde veel mõni pill. Suur kaelaskantav B-bass oli sattunud suure tugeva Möldri Mihkel Marting-Martoja kaela. Ka mina lahkusin, asusin Märjamaale elama. Päärdu jäi minust eemale ja seetõttu ei tea palju enam kirjeldada orkestri edasisest tegevusest.
Nüüd mitukümmend aastat hiljem olen püüdnud jälgida endiste mängijate elu ja saatust: Kuuldavasti oli esialgne koorijuht Ernst Miks Tallinnas elades Harku järvel käia püüdes uppunud paadi ümberminekul. Alfred Miks hukkus saksa okupatsiooni ajal Tallinna vanglas, samuti ka Kaera Albert Polder. Olen saanud kuidagi Päärdu orkestri 40 aasta juubelipeo kutse ja pildi. Tunnen suure B-bassi kandjas Enn Tulviku ja teise ES-bassi hoidjana Rebase Madise. Siis ees reas esimesena arvan teadvat Uuena Jüri poja ja järgmisena Meeles Helmuti ja teisi enam ei tunne. Noored peale kasvanud mängumehed. Trompeteid paistab olema, aga mitte korneteid. Kas siis on see mood või mõni muu põhjus, seda ei mõista. Trompet on ju kergem mängida kui kornet. Sama paistab ka siin Rootsis silma.

PÄÄRDU PUHKPILLI ORKESTRIT ON AASTATE JOOKSUL JUHATANUD;
Ernst MIKS, Jüri LOORING, Albert POLDER, Ernst KOPLIMAA

ORKESTRIS ON MÄNGINUD:
KLARNET: Jüri LOORING, Jüri KOKS (juunior)
KORNET (TROMPET): Heinrich OTS, Ernst MIKS, Jüri KOKS (seenior), Mihkel KALMUS
(seenior), Albert POLDER, Jakob SINIKAS, Harri LOORING, Eduard ANDRE, Helmut LEPPAR, Mihkel KALMUS (juunior), Helmut MEELES, Arved RAUDOJA.
ALT: Jüri ROKK, Jüri PALLAS, Enn TULVIK, Tiit ROKK, Valdur ILLASTE, Kalju EMMO, Jaan PAIBA, Enn MEELES, Eduard ROKK, Lembit MERISALU.
TENOR: Rudolf OTS, August KOKS, Eduard LEHT, Evald RAUDOJA, Enn TULVIK, Heino LOORING, Vahti PIPAR, Ado REIN, Jüri KEERD, Heino VILIPERE, Mihkel KALMUS (seenior), Heino MÕIS.
BARITON: Leonhard TÕLDMAAKER, August KOKS, Enn MEELES, Osvald LOORBERG, Ernst KOPLIMAA.
BASS: Madis REBASSOO, Mihkel MARTOJA, Hans HOLM, Eduard LEHT, Evald RANDOJA, Jaan MIIL, Mati KOLUMBUS, Enn TULVIK, Tõnu TULVIK, Osvald LOORBERG.
TRUMM: Lembit MERISALU, Jüri KOKS (juunior), Alma POLDER, Helmi ROKK-KOKS, Ott VEEDAM.

MINA KUI AUTO OMANIK
Kaitseväes olin saanud natuke autoasjandust proovida. Ja et autojuhtimine mind väga huvitas, kasutasin igat juhuslikku sõiduvõimalust, mis ette juhtus, olgugi et mõnikord täiesti ilma palgata, peaasi et juhtimispraktikat omada.
Vanajüri Jaan Mildohv ise ei olnud autojuhtimisest huvitatud ja nii sõitsin mina Mildohvi autoga edasi, kuigi mul mingit juhtimisluba polnud. Läänemaal polnud veel sundmäärusi, mis oleks nõudnud autojuhiluba. Ainult numbrimaks oli olemas. Tallinna sõidud jäid kõik minu hooleks. Sain iga sõidu pealt viis krooni. Sama palju päevas said ka Tõnis Miksi ehitustöölised, kes kirvega töötasid maja ehitamisel. Tallinnas käies ja sõitjatega restoranis söömas käies, ei tulnud mul omal söögi eest maksta, seda tegid sõitjad.
1928. aastal IX laulupeole minnes, inimestega autos, peeti mind Nõmmel politsei poolt kinni. Küsiti juhiluba. Seda mul muidugi ei olnud. Seletasin, et Läänemaal ei ole luba nõutav. Peaasi, et auto on registreeritud ja numbrimaks makstud. Siis küsiti isikutunnistust. Seda mul ei olnud kaasas. Oli õnn, et laulupeole sõitjate hulgas olid Velise vallavanem ja valla sekretär. Lasin neid autolt sisse kutsuda ja tõendada kes ma olen. Siis lasti edasi sõita.

AUTOJUHILUBADE SEADUS 1928. AASTAL
Mul oli kogu aeg õnne olnud, õnnetusi ei juhtunud. Aga 1928. aasta lõpul tehti uus seadus. Kõik autode liiklus ja kontroll läks Teedeministeeriumi alla. Üle riigi olid samad liiklusmäärused ja ka nõuded autojuhtimise lubade välja andmiseks. Igal maakonnal oli oma autojuhtimislubade väljaandmiseks vastav katsekomisjon, kus esimeheks tuli Teedeministeeriumi esindaja, et üle riigi samad nõuded oleks autojuhtimisel. Selleks Teedeministeeriumi esindajaks käis Läänemaal insener Pullerits.

AUTOJUHILOA SAAMINE
Mina läksin Haapsallu Lääne maakonna autojuhikatse eksamile veoautoga, öeldi, et pean üürima eksamiks sõiduauto. Ma protesteerisin ja selgitasin, et selle veoautoga ma just sõidan. Lõpuks nõustuti minuga. Autol lasti mootori kate üles tõsta ja lasti mõne sõnaga seletada ja näidata auto tähtsamaid osi.
Siis nimetas Lääne maakonna teedeosakonna töökoha juhataja Järv insener Pulleritsule, et see mees võib siinsamas valmistada kohe uue auto kui annate talle materjali ja tööriistad kätte. Pulleritsul oli taskus mutreid, seibe ja kaasas mootorratta osasid. Ma pidin kõigi kohta seletust andma. Mis asjad need on ja milleks need on? Oli jälle pööraselt õnne, et tundsin selle mootorratta osa täpselt ära. See oli Harley Davidsoni mootorratta juhtimiskäepideme gaasi reguleerimise vaieri kinnitusmuhv. Olin just mõne päeva eest säärast osa reguleerinud ja parandanud. Sain nüüd kindlalt ja kiitusega juhiloa.

MILDOHV TAHAB AUTOT ÄRA MÜÜA, AGA OSTAN UUE
Mildohvil oli kavatsus autot ära müüa ja pakkus mulle. Ma rääkisin sellest kodus mammale. Mamma polnud nõus, et ostan teise mehe vana auto ja ka et pole raha selleks. Siis rääkisin seda juttu ka tema tädipoja Tõnis Miksile. See pooldas uue auto ostmist. Läksime Märjamaa ühispanka ja võtsime 3000 krooni laenu auto ostmiseks.
Tallinnas Hans Vinnali autoärist ostsime 1928. aasta mudel Chevrolet, poolteist tonni kandejõuga kergeveoauto. Me ei ostnud päris sõidukorras autot. Võtsime ilma tagumise kaubaveo platvormita. Platvorm maksis 250 krooni ja meie pidasime seda hinda paljuks. Selle raha eest ehitati maal terve maja üles. Ainult juhikabiin oli alusraamil. Jõudes koju tuli vanaisa, vana Koreda Jaan, appi. Ostsime Tõnis Miksi saeveskist, materjalid ja nädala pärast oli auto veokorras. Materjal maksis ainult 150-160 krooni.

TÖÖ AUTOOMANIKUNA
Võtsin oma peale Kivi-Vigala Piimaühingu meierei või Tallinna viimise, mida tuli teha kord nädalas. Samaaegselt või viimisega sain kaasa võtta talumehi oma tapetud sigade, lammaste ja muu müüdava kaubaga.

1929. AASTA
1929. aasta jaanuaris sain paar korda ilusasti Tallinnas käia, siis hakkas tugevasti lund sadama ja tugeva tuulega tuiskas tee nii lund täis, et võimatu oli edasi saada. Mul polnud lumekette. Ostsime ühest poest jämedat köit ja sidusime ümber ratta kummide, et lumes paremini edasi jõuda. Saime kuidagi Tallinna, aga tagasisõit oli võimatu. Jätsin auto Tallinna onu hoovile Kunderi tänaval ja sõitsime rongiga Keava jaama. Kuidas sealt koju sain, seda ei mäleta enam. Vigala inimesed sõitsid Balti jaamast Ristile, kust bussiga Sillale edasi sai. Kuid meil Velisel, Vigalas ja teel kuni Pärmini ei olnud lund. Autod liikusid kogu aeg.
Siis läksin jälle Tallinna, et autot koju tuua. Tallinnas oli lund palju. Asetasin auto rongile ja sõitsin Pärnu. Jäin haigeks külmetuse tõttu. Kaubarongi meeskond lubas mul lamada nende soojas ruumis. Seadsin jalatallad vastu tulist ahjuseina ja kui teisel päeval Pärnu jõudsin, olin täiesti terve. Sain auto rongilt kätte ja sõitsin Päärdusse. Tee oli täiesti lumevaba. Siis sain Pärnust tuua kaupa Vigala ja Velise kaupmeestele, kuid Pärnusse polnud maalt midagi viia. Sel ajal polnud veel mingeid lumesahkasid ega teehöövleid ja seepärast olid teed ka viletsad. Pärast lume sulamist hakkasin jälle Tallinna vahet käima. Sain oma kätte ka Märjamaa ja Varbola meiereide või Tallinna viimise, nii et pidin vähemalt paar korda nädalas Tallinnas käima. Kevadel tuli veel juurde ühe meierei, Arudevahe või Aasmäe või Tallinna viimiseks. Hinnad olid küll odavad, aga töö oli pikemaks ajaks garanteeritud. Tasuvam oli mõni talumees oma seapõrsa või lambatalle linna viimiseks kaasa võtta.

OLÜMPIA TEE EHITAMINE MÄRJAMAAL 1929. JA 1930. AASTATEL
1929. aasta kevadel andis Märjamaal Olümpia tee ehitusmeister, Kolovere lossis elav ettevõtja Pang mulle suurema töö auto jaoks. Oli vaja 3 km. ulatuselt maanteele poole meetri paksune kiht liiva peale vedada, Orgita Kodumajanduskooli vahepealse tee äärsest liivaaugust Haukama sauna juurest.
See töö oli mulle üksinda liiga suur. Kutsusin abiks tuttavad autoomanikud, kelledel olid samasugused uued autod nagu minul. Vigalast Kristofer Hermanni ja Jüri Kuke, Veliselt Sergei Kusmini ja Päärdust Jaan Jordani kellel oli poolteise tonnine T-Ford veoauto.
See oli kasulik, sest liiva auto peale tõstjate meeskond oli ühine kõigile ja nende töötasu tuli meil , autoomanikel, ühiselt tasuda. Töö sündis tükitöö alusel. Algul maksis Pang veorahad korralikult, välja. Hiljem oli raha kätte saamisega raskusi. Lõpuks kui olin kõige teiste osad välja maksnud, oli veel palju puudu. Pang viivitas nii kaua kui jäi pankrotti ja mul jäi üle tuhande krooni raha saamata. Kuidas see pankrotti jäämise asi õieti oli, see jäi mulle arusaamatuks. Mul polnud temaga mingisugust kirjalikku lepingut, ega tunnistajaid. Kõik meie jutuajamised sündisid ainult meie kahe vahel. Olin rumal, et algul mingit kirjalikku lepingut ei teinud.

VAHEMÄRKUS
Need kaks Vigala poissi, kes mulle abiks olid, jäid Risti raudteejaama juures autoga rongi alla ja said surma mõlemad. Teise poisi auto ostis Märjamaa mees Rudolf Luts ära ja mina sain rongi alla jäänud auto mootori hiljem omaniku venna käest ära osta.
Autol hakkas äpardusi tulema. Kumme läks katki. Kummiparanduse töökojad parandasid lõhkenud kumme, said raha ja kinnitasid, et kannab sama koormat kui uus kumm. Kuid see oli kallis lõbu. Kumm parandati 30 krooni eest, aga lõhkes juba paar kilomeetrit enne Märjamaale jõudmist. Olin peaaegu pankroti lävel kui taipasin, et õigem on osta uus hoopis tugevam või suurem kumm, mis maksis ostes küll enam aga ei lõhkenud minu koormate all.
Siis juhtus paar korda, et esitelg murdus ja ratas jooksis alt ära, samaaegselt poritiiba purustades. Ka murdus paar korda tagatelg. Hädaga helistasin onule. Tema ostis uue osa ja saatis selle taksoautoga mulle teele õnnetusekohale. Kõik need õnnetused maksid palju raha. Minu loodetud teenistus ei katnud kulusid. Ja siis ei jätkunud raha panga võlgade maksmiseks. Auto oli otsas ja raha polnud ka.

VAHEMÄRKUS
1939/40. aastatel sain Puhk&Poegade äri autoosakonna teenistujalt Max Ratschunaselt Chevrolet veoautode tagavaraosade kataloogi, kus oli märgitud, et 1928. aasta mudel veoauto oli ehitatud ainult 3/4 tonni kandejõuga, kuid esindaja Vinnal müüs seda poolteise tonnilisena. See tähendab, et ma ülekoormasin pidevalt oma autot 100 protsendiga ja isegi veel rohkem.

EKSKURSIOONID JA ÕPPEREISID (1930)
Suvekuudel sõidutasin Orgita Kodumajanduskooli ja mitmesuguseid Perenaiste Seltside ja Ühingute õppereise meie kodumaal ringi, Viljandis Pärnus ja Tartumaal. Näiteks Otepääl olen Väikese Munamäe jalamil oleva Kaaga talu lakas magamas olnud vähemalt neli-viis korda oma turistidega ja järgmise päeva hommikul saanud klaasi värsket sooja piima võileivaga.
Pärnumaal alustasime harilikult Parivere Hanseni talu ja tööstuse vaatlemisega, edasi Tori Piistaojale ja Tori tõuhobustekasvatusse, Parisselja tallu ja edasi üle Vändra, Suure Jaani, Olustvere, Põltsamaa ETK veinivabriku ja Jõgeva. Ei ole enam meeles kõiki kohanimesid kus käinud olen. Kergem on üle lugeda neid kohti kus ma käinud ei ole, nagu Petseri, Võru, Hiiumaa ja Valga – Viljandi - Pärnu vaheline osa, mis oli see õige Mulgimaa.

1934. AASTA, OMA TÖÖKODA MÄRJAMAAL
1934. aastal olin nii vaene, et läksin Märjamaale Veinbergi saeveskisse lauahööveldajaks. Siis sain teada, et Märjamaal oli seisma jäänud üks mehaanikatöökoda. Omanik võttis liiga kõrget hinda oma tööde eest. Pani uksed kinni ja läks Virumaale Kiviõli vabrikusse tööle.
Minu tädipoeg, Järve Arti, (Artemi Kolks) lõpetas just 1934. aasta kevadel Haapsalu tööstuskooli. Temaga kevadepühade ajal kohates tegin ettepaneku, et üürime selle tühjalt seisva Säkki töökoja ja hakkame kahekesi tööle, tema oli ju nüüd väljaõppinud mehaanik-lukusepp. Temal polnud julgust oma käe peal tööle asuda. Arvas, et oleme noored ja ei klaari kõiki ettetulevaid töid ära. Oleks nagu vaja rohkem kogemusi.
Mina läksin jaanipäeval Säkki töökotta. Olin juba varem proua Säkkiga oma kavast rääkinud, et mul on huvi seda töökoda üürida või rentida. Tema teatas, et abikaasa tuleb Jaanipäevaks Märjamaale, siis võin tulla nende juurde edasi rääkima. Säkk avas töökoja ukse ja näitas kõike mis tal oli ja juttu ajades olingi varsti töökoja rentnik. Esialgne üürihind oli üks kroon tööpäeva eest.
Töökoja võtme sain kohe kätte, kuid korterivõtme pidin saama siis kui proua jõuab oma asjad Kiviõlisse ära saata, vähemalt paari nädala jooksul. Korteri osa polnud suur. Üks paarikümne ruutmeetri põrandapinnaga ruum ja teine vähem, umbes 10 ruutmeetri põrandapinnaga ruum. Kööki ei olnud. Nemad olid sööki valmistanud priimusega töökojas.
Töökojas oli üks vanamoeline karbiidiga töötav gaasikeevitusaparaat, üks käsitsi ringi aetav puurmasin, kruustangid ja kapp vähemate käsitööriistadega. Tõttöelda, ega seal polnud ka mingeid tööriistu olemas. Oli vaid ilus suur ruum, suurte akendega. Pool hoonest oli ühe tisleri töökojaks. Minule kuuluva ruumi suurus oli umbes 50 ruutmeetrit. Uks oli nii väike, et auto sisse toomine polnud võimalik, kuid väljas oli üks eraldi kuur, kuhu auto sisse mahtus ja samas kõrval puukuur. See hoone oli olnud kunagi vanasti Märjamaa haigla-hospital. Asukoht: Tallinn - Pärnu maantee Haimre allee otsa kohal. Maja ja maantee vahel oli umbes 30-meetri laiune aiamaa, kus kasvas neli-viis rida tikerberi- ja mitut värvi sõstrapõõsaid. Need kuulusid minule üüritud ruumi juurde. Aknad olid suured, 2x2 meetrit. Sügisel kui aias marjad valmisid, siis oli lihtne aknast välja hüpata ja marju maitsta.
Mis tööriistadesse puutus, siis oli neid mul juba omal kaunis palju olemas, sest autot ise parandades olin sunnitud neid omale muretsema. Ja häda korral sain mõningaid tööabinõusid laenata mamma venna Alevi Jaani käest.
Rääkisin varem ka Jaanile selle töökoja üürimise kavast. Ta oli aeglase mõtlemisega, ei öelnud ei ega ja. Kui ruumid minu käes olid siis kutsusin teda vaatama ja ta kiitis mu teguviisi heaks. Ma elasin ju kogu aeg tema juures kui saeveskis tööl käisin.
Keevitustöid ma ei ole õppinud, olin ainult eemalt näinud kuidas see töö käib. Seadsin aparaadi töökorda ja hakkasin harjutama. Algul oli ebaõnnestumisi, siis proovisin uuesti. Sügisel korraldas Tallinnas A/S EESTI AGA keevitusgaaside vabrik, keevituse kursused kahe nädala jooksul. Elasin Tallinnas Kunderi tänaval onu juures ja käisin iga päev keevituskoolis. Sain oma teada kaunis põhjaliku väljaõppe. Ostsin järelmaksuga uue keevitusaparaadi. Iga gaasi ostu või tellimise korral maksin 10 krooni võlga.
Ma ei mäleta, kuidas olin saanud omale ühe seitsmehobusejõulise kuumpea naftamootori. Siis tuli mulle ühel päeval külla Koikson oma Indian külgkorviga mootorrattaga. Tema oli olnud aastate eest ühe aasta Sepal sulaseks. Oli olnud mõne suve Virumaal Kurtnal ühe järve rentnik, kus püüdis vähke ja müüs neid Tallinna. Siis oli ostnud Indiani. Nüüd oli abielus Harju-Kabalas ühe väikese talu tütrega. Ta oli ettevõtlik mees ja soovis maja katuse paranduse materjali, sindleid, ise saagida ja minu naftamootor hakkas talle väga meeldima. Mulle jälle hakkas tema külgkorviga Indian meeldima. Ja lõpuks jäi see Indian minu kuuri ja ta sõitis Märjamaa jaamast rongiga koju ja lubas järgmisel päeval tulla hobuse ja vankriga mootorile järele.
Mina olin õnnelik oma Indianiga, sain selle külgkorvi panna keevitusaparaadi ja sõita suuremate tööde juurde. Paar korda käisin Ääsmäe meierei katelt keevitamas ja Vaimõisas üht saeveski raami keevitamas. See Indian oli üks väga hea ja praktiline sõiduk. Hiljem Koiksoniga kohates rääkis tema, et oli minult saadud mootoriga kõik hoonete katuse materjali valmis saaginud ja müünud koos sindlite saagimismasinaga hea kasuga ära. Kõik katused olevat saanud enne sügist õigel ajal valmis.

SELTSKONNAELU MÄRJAMAAL
Olin oma autoga Märjamaa laulupeo heaks palju reklaamsõite teinud. Orgita Kodumajanduskooliga sõitsin Lõuna-Eestis ekskursioonidel. Samuti igasugu perenaiste seltside ja põllumeeste seltsidega ringi sõitnud peamiselt Viljandimaal, Pärnumaal ja mõne korra Otepää ja Pühajärve kandis.
Olin ülemaalise Noorsooühenduse Märjamaa osakonna liige ja lõpuks Märjamaa osakonna ainus auliige. Võtsin osa kahest näitetegelaste kursusest, esimesed Kuljuse juhatusel ja teised Vaksi juhatusel. Mängisin kaasa igas sel ajal Märjamaal mängitud näidendis.
ÜENÜ Märjamaa osakonna juhatuse liikmed olid: Ants Talu, Villem Põldre, Richard Bergfeld (uue nimega Riks Võhandu). Võhandu oli Märjamaa näitejuht ja ka kõige parem näitleja. Lahkus hiljem kui läks Tallinna Eesti Panka tööle.
Mina mängisin kaasa pasunakooris ja Noorsoo Ühenduse väikeses ansamblis ja Waldhorniga mõne väikese osa kirikukontserdil. Laulukooris laulsin kaasa vanahärra Puiste juhatusel. Laulukoor oli viletsam kui Päärdus.
Märjamaa Ühispangas töötavad ametnikud olid mulle head sõbrad. Näiteks Bergfeld-Võhanduga sain tuttavaks ühel minu veoautoga korraldatud õppe või ringreisil Viljandi ja Järvamaa eeskujulistes taludes. Siis oli mul juhus ka tema kodukohas Esnas käia. Tegelikult käisime ühes Viisu mõisas või talus Vodja raudteejaama läheduses. Ja kuna Võhandu kodukoht oli Esnas, siis tegime kogu grupiga ühe kõrvalhüppe ka tema kodusse. Seekordne sõitjate grupp oli Vaimõisa Perenaiste Selts. Üks panga juhatuse liige, Taga-Tammiku peremees Ventser oli ka huvitatud Võhandu kodukoha nägemisest.
Teine pangaametnik oli Jõerand, kellele olin andnud raadioaparaatide ehitamise algteadmised. Tema läks minust mööda oma teadmistega, jõudis muretseda värskemat kirjandust ja peenemaid mõõtinstrumente. Ta organiseeris ühe kerge tantsuorkestri, kus mängisin mandoliini. Oma suure mandoliini kinkisin orkestrile. Waldhorni kinkisin Haridusseltsi pasunakoorile. Pasunakoori mängijaks ma ise enam ei läinud, aega oli vähe, tööd oli rohkesti.
Märjamaa ühispanga direktor Hans Littover ostis omale uue Opel Cabriolet sõiduauto, õpetasin teda Märjamaa spordiplatsil sellega sõitma ja paari kuu pärast käisime Haapsalus Lääne Maavalitsuse juures asuvas autojuhi eksamitel. Tema sõiduoskus kiideti heaks. Pärast tegi kõrtsis korraliku joomingu eksamikomisjoni liikmetele. Kui hakkasime koju sõitma, siis ta soovis ise juhtida, kuid kilomeeter Haapsalu linnast väljas läks auto värske juhi käest tee pealt kõrvale, ühel järsul käänakul väikesesse põllukraavi. Siis oli kärmas mees autost välja ronima ja mulle ütlema: “Sõida sina, mina ei saa enam.” Pidin ruttu rooli oma kätte võtma ja auto tagurpidi teele ajama, ennem kui keegi teine nägema juhtub. Littoveri abikaasa oli ka Haapsalus kaasas. Kuid abikaasa oli vaikne, ei tohtinud oma härrale midagi kritiseerivat öelda.
Märjamaale jõudes jäi auto minu kätte paariks päevaks. Littover ise läks Kaitseliidu restorani sõpradega oma uut juhiluba niisutama või õlitama. Järgmistel päevadel sõitsin temaga mitu korda koos ta mõisa või talusse, kus ta oli sündinud ja ta isa mõisa sulaseks olnud. Ta oli ostnud selle väikese mõisakese isale vanaduse päevadeks. Sinna mattis ta palju raha, küll põldude harimisel ja hoonete remontimisel. Olin temaga seal käinud üsna palju kordi.

ELAMINE AASTAST 1934 KUNI 1939
Nagu ma juba eelpool olen nimetanud, oli mul 1934. a. jaanipäevast alates Märjamaa alevikus Tallinn - Pärnu maantee, väike mehaanikatöökoda. Parandasin jalgrattaid, mootorrattaid, autosid, koorelahutajaid, õmblusmasinaid ehk lihtsamalt öeldes, kõike mis oli rikkis ja vajasid parandamist. Olin täielikult maarahva teenistuses. Keevitust olin õppinud Päärdus Jüri Martoja (Martingi) töökojas kus poisikesena huvi tundsin kõigi tehniliste asjade vastu. Olin parandanud jalgrattaid rohkem kui mul oma ratta paranduseks vaja oli. Ka uute rataste valmistamisega töötasin kaasa. Sepapajas ääsil oskasin joota vasega jalgratta raamisid jne.
1934. a. sügisel vastu talve olin kuu aega Tallinnas A/S EESTI AGA keevituskoolis, kus sain täieliku väljaõppe metallide kokkukeevitamise alal. Erilist rõhku panin keevituskoolis just aurukatelde keevituse alal, sest seda tööd tuli mul tihti teha. Meiereides, suuremates taludes olid aurukatlad rehepeksumasinate ringikäitamiseks, lauasaagimistööde jõuallikateks jne, sest küttematerjali puid leidus igal pool. Need olid juba kõik vananenud ja kuulusid Tehnilise Järelvalve Seltsi inseneride kontrolli alla. Vanematel aurukateldel vähendati töösurvet ja seega langes saadav jõud alla. Aga asjatundliku parandusega keevituse abil võis saada endise töösurve tagasi.
Olin teinud senini keevitustöid omaalgatuslikult, iseõppides, aga tundsin, et vajasin paremat väljaõpet sel alal. Sain siis koolist need teadmised, mis mul puudusid. Pärast kooli tegin mõned praktilised kontrolltööd Tehnilise Järelvalve inseneride juuresolekul, kus veel mõningaid näpunäiteid sain. Siis määrati minu tööpiirkonnaks Lõuna-Harjumaa, kogu Läänemaa ja Põhja-Pärnumaa, kus mul oli ainuõigus aurukatelde keevitamise alal.

UMBES 1936. AASTAL
Siis tuli aeg, et pidin minema sõjaväe kordusõppustele. Sõjaväest vabanemisel määrati mind Läänemaal Haapsalu Uuemõisas asuvas Scoutspataljoni koosseisu. Sõitsin määratud tähtpäevaks kohale oma Indianiga. Sinna oli ajutise rekvisitsiooni korras käsutatud rohkem mootorrattaid. Mina andsin oma ratta vabatahtlikult kroonu teenistusse ja et olin allohvitseri aukraadis, määrati mind mootorrataste komando ülemaks. Peale minu Indiani oli veel Loodnalt pärit olev Rudolf Arnover oma külgkorviga Harley Davidsoni ja veel paar harilikku mootorratast, üks Indian Scout, ja üks BSA. Neile määrati juhid ma ei tea mis alusel. Kogu väeosa marssis Haapsalu raudteejaama, laaditi vagunitesse ja sõit läks läbi Tallinna Narva poole Jõhvi jaama. Jõhvis laaditi meid rongilt maha ja algas reis Kurtna poole. Kurtnal oli üks suurem sõjavägede õppeplats ja suvelaagrite ehitused. Olin õnnelik, et omasin külgkorviga mootorratast. Kõik mu isiklik ja kroonu poolt antud varustus oli külgkorvi päras asuvas pakkide kohvris. Ei olnud ise vaja midagi seljas kanda nagu teised jalamehed pidid tegema. Kurtnal paigutati meid barakk-kasarmutesse.
Harilikul päeval olime mootorratastega järve kaldal ja puhastasime masinaid. Mingisuguseid eeskirju polnud meie tegevuse kohta antud. Kui oli vaja Jõhvi jaamast midagi tuua või viia, siis anti kirjalik käsk. Jõhvi ja Kurtna vahemaa oli umbes 25 kilomeetrit. Soolomootorrattaid koos juhtidega kasutati posti ja käskjalgade tarbeks. Arnover oma Harleyga oli ühe päeva ühe majori käsutuses, et sõita Narva-Jõesuhu ja tagasi. Mina pidin ühel päeval sõidutama kapten Pedaja paarikümne kilomeetri kaugusel oleva Kuremäe kloostrisse, et tellida sealt ohvitseride kasiino köögi tarbeks aiasaadusi. Siis koos kapteniga oli mul võimalus kogu kloostri ehituste, tööde ja kirikutega tutvuda, mida ühe eraisikuna kunagi poleks võimalik näha olnud.
Meie mootorrataste grupil oli tegemist tegevuse leidmisega. Sõitmisi polnud palju. Võtsime päikest ja puhastasime masinaid. Ma usun, et need masinad polnud ka uutena vabrikust tulles puhtamad olnud.
Kurtna laagris oli mul ka võimalus näha. uusi Poolast tellitud pisikesi soomustankette. Need liikusid metsas kändude ja puude vahel 60-70 km. tunnikiirusega nii, et tugev tolmu ja liiva pilv oli järel. Ise tulistasid kaheraudsetest kuulipildujatest. Need kaks olid proovid, milliste tegevusvõimalusi meile demonstreeriti. Koledad tapamasinad. Olime laagris umbes paar nädala. Siis tuli kojusõit ja jälle igapäevane elu.
Ma sain oma mootorratta rekvisitsiooni eest niipalju tasu, et võisin osta tagarattale uue kummi ja mõnikümmend krooni jäi ülegi. Minu aukraad nooremallohvitser ülendati vanemallohvitseriks.
Indian sõitis korralikult senikaua kui ükskord Haapsalust tulles Luiste või Loodna lähedal mootori esimene silinder läks pooleks. Jätsin siis Indiani lähemasse talusse seisma, kust ta mulle järgmisel talvel lume tulekul ree peale pandult koju toodi. Uut silindrit ei trehvanud saama niipea ja kogu see värk jäi vanarauaks.
Siis sain osta Haapsalu Kaitseliidu staabist ühe vana 1928. a mudel Chevrolet lahtise sõiduauto. Sõitsin sellega koju. Sain Vigalast ühe 1929. a mudeli lahtise kere osta, sest autoomanik oli lasknud oma autole uue tõlla peale ehitada ja see lahtine kere jäi seisma. See oli suurem ja moodsam kui 1928. a mudeli kere. Monteerisin selle oma autole peale, tegin ustele peale klaasidega raamid, et sel moel sain nagu tõlla, milles oli soojem sõita.
Märjamaal ostis raamatukaupmees Jaan Sepa tütar Ellen väikese Standard Flying sõiduauto ja hakkas sellega taksosõitu tegema. Ka mina sõidutasin soovijaid. Mul oli tihti telefoni teel ette tellimusi, näiteks Valgust või Veliselt kedagi tuua hommiku kella viieks või kuueks Märjamaa jaama, et rongiga Tallinna sõita. Samuti juhtus tihti, et laadapäeva õhtul paar kolm väsinud laadalist koos nende jalgratastega tuli viia kas Velisele või Konuverre. Ametlikult ei olnud see küll mitte lubatud, aga ma püüdsin hädalisi aidata. Mul oli võimalik vana Chevrolet auto külge siduda kuni neli jalgratast. Uute moodsate autode külge ei olnud võimalik ühtegi jalgratast paigutada. Ja minu pluss oli, et mina ei tarvitanud alkoholi. Sellega küll purjus laadalised palju ei arvestanud, aga siiski.

MÄRJAMAA KAITSELIIDU MALEVKONNA RELVASEPP
Olin Kaitseliidus olnud kauemat aega, kuid aktiivne laskevõistlustest osavõtja ma ei olnud. 1937. a sügisel tehti mulle ettepanek minna kuuks ajaks Tallinna Sõjaväe Arsenali, et õppida relvasepaks, see tähendab Kaitseliidu relvade parandajaks. Nõustusin ja olin ligi kuu aega Arsenalis vastavatel kursustel. Hiljem määrati mind Läänemaa Maleva relvasepaks. Haapsalust oli teine mees, Hans Laaman, kes määrati Haapsalu ümbruskonna relvasepaks. Mina jäin Märjamaa Malevkonna relvasepaks. Lootsin, et on ehk võimalik mõni sent teenida. Kuid enne kui teenida sain tulid punased ja kaotasid Kaitseliidu ära.

MÄRJAMAA TULETÕRJE MOOTORPRITSIDE INSPEKTOR
Märjamaa tuletõrje oli ostnud mootorpritsi. Sügisel oli unustatud enne külma tulekut mootorist jahutusvesi välja lasta ja külm purustas silindrite plokid. Juhtkond oli ärevil. Keegi ei tahtnud süüdlane olla. Mina parandasin keevituse abil mootori (sain selle eest küll tasu).
Siis määrati mind Märjamaa Politsei Jaoskonna piirides asuvate tuletõrje ühingute mootorpritside inspektoriks. Pidin koos politseikomissariga käima vähemalt kord aastas kohapeal mootorpritse kontrollimas. Ka pidime kontrollima, kas on väljaõpetatud meeskond ja reservmeeskond iga mootorpritsi jaoks olemas. Puuduste korral tegi politsei korralduse vead kõrvaldada ja meeskondi välja õpetada. Mootorpritsid olid uued asjad ja nendega ei osatud veel igal pool õieti ümber käia. Mitmel juhul oli Märjamaal raskusi mootorpritsi tulekahjukohale viimisega. Polnud autot saada. Siis anti (vähemalt Märjamaal) politsei poolt luba, et ka ilma vastava loata mees kes, oskas autot .juhtida, võis mootorpritsi tulekahjukohale viia.

SÕIT AUTOGA RAUDTEEL PAEKÜLAST MÄRJAMAALE
Märjamaal elas Singeri õmblusmasinate ja raadioaparaatide agent Teder. Talvel kui olime minu autoga Velise ja Päärdu piirides aparaatide müügireisil, hakkas lund sadama ja tuiskama ning teed ummistusid. Koju poole sõiduga jõudsime kuni Paekülani. Sealt enam edasipääsu ei olnud. Kahel pool maanteed olid meetrikõrgused kiviaiad ja nende vahe oli lund täis tuisanud. Meil olid küll lumerookimise kühvlid ja labidad kaasas, kuid 12 kilomeetrit maanteed kahe kõrge kiviaia vahel lumest tühjaks rookida oli võimatu. Mul oli mõte, et ainuke võimalus veel Märjamaale pääsemiseks autoga on raudtee. Teadsime millal viimane rong Tallinnast tuleb ja Virtsu poole läheb ja muid ronge polnud enam karta tulemas.
Paeküla jaama lähedal, kus maantee ja raudtee ristusid, keerasin auto suuna Märjamaa poole. Et rong oli just tulnud ja Virtsu poole läinud, siis oli selgelt näha ööpimeduses kahte musta rööbast. Kindlustuse mõttes valgustasin paariks sekundiks auto tuledega rööpaid ja jätkasin sõitu Märjamaa poole. Kõik sobis hästi, varsti olime Märjamaa jaama lähedal Haimre allee ülesõidukohal, kus keerasin auto raudteelt ära maanteele. Kuid see viimane kilomeeter, raudteelt Märjamaa alevikku, võttis meilt aega kolm tundi. Kulutasime oma kindad läbi lund kühveldades. Olime surmani väsinud kui koju jõudsime.
Järgmisel päeval pidin jaama minema oma keevitusgaasi tuubide järele. Sain tuubid kätte ja need olid juba autol kui jaamaülem küsis, ega sa eile õhtul jaamas ei käinud, või Paeküla poolt raudteel ei sõitnud. Olime head tuttavad. Rääkisin oma hädad talle ära. Ta naeris ja ütles, et pärast viimast rongi olevat Paeküla jaamast helistatud, et üks auto olevat sõitnud raudteel Märjamaa poole. Ta arvas, et see kerge auto nüüdse sügava lumega ei võinud raudteele kahju teha.
Olin omamoodi kuulus raudteel autoga sõitmisega. Seda polnud keegi varem teinud. Ja tõepoolest lumi aitas meid. Raudtee liiprite vahesid ei tundnud üldse, sõitsin nagu asfaltteel. Ainult pidin pimeduses silmi pingutama et rööbastelt kõrvale ei pöördu. Oli ka mitmeid sildasid millest üle tulime. õnn oli meiega.

KUI MA OMA VEOAUTOGA PULMADES KÜLATEEDE VÄRAVAID AVASIN
Oli pulmades komme, et peeti kinni pulmaliste rong ja nõuti tee avamise eest tasu. Olin kord Kasti külas pulmasõidul kui teel oli üks värav suletud ja tugevasti traadiga seotud. Ma ei mäleta, kes mu kõrval istujatest ütles, et aja see värav maha. Ma usun, et oli vist peigmees ise, kes seda soovis. Ma panin esimese, s.o kõige aeglasema käigu sisse ja andsin gaasi, ning surusin värava kõige postidega maha ja sõitsin aeglaselt edasi väravast üle. Ei olnud kedagi värava läheduses.
Hiljem tegin alati nii kuidas peigmees ja noorik soovisid. Tihti pidin peatuma ja ootama kui ilmus värava juurde keegi ja küsis värava avamise tasu. Harilikult oli tasuks pudelist lonks viina rüübata. Oli ka juhuseid kus oldi tee suletud tõepoolest mingi viha pärast, siis pidin värava maha ajama või purustama. Ühel juhul toodi ka politsei kohale, kes oli tige, et avalikule teele takistusi ette seati. Mind jäeti rahule. Pulmalised ise õiendasid omavahel.
Ka Päärdus kaotasin väravad sellel teel mille kaudu suurelt teel sai minna Tislerile või Männikule. Matsi perenaine oli teinud oma põldude vahel aiad ja väravad loomade pärast. See oli avalik tee, kust alati palju inimesi läbi sõitis. Ma pidin alati auto peatama, värava avama, ja pärast läbisõitmist uuesti kinni panema. Siis Tisleri poisid õpetasid, et ma jätku värav alati lahti. Tegin ka mõned korrad nii, kuid tüdinesin alatisest peatumisest ja väravate lahti tegemisest (ja kinni panemisest). Siis hakkasin väravaid maha ajama senikaua kui väravad kadusid üldse teelt.
Et Matsi väravatest juttu on, siis nimetan ka mispärast ma. hakkasin neid maha ajama. Päärdu noored tegid endale Päärdu mõisa parki võrkpalli mänguplatsi. Vedasin ühe laupäeva ja pühapäeva Tisleri põllu servas olevast liivaaugust liiva uuele mänguplatsile. Siis pidin mitukümmend korda päeva jooksul väravat liigutama. Noored oli ise liiva autole peale ja maha kühveldamas. See mänguplats oli hulk aastaid noorte armsaim kokkutuleku koht.
Hiljem oleks veel liiva vaja olnud. Plats oli vajunud kuidagi auklikuks. Vihma järel olid mõnes osas suured veeloigud ja need loigud ei kadunud nii ruttu ära pärast vihma lõppu. Aga siis polnud mul enam veoautot.

MÄRJAMAA ELU, UUS TÖÖKODA, 1937
Märjamaal elades oli mul Orgita küla elanikega hea kontakt. Kõige agaramad mind külastamas olid Järve ja Matsu poisid. Elasin ja töötasin selles endises Märjamaa hospidalis, nii nagu vanemad inimesed seda nimetasid.
Mina ei teadnud, et see maja kuulus riigile ja oli müüdav. Siis tuli üllatus. Selle oli ostnud John Lina (endine Weinberg), kes 1905. aastal laskis Rapla kirikuõpetaja silma peast välja ja oli siis põgenenud Ameerikasse, kust tuli Märjamaale 1920. aasta paiku tagasi tugeva rahakotiga ja ostis vallamaja taga asuva saeveski. Tema oli nüüd ostnud ka selle vana hospidali ära, et seda ümber ehitada. Mulle öeldi üles, pidin hakkama otsima uusi ruume.
Panga sõbrad küsisid minult, miks ma ise polevat seda hospidali ära ostnud, see olevat olnud väga odav. Kahjuks ei teadnud ma kes, selle maja omanik oli. Maksin üüri Sakkile ja arvasin, et tema on ka maja omanik.

UUS TÖÖKODA
Sain lõpuks pritsimaja kõrval oleva maja omanikult üürida endise saunahoone, mis oli maha jäetud. Sauna ahju lõhkusin seest välja, ainult korsten keset ruumi jäi alles. Sinna ehitasin sepatööde jaoks tulepesa ja väikese raudahju, et külmal aastaajal ruumi soojendada. Sauna kõrval oli kuur mida sain kasutada garaažiks. Peale selle sain ühe ruumi natukene eemal puukuuri juures. Suurde eluhoonesse sain korteri, kolm tuba ja köök.
Tööd oli kaunis palju. Siis kohtasin üht endist lennuväekaaslast, kes oli ilma tööta, sai lennuväest lahti joomise pärast. Andsin tema perekonnale kaks tuba ja köögi. Üks pisike tuba jäi mu enda tarbeks. Tema abikaasa oli õmbleja paari õpilase või töötajaga. Töökotta tuli üks noor poisikene, kes tahtis töötada õpilasena, ilma palgata. Hiljem andsin talle ka vahest natuke taskuraha. Andsin talle loa, et võis oma sõpradele ja sugulastele teha mõned tööd jalgrataste parandamisega.
Lennuväekaaslane hakkas hiljem rohkem jooma ja puudus töölt kui mul just abi vaja oli. Siis kadus pooleks aastaks Märjamaalt. Naine 12-aastase pojaga töötas korralikult ja maksis mulle üüri oma korteri eest.
Siis sain ühe uue töömehe (Aleksander Ruhno), kes ei võtnud alkoholi. Tema ostis 1937. aasta kevadel omale Chevrolet sõiduauto taksosõitudeks. Ta töötas minu juures kui polnud sõitmist. Kui oli sõitmist palju, siis andis ka mõne sõidu mulle üle. Me (kõik) sobisime hästi. Õpipoiss, keda nimetasime Mikiks, oli alati kohal kui mul tuli sõidus olla. Ta andis töid välja ja võttis ka vastu uusi töid. Vanem töömees keevitada ei osanud, kuid Miki proovis mõne pisema asjaga. Tal oli hea huvi kõigi tööde suhtes.

KURESSAARE LAULUPEOL 1937 AASTAL
1937. a suvel sain kaasa sõita Kuressaare laulupeole Aleksander Ruhno uue autoga. Kuressaarest sõitsime Kihelkonnale, kust mootorpaadiga saime sõita Vilsandi saarele ja kuulsa kapten Toomi lindude muuseumi. Vaika saarekesele. Pärast muuseumi ja lindude pesitsemispaike saarekestel nägemist pakkus lahke härra Toom meile einet (mille eest tuli tasuda).
Kui me saarele sõitsime oli ilm ilus ja meri vaikne. Aga tagasisõidu ajaks oli tõusnud tuul ja mere tugevasti lainetama pannud, nii et selle paadi juht kes, meid sinna viis ei julgenud tagasi sõita. Siis olime hädas. Kapten Toom aitas meid hädast välja. Ta helistas oma tuttavale, Kuressaare Merekooli juhataja kapten Teeäärele, kes elas Vilsandi saarel ja oli kodus puhkusel. Meid viidi tema paadi juurde mis oli saare teises otsas. Kaptenil oli kaasa võetud kalamees, kes tundis hästi oma koduranda ja teadis iga suurema kivi asupaika meres. Ja me olime varsti Jaagurahu sadamas, kus meie auto oli.
Jaagurahul ehitati purjelaevu. Esimese maailmasõja ajal hakkasid venelased sinna ehitama hiiglasuuri merelennukite angaare. Jõudsid ainult aluspõranda valmis ehitada ja angaaride ehitamine jäi pooleli.
Kohtasime ka sellel sõidul ühte Märjamaa perekonda. Tõrvast Märjamaale tulnud insener Tults, kes ehitas Märjamaa raudteejaama lähedale moodsa püüliveski, mille jõuallikaks oli Deutz puugaasi küttega töötav mootor. Motoristina oli seal tööl Kastist Nõmmekõrtsu Edgar.
Kuressaare laulupeo ajal olid suitsuangerjad väga odavad. Need olid alamõõdulised ja neid müüdi turul vankritelt salaja. Sõin neid nii, et ühes käes oli kahe sentimeetri jämedune angerjas ja teises käes pikk peenike sai. Ma pole eluajal kunagi nii palju suitsuangerjaid söönud kui seekord Kuressaare laulupeol. See seisab surmani meeles, need ei olnud rasvased.
Ruhno abikaasa oli kesk Saaremaad pärit. Külastasime küll seda kodu, kuid kahjuks koha nimetus on meelest läinud.

RINGSÕIDUL EESTI PÕHJARANNIKUL JA VIRUMAAL 1939. AASTAL
Koos minu hea sõbra Ants Palmi, tema abikaasa Vilma ja minu onupoja Matsu Elmariga otsustasime koos minu Chevrolet 1928. a mudeli sõiduautoga teha ringsõidu kodumaa tundma õppimiseks. Et meil autos ruumi oli, siis võtsime (veel kaasa) Märjamaa metskonna abimetsaülema teenija Meeta Kotkase, kes oli pärit Virumaalt Iisakust ja oli Virumaa tundja. Mina käisin sel ajal abimetsaülem Rudolf Lundeni juures söömas. Metsaülema maja oli ju minu elukoha kõrval. Jagasime Lundeniga toidu hinna kahekesi tegeliku materjali ulatuses. Mulle oli see palju odavam kui Kaitseliidu restoranis, kus varem söömas käisin. Sõitsime Tallinna ja sealt edasi Soome lahe rannaäärseid väikesi teid kasutades läbi Leesi - Loksa - Käsmu - Võsu - Vainupea - Toolse - Kunda ja Aseri. Aseris peatusime ööbimiseks telliskivitehase direktori Agu Tulviku juures. Agu Tulvik oli pärit Päärdust, Tisleri talust.
Järgmisel päeval jätkasime edasisõitu jällegi rannaäärseid väikesi teid kasutades. Purtse lähedal Aa mõisa õuel ostsime kalamehelt värskelt suitsetatud silke. Meiega sõbrustas kala söömise ajal üks väike kassipojake. Pildistasid teda auto sooja mootorikatte peal. Edasi sõitsime Ontika - Toila teed mööda Oru lossi suunas, et näha meie Eesti Vabariigi Presidendi suvekodu. Sõitsime lossi ette ja sealt edasi, et tagasi minna Narva-Jõesuu poole. Lossi aia väravast väljudes peatas meid üks kapteni vormis sõjaväelane, küsides meilt millal me väravast sisse sõitsime. Selgitasime, et sõitsime sisse paari minuti eest ja meid ei peatanud keegi. Tänasime, et meil oli võimalus ja õnn näha kohta, kus meie president suvel elab.
Sõitsime edasi Narva-Jõesuu suunas. Läbisime, rannaäärt kaudu sõites, pika Narva-Jõesuu suvilate rea ja pöördusime Narva jõe äärset teed kaudu Narva linna poole. Mul oli kaasas patareidega töötav saksa Körting vabriku kohver-raadiovastuvõtja. Kuulsime väga hästi pikal lainel töötavaid saatjaid. Eriti meeldis meile Poola raadiosaatja Varssavi muusika. Äkki katkestati muusika ja hüüti “Uvaaga-uvaaga” ja järgnes poolakeelne uudisteteade. Palm oskas saksa keelt kuid see ei aidanud meid. Poola keel sarnaneb enam vene keelega. Hiljem Narvas kuulsime, et Saksa sõjaväeosad olevat marssinud üle piiri Poolasse ja see oli siis teise Maailmasõja algus. Nagu nüüd ajalooraamatust loen, see oli 1. september 1939.
Narvast sõitsime edasi Vasknarva suunas, et sealt Peipsi järve kaldaäärt kaudu Iisakule jõuda. Mul oleva teedekaardi järele pidi see võimalik olema. Aga selgus, et autoga oli võimatu pehmes liivas edasi saada. Olime järjest liivas kinni ja nägime palju vaeva, enne kui saime auto ringi keerata ja Kuremäe kloostri juurde sõita ja sealt Iisaku poole pöörduda. Olin mõned aastad varemalt olnud sõjaväe kordusõppustel Kurtna suvelaagris ja oma külgvankriga Indianiga neid teid sõitnud. Oli juba kaunis hilja õhtu ja olime tublisti väsinud liivaga võideldes. Loobusime Iisakule sõidust ja sõitsime läbi Jõhvi - Rakvere - Tapa - Ambla - Paide - Juuru - Rapla - Märjamaale. Olin tublisti väsinud ja tegin väga kiiret. sõitu, et mitte magama jääda.
Nüüd siis olin ka Põhja-Eestit näinud. Kesk-Eestis olin varem veoautoga ekskursioonisõitudel ja sõjaväes olles Otepää manöövril olles kuni Valgani ära käinud.

VENE OKUPATSIOON 1939 - 1941
1939 septembris trügisid venelased Eestisse sisse ja asutasid oma sõjaväebaasid meie maale. Kaitseliit likvideeriti. Käisin iga päev töökoja kõrval asuvas majas abimetsaülema juures söömas. Tema teenija oli pärit Virumaalt Iisakust, mis on tükk maad Venemaale lähemal ja temal olid paremad ja õigemad teadmised kommunistliku vene rahva elust. Algul me koos abimetsaülemaga ei tahtnud tema jutte uskuda, kuid pidime talle hiljem õiguse andma.

KUUSIKU LENNUVÄLI
Märjamaalt 25 kilomeetrit eemal, Kuusiku mõisa põldudele ehitati lennuväli. Riidaku koorejaamas lõhkes aurukatel, surmates neli inimest. Politsei pidi asja uurima, miks katel lõhkes. Oli juba varem antud välja keeld, et fotografeerimine väljaspool hooneid oli täiesti keelatud. Politsei vajas oma töö jaoks pilte. Selleks pidi politseikomissar nõutama Eesti sõjavägede ülemjuhatajalt kindral Laidonerilt erilise loa mulle, et tohtisin kaamera autosse võtta ja sõita õnnetuspaigale, et kolm-neli ülesvõtet teha.
Kui oli Soome sõda, siis nägime iga päev, kuidas Kuusiku kohal tõusis üles pilvede poole massiliselt lennukeid, seadsid endid ritta ja läksid põhja poole. Mõne tunni pärast hakkas üksikuid lennukeid tagasi tulema.

KONUVERE POMMITAMINE
Kord pommitati Konuvere asunduse juures ühte metsatukka, kus olin kunagi karjas käinud. Märjamaa politsei ametnikud pidid kohale sõitma ja otsima pommide kilde. Leitud pommikildudel olid venekeelsed kirjad, nii võis arvata, et mõni arg lendur, kes ei saanud Soomes oma pommidest lahti, ei julgenud nendega kodubaasis maanduda ja laskis need Kuusikult 25-30 kilomeetrit eemal ühte metsatukka maha kukkuda. Minu õe Armilda kodu oli sealsamas kõrval.

VENE BENSIIN
Ühel hommikul kella nelja ajal koputati minu ruumi aknale. Tõusin asemelt ja vaatasin, vene madrused. Avasin ukse ja küsisin mida soovivad. Nad küsisid kas mul viina on. Ja seekord oli mul tõesti suur pudel harilikku viina olemas. Nemad pakkusid mulle bensiini. Andsin pudeli nende kätte ja läksin välja.
Terve tänav oli vene bensiiniveo tankautosid täis. Mina võtsin kaevu äärest veeämbri ja läksin nendega kaasa. Ühel tankautol keerati kraan lahti, nii et bensiin voolas maha. Mina täitsin ämbri ja läksin selle ämbritäiega oma auto juurde, kus valasin bensiini oma auto tanki. Läksin teist ämbritäit tooma, kuid keegi polnud kraani vahepeal kinni keeranud ja bensiin voolas kogu aeg asfaltteele. Viisin mitu ämbritäit oma autosse. Tank sai täis. Reservnõusid mul ei olnud. Kaevu ääres oli üks õlivaadist tehtud veetünn veega. Venelased lükkasid selle tünni ümber, vesi voolas maha ja ma vedasin kogu aeg kiiresti ämbriga teelt tankauto juurest bensiini kuni tünn sai täis. Ja rohkem mul polnud nõusid. Küllap seal mõnisada liitrit bensiini maanteekraavi voolas.
Asfalt oli auto alt ja kõrvalt ära sulanud. Kraavi valgunud bensiin valgus liiva sisse, nii et just loikusid ei olnud näha. Nüüd aastaid olen mõelnud kui kergesti oleks võinud sel juhul katastroof tekkida.
Kogusummas oli teel mõnikümmend tankautot, mis Pärnu sadamast bensiini Kuusiku lennuväljale vedasid. Mina pidin pärast otsima vanu auto bensiinitanke ja nõusid, et veetünnist bensiin ära paigutada, enne kui majarahvas ärkab ja avastab, mis selles veetünnis on. Jõudsin kõik bensiini päästa.

VENE MOOTORIÕLI
Teine samalaadne juhus oli kui sain 200 liitrit mootoriõli. Olin õhtul hilja töökojas koos ühe eesti vormis oleva politseinikuga kui sisse tuli üks madrus ja kutsus mind välja ja pakkus mulle õli. Ma ei saanud hästi aru tema jutust, kutsusin teda sisse, et see politseinik, kes oli juba vana tsaariaegne urjädnik olnud, oskas hästi vene keelt. Algul oli madrus arg, ei julgenud rääkida. Lõpuks tõin toast viinapudeli ja tema veeretas õlivaadi minu kuuri alla. See oli mul alles kui Rootsi tulema hakkasin. Siis võtsin paati kaasa ja oli õnne, et õli palju oli. See päästis merel ka mu mootori, kui veepump rikki ja mootor kuumaks läks. Eksikombel oli mootoris õli 100% rohkem sees kui õigus oli.

AUTOBAASI KOMISSAAR (KUI PIDIN OLEMA TÄHTIS KOMMUNISTLIK TEGELANE)
Ühel päeval kutsuti mind telefonikõnega Märjamaa ühispanka. Ei öeldud mispärast ja kelle juurde pean ilmuma. Panka jõudes juhatati mind panga juhataja ruumi. Seal istusid panga juhataja Hans Littover ja Märjamaa Täitevkomitee esimees ja veel üks võõras mees, kes esitle end Haapsalu Autobaasi komissar Konstantin Savina. Mulle selgitati, et nõukogude korra alusel tulevad kõik autod riigistada või natsionaliseerida kõigilt kulakutelt, äride omanikelt ja talupidajatelt ja neilt, kes on kasutanud palgalist tööjõudu. Autod koondatakse keskuses olevasse autobaasi kust kodanikud võivad autot kasutamiseks tellida tarbekorral, nagu arsti kohaletoomiseks haige juurde jne. Märjamaale asutatakse autobaas. Nüüd olevat vaja selle uue baasile juhatajat. Olevat kaalutud seda töökohta mulle pakkuda.
Ma ei osanud nüüd kiirelt reageerida ja palusin paar päeva mõtlemisaega. Seda lubati. Läksin koju ja helistasin otsekohe oma vennale Rudolfile Sepale. Rääkisin talle kogu selle loo ära ja küsisin mida tema mul soovitab ette võtta. Mina rääkisin, et kui mina seda kohta vastu ei võta, siis leitakse kindlasti mõni teine kes selle töökoha vastu võtab, ja me ei oska ette kujutada milline mees see võib olla. Kas on sõbralik või vaenulik inimeste vastu.
Kõike seda jutuajamist kuulas Velise vallasekretär Martin Koobas pealt. Tema oli täiesti eestimeelne mees ja ta ütles mulle otsekohe telefoni, et ma võtku see töökoht vastu ja siis ütles Rudolf samad sõnad. Järgmisel päeval helistasin Haapsalusse Savile ja ta tuli otsekohe Märjamaale ja andis juhised ja vastavad paberid mulle. Olin seega Märjamaa Autobaasi juhataja/komissar.

AUTOBAAS MINU ENDISES (SAKKi) TÖÖKOJAS
Märjamaa Täitevkomitee juures hoonete natsionaliseerimiskomisjoni esindaja andis mulle üle juba natsionaliseeritud John Lina mehaanikatöökoja, mis asus ümberehitatud Märjamaa vanas hospidalis, millises hoones olin varem elanud ja töötanud. Minu oma töökoda polnud keegi natsionaliseerinud. Ruum oli alla normi väike ja palgalist tööjõudu polnud aasta aega kasutanud. Töötasin üksi nii palju kui jõudsin. Et mul oli vana sõiduauto, siis kasutasid kohalikud võimumehed mind ja mu autot taksosõitudeks. Loobuti millegi pärast uuemate autode kasutamisest.

AUTODE VÕÕRANDAMINE
Oli ette näha, et kõik autod võetakse ära kas hiljem või varem. Mu õemehel, Leigar Tulvikul, oli 1935. a Chevrolet. Soovitasin tal seda müüa. Ostjaks oli Haapsalu lähedal olevast lennubaasist üks sõjaväelendur. Ruhno müüs või andis oma 1937. a mudel Chevrolet Tallinnas Punasele Ristile ja sai samas alalise autojuhi koha. Teine uuem auto oli Sepa Elleni 1938. a mudel Nash. Tema vist müüs oma auto Tallinnasse ühe mereväe ohvitserile.
Märjamaa panga ametnik, minu sõber Jõerand, oli sunnitud oma auto kiiresti maha müüma. Tema. abikaasa oli kooliõpetaja Märjamaal ja et neil oli väike laps, siis oldi sunnitud lapsehoidjat. kasutama ja see oli võõra palgalise tööjõu kasutamine. Jõerand müüs auto maha ja läks Tallinna RET raadiovabrikusse tööle. Ka abielu purunes. Jõerand leidis köster Ojassoni tütre Gerda parema olevat. Eelmine abikaasa jäi edasi Märjamaale õpetaiaks.
Panga direktori autole tuldi Haapsalu miilitsavalitsusest järele ja viidi ära. Mina võõrandasin esimese autona ühe Koluvere talumehe veoauto, mis oli katki ja mul oli õigus jätta seda endise omaniku juurde hoiule. Järgmiseks oli Nurtus Sepa Rudolfi abikaasa venna veoauto. Ka selle võisin jätta endise omaniku hoole alla.
Kolmandaks tuli võtta Märjamaa lähedalt Sipa kaupmehe tuliuus Chevrolet veoauto. Selle pidime Märjamaale tooma. Õnneks oli tal õnnetu juhtumise tõttu katki läinud mootori veejahutuspump ja selle tükid olid alles. Need hoidsime auto juures tõendiks, et autot kasutada ei saa. Uus pump, mis oli olemas jäi omaniku hooleks kusagile matta. Tallinnast ei olnud uut pumpa enam saada.
Vigalas Sääla külas võõrandasin ühe talumehe tuliuue Austin väikese auto. Oli ainult üks kord saanud Vigala kiriku juurde sõita. Sel ajal olid teed väga porised ja jätsin auto peremehe kuuri alla, kust 1943. aastal Lääne Maavalitsuse mehed selle avastasid ja ära viisid. Aga punaste eest suutsime päästa talumehe elu unistuse oma auto. Teise Sipa mehe veoauto raami puhastasime ja värvisime niikaua kui sakslaste ajal hakkasime kokku panema, et tükid ära ei kaoks. Kuhu ta lõpuks jäi, seda pole enam meeles.

TOOKOJA KÄIKU PANEMINE
Töökoja pidin käiku panema. Töölisteks võtsin Kastist Rudolf Lutsu ja kaks onupoega, Alev Ilmari ja Alev Lembitu. Nüüd mõnikümmend aastat hiljem kui seda kirjeldan, ei tule meelde selle mehe nimi, kelle veoauto oli küll natsionaliseeritud, kuid oli töökorras ja vedas iga päev ja teenis rublasid. Nii sain ametlikult tööliste palgad makstud ja materjale töökojale osta. Töökojas oli üks suur treipink mis varem oli saeveskis. Treialiks võtsin vana Ottessoni, kes oli töötanud meierei parandustöödel. Õieti kuigipalju tööriistu polnud. Ostsime Sauli poest mõned asjad, mis seal juhtusid olema.
Märjamaa Pentineni saeveskis oli autojuhiks üks Vigala poiss Mikkus. Teadsin teda olevat kui suurt kommunisti. Tema käis iga päev meie töökojas ja tahtis tulla meie töökotta tööle autojuhiks. Põiklesin alati kõrvale, et meil pole just nüüd tööd, ega ka mõnd liikuvat autot, et juhti vaja oleks.

TÕNIS MIKSi ARETEERIMINE JA KADUMINE
Kord pidin sõidutama Haapsalust tulnud NKVD mehi ja paari Märjamaa miilitsat Päärdusse minu ema tädipoja Tõnis Miksi juurde. Miks oli ostnud mõne aasta eest ühest masinate ärist uue treipingi ja see oli tal maetud kuuris põhkude alla. See avastati ja kogu eluhoone otsiti väga põhjalikult läbi. Riietekapis oli jahipüss. Esimesena otsis kapi läbi venelase vormis mees ja ei tõstnud seda väljagi. Teistkordselt otsis kapi läbi eestlane, Tõke nimeline mees ja ta oli väga tige, miks püss kapis oli. Nad riidlesid selle venelasega tükk aega. Aga venelane pani püssi kappi tagasi. Ainult kontrollis jahipüssil ja püssiloal olevaid numbreid. Kõik raha, mis leiti võeti kaasa ja kui ära sõitsime, võeti Tõnis Miks kaasa ja viidi Haapsallu. Teda pole pärast enam nähtud. Kas löödi maha või viidi Siberi poole. Kogu selle värgi juures oli näha, et eestlane oli palju halvem kui venelane.
Treipingi suhtes leppisime kokku, et mina saan selle viia autobaasi töökotta. See kava meeldis Miksile hästi. Temalt olin varem juba ära võetud.
Studebakeri veoauto ja Standard sõiduauto. Need viidi Märjamaalt ära Haapsallu. Märjamaale jäeti vanemad ja viletsamad masinad. Tõime treipingi varsti ära, aga siis tuli Sipa masina- ja traktorijaam ja tahtis treipinki minult ära viia traktorite remontimise töökotta. Läksin Tallinna Transpordiministeeriumi ja tegin seal selgeks, et meil on seda treipinki hädasti tarvis. Sain õiguse ja see otsus oli ka Riigi Teatajas sees. Pink jäigi Märjamaale.

SUUR UUDIS, SÕDA
Mulle meeldis vahetevahel sõita Sepale. Olin jälle järjekordselt seal kui Päärdu algkooli juhataja. Algma, tuli rõõmsa näoga Sepale rääkima, et olevat raadio kaudu kuulnud, et saksa väeosad olevat üle piiri tulnud. Meie kõigi meeleolud olid head ja lootsime kõige paremat tulevikku. Mul oli olemas üks niiöelda kohverraadio-vastuvõtja kodus magamisaseme all. Mu hea sõber Ants Palm kui saksa keele oskaja, oli mu toas ja kuulas raadiost uudiseid. Pidime ju kõik raadiovastuvõtjad käsu järele ära viima. Olin teise vastuvõtja viinud hoiule. Aga patareidega töötav vastuvõtja oli mul magamisaseme all selleks, et kuulata kui kaugel on meid päästma tulnud saksa väeosad. Olid ju juba osa mehi metsavendadeks, ei juletud kodus olla. Ja. oli juba olnud küüditamisi.

KÜÜDITAMISED
Ühel päeval tõi miilits kurja käsu, et kõik veoautod peavad sõitma õhtuks Haapsallu. Andsin käsud edasi oma autojuhtidele ja nad sõitsid välja. Ei osanud midagi ette kujutada, milleks nüüd nii kiirelt autosid Haapsallu vaja oli. Kas oli mõne punaarmee osa kiire transportimine kuhugile väerindele?
Järgmise päeva hommikul olin vara väljas oma trepil. Sealt möödus endine Täitevkomitee esimees Villem Vokk oma lehmadega, et neid viia karjamaale. Ta viipas käega minu poole , kutsudes teele enda juurde. “Tead sa Ots, mis on juhtunud täna öösel?” Ma ei teadnud midagi. Siis ütles, et öösel oli Märjamaalt palju inimesi kogu perekondadega ära viidud. Sama Villem oli 1905. aastal mõisaid põletanud ja selle eest peksa saanud, nii et oli vigane jalgadest. Aga kommunisti temast ei saanud.
Siis kutsuti mind ühel päeval vallamajja, kus Täitevkomitee asus. Seal olid Täitevkomitee juhtivad mehed. Põrutati rusikaga vastu lauda ja öeldi: “Homme hommikuks olgu üks auto sõidukorras, nii et sellega saab sõita Narvani. Rohkem me praegu sinuga ei räägi!” Läksin murelikult töökotta ja nimetasin oma sõpradele millise käsu sain. Õhtul heitsin magama nagu harilikult. Kuid öösel kella kahe paiku koputas keegi aknale. Avasin õhuakna ja nägin, et seal seisis Sipast pärit olev Heino Kont, kes oli võõrandatud majade valitseja. Temal oli ka üks sõiduauto, vanem Chrysler, mis seisis minu õuel. Sel puudus üks kumm. Ta ütles mulle: “Kao nüüd ruttu ära, kui sul neile autot anda ei ole lastakse sind töökojas maha.” Ma ei osanud õieti reageerida, magasin hommikuni ja läksin harilikuks ajaks töökotta. Töökojas ootas mind Saeveski autojuht Mikkus. Teda saadeti nähtavasti mind jälgima. Siis tuli töökotta üks mu tuttav, Reose Karli, jalgrattaga ja ütles et oli tulnud apteegist ja saanud sealt osta seepi. Poodides oli seep ammu juba müügilt lõppenud. Mina nägin, et nüüd on mul paras aeg kaduda. Ütlesin: “Karli, anna mulle ratast ma käin ja ostan omale ka seepi”. Läksin küll apteeki, kui mitte seepi ostma, vaid tahtsin kohata proua Kurvitsaga, kelle mees oli juba paar nädalat metsas metsavend. Tahtsin teada kus metsas ta on. Kuid tal polnud aimugi kus metsas ta just nüüd oli. Siis tulin apteegist tagasi, aga töökotta sisse ma enam ei läinud. Sõitsin rattaga Haimre alleed kaudu Haimre poole. Kavatsesin minna oma onu, see on mamma venna Jaan Alevi, juurde hetkeks sisse. Alevi poisid Ilmar ja Lembit olid mu autobaasi töökojas tööl. Alevi Therese tuli hoovi väraval vastu ja nuttes näitas käega, ära tule sisse, mine ruttu kaugemale. Täitevkomitee mehed püssidega ootavat mind töökojas. Ilmar oli hetkeks kiirelt koju tulnud jalgrattal ja rääkinud seda ja tagasi tööle läinud. Siis sõitsin kiiresti metsa poole. Kartsin igat autot mis teel liikus. Kuuldes mõnda autot lähenemas, läksin kiirelt tee kõrval asuvasse tihedasse põõsastikku. Ei olnud selge, kuhu lähen. Kavatsesin esialgu minna Kasti, Rudolf Lutsu koju ja oodata seal õhtuni kuni Rudolf töölt koju tu1eb. Ta oli Märjamaa Autobaasi töökojas tööl. Ei julgenud majas viibida. Mulle pakuti mõni võileib klaasi piimaga. Läksin rohtaeda ja lamasin marjapõõsaste all. Vaatasin, et aia taga kasvas rukkiväli. Õhtul kui Rudolf koju tuli, siis kuulsin, et mind oodatud võimumeeste poolt ikka vee1 tööle tulema, kuid nad lahkunud varsti sealt.

METSASVEND VARJUS VANAÕUE HEINAMAAL KOOS VANAÕUE OSSiga
Õhtul juhatas Luts mind Kasti küla metsavendade juurde. Neil oli juba organiseeritud igal öösel külavahel liikuv kolme-nelja meheline püssidega relvastatud julgeoleku salk, et mõni hävituspataljon ei saaks teha üllatusrünnakut külale. Järgmisel päeval kavatsesin minna Orgita külasse. Öö sain korralikult ja julgesti puhata. Järgmise päeva õhtul olin Matsu talu lakas. Matsu perenaine Anna palus mind nii ruttu kui võimalik Matsult lahkuda. Lubasin seda teha järgmine päev. Siis oli üllatuslik kohtumine Vanaõue Ossiga kes põgenes Tallinnast mobiliseeritud poiste hulgast. Vanaõuelt saime ka ühe esimese maailmasõja pärandusena õlgkatuse sees hoitud Jaapani vintpüssi ja mõnikümmend padrunit kaasa. Läksime siis Vanaõue heinamaale. Õhtuks tõi meile sinna toitu Ossi õde Hilja. Kuid küüni me ei julgenud magama heita. See asus keset lagedat välja. Mingisuguse haarangu või otsimise puhul ei olnud päästvaid põõsaid läheda1. Siis teadis Oss oma heinamaal ühe suure augu, umbes meetrisügavuse. See oli kuiv. Murdsime mõned lepavõsa oksad küljealuseks .ja o1ime ju1ged selles augus oma püssi ja padrunitega. Väga tihti lendasid väikesed vene luurelennukid metsa kohal ringi edasi-tagasi. Lootsime, et hämara öö valgusega meid ei märgata. Hilja tõi meile sööki järele. Kord tõi ka Kammi Reinu naine meile värsket sepikut või ja piimaga söögiks. Saime ka teada, et Märjamaal mind mitte leides, viidi mind hoiatanud Heino Kont vallamajas teisel korral asuvasse tuppa ja lasti seal püssiga surnuks. Hiljem võeti hävituspataljoni meeste poolt kinni vana Otesson ja kuulati üle, et tema teadvat kus ma end varjavat. Teda (olevat) võetud kaasa ja viidud Sipa metsa, et seal maha lasta. Hiljem rääkis ta, kuidas teda käsutatud autolt maha ja kästud minna kolmkümmend sammu metsa poole ja siis seisma jääda. Ta oli käinud siis kolmkümmend sammu, nagu kästud oli, aga ta pole seisma jäänud vaid astunud kogu aeg edasi. Arvanud, et see on ükskõik kus sureb, kas kolmkümmend või viiskümmend sammu teest eemal. Ja nii edasi astudes jõudis see 12 kilomeetrit teed mööda Märjamaale koju. Teda jäeti siis rahule.
Meile toodi ka raamatuid metsa, et ajaviiteks lugeda. Lugemisest ei tulnud (aga) midagi välja. Kartsime luurelennukeid, et need võivad meile saatuslikuks saada ja annavad otsijatele meie asukohad teada.

LAHINGUD MÄRJAMAA JUURES, SAKSLASTE TULEK JA AJUTINE TAGASITÕMME
Ühel päeval kuulsime kuulipildujatega tulistamist ja autode ning mootorrataste mürinat. Meile tuldi ütlema, et sakslased on juba Kasti rahvamaja juures. Siis ruttasime koju. Mina kiirustasin Märjamaale. Läksin otsekohe töökotta. Töökoja juhatajaks oli vahepeal üks vanem autojuht Leo Saarnok. Tema andis töökoja mulle otsekohe üle. Töökoja õu oli saksa sõjaväelasi täis, kõik soovisid. oma autodel ja mootorratastel midagi parandada. Andsin loa, et nad võisid töökoda kasutada, kuigi mul kahjuks polnud häid moodsaid tööriistu ega võtmeid.
Mul oli töökojas oma isiklik DKV 250 ccm mootorratas, millele olin saanud hiljuti uued tugevamad kummid peale monteerida. Seepärast oli ta mul töökojas, et hiljuti oli katki läinud esimese ratta võlv või telg. Olin selle küll uue saanud kuid mitte sisse monteerinud. Nüüd monteerisin selle sisse ja ratas oli sõidukorras. Sõitsin sellega ringi Märjamaal.
Sakslased puhastasid .ja parandasid oma. sõidukeid, mehed pesid endilt teede tolmu, sõid ja tegid akordronidega lõbusat muusikat. Kohalikud elanikud tõid piimanõudega piima, isegi lilli ja mett toodi neile meeleheaks. Selgelt öeldes, neid võeti väga pidulikult vastu, vähemalt Märjamaal.
Siis tulid Mõrastest paar noormeest, kes olid seal metsavendadena tegutsenud ja teatasid, et Mõrastest oli läbi jõe sõitnud kaks veoautotäit venelasi sakslaste selja taha Paekülasse. Metsavennad ei saanud neid takistada, neil polnud relvi ega laskemoona. Sakslastel relvi anda ei olnud, kuid paar plekk-kasti täit padruneid oli neil metsavendadele anda. Sakslased paigutasid oma suured lint- või roomikmasinatel olevad kahurid Lemmiku mõisa põldudele, kus nendele kaevati kiiresti sügavad augud, nii et neid oli raske näha, kus nad asusid. Sama Lemmiku põllu ääres oli ka telefoni ja telegraafi mehaaniku elumaja. Sakslased lõikasid kõik telefoniliinid Märjamaalt Tallinna poole katki. Siis hakati Vaimõisa poolt vene kahuritega laskma. Ja mitmele saksa roomikkahurile oli täistabamusi. Kiiresti sõitsid allesjäänud kahurid Lemmiku põllult ära Sõtke metsa varjule.
Nägin kui Kelt, telefonimehaanik, kesk Märjamaa alevikku, Kaitseliidu maja ees ronis postide otsas ja töötas traatidega. Hiljem selgus, et sakslased ei lõiganud elektriliine katki. Kelt ühendas oma telefoniliini, elektriliiniga kokku ja sama elektriliin oli Orgita kodumajanduskoolist paar kilomeetrit põhjapool. Seal oli venelaste suurtükkide meeskonna tulejuhtimise telefon. Kelt oli oma toas ja teatas venelastele täpselt kus asusid sakslaste masinad. Kui sakslased seda leidsid, siis vahistasid nad Kelti ja ühe teise montööri, kes oli sama pika kasvuga kui Kelt ja lasid nad mõlemad maha Märjamaa köstri põllul. Laibad maeti ühte suurtüki mürtsuauku kust hiljem koerad need välja kraapisid. Selle teise montööri nimi oli Aaman, kelle abikaasa oli kooliõpetaja. Algul ei teatud, et need mõlemad maha lasti, öeldi, et neid olevat viidud Saksamaale. Kelti, või uue eestistatud nimega Lahe, tütar oli aktiivne komnoor. Igapäevases elus töötas Lahe montööri ameti kõrval ka posti laialikandjana. Tema juures oli ka Eesti Raadio akude laadimise jaam, kus laadimine toimus maja katusel asuva tuulegeneraatori ja ühe bensiinimootoriga töötava generaatoriga.
Õhtu tulekul hakkasid venelased kahuritega Märjamaad pommitama Vaimõisa suunast ja ka veidi idapoolt, Riidaku või Koikse poolt. Mina jätsin oma mootorratta töökotta ja olin ise teemeistri majas koos selleaegse teemeistri kohusetäitja Agu Tulviku, endise politseiniku Elmar Veerpalu ja ühe Haapsalu noormehe Heino Tambergiga. Kui juba mitmest suunast kahuritega Märjamaad tulistati, siis ei teadnud kuhu varjule minna. Sakslased soovitasid metsa minna, sest metsa ei lastavat niipalju mürske. Järgmisel päeval tungisid venelased Tallinna poolt tugevasti peale. Lennukeid tulistati sakslaste poolt mitu masinat alla. Ühelt tabatud lennukilt voolas bensiini alla ja kui see lennuk lendas üle Kasti maantee ääres olevast pagar Otto Lindenbaum'i majast, langes lennukilt põlevat bensiini maja katusele ja see põles ära. Sama lennuk maandus sealt paarsada meetrit Tallinna poole Tombergi majast mööda, väikesele põllukesele. Meeskond jooksis metsa, põlevat lennukit maha jättes.
Märjamaa alevikust paar kilomeetrit Pärnu poole, Sõtke põldudele, lasti teine vene lennuk alla. Sakslastel ei olnud ühtki lennukit ega soomusautot näha. Kord oli olukord kaunis põnev. Sakslased püüdsid oma kolonniga Pärnu poole tagasi tõmmata ja Märjamaa jäeti maha. Siis lendas üks kerge saksa luurelennuk, Storch, Märjamaa kohal ringi. Me leidsime ühe vene kergekuulipilduja ja kasti padruneid loomaarsti aiast. Sakslased olid selle sinna maha jätnud. Kuid kassette ei olnud rohkem kui üks. Aga varsti oli kogu sakslaste väeosa kõik uuesti Märjamaa aleviku vahel tagasi ja hakkasid liikuma Haimre suunas. Läksime ka kaasa. Sakslased masinatega liikusid teel ja meie, eraisikud-põgenikud, pidime vahvalt liikuma tee kõrval metsas ja põõsastikus.

HAIMRE ASUNDUS, VELISE ALEVIK, PÄÄRDU
Haimre asunduses pöördusime Sulu-Velise suunas. Teest paremale jäi Naistevalla küla, sealtpoolt oli kuulda laskmist ja näha tulekahju tulesid. Öösel läks tee kõrval olev rohi kaste tõttu märjaks. Mu püksid olid põlvini märjad ja tolm, mida teel liikuvad sõjamasinad üles keerutasid, kleepus hästi märgade pükste külge. Püksisääred olid kui vihmaveetorud teisel päeval kui ära kuivasid. Lõpuks olime hommikuks Velise alevikus. Astusin Kusmini majja sisse. Sain seal paar võileiba ja klaasi piima. Neil oli teada, et eelmisel päeval tulnud Pärnu poolt suured saksa väeosad ja liikunud Märjamaa poole. Peale väikest puhkust ja sööki liikusime Päärdu poole. Päärdu mõisa ümbruskond oli tihedalt saksa sõjaväge täis. Nüüd jäid Märjamaa poolt tulevad väeosad paariks päevaks puhkusele.
Üks vene hävitaja oli tulistanud sakslaste hobustega veetavat moonavoori ja surmanud neli hobust, kuid sakslased tulistasid selle hävitaja juhi surnuks, see kukkus teinepool jõge Maiste talu põllule. Läksime Sepa Rutsiga seda vaatama. Mootori külgedel olevad kuulipildujad olid kõverad. Padruneid oli palju veel lintides, ka revolvri padruneid oli palju seal maas, kuid revolvrid olid sakslased juba ära võtnud. Samuti oli sabatüür ja külgedel olevad märgid ja numbrid ära lõigatud. See masin oli puust raamistikuga ja väljastpoolt riidega kaetud.

UUESTI MÄRJAMAAL
Kui sakslased hakkasid jälle Pärnu poole liikuma, pidime nendega kaasa minema, mitte ühte sammugi ei lubatud tagasi Märjamaa poole minna. Päärdus kohtasime Velise politseinik Nõuga ja Artur ja Edgar Saalistetega. Nemad olid saanud oma kasutusse ühe Pärnu Maavalitsuse kerge väikese veoauto ja sakslased lubasid Märjamaalt anda relvi Saalistete metsavendadele. Sõitsime Märjamaa poole. Paekülas oli tee ääres näha purustatud hobuvankreid ja põlenud vene tanke. Ka surnud vene sõjamehi oli siin ja seal näha, kuid nende lähedal olevad püssid ja kergekuulipildujad olid ülesõidetud raskete masinate poolt ja tarvitamiskõlbmatud. Edasi sõites viimase metsaservani enne alevikku, oli just lahing venelaste ja sakslaste vahel lõppenud. Mõni üksik püssipauk oli veel kuulda. Sakslased kogusid oma mehed kokku ja tegid ülelugemist, hõigates nimepidi mehi välja. Põllu ääres kaevati üht hauda. Meid sinna ligedale ei lastud. Siis märkas autojuht, et autol oli vasak esimese ratta kumm tühjaks läinud. Oli Saalistete peale tige, et need oma relvade näljaga viivad teda surma. Ta uskus, et kumm lasti püssikuuliga läbi.
Saaliste sai kokku saksa väeosa ülemusega. See ei teadnud kusagil relvi olemas, arvas et Märjamaal ehk on kuskil. Niipalju kui mina teadsin ei olnud aga Märjamaal kusagil relvi, sest eile tulime ju sealt koos sakslastega.

MÄRJAMAALT PÄRNUSSE KUU AEGA PÄRNUS
Pöördusime Päärdusse tagasi ja marssisime sakslastega koos Pärnu suvitama. Pärnu on ju kuurort. Pärnus sattusime ühte uhkesse ja moodsasse villasse elama. Selle villa perenaine pr. Deinhard kutsus meid sinna. Meie hulgas olid paar politseinikku ja Märjamaa teemeistri meeskond. Sakslased soovisid seda uhket villat nii väga endi kätte saada. Varemalt samas villas peatanud sakslased olid proua Deinhardi kingade ja kleitide tagavarasid tunduvalt vähendanud. Aga meie, kui sõjapõgenikud, saime siiski villa oma tarvitusele.
Märjamaalt oli ka minu onu abikaasa Therese oma tütarde Erna ja Lydiaga Pärnus. Siis võeti Märjamaal kinni onu Jaan Alev ja saadeti poeg Ilmar läbi soode ja rabade Lavassaare turbatööstuse juurde, kust ta tuli Pärnu. Märjamaal olid andmed olemas, kus keegi Pärnus elas. Näiteks Lembit Alev oli meiega koos. Ilmarile oli antud ema ja õdede täpsed aadressid, samuti ka Lembitu aadress.
Ilmarile olid antud täpsed tänavate ja puiesteede nimed, kus ta pidi üles märkima, kuipalju on roomikmasinatel kahureid ja kui palju tanke ja soomusmasinaid. Nädala jooksul pidi tagasi minema ja andmed üle andma, siis pidi ta isa Jaan vabaks saama. See tähendab, et vene sõjaväel pidid olema Pärnus head andmete andjad. Meie pidime oma aadressid andma saksa Ortskomandantuuri, see oli ju täiesti sõjaväeline asutus. Vaevalt, et sealt võõrastele aadresse välja anti.
Vaga huvitav oli mul kohata üht endist Märjamaa elanikku, Nikolai Kaschini kes läks koos abikaasaga viimase ümberasujate grupiga Saksamaale. Ta kandis saksa ohvitseri vormi. Mina ei tundnud ega teadnud saksa aukraadisid, kuid väike see aukraad ei paistnud olevat. Ta rääkis peale saksa keele veel eesti keelt ja vene keelt. Arvatavasti oli mingi tõlk. Teda kohtasin pea iga kord kui käisin seal küsimas, millal Märjamaale võime minna.
Muide, Pärnust võis minna kuni Nurme sillani, seal oli tee suletud suure meeskonnaga. Need sakslased, kes olid Märjamaal ja sealt Pärnu tagasi tulid, ei jäänud Pärnu vaid läksid Vändra kaudu Käru ja Türi peale.
Olime kuu aega Pärnus. Hiljem kuulsime, et Jaan Alev lasti arestist, välja ja pandi oma rehepeksumasinaga vilja masindama. Kui Ilmar Pärnu jõudis ja oma ülesande tegi teatavaks Eesti politsei meestele, läksid need koos Ilmariga saksa sõjaväe staapi, kus ta oma ülesande ära rääkis. Siis pidi ta iga päev ennast seal näitamas käima.

JÄLLE MÄRJAMAAL TAGASI
Lõpuks olime jälle kõik Märjamaal tagasi. Minu mootorratas oli ära sõitnud ühe Märjamaa punase juhtimisel. Kahjuks ei tule ta nimi meelde. Ta oli üks rehepeksumasinate juhtidest. Tundsime üksteist pealiskaudselt. Aga mu sõiduauto oli kuuris alles. Olin mitu aastat tagasi mootori kaane pealt ära võtnud ja pööningule liiva sisse matnud ja üks samasugune vana katkine oli mootori juures. Palju tööd oli selle mootori kaane liivast puhtaks tegemisega, enne kui sain mootori korda. Aga mu auto oli varsti sõidukorras. Oli vana mudel ja ametivõimudel ei olnud isu seda minult ära rekvireerida.

SAKSA OKUPATSIOONI AEG 1941–1944

POLLUTÖÖMINISTEERIUMI USALDUSTÖÖKODA
Saksa okupatsiooni ajal määrati minu töökoda, mis asus Marjamaa alevikus, Pärnu maanteel nr. 30, Põllutööministeeriumi usaldustöökojaks. Tööpiirkonnaks olid viis valda: Märjamaa, Velise, Vigala, Kullamaa ja Piirsalu. Töökoja ülesandeks oli kõikide põllutööriistade, s.o traktorite ja masinate, korda seadmine, et põllutööd saaksid õigel ajal tehtud ja saagid kogutud. Saksa armee vajas ju toidumaterjali. Mulle lubati kõik tarvilikud materjalid ja tagavaraosad ja anti vastavad ostuload. Piiramatult sain ostulubasid keevitusmaterjalide jaoks. Sõjaväeteenistusest olin vabastatud.
Saksamaalt, Kölnis asuvast puugaasigeneraatorite vabrik Imbertist sain osta sobivaid puugaasigeneraatoreid traktoritele peale monteerimiseks. Sõja ajal oli kütteõli saamine väga piiratud, sõda vajas kõik õli oma masinatele. Puutükke leidus aga igal talumehel.

MINU VANA 1928. A MUDEL CHEVROLET
Olin suutnud oma vana 1928. a mudeli sõiduauto alal hoida venelaste autode natsionaliseerimisest. Mul oli üks vana katkine mootori silindriblokk ette näidata ja uut polnud üldse võimalik kuskilt saada. Õige ja terve silindriblokk oli peidetud pööningul liiva alla. Sakslaste tulekul seadsin auto korda, et töökojale Tallinnast tuua keevitusgaase ja muid materjale. Sõja tõttu oli liikumine Tallinn – Rapla – Virtsu raudteel piiratud eraisikutele ainult sõidulubadega. Auto oli mulle hädavajalik. Alati kui olin linna minemas, oli kaasasõitjate arv suurem kui autos ruumi oli. Tekkis mõte. Tuleb muretseda suurem auto.

UUE AUTO, VENE GAZi SAAMINE
Olin juba varem tähele pannud, et venelastel on üks sobiv auto olemas. 1930. aastate paiku müüs USA Ford Venemaale neli, vanemat autovabrikut. Kui USAs tulid uued kaheksasilindriliste mootoritega autod liikvele, valmistasid venelased neljasilindriliste mootoritega autosid edasi GAZ nime all. Samade mootorite, käigukastide ja tagatelgedega ehitati kerged soomusautod, kerged ujuvad tankid ja kerged, poolteist kuni kahe tonni kandejõuga, maastikuautod, milledel olid kaks tagatelge (mõlemad vedasid). Halval soomaastikul ja talvel lumega sai tagumiste rattapaaridele terasroomikud (kett-lindid) monteerida. Hariliku lume peal vajus auto siis ainult 10-15 sentimeetrit lumme ja temaga oli võimalik liikuda igal pool, kus teed ei olnud head. Nende autodega käidi maastikule hädamaandunud lennukeid ära viimas. Olin ise näinud, kuidas need autod lumes liikusid ja tahtmine oli niisugust omale muretseda.
Leidsin Tallinnas ühest saksa sõjaväelaost, sõjasaagiks saadud autode hulgast ühe, mis mulle meeldis. Mõni kilo seapekki ja mõnikümmend kanamuna jätkus selleks et nende härradega kaubale saada. Tervelt 250 marka tuli välja anda. Oma vana Chevroleti ja töökoja õpilase abiga tirisin selle saagi Märjamaale. Et olin ostnud auto ametlikult töökojale, siis sain loa teede äärtesse jäetud autovrakkide küljest tagavaraosasid maha monteerida. Ilma loata võidi anda sõjakohtu alla sõjasaagi riisumise eest. Tõin koju ühe samasuguse maastikuauto alusraami. Neist kahest alusraamist valmistasin uue, 1,8 meetrit pikema alusraami, millele sai peale ehitada ruumikam 4,25 m pikkune platvorm. Algupäraselt oli veoplatvorm ainult natuke üle kahe ja poole meetri, millise ma oma töödeks väikseks pidasin. Siis monteerisin veel peale Saksamaalt tellitud sobiva Imbert puugaasigeneraatori. Selleks sain eriloa ja generaator maksis 2500 marka. Proovisõit õnnestus väga hästi. Juhiruumile ehitasin juurde teise samasuguse kabiini, nii et vabalt mahtus juhiruumi istuma 6 kuni 7 inimest. Auto koormaks oli ette nähtud maksimaalselt 3 tonni.
Lõpuks sain veel kirjaliku loa ühe venelaste soomusauto oma töökoja, õuele toomiseks, et selle soomusplaatidest talumeestele adraterade materjali saada. Lääne Maavalitsuse veoauto tiris selle põlenud soomusauto mu töökoja õuele, kust siis suurte raskustega saime sobivaid terastükke võtta. Soomusplaate ei olnud minul oma keevitusaparaadiga võimalik lõigata, Külasepad raiusid plaadid neetidest lahti ja ääsitulel punaseks köetud plaadid raiuti alasil meislite abil tükkideks. Töö oli raske aga kes sai sahale sellest terasest tera ette, see oli õnnelik. See pidas vastu ka kivisel põllul. Lõppude lõpuks tarvitati kõik see materjal ära. Mina ise sepatööd ei teinud.

AUTODE LIIKLEMINE SÕJA AJAL
Saksa sõjaväevõimude poolt oli autode liiklus reguleeritud erilubadega. Neid lubasid (või sõidukäskusid) andsid välja linnades asuvad Stralo kontorid. Märjamaal ei olnud loa saamise kohta. Lähemad Stralo kontorid olid Haapsalus, Pärnus ja Tallinnas, kust võis saada sõiduks kirjaliku sõiduloa. Posti teel võttis loa saamine mitu päeva. Tallinnas, Suure Tatari tänaval nr. l asuvas kontoris oli ülemuseks Vigala päritoluga baltisakslane Vernce.

MINUL ON ÕIGUS SÕIDULUBASID VÄLJA ANDA
Olin oma peale võtnud Märjamaa Piimatalituse küttematerjali, põlevkivi, vedamise Märjamaa raudteejaamast, meierei katlamaja juurde. Korra kohaselt tuli sissetulnud vagun tühjendada 24 tunni jooksul, et siis tühi vagun tagasi anda. Sõjavägi vajas vaguneid. Ka tuli mul meiereis valmistatud või transportida kas raudteejaama või otsekohe Tallinna.
Kuna sõidukäskude saamine võttis mitu päeva aega, siis korraldas Vernce nii, et mulle anti sõidukäskude kirjutamise õigus ja vastav raamat, kust välja kirjutati igaks sõiduks eriline luba. Sinna oli märgitud sõidu otstarve, sõidu algus- ja lõpp-punktid. Ilma sõidukäsuta ei tohtinud kuhugile sõita, see pidi autojuhil alati kaasas olema. Tööd oli palju ja nii palkasin autole alaliseks juhiks Vigalast tulnud Evald Maasikase, kes sellega pääses ka mobiliseerimisest nagu ma isegi. Peale autojuhi oli mul töökojas tööl veel mehaanik-montöör Aleksander Ruhno ja õpipoiss Albert Ruhno. Kahjuks ei olnud need kumbki keevitajad, aga aitasid ees- ja järeltöid teha.

TÖÖKOJA TÖÖ VAHETUSKAUBANDUS
Kuna ma ise olin keevituse alal spetsialist, keevitasin aurukatlaid, lõhki külmanud mootoriplokke ja isegi traktorite väntvõlle, sest uusi polnud saada. Seda keevitamist oli ka palju. Teenisin hästi ja nagu oli kombeks sel ajal, igat asjatalitamist ja töötegemist määriti kas rasva, või, kanamunade ehk jälle paki sigarettidega, peale rahalise töötasu. Mul polnud vajalik, ega ka võimalik kõiki neid “määrdeid” ise tarvitada. Et mul tuli aga Tallinnast materjale ja masinate osasid tuua, siis viisin kaasa “määrimismaterjale“ nende asutuste teenistujatele, kust mul midagi vaja oli. Nii sain alati kõike mida soovisin.
Kord sain ETK laost 400 heinaniidumasina vikatit. Vene vabriku töö, aga passisid hästi USAs valmistatud Deering heinaniitjatele. Mardipäeval oli mul tapetud hani kaasas, mille viisin Vernce naisele koju. Siis sain ostuloa kahele uuele, Continental veoauto, kummile.
Nii käisin vähemalt kord nädalas Tallinnas. Ametlikult keevitusgaase toomas. Aga alati oli täiskoorem kaasasõitjaid. Küttematerjali, puuklotse generaatorile, ostsin Tallinnas Ülemiste (endise Dvgateli) vabriku platsilt, kus vene vangid seda tegid. Ostuhind oli odav, nii et ise kodus teha ei tasunud. Vernce poolt sain iga kuu 10 l bensiini startimiseks ja määrdeõli niipalju kui vaja oli. Bensiin polnudki nii hädavajalik. Mootorit sain startida ka ilma bensiinita, aga hea oli kui teda paagis oli. Tarbekorral võis sõitu alustada bensiiniga ja juba paari kilomeetri sõidu järel oli puugaasi küllaldaselt sõidu jätkamiseks. Ja eriti talvel lumetuisu ja tormi ajal kui oli tugevamat jõudu vaja, siis sai bensiiniga kaasa aidatud. Üldiselt olin oma puugaasigeneraatoriga väga rahul.

TÖÖKOJA KONTROLL
Töökoja tegevust käisid kontrollimas Riiast Tallinna sõitvad pruunis vormis kindralkomissariaadi tegelased. Kord õhtul hilja, kella 9 või 10 paiku, kui keevitasin üht murdunud Fordson traktori väntvõlli, olid härrad tulnud sisse, ilma et ma neid märkasin. Sain hiljem kiitust, et veel õhtul hilja töötasin ja korda seadsin traktorit mille osasid polnud saada. Seda nad muidugi ei teadnud, et hakkasin järgmisel hommikul hiljem peale.

1938. a MUDEL CHEVROLET
Ühel heal päeval tõid saksa sõjaväelased mu õuele ühe võrdlemisi uue, Hollandist rekvireeritud, 1938. a mudel Chevrolet sõiduauto, milline oli teel kokku põrganud veoautoga ja jätsid selle sinna. Vasakpoolne esimene porilaud oli nässus, esiratas purunenud ja raam kõver. Paari kuu pärast Tallinnas olles, läksin samasse väeosa lattu, kust olin ostnud veoauto ja ostsin ka selle sõidumasina ära 350 marga eest. Vigastatud esiratta asemele sain Tallinnas osta vanaraua kauplusest terve esimese ratta ja mõne nädala pärast oli ka see auto sõidukorras. Sain ka selle jaoks puugaasigeneraatori ostuloa. Generaatori saabudes ja peale monteerides oli mul kaks sõidukorras autot. Vana Chevroleti sain ära müüa. Aga selle uuema autoga ei saanud kahjuks palju sõita.

SAKSA OKUPATSIOONI LÕPPEMINE

SAKSLASTE TAGANEMINE, MURE MIDA TEHA
Sõjaõnn pöördus. Sakslased hakkasid taganema. Olime mures, et venelased on varsti tagasi meid hävitamas ja murdsime pead kuhu minna ja kuidas. Paljud nooremad olid osanud end sokutada üle Soome lahe põhjapoole, see tähendab Soome. Lääne-Läänemaal elutsevatest, niinimetatud eesti rootslastest olid paljud salaja putkanud Rootsi. Ka minu tuttav või sugulane, Ilmar Tiits, kes teenis Eesti Vabariigi kaitseväes oma sund teenistusaega kui venelased meie riigi üle võtsid. Sõja alguses oli Ilmaril Velikije Luki juures õnnestunud end saksa sõjaväele vangi anda ja hiljem vangina marssal Göringi mõisas aedniku juures töötades, tuberkuloosi haigestudes vangist vabastades ja kodumaale saatetuna, et ilmtingimata pärast kuuaegset kosumist minna Eesti Leegioni sõjameheks. Ilmaril oli isu täis sõdimisest ja tal õnnestus juba 1943. a suvel Kuressaarest mootorpaadiga Rootsi põgeneda. Rootsis aedniku juures töötades kirjutas ta Märjamaale ühele koolivend-sõbrale. Olevat ostnud juba Husqvarna jalgratta ja uue ülikonna. See oli meile meeldiv teade, sest Rootsi jalgratas oli meil juba iseseisvuse ajal haruldus. Maksis see ju omal ajal 165 krooni.

ROOTSI MINEMISE MÕTE, KATKINE PAAT VIRTSUS
Paljudel tekkis mõte põgeneda Rootsi. Aga see kuulus Rootsi oli teiselpool sügavat merd. Merel aga valitsesid sakslased ja venelased ja kumbki neist ei soovinud eestlaste Rootsi põgenemist.
Ühel päeval tuli mu juurde hästi tuttav Eugen Nõu, kes oli ametis Märjamaal politseikomissarina ja soovis, et ma sõidaksin temaga koos ta kodukohta Virtsu lähedale. Seal olevat rannas üks tormi poolt randa uhutud mootorpaadi kere ilma mootorita. Et me vaataksime lähemalt, kas seda paati on võimalik parandada ja sõidukorda seada Rootsi minekuks. Ta teadis, et mul oli mitu auto mootor tagavaraks olemas. Samuti teadis ta, et auto mootor sobiks väga hästi paadi mootoriks. Sõitsime siis sinna. Leidsime paadi kere suure 80 sentimeetrilise auguga, küljes. Mootor ja propelleri võll olid juba kadunud aga jõudsime otsusele, et seda paati on võimalik parandada. Ma ei ole mereasjandusega kursis, siis uurisin ääriveeri mööda sealsete kalameestega, kas automootor passiks paadile jõuallikaks. Kava kiideti heaks. Lubasime korraldada mootori ja nemad lubasid paadi korda seada. Tulime Nõuga tagasi ja arutasime asja pikalt ja laialt. Lõpuks loobusime sellest võimalusest. Koht oli meist liiga kaugel ja me ei võinud kindlad olla, et see paat mille korda seame, ka siis meie käsutuses veel on kui soovime sõita.

AMETLIK PAAT HAAPSALUS
Siis tegi hr. Nõu mulle ettepaneku, et ma viiksin politseid ja nende perekonnad oma autoga Haapsalu Rohuküla sadamasse, kus seisab politsei käsutuses olev üks vähem laevake, millega ametlikult saab sõita Saksamaale, aga see võiks ka kogemata navigatsioonivea tõttu sattuda Rootsi randa. Mulle lubati koos minu kihlatud pruudiga kaasasõidu võimalus. Muidugi nõustusin.

SAKSLASTE TAGANEMINE MÄRJAMAALT
Sõjarinne oli juba Tallinna ees. Taganevad, või õigemini põgenevad Saksa väeosad voorisid Tallinna poolt ikka Pärnu poole. Märjamaal asuv saksa väegrupp kavatses õhku lasta Märjamaa uue koolimaja, elektri transformaatorjaama ja Königsberg-Helsinki vahelise maa-aluse telegraaf-telefoni kaabli vahevõimendusjaama, õnneks peatus Märjamaal üks eestlastest koosnev väeosa, mingisugune politseipataljon kapten Sutti juhtimisel. Need võtsid sakslastelt ehitused üle ja sakslased lahkusid ilma kahju tegemata.

ÄRASÕIT MÄRJAMAALT TAEBLA ALEVIKUNI
Siis olid politseiteenistujad ja nende perekonnad pakkidega kiirelt kohal, et alustada sõiduga Haapsallu. Minu elukoht ja töökoda olid just üle tee vastamisi, nii et kontakti oli kerge pidada. Minu pruut ütles sõidust ära. Tal olid tõesti mõjuvad põhjused. 80-aastane vanaema oli ta hoole all ja ema elas Tallinnas, sõjarinne oli juba Märjamaa ja Tallinna vahel. Mina tahtsin igal juhul täita oma lubadust ja naised ning lapsed viia Haapsalu Rohuküla sadamasse. Ma ei mõelnud midagi lähemalt, eks näe, mis edasi saab. Tähtis oli, et oma lubadust pean, Veoauto laaditi kuhjaga inimesi ja pakke täis. Mehed olid sunnitud sõitma jalgratastel kaasa. Seda nad jõudsid teha, sest meie sõidukiirus ei olnud suur, umbes 15 kuni 20 km tunnikiirusega võis sõita. Auto küttematerjal, puuklotsid, olid niisked. Need olin ostnud Tallinnas Ülemiste mäel asuvast küttematerjali laost. Aeglase sõiduga liikusime oma armsast kodust Märjamaalt tundmatule tulevikule vastu läbi Koluvere – Risti. Ristilt pöörasime Haapsalu poole. Tahtsime õhtuks sinna kohale jõuda.

PEATUS TAEBLA ALEVIKUS JA EDASISÕIT HAAPSALLU
Umbes paarkümmend kilomeetrit enne Haapsalu, Taebla alevikus, kuhu jõudsime videvikus, peatati meie edasisõit kohaliku omakaitse patrullgrupi poolt. Tee Haapsallu oli suletud. Haapsalus olevat olnud, saksa komandantuuri meeskonna ja Haapsalu sõjaväe haiglas, ning Laidoneri sanatooriumis ravil olnud eestlastest meeste vahel relvastatud kokkupõrge surmaohvritega. Saksa meeskond käsutanud kõik eestlased rivisse ja iga kolmas mees lastud maha kohapeal. Nii vaigistati eestlased. Korrapidamisvõim olevat antud vene sõjavangidest koostatud Vlassovi väeüksuse hooleks. Meil polnud midagi öelda. Pidime otsima ööbimisvõimaluse. Järgmiseks hommikuks oli juba olukord selginenud ja meid lubati edasi sõita.
Haapsallu jõudes selgus, et Rohukülla minev tee oli veel suletud saksa sõjaväevõimude poolt. Peatusime Politseiprefektuuri maja ees. Naised ja lapsed pakkidega kolisid maja sisemusse, ainult perekond Nõu ei tõstnud oma lapsi ega pakke autolt ära.

NÕU EI TAHA SAKSAMAALE MINNA, VIGALA PAAT JA MÕTE SELLEGA ROOTSI MINNA
Nõu esines mulle uue kavaga. Temal polevat vähematki isu minna Rohuküla laevale. Ta kartis, et sakslased võivad kergelt sundida seda laeva sõitma koos nendega Saksamaale ja sinna ei soovi ta mitte minna. Vana-Vigalas valmivat uus mootorpaat, Vigala põllutöökooli valitseja ja politseinik Estra eestvõttel.
Nõu avaldas soovi sõita sinna ja lubas oma pakkidest osa maha jätta, et mulle ruumi saada sellele paadile ja võib-olla oleks minust abi motoristina.
Hea küll. Keerasin auto sõidusuuna Vigala poole, aga mitte enam Taebla – Risti kaudu. Valisime Ridala, Martna, Kullamaa ja Silla tee Vana-Vigalasse. Me ei teadnud ju kui kaugel olid vene väeosad Ristilt.
Esiteks läksime mu õe juurde, kust saime teada paadi ehitamise koha. Vigala Põllutöökooli suures küünis oli tõepoolest ilus, vähemalt kümne meetri pikkune uus paat valmimas. Sel paadil oli esimene pool laega, nii et seal all sai olla tormivarjus. Veel kostsid mõned haamrilöögid viimaste neetide juures. Ka ootasid ülemere sõita soovijad pakkidega seal juures.
Paat oli uus ja hea, aga kuival maal, mitukümmend kilomeetrit merest ja vähemalt pool kilomeetrit Vigala jõest eemal. Mind huvitas kuidas see paat merele saab viidud. Juhtkond ja ehitajad ütlesid, et kuna Vigala jõgi suubub Kasari jõe kaudu Matsalu lahte, läheb paat selle veega kaasa mereni.
Olin oma veoautoga varematel aastatel olnud vähikaupmeeste teenistuses ja seega igal suvel sõitnud kõik võimalikud kohad selle jõe kallastel kokkuostetud vähkide Tallinna transportimiseks. Tundsin hästi maastikku ja olukorda. Selle jõe vesikonnas oli mitu vesiveskit, veepaisutus tammidega. Ka. oli mitmes paigas kuiva suve tõttu madalaid kohti. kus vett oli ainult 10-20 cm, nii et paadiga Kasarile jõudmine oleks olnud võimatu. Kuidas neist takistustest üle pääseda, oli minu küsimus. Paadi ehitajad ütlesid, et nad veavad hobuste jõuga paadi ehitusplatsilt jõkke ja siis vett kaudu edasi Kasari poole. Ja eelolevatest veskitammidest veetakse paat samuti hobuste jõuga üle. Selleks oli juba paar tugevat hobust kohapeale toodud, vastava rakendusega. Minu meelest olid Vigala inimesed liiga optimistlikud, sest iga silmapilk võisid vene väeosad kohale jõuda.

PAADI TRANSPORTIMINE MAANTEED MÖÖDA
Olin oma Märjamaa töökojas remontinud saksa sõjaväeosa Org. Todile kuuluvaid metsaveoautode järelvankreid-kärusid ja neid oli mu töökoja õuel seismas mõnikümmend. Tegin ettepaneku minna Märjamaale ja tuua paar neist, millised on tarvitamiskõlbulikud, Vigalasse. Paneme paadi neile peale ja viime auto järel Matsalu lahte. Öeldud, tehtud. Koos Nõuga olime varsti Märjamaal. Otsisime kaks tervemat järelkäru välja ja lülitasime need veoautole järele.
Töökojast võtsin veel kaasa keevitusaparaadi koos gaasituubidega, vaadi bensiini, 30 liitrit mootoriõli ja mõningaid vähemaid tööriistu. Nägin juba Vigalas et paadile oli sisse monteeritud kahetaktiline ILO kolmerattalise auto mootor, 360 kuubiksentimeetrilise silindri mahuga. Mul polnud vähematki usku selle mootori veovõimesse. Olin küllalt varem rääkinud mootoritest ja eriti paadimootoritest mere asjatundjatega. Mul oli mõttes, et tuleb vist oma veoauto mootor paati monteerida.

SÕIT VIGALAST MATSALU LAHE POOLE
Jõudes uuesti Vigalasse, asetati paat kahele järelkärule. Paadi sisse laoti Rootsi sõitjate kohvrid ja pakid. Isegi väike tünn värske sealihaga võeti kaasa, et Rootsis mitte nälga jääda. Küüni esine oli veidi porine, raskusi oli sealt teele saada. Tänu sellele, et mu auto oli maastikuauto, kahe tagateljega, olime lõpuks kindlal teel. Naised-lapsed ronisid veoautole ja mehed jalgratastel kaasa. Kindluse mõttes, julgustuseks, oli kaasas üks vene kergekuulipilduja.
Vana-Vigalast sõitsime läbi Teenuse, Sillale. Sillalt pöördusime Risti – Lihula - Virtsu teele, et jõuda Kasarilt läbi Kirbla, Kloostri asundusse Matsalu lahe äärde. Teel Sillalt Kasari poole olid näha teel liikumas sakslaste poolt vabakslastud venelasi-sõjavange, gruppidena ja ka üksikult. Paljud otsisid tee lähedal olevatelt kartulipõldudelt omale söödavat, tooreste kartulitena, mida hea isuga näriti, edasi ikka Virtsu-Saaremaa poole marssides. Kellelgi polnud nähtavasti isu oodata lähenevat punaarmeed.

VAHEJUHTUM KIRBLA KIRIKU JUURES
Enne Kirbla kirikut, vastu mäge tõusval teel, oli auto veojõud otsas. Generaatori küttematerjal oli väga vilets (niiskeel märjad klotsid, millised olin ostnud Tallinnast Stralo küttematerjali laost). Tegime peatuse, avasin generaatori kaane, et lasta pealt niisket veeauru välja aurata ja seega puid kuivatades saada paremat gaasi. Mul oli varem teada, et autol on kahe tagumise telje vahepealne veovõll vigane. Pugesin auto alla, et seda kontrollida.
Siis möödus meist üks väike saksa sõjaväe omnibuss ja peatas meie auto ees. Sellest bussist väljusid paar saksa vormis ohvitseri ja küsisid sulaselges eesti keeles. “Kuhu sõidate?”, Keegi meie autol olijatest naistest jõudis vastata: “Kas te ei näe. Et ikka Virtsu poole, et sealt Saaremaale jõuda”.
Härradest tundsin ära leitnant Artur Rohuste kes oli Läänemaa kaitseväe kohuslaste mobiliseerimiskomisjoni liige. Ja teine oli major Normann, kes olevat selle komisjoni ülem. Nad tahtsid paati rekvireerida, neil kui sõjaväelastel olevat suurem õigus seda paati kasutada.
Nüüd oli meil vesi ahjus nagu öeldakse. Mina võtsin paar võtit kaasa ja pugesin auto alla tagasi ja hakkasin kahe tagumise telje vahelist kardaanvõlli ära kruvima, ütlesin et see on vigane ja peame seda parandama ehk kusagilt uue tooma, enne kui saab edasi sõita. Õnneks polnud härrad autotundjad ja pealegi erilise maastikuauto juures ja ei osanud arvata, et ka ilma selle võllita on võimalik edasi sõita. Vahevõll oli tõepoolest vigane, kuid esimese telje ratastepaari veost jätkus küllalt kõval kuival teel.
Olime lagedal teel, puhus paras vinge tuul, nii et härradel ja daamidel kes bussis istusid, hakkas külm oodates. Minul aga polnud kiirust millekski. Lõpuks nad tüdinesid, istusid bussi ja sõitsid Lihula poole. Keegi meie inimestest oli kuulnud nende omavahelist kõnelemist: “Me läheme Lihulas sööklasse sööma ja ega nad Virtsu ei pääse muidu kui peavad Lihulast läbi sõitma. Lihulas võtame paadi üle.”

EDASISÕIT KIRBLAST KLOOSTRI ASUNDUSSE
Vaevalt oli see ähvardav omnibuss kadunud Kirbla mäe taha kui startisin mootori ja sõitsime esimest paremale pöörduvat teed pidi Kloostri asunduse poole. Küttematerjal oli hästi kuivanud ja mootori jõud oli hea. Kloostrist edasi ühes teeäärses talus oli sügisene viljamasindamine käimas.

PAADI VETTE LASKMINE KLOOSTRI ASUNDUSE JUURES, NÕRK MOOTOR
Sealt tuli üks mees meie juurde ja ütles: “Ma näen mis teil kavas on. Ma juhatan teid kohale kus saate paadi hõlpsalt vette lasta.” Ta tuli kaasa ja viis meid oma karjamaale, kust läbis kaheksa meetri laiune ja kahe meetri sügavune süvendatud kanal. Paadi vette laskmine sündis raskusteta. Kiikus ilusalt vee peal. Mootor starditi. Tuul oli jõudnud juba paadi teisele kaldale suruda. Aga mootor ei suutnud enam paati meie poole tagasi tuua. Õnneks oli lähedal väike sillakene, kust peremehe kariloomad üle käisid teiselpool söömas. Sealt kaudu viidi köis üle ja paat tõmmati meie poole tagasi.

AUTO MOOTORI SISSEEHITUS PAATI
Nüüd nõustuti minu kavaga. Auto mootor tuleb paati tõsta jõuallikaks. Meie sõitjate hulgas oli üks endine Eesti Vabariigi mereväe insener Hendrikson. Tema toetas minu ettepanekut täiel määral ja koos temaga tegime kava kuidas edasi talitada. Estra, oma kaaslastega, hakkas paadist välja monteerima sealset väikest mootorit. Ja meie koos Hendriksoni ja Nõuga asusime meid siia toonud autot lõhkuma.
Keevitusaparaadiga eemaldasin esiporilauad, esitelje, juhikabiini mille lõikasime tükkideks ja lõikasin autoraami käigukasti kohalt pooleks. Paari tunni jooksul oli eelmine mootor paadist väljas ja me asusime auto küljeluukide abil hulga inimestega auto esimest poolt paati sisse lohistama.
Varsti oli see ka kohal. Õnne oli meil kui tõrva. Kogu auto esimene pool jäi paadi küljekaartele toetuma ja käigukastist väljuv kardaanliige oli täpselt samas kõrguses kui propelleri võll. Keevitasin kardaaniliikme propelleri võlliga kokku ja paat oligi sõiduvalmis. Mootori summutaja monteerisime üle paadi parema ääre, et müra mootorist ei kostaks kaugele. Kartsime sakslaste valvepaate, samuti ka venelasi. Kõik rattad, arvult 10 pluss 2 tagavararatast monteeriti alt ära. Nendest võtsime välja õhukummid, et neist hädakorral päästevöösid saada.
Hiljem selgus, et mootoril oli paras veovõime kolmanda käiguga sõites. Neljanda käiguga ei suutnud mootor vedada. Tagurpidikäik oli aeglane. Pidi kasutama kõrgeid tuure mootoril kui oli vaja pidurdada ja tagasi manööverdada.
Paati sisse monteeritud propeller ja selle aksel või telg olid ka just kohased mootori jõule. Mootor ise aga ei olnud veel lõplikult paadi külge kinnitatud. Selleks võtsime kaasa auto veoplatvormi raamide kinnitusklambrid, et seda esimesel võimalusel teha. Nii, kuidas ta lamas paadi kaartel lahtiselt, võis ta tormise mere loksutustega ümber minna ja isegi paadi küljeli keerata. Hendrikson oli küll tige ja. ütles: “Kõik tuleb valmis teha rannal olles, merel sõites ei tehta enam midagi. Merel ainult sõidetakse”. Kogesime seda hiljem merel olles.

TEISED ROOTSIMAALE MINEJAD
Vahepeal kui me autot lõhkusime ja eelmist mootorit välja monteerisime, tuli samasse kohta Vigalast pärit Hans Reiter oma autoga, et oma paadile merre laskmise kohta otsima. Pakkusin talle paadi transpordiks samu auto järelkärusid, milledega meie paadi kohale tõime. Ta võttis tänuga need kärud ja paari tunni pärast oli ta tagasi koos paadi ja sõitjatega samas paigas. Tal oli palju suurem paat. Pealt täiesti kinnise laega ja korraliku meresõidu mootoriga. Neil oli kapteniks Vigala päritoluga kaugesõidukapten Arnold Viibus, merekaartide, kompassi ja kiikriga. Õhtu hakkas lähenema kui alustasime sõidu ettevalmistusega. Meil polnud ei kaptenit, merekaarte, kompassi ega kiikrit. Aga tahtsime Rootsi minna. Leppisime kokku et püüame koos sõita niipalju kui võimalik. Meist oli ju merel ainult, kunagi Muhumaal sündinud ja üleskasvanud, Eugen Nõu väikese purjepaadiga vähe sõitnud.

ÄRASÕIT KLOOSTRIST
Lõpuks liikusime kaugemale oma armsast kodumaast tundmatule tulevikule. Liikusime suurema paadi järele. Läksime veidi õigelt teelt kõrvale paari meetri võrra ja olimegi muda sees kinni. Põhi oli pehme ja aerude põhjale toetudes saime kuidagi jälle tee keskkohale tagasi. Pimeduse tulekul ei olnud võimalik näha süvendatud kanali kallastele asetatud märke, tooreid, nagu meremehed neid nimetasid. Mitmekordse kõrvalesõidu ja kinnijäämise tõttu kadus teine paat meie nähtavuse piiridest. Püüdsime anda tasku elektrilambiga märku, kuid oli ka teisi paate liikumas kes meile vastasid ja pealegi igast küljest.
Oli kuulda püssipauke põhjapoolselt kaldalt. Naised arvasid, et need on vist vene punaväelased, kes meie tulega antud märguandeid lasevad. Igal juhul oli targem loobuda igasugu lambisignaalidest ja ära ootama jääda hommiku saabumist, et siis edasi sõita. Hommiku saabudes jätkasime, juba vabamasse vette jõudes, sõitu. Nägime varsti Muhumaa põhjarannikut. Hoidsime ikka maa nägemise piirkonnas, kuna meil polnud mingit kompassi. Mul oli kaasas meie sõjaväe täpne topograafiline kaart, Lääne-, Hiiu- ja Saaremaa osas. Selle kaardi abil, maapealseid asulaid jälgides, oli meil julgust edasi minekuks.

SOELA VÄIN
Jõudes Soela väinas Hiiumaa ja Saaremaa vahelise kitsamale kohale, nägime kuidas suured laevad, pikas reas, liikusid lääne poole. Ka oli näha suuri transportlaevu, mis liikusid lääne poolt ida poole. Varsti olime paadiga jälle põhjas kinni. Siis võeti need 12 õhukummi, milliseid olid päästevöödeks mõeldud, koos paadile tehtud korralike aerudega ja neist valmistati pesunööri abil väike parvekene. Annus Estra kes kunagi olnud Saaremaal ametnikuna tööl, kavatses minna maale ja paluda abi sealsetelt kalameestelt, kes meid Soela väinast läbi viiksid. Meid oli juba kaldalt nähtud ja üks mees tuli väikese paadiga aerutades meie poole. Parve kasutamine jäi ära. Kalamees kes tuli ütles: “Ma näen te olete hädas, ma viin teid väinast läbi Pihla laidu. Seal saate oodata paraja aja tulekut, millal võite edasi sõita.“ Sakslaste valvepost Saaremaal oli just selle laiu kohal vaatetorniga. Enne Pihla laidu jõudmist oli äpardus kalamehe paadiga, mis oli seotud meie paadi järele, üks selle paadi küljes olev nöörijupp oli puutunud meie paadi propellerit ja ennast võlli ümber kinni mässinud. Ja et seda lahti saada pidi üks meestest minema noaga vee alla ja selle kõrvaldama.

PIHLA LAID
Pihla laid on üks väike saarekene Saaremaa ranna lahedal, kõvera hobuseraua kujuline, mere poolt mõne meetri kõrgune, nii et mööduvatelt laevadelt polnud võimalik näha selle saarekese sadamas olevaid paate. Saarekese kõrgemas kohal kasvas mõne meetri kõrgune pihlakas, punetavate marjadega. Sellest ka nimi, Pihla laid.

MOOTORI JAHUTUSE PUMP JA MOOTORI KORRALIK KINNITAMINE PAADI KAARTELE
Olin saanud Reiterilt ühe hammasratas-veepumba, mille monteerisime mootori jahutuseks juurde. Senine jahutus oli nagu autol radiaatoriga ja see ei olnud meresõiduks kohane. Paadi esimesel poolel oli kindel lagi peal ja mootor asetses peagu paadi tagumisel osal. Et edasiliikumise kiirus oli väike, siis puudus jahutav tuul. Kõik soojus jäi peamiselt lae alla ja tegi liiga naistele ja lastele, kes jäid kergesti merehaigeks. Ka kinnitasime mootori korralikult paadi kaarte külge kinni. Kui kõik oli korras ja valmis, heitsime keevitusgaasi tuubid üle paadi ääre merepõhja. Sest keevitust polnud enam vaja.
Pihla laiult oli võimalik minna madala vee tõttu jalgsi Saaremaale ja rääkida inimestega, kes teadsid sõjarinde liikumisest rohkem kui meie. Saime teada, et Vene väeosad olid Muhumaalt juba läbi jõudnud. Triigi sadamat pommitati ja õhtusel ajal oli näha tulekahju tulesid idapoolsel Saaremaal.

OSA SÕITJAID ÜTLEVAD ÄRA
Tekkis sõitjate vahetus. Meie esialgsest grupist jäi maha Vigala Põllutöökooli valitseja härra Muda, kes laskis selle paadi ehitada. Tal ei olnud enam usku, et nii väikese paadiga pääseb Rootsi nagu kavas oli. Samuti jäi maha Päärdu konstaabel Kalvik. Naine nelja väikese lapsega sõitis Rootsi. Samuti jäi kaasa tulemata insener Hendrikson, kel oli mingi romantiline seiklus, nagu Kalvikulgi. Juurde tulid meile insener Leonid Kirstein, kes oli olnud Peipsi järve veepinna alandustööde juhataja. Teda kutsuti kaasa kui autoriteeti, tal oli väike kompass uuriketi küljes rippumas ja ta oli saanud Saaremaal ühe kalamehe merekaardilt kopeerida sigaretipaberile Stockholmi-eelse saarestiku jooned. Kirsteiniga oli kaasas ta autojuht Arnold Toome, keda ta kindlasti soovis kaasa võtta Rootsi.

TEISED PAADID PIHLALAIUS
Samas Pihlalaius peatus rohkem paate, kes tegid samuti viimaseid ettevalmistusi üle mere sõitmiseks. Mõned väiksemate paatide omanikud lõid paadi külgede pealpoolsele äärele lisaks 15–20 sentimeetri laiused lauad, et mere tujukad lained üle ääre sisse ei pääseks. Oli septembrikuu, vististi viimane nädal. Kuupäeva numbreid ei mäleta. Kirjutasin küll iga päev päevikut kodumaa topograafilise maakardi tagumisele puhtale küljele, koos reisijate nimestikuga. Kahjuks hävines see päevik/märkmik 1956. aastal kui minu pooleli olev maja Vikingshillis ära põles.

ÄRASÕIT PIHLALAIUST
Et meil paistis kõik korras olevat, siis otsustasime ühel õhtul kui teised seitse paati startisid, alata teed tundmatule tulevikule. Oli juba videvik kui julgesime teele asuda. Pimedas oli kergem pääseda sakslaste silme alt ja ka väiksem risk jääda vene lennuluure nähtavusse. Kõik läks hästi.

MOOTORI ÜLEKUUMENEMINE
Olime umbes kolm-neli tundi sõitnud kui mootor jäi seisma. Vaadates mootorikatte alla, oli mootori kere või blokk punane kuumusest. Ei olnud mõtet uuesti startida, see oleks olnud täielik mootori purustamine, kui me külma veega oleksime jahutanud kuuma, mootorit. Pidime ootama aeglast jahtumist. Siis saime alles tunda, milline torm merel valitses. Meil polnud võimalust enam paadi juhtimiseks. Lained loopisid paati igas suunas, iga silmapilk võis mõni suurem laine meid merepõhja suruda. Milles oli viga. See hammasrataspump, mille olime sisse monteerinud, oli kulunud ja lainetusega kerkis paat mõnikord veest välja kõrgemale ja vee asemele võttis pump sisse õhku ja ei olnud siis enam võimeline vett pumpama mootori jahutamiseks. Võtsin pumba küljest vooliku ära, mis paadi põhja alt merest vett imes. Ühendasin jälle algsel viisil auto radiaatori voolikud mootoriga ja ämbriga saime merest vett, mida siis ettevaatlikult jahutussüsteemi valasime. Startmootor oli korrast ära ja nii oli raskusi mootori uuesti käivitamisega. Seda tuli teha käsitsi hariliku vändaga, mis polnud just kerge teha vilumatul mehel. Hr. Nõu oli paadis olijatest ainuke, kes oskas ja jõudis vänta käsitada. Kui saime mootori tööle, siis pöördus härra Kirstein mu poole ja küsis: “Mis te arvate härra Ots, kas pöördume tagasi või läheme lähemasse sadamasse?”. Olin hämmastanud ja ei osanud muud öelda kui :”Lähme lähemasse sadamasse”. Mul polnud aimugi milline see lähem sadam võib olla.

LIIKÜLA JA MUSTJALA RAND
Mõne tunni pärast ilm valgenes ja hakkas paistma rand. Torm oli korralik. Sõitsime hooga liivasel rannal peaaegu kuivale maale. Olime kergendatud ja õnnelikud kui olime kuival maal ja pääsenud tormi käest. Otsisime lähedal asuvas kalurikülas lahketelt kaluritelt puhkepaika ja ka võimalusi paadile purje muretsemiseks ja masti peale ehitamise võimalust. Küla nimetus oli vististi Liiküla (Liivaküla).
Ajal, mil ehitasime masti paadile, käis härra Estra kümne kilomeetri kaugusel Mustjala alevikus ja tuli sealt tagasi uudisega, et Mustjala rannast minevat Rootsi mitu kalameeste paati. Üks neist olevat tulnud alles Rootsist oma perekonnale järele. Meie grupp otsustas minna kiirelt sinna, et nendega koos alustada sõitu tõotatud maale, Rootsi kuningriiki.
Oli palju tegemist et paati uuesti merre saada. Olime ju sõitnud kõrgele liivasele rannale tormiga. Nüüd oli meri langenud või taganenud hulga meetreid kaugemale. Lõpuks siiski olime Mustjala rannas kalameeste paatide juures. Ühel paadil oli mootor ja mast purjega, see kes oli tulnud Rootsist, kuid kahel paadil olid ainult mastid purjedega. Sel esimesel paadil oli ka korralik kompass olemas, seda meile ainult näidati. Leppisime kokku, et nende kolm paati pannakse pikkade köite abil meie paadi pärasse sleppi.

ÄRASÕIT MUSTJALAST
Torm oli vaibunud ja hakkas sadama peent uduvihma, niiöelda korralikku seenevihma. Algas meie lõbusõit tundmatule maale. Mootor töötas hästi, peaaegu ideaalselt hästi, sest niiske jahe mereõhk passis hästi. Kompassi omanik näitas käega kas paremale või vasakule nii kuidas õige pidi olema. Meri oli peegelsile. Paat oli vees nii vaikne, et pane kas või kroonine metallraha paadilaele serviti seisma. Meie mootor ja propeller sobisid hästi kokku ja meist jäi järele tugev lainetus, nii et slepis olevad paadid kõikusid tugevasti ja sõitjad said ka tunda merehaigust.

ROOTSI RAND
Järgmisel päeval, peale kahekümne nelja tunnilist sõitmist, hakkas paistma mingi rannajoon. Olime kõik õnnelikud, et nüüd olime pääsenud niihästi vene-

laste kui ka sakslaste käest. Neid mõlemaid pidime kartma. Rannale lähemale jõudes nägime seal halle liikuvaid kogusid. Kartsime, et oleme võibolla eksikombel sattunud Soome rannikule Hangö piirkonda, kus olid venelased. Sõitsime siiski üsna ranna lähedale ja nägime, et need hallid kogud olid rootsi sõjaväelased oma suvistes tööriietes. Meile näidati, kuhu pääses paadiga paremini maa lähedale. Maale astudes anti igale pudel õlut ja paar head võileiba vormis naiste poolt. Hiljem pakuti veel sooja kakaod või šokolaadi lisavõileibadega. Siis ilmus meie hulka keegi eestlane ja küsis kas ei saaks meie paati laenata uute põgenike äratoomiseks Saaremaalt. Estra ütles et võtke, paat on ülesande täitnud. Nagu hiljem selgus, oli ka nende reis õnnestunud. Kuigi venelased olid juba Saaremaal toodi ära veel paarkümmend inimest.

MÕNED MÄLESTUSED MARKIMI LAAGRI PÄEVILT
Markimis oli peale hariliku luteri usu kiriku veel mitu vähemat vabausulist kogudust, milledel kõigil olid ka oma kirikud ja palvemajad. Nende tegelased kutsusid meid oma koosolekutele. Paljud meie hulgast, eriti sõjast tulnud noormehed, käisidki nende koosolekutel. Eriti Villi Palusaar, kes oli kristlikust perekonnast pärit. Hiljem lahkus ta mingisugusesse usklike grupi kogudusse, kus tal oli varasemaid tuttavaid või sugulasi olemas. Need noormehed, kes käisid neis vähemates kirikutes, olid tagasi tulles varustatud kirjavahetuse materjaliga, nagu kirjapaberite, ümbrike ja postmarkidega.
Hiljem andis keegi vanem kingsepp oma väikese töökoja koos majakesega üle kingsepp PAUL PREEle. Mõne aasta pärast kohtasin Preed Stockholmis. Ta oli abiellunud rootslannaga ja töötas Södra haigla ortopeedilise kingsepatöökoja juhatajana.
Sel ajal kui Pree Lindholmeni lähedal töötas, oli tema juures endiste sõdurite kohtumis- ja peatumispaik. Tema juures elas kord lühemat aega ka meie paadis kaasa tulnud endine Soome sõjas olnud ja Soome Sõjakooli lõpetanud leitnant Allan Seks, kes Uppland Väsbys oma sõjaväepüstoliga panka röövis ja kinni kukkus. Seks olevat olnud Tallinnas Võiekspordi kontoris joonestaja ja ta saanud ka siin Stockholmis Mjölkcentraleni kontorisse tööle. Kuidas ta sattus sõprade kaudu pangaröövimisele, seda ma ei tea. Kuulsin Näldenis Lindamilt, et tema olevat Seksiga kord kusagil kohtunud. Ta olevat nime muutnud ja ka abiellunud ühe talutütrega kusagil Põhja-Rootsis. Eestlastega läbikäimist ei olevat.

PEREKONNAD NÕU JA NELLISED hakkasid vaipade kudujaiks. Nellised töötasid kaua aega Nils Nessimi vaipade äri vaateaknal Kungsgatanil.

SUURE PAADI EHITAMINE ESTRA JA TEISTE POOLT
ANNUS ESTRA ja ta õemees KURM ja noorema õe kavaler ja veel paar meest, kelle nimed meelest läinud, koos Nõu perega hakkasid Uppland-Väsby lähedal Runsa mõisa maa peal Mälari rannas ehitama üht suuremat paati, millega võiks tarbekorral põgeneda üle suure lombi kas USA või Kanada poole. Paat oli peaaegu valmimas, siis tekkisid neil omavahelised arusaamatused. Kurmid, Hans Leis ja Nõud sõitsid Kanadasse. Kurmid ja Estra noorem õde teenisid seal raha ja saatsid ka vanade Estratele Kanadasse sõidu pilet. Vanad töötasid ühes talus sigade söötjaina. Annus Estra oli registreerinud selle paadi või väikese laevakese oma nimele, kuigi kõik teised kaasatöötajad olid oma raha paigutanud materjali ostmiseks ja vaba aega ohverdanud laeva ehitamisel, et tarbekorral saaks edasi põgeneda kaugemale punaste eest.
Annus Estra tarvitas seda laeva hiljem Mälaril palgiparvetuse töödel ja lasi selle hooletuse pärast Björknäsi lähedal uppuda. Estra ehitas Runsa mõisa maa peale, paadi ehituse koha lähedale, väikese tööstushoone, kuhu asutas tisleritöökoja, kus hakkas tegema uksi ja aknaid ehitustele. See põles ühel ööl maha kui ta ise oli Mälaril palgiparvega. Parvetustöid andis talle Ants Palm, kes oli krahv Bonde metsavaht ja metsade korraldaja Mörköl.

ESIMENE PUHKUSEREIS
Puhkuse reisil Ölandilt sõitsin laevaga Stockholmi. Külastasin Nõu perekonda ja sõitsin rattaga läbi Södertälje - Strängnäs - Eskilstuna - Örebro - Karlskoga - Vase. Vase meiereis töötas endine Märjamaa meier Jüri Tõu (messsmöri ??) tegijana. Peatusin seal mõne päeva. Tutvusin seal ka endise Eesti lendur-instruktor lennutehnik Harry Habeliga. Tema peatus samas meiereis töötava oma sõbra juures. Vase mõisa omanikul oli oma lennuk. Harry oli temaga tuttavaks saanud ja sai seda lennukit laenata iga päev mõni tund lendamiseks. Vase mõisas kasvatati palju lina. Seal nägin esmakordselt lina üleskiskumise masinat, mida vedas kolm hobust. Vasest sõitsin rongiga tagasi.

OTSUS MIDAGI UUT JUURDE ÕPPIDA
Otsustasime Jüriga: “Nüüd oleme autosid küllalt parandanud. Rootsi on tehnika maa. Vaatame, ehk saame midagi uut juurde õppida.” Sest just nüüd lõppes kauakestnud metallitööliste streik ja vabrikud alustasid töödega. Läheme Eskilstuna linna kus tehti vanasti kuulsaid Heljestrandi habemenuge.
Töökohal ütlesime ennist viisakalt üles ja palusime need kaks poissi, keda enne puhkust vallandati, uuesti tööle tagasi võtta. Poistel oli nii hea meel, et viisid meid restorani ja jootsid Jüri purju. Lõpp hea, kõik hea.

ESKILSTUNAS
Sõitsime raudteel Eskilstunasse. Jüril oli seal üks hea sõber, kelle toas saime esimese magamispaiga, seniks kui ise toa leiame. Tööle saime kohe. Mina sain ühte metallivabrikusse, kus tehti rauast aknaraame. Mind pandi stantsi peale vinkelrauast stantsima aknaraamide osi. Töö polnud raske. Aga eluruumi saamine oli võimatu. Just nüüd pärast streigi lõppu kui vabrikud ja töökojad alustasid tööd ja uusi töölisi oli juurde tulnud, kes vajasid eluruumi. Jüri sõbra toas oli kaks voodit ja niipalju ruumi kahe voodi vahel, et me Jüriga just parajasti mahtusime seal pikutama, aga see polnud küll õige magamine laudpõrandal. Esimesel vabal pühapäeval sõitsin 30 kilomeetri kaugusele Strängnäsi linna, kus mu tuttav Ants Palm oli Sunby haigla või hullumaja katlakütja laupäeviti ja pühapäeviti. Teistel päevadel käis metsatööl. Vilma töötas haigla köök-sööklas. Ants soovitas tulla metsatööle. Elada saaksin nende suures toas.

STRÄNGNÄS'IS METSATÖÖL
Eskilstunasse tagasi jõudes ütlesin töökoha üles ja järgmine nädal olin vaba. Sõitsin Strängnäsi. Käisin mitmes töökojas ja vabrikus tööd küsimas. Töökohti oli aga selles pensionäride linnas äärmiselt vähe ja mind ei vajatud kusagil. Ostsin siis kirve, sae ja sae teritamise abinõud ja järgmisel tööpäeval olin koos Antsuga metsas. Metsavaht, kes töökoha kätte näitas, kuulis, et olen algaja ja viis mind kohta, kus suuri puid ei olnud, ainult 10-15 sentimeetri jämedused männid. Tuli ainult üksikuid puid teiste vahelt välja võtta, et allesjäänud puud saaksid rohkem ruumi kasvamiseks. Õhtuks olin saanud umbes ühe kuupmeetri suuruse hunniku kokku laotud. Arvestasime Antsuga, et ainult söögiraha saab selle töö eest. Lootsin, ehk järgmistel päevadel jõuab rohkem. Kui see väike metsatükk on valmis, siis ehk saab suuremate puudega metsatüki.

KATKISE ÕMBLUSMASINA PARANDAMINE
Umbes nädala pärast ühel õhtul koju jõudes istus Ants mureliku näoga toas toolil ja ees nurgas oli üks purunenud õmblusmasin. Vilma olevat saanud laenata õmblusmasina söökla perenaiselt ja Ants oli seda köögi autoga kavatsenud koju tuua. Sel autol oli plekist põrand ja madalad küljeluugid.
Õmblusmasina jalgade all olid väikesed rullid. Kurvis hakanud õmblusmasin veerema. Veerenud vastu välimist küljeluuki ja kukkunud kiviteele maha.
Loomulikult läks seal palju osi katki. Ants kogunud tükid kokku autole ja tassinud oma tuppa nurka ja hakkas pidama plaani kust saada raha uue õmblusmasina ostmiseks. Mina vaatasin pealiskaudselt. Harilik jalaga tallatav õmblusmasin, malmist valatud raamiga, minu arusaamise järele kergelt keevitatav. Tähtsamad ja keerulisemad osad vigastamata. Ants teadis minu tööoskusi juba kodumaalt.
Tema teadis, et nende katlamaja töökojas oli keevitusaparaat. Ma soovitasin küsida masinameistrilt luba, et saaksime seal nende aparaadiga need tükid kokku keevitada. Tema kuidagi kurtis oma häda meistrile, see soovis neid tükke näha ja tuli neid vaatama. Vaatas ja ütles, et neid tükke ei saa enam kokku keevitada. Tuleb osta uus õmblusmasina jalg. Mina oli kindel oma peale ja palusin luba, et teen proovi.
Järgmisel päeval käisin Strängnäsis. Ostsin keevitusmalmi ja pulbrit. Läksime siis katlamajja. Kui olin juba osa tükke kokku keevitanud, kutsus masinameister kõik oma mehaanikud sinna juurde ja ütles: “Vaadake, nii tuleb keevitada”. Ja ma viisin töö lõpule, õnnekombel õnnestus kõik hiigla hästi. Olin toonud ühe pisikese pudeli musta servalakki ja pintseldasin ilusasti üle. Kui lakk ära kuivas, siis ei olnud üldse märgata, kust masin katki oli olnud. Ainult pealmine puukast oli vähe vigastatud kivide peale kukkumisega. Need vead parandas hiljem tisleritöökoda.

UUS TÖÖKOHT STRÄNGNÄSI METALLIVABRIKUS
Järgmisel päeval oli masinameister küsinud Antsult: “Kus see mees tööl käib?” Ants oli vastanud, et parema töö puudumisel töötab metsas. Ei, see mees väärib paremat tööd. õhtuks oli ütelnud Antsule, et mina mingu järgmisel päeval Strängnäsi metallvabriku töökotta, kus töö ootab.
Järgmisel hommikul olin kell seitse Strängnäsi metallivabriku kontoris. Lühikese tutvustamise järel juhatati mind tööruumi, näidati kätte töölaud ja tööriistad, tutvustati teiste töölistega ja anti kätte esimene töö. Pidin puurmasina all freesima mingisuguse soomusauto või tanki juhi väljavaatamise pilu (ühe terastüki sisse freesima), kuhu sisse pidi hiljem valatama klaas. See oli nii konstrueeritud, et vigastuse korral võis seda ühe käeliigutusega ära vahetada terve vastu, et ette teele vaade jälle hea oleks. Hiljem tuli teha alumises keevitusruumis mitmesuguseid keevitustöid. Elektrikeevitust ma polnud varem teinud, kuid “verkmästar” Jonson oli nii lahke ja selgitas mõne näitega ära, kuidas seda teha. Sain hakkama, kuigi töö väljanägemine ja puhtus mulle endale ei meeldinud. Lootsin, et edaspidi saan paremini selle tööga toime. Olin lugenud elektrikeevituse käsiraamatuid mõned korrad ja kavatsesin seda kodus veel teha. Peale minu oli tööl veel paar vanemat meest ja kolm noort. Üks päris poisike. Läbisaamine oli hea nendega. Kui mul oli mõne tööga mõnd materjali või tööriista vaja ja kui “verkmästar” polnud ise seda mulle kätte näidanud või toonud, siis aitasid teised, s.o kaastöölised. Järgmisel kevadel toodi töökotta palju muruniitmismasinaid teritada. Sain need oma kätte. Kombineerisin uue treipingi, mille sain oma kasutusse, natukene ümber nii, et pidevalt võisin lühikese ajaga sellega muruniitjate rootoreid üle treida. Ka toodi tihti praepanne, et nende põhjad üle treida, et elektripliidi plaadi soojus paremini üle kanduks praele. Suurematel pannidel tuli käepide küljest ara saagida, mida hiljem uuesti külge keevitasin. Strängnäsis asub Rootsi ainuke ja esimene fotofilmi valmistamise vabrik. Sinna tegin punastest vasktorudest igasuguseid jahutusseadeldisi. Seal valmistati lennuväe õhuluureaparaatidele ja ja haigla röntgeniaparaatidele kõik filmid. Sõja tõttu polnud fotomaterjalide import võimalik. Samas vabrikus töötas keemikuna eestlane Seemann. Minul temaga palju kokkupuutumist ei olnud. Töölised ja ametnikud olid sõjaväevormis. C.E.A.-VERKET oli vabriku nimetus. Elamiseks sain möbleeritud toa „verkmästari“ juurde (Tingstugattani ??).

ESIMENE SUUREM TÖÖ
Oma elu kõige pikema tööpäeva tegin C.E.A.-VERKETi vabrikus. Kogu vabriku ümberehitus algas reedel kell 16 ja esmaspäeva hommikuks kella 9-ks saime valmis, Töötunde sai 65. Palgaks saime kahe nädala palga ja esmaspäeva täiesti vabaks. Direktor tõi meile kogu aeg kohvi ja viinisaiu, et me mitte kokku ei langeks väsimuse pärast. Selle vabriku masinaid tuli meil palju ümber ehitada ja parandada. Mul tuli sinna tihti minna.

TEINE SUUREM TÖÖ
Teine suurem töö Strängnäsis oli mul õllevabriku teisel korral asuvas suures saalis olevatele käärimistankidele mahu suurendamiseks meetrikõrgune osa juurde keevitada.

MUUD TÄHTSAMAD TÖÖD
Strängnäsis asuva suure pöördsilla remonte käisin ka tegemas. Strängnäsi haiglas ehitasin köögis toidu teisele korrusele tõstmise lifti ümber.
Ja laeval “Björkfärden” mis käis Stockholmi vahet, keevitasin veeliini läheduses olevad aknad kinni ja lõikasin uued aknaavad pool meetrit kõrgemale. Muidu olid jäätükid lõhkunud tihti neid aknaid.

TUTVUSED STRÄNGNÄSIS
Strängnäsis kohtusin doktor Irma Valdre ja ta mehe, Eesti allveelaeva kapteni, Oskar Valdrega. Dr Valdre oli arstiks juuditüdrukute laagris, mis asus sama haigla ruumides. Oskar oli raamatupidajana ametis töökojas, kus tehti roostevabast käekellarihmasid või kette. Kohtusin nendega tihti Palmide juures.

STOCKHOLMI MINEK
Jälgisin kogu aeg eesti ajalehti, kas ehk leidub mõni töökoht Stockholmis. Igatsus oli minna sinna, kus oleks rohkem eestlasi, laulukoore, seltse ja muid organisatsioone.
Leidsin kuulutuse, kus vajati mehaanikut tööle. Kirjutasin ja sain vastuse FABIAN KAARe käest. Temal oli graveerimistöökoda Stockholmi lõunaosas. Oma töökoha ütlesin ülesse ja seletasin, et tahan sinna minna kus on omamaalasi rohkem. Sain vabaks. Sõitsin Kaare juurde ja sain kohe töö, kuid korterit ei saanud. Leidsin elukoha, kus eesti rootslased olid korraldanud magamisasemeid väljapoolt Stockholmi tulnutele, kus sai ööbida kõige enam kolm ööd ja kui sai kusagil mujal ühe öö üle elada, siis võis jälle kolm ööd öömaja saada. Kaar helistas igale vahetalitusbüroole, et ruumi saaks üürida. Kuid oli võimatu saada ruumi.

TAGASI STRÄNGNÄSIS
Läksin siis jälle Strängnäsi ja kohtasin endist Läänemaa kriminaalpolitsei autojuhi Aleksei Paalbregi, kes töötas ühes autotöökojas. Küsisin sealt tööd ja sain ka. Olin seal tööl mõne kuu, siis kohtasin metallivabriku meistrit. Sain nende toa jällegi üürida ja kutsuti tagasi tööle. Läksin muidugi. Oli ju vana tuttav koht.

UUESTI STOCKHOLMIS - TÖÖL NUKUVABRIKUS
Leidsin jälle kuulutuse, et vajatakse mehaanikut asutatavale nukuvabrikule. Kirjutasin, et sooviksin seda tööd, kuid kuidas on korteri saamisega. Advokaat Pikand oli direktor ja tema leidis mulle ühe möbleeritud toa Odengatan 37. Töökoht oli (Hdigenvägen ??). Pikk tee tööle sõitmiseks, aga midagi polnud parata. NORDISKS DOCKFABRIK meistriks oli ALEKSANDER AALDE, kellel oli olnud Tallinnas nukkude parandustöökoda Nukukliinik. Neil oli idee nukkusid valmistama hakata pappmassist. Minu tööks jäi malmist vormide tegemine. Kahe vormi vahel pressiti märjast paberimassist nuku peade esimesed ja tagumised pooled. Pärast kuivamist liimiti need pooled kokku ja värviti ära. Vorme oli pea jaoks, keha jaoks ja kumbagi käe ja jala jaoks. Need olid valatud malmist. Osteti elektriline lihvimismasin ja pisikeste smirgelkäiakestega pidin viimistlema neid, et täpsed sobivad osad pressimisel valmiksid.
Kord oli vaja puurmasinat, millega saaks vormide juhttapid sisse panna. Siis viidi mind nende vormidega esimese eestlaste ettevõtte POLLOBACKi töökotta, kus selle töö sain valmis teha. Töökoja meistriks oli Vigala mees Hans Teedla. Bakeliidi pressijateks olid Tallinna lihunik Laks, üks panga direktor Öört, Tallinna paberikaupmees Tops ja ärimees Kapsi, kes varsti lahkus USAsse. Direktoriks oli Alfons Pajuste. Ei mäleta enam kõikide nimesid.

LAASI JA TIELSI BAKELIIDI JA PLASTIKA TÖÖKODA ESTOOL
Kord juhtusin oma töökohal kuulma kui Aalde nimetas VÄINO LAASI nime. Alguses ei räägitud mulle temast midagi. Kardeti, et nukuvabriku asutamise jutt läheb välja ja mõni teine hakkab ka sama ideega tegutsema. Lõppude lõpuks sain siiski Laasiga kokku. Olime juba kodumaal tuttavad. Tema oli Sõtkest ja käis Haapsalu tööstuskoolis koos minu tädipoja Järve Artiga. Laas oli koos ühe Tartu mehe TIELSiga asutanud bakeliidi ja plastika töökoja (ESOOL??).
Keegi rootslane oli andnud garantii ja tema nimel oli töökoda. Kui töökoda hakkas hästi minema, siis pani rootslane oma poolt ustele uued lukud ette ja tunnistas töökoja enda omaks. Laasi ja Tielsi enam sisse ei lastud. Algul oli Tiels direktoriks, kes muretses väljast tööd ja valmistööde eest rahad sisse kasseeris, et materjale osta ja tööliste palgad maksis. Laasi ülesanne oli töökojas tööde organiseerimine.
(Töökojas) oli kolm bakeliidi pressi, üks Örn treipink, üks puurmasin ja üks, kusagil väikeses töökojas valmistatud, termoplastika press, mille Laas töökorda oli seadnud. Siis oli veel üks 5-tonnine ekstsenterpress millega stantsiti igasuguseid seibe ja muid isoleermaterjalist tihendeid. Peamine tööandja oli ANDREN&SIREN, suur isoleer- ja plasttahvlite firma, kes andis töö ja maksis ka tasu, vahetalituseks 15% omale võttes.
Et sellest sõbralikust rootslasest lahti saada, siis tuli talle maksta otsekohe 12 000 krooni. Selle raha laenas Eesti Kalanduse tegelane, laevade omanik, JÜRI SILBERG. Silberg pidas end ka nüüd kaasosanikuks. Moodustati “förenging upa”. Juhatuse esimeheks oli rootsi kodanik proua Heroodes ja üheks juhatuse liikmeks oli advokaat Ever.
Minu tööks oli bakeliidipressidel vormide vahetamine ja vahetevahel kontrollida, et pressitud tükid vastavad mõõtudele ja ekstsenterpressil stantse vahetada. Ka tarbekorral treisin mõnd vormi kas bakeliidi töödele või stantsile.

TÖÖL NOVOPLASTI VABRIKUS
Kord läksin Laasi juurest ära Novoplast plastikavabrikusse, kus sain suuremat palka. Laas oli palga maksmisega üldse natuke koi nagu öeldakse. Novoplastist lahkusin aasta pärast. Laasi juurde tuli tööle üks laevamehaanik FELIX TIIT, et tutvuda plastika asjandusega. Mõne aja pärast läks Tiit Sundbybergi Hammargreni plastika töökotta meistriks (töökoja juhatajaks).

TÖÖL SUNDBYBERGI HAMMARGRENI PLASTIKA TÖÖKOJAS
Läksin siis Tiidu juurde tööle vormide valajaks. Hammargreni töökojas töötasin ligemale aasta plastika pressijana. Tükitööga võisin teenida 50% rohkem kui ma mehaanikuna tunnis sain. Mina sain tööd teha ainult ööseti, sest päeval töötas samal pressil Felix Tiidu sugulane.

MOOTORRATTA OSTMINE
Varemalt olin Laasi juures tööl olles ostnud ERICH MÜÜRSEPPaga koos 1000 ccm mootoriga, külgvankriga Indian mootorratta. Auto ostmiseks ei olnud veel sel ajal ostuluba eraisikutel, kuid mootorratas oli vaba. Moderniseerisin selle viimaste uuemate mudelite järele. Rattad oli viietolliste autokummidega. Ühe suve sõitsime Müürsepaga koos puhkuse ajal ringi ja hiljem nii kuidas vajadus oli. Mina kasutasin ühe nädala ja järgmine nädal sõitis Müürsepp. Kulud jagasime omavahel. Hiljem tahtis Müürsepp ära Kanadasse sõita ja siis maksin tema osa välja. Sõitsin üle nelja aasta sellega kuni see varastati NEDBORGARMAJA platsilt.
Mootorratas oli hea vahend. Läksin tööle millal mulle passis. Tihti sõitsime Oskar Valdrega Strängnäsi Palmidele külla.

ESTOOLI FIRMA LÕHKI MINEK
Siis tuli Estooli firma lõhki minek. Laas sai omale uue suure treipingi ja kolm bakeliidipressi. Teised asjad jäid Hans Tielsile. Laas oli juba aegsasti saanud uued tööstuseruumid Hökarängeni Pepparvägen katlamaja peale.

LAASI UUS VABRIK
Laas kutsus siis mind tagasi. Kolisime tööriistad uutesse ruumidesse ja seadsime töö käima. Laasil ei olnud reservkapitali, suure kombineerimisega sai reedeti palgapäeval tööliste palgad ära klaarida. Tihti jagasime koos temaga oma öörid, et osta üks leib ja liiter hapupiima, et laupäeva ja pühapäeva üle elada. Esmaspäeval sai uut raha, siis saime oma palga kätte. Magasin töökojas ühes väikeses ruumis põrandal. See polnud just kerge, põrand oli liiga soe, sest all asus katlamaja, kust köeti kogu Hökarängeni maju. Selle tööstusruumi juurde kuulusid veel kaks garaaži. Sain ühe omale üürida Laasi käest. Seadsin kogu oma elamise sinna sisse.

LAASI TUTTAV JAAN SAVIOJA
Enne veel kui käisin Solnas ESTOOLis tööl, siis tuli GÖTEBORGist üks Laasi tuttav Jaan Savioja tööle, et plastika- ja bakeliidiasjandusega tutvuda. Pool aastat elas Jaan siis minu juures Odengatan 37. Ka elas lühemat aega minu juures OSVALD RIISMAA, kes oli tulnud Taanist salaja Rootsi. Tema sai UPPLAND-VÄSBYsse OPTIMUS vabrikusse tööle ja sai ka sealt toa.

SEGELTORPIS
Hiljem kui tüdinesin garaažis elamisest, olin toa andnud edasi Ossile kui ta kohvikut pidas, siis juhatas Oss mulle ühe villa SEGELTORPIS, mis oli ühe Ossi sõbra käes. Selles olid elanud sõja ajal siin Rootsis maandunud interneeritud USA lendurid. Sain omale ilusa garaaži ühe toaga. See noormees AIDU (Ossi sõber) oli elukutselt raadiotehnik ja suur muusikaarmastaja. Ta spetsialiteet olid trummid. Neil oli veel üks sõber ROLAND PERIT, kes mängis lõõtsa ja viiulit ja HARRY LIIVAK, kes mängis kontrabassi.
Ossi rahadega osteti värvilised sukad ja kuued selga, muidugi ka muusikariistad ja nad pidid hakkama ringi sõitma, rahvaparkides ja esinema, et ränka raha teenida. Kuid Rootsi muusikute ametiühing keelas selle kraani kinni kust raha pidi tulema.
Aidu oli igal õhtul minu juures ja rääkis, et peaks midagi leiutama, et raha saada. Mõne kuu pärast kuulsingi, et ta olevat midagi leiutanud trükitööstuse alal, mille eest oli tõesti palju raha saanud. Ta oli siis kohanud ühe endise Läti sõjaväelenduriga ja koos sellega ostnud ühe lennuki, millega olevat sõitnud Argentiinasse. Aidul olid veel mingisugused alimendid õiendada ja sai sel kombel siit Rootsist lahkuda.
Tema asemele tuli sinna villasse elama Harry Liivak oma perega. S.t abikaasa Maimu Liivak oma kahe tütre ja lastehoidja, vanaproua Brotskaga kellel ka oli täiskasvanud tütar Tiiu, kes töötas SERAFIMERi haiglas. Maimu Liivak töötas ÖSTERMALMi apteegis. Harryl polnud mingit tööd, tegi vahel mõned karikatuurid STOCKHOLMS TIDING eestlastele. Joonistamisandi tal oli.
Kord oli seal ka Harry Liivaku õde, kes oli viiulikunstnik USAs ja nende ema. Eevi Liivaku viiulikontsert lõppes fiaskoga. Kulud pidi hiljem kandma Maimu Liivak. Maimu õde oli Asta Villmann, kes oli kodumaal Pärnu Endla näitleja, õppisin teda tundma siis kui käis Endla trupiga Märjamaal esinemas.

MINU SÕIDUAUTO STANDARD FLYING
Oss oli ostnud ajal mil kohvikut pidas ühe Standard Flying sõiduauto. Kui ta kohviku likvideeris ja pidi sõitma Kanadasse, siis ostsin selle auto temalt. Viisin sama autoga Ossi ja Arnold Toome koos nende pakkidega MALMÖ sadamasse, kust nad edasi läksid Kopenhaageni lennuväljale. Käisime seekord ka Aamiseppadel külas Kalmari lähedal, Ölvingstorp oli selle koha nimetus. Selle autoga olin väga rahul.

AUTOGA RINGSÕIT ROOTSIS
Kord sõitsin perekond KAIGAStega puhkuse ajal ringi kuni NMLDENini välja LINDAMite juurde. Kaigas oli astunud turistühingu liikmeks ja nii saime ööseti magada turistikodudes voodis. Voodilinad pidid omal kaasas olema. See oli võrdlemisi odav ööbimisvõimalus.
Me sõitsime Stockholmist välja läbi ÖREBRO. Külastasime Selma Lagerlöfi kodu MÄRBAKAs ja ROTNEROSe vaatamisväärsusi. Sõitsime edasi läänepoolseid teid kaudu põhja poole. Osa teid oli avatud liiklemiseks ainult suvekuudel. Talvel ei olevat lume tõttu üldse võimalik liiklust korraldada.
Liikusime läbi: MALUNG - SARNA - IDRE - TÄNNAS - FUNDSDALEN, kus töötas üks Kaigaste tuttav või sugulane meiereis. Edasi sõitsime ÖSTERSUNDi poole ja sealt NÄLDENi kus töötas nende tuttav Hugo LINDAM juustumeistrina.
Lindamite juures peatasime paar päeva. Proua Lindam oli mulle vana tuttav. Ta oli endine Läänemaa tagavarakooliõpetaja. Oli olnud Velisel, Valgus, Nurtus, Haimres, Vaimõisas ja ka Märjamaal ametis. Igas nimetatud paigas oli meil ühiseid tuttavaid. Isegi Nurtus, Häina Aadut tundis ta hästi, see on minu ema onupoeg. Nüüd hiljem olen külastanud Lindameid kaunis tihti. Minule oli see sõit väga huvitav. Kulud kattis Kaigas.

TRÜKIKOJA POLYGRAF OSANIK
Olen juba varemalt kirjutanud kodumaalt Rootsi tuleku kirjelduses, et võtsin oma Märjamaa töökojast keevitusaparaadi ja muid vähemaid tööriistu kaasa, et automootorit paati monteerida. Need olid kõik paadis, väljaarvatud gaasituubid. Need heitsime Pihla laiu juures üle parda merre.
Kui Toome tuli Saaremaalt tagasi, siis oli ta võtnud keevitusaparaadi paadist kaasa ja kui hiljem minuga kohtus siis andis need mulle tagasi. Kasutasin seda aparaati oma mootorratta ümbertegemiseks Laasi töökojas.
Ühel päeval helistas keegi Laasi töökotta ja küsiti mind. Keegi härra HANS LAKS oli kuulnud, et mul olevat keevitusaparaat. Laksil olevat trükipress katki läinud. Kas ma ei läheks tema juurde ja vaataks kas ma saan seda parandada. Andis aadressi ja ma sõitsin Indianiga sinna. See oli vanalinnas KÄKBRINKENis. Nägin kohe, et seda oli võimalik parandada. Tõstsin pressi Indiani külgvankrisse ja sõitsin Laasi töökotta. Pärast keevitustööd viisin jälle tagasi. Hans Laks olevat olnud kahe kino ja ühe trükikoja omanik. Nüüd olevat grupp eestlasi asutanud trükikoja ja tema olevat meister selles trükikojas. See väike käsipress olevat tema isiklik omadus. Trükikoja omanikud olevat registreerinud oma grupi “förening upa” (see tähendab ilma isikliku vastutuseta) POLYGRAF. Ärijuhiks oli Haapsalust pärit olev Arthur Rohuste, kes eesti ajal oli olnud kindlustusseltsi inspektor ja saksa ajal oli Läänemaa kaitseväe ringkonna mobiliseerimiskomisjoni liige, üks nendest kes soovis meie paati Kirblas rekvireerida. Trükikoja teised osanikud olid: kunstnik Jaan Saarniit, Jüri Kuldkepp, Martin Kuldkepp, härra Sild Uppsalast ja majandusteadlane eesti rootslane Boman Stockholmist.
Neil oli kaubeldud üks suur vanaaegne rotatsiooni press ühest töökojast DYVBOS. Mind lubati võtta osanikuks kui aitan selle pressi seal endises kohas lahti monteerida ja transportida vanalinna SKOMAKARGATAN Polygrafi keldrisse. Mulle lubati neli osatähte. Iga osa väärtuseks loeti sada krooni. Muud transpordi kulutused pidi maksma Polygraf. Paari-kolme päevaga oli Dyvbos masin lahti monteeritud. Tellisime veoauto. Martin Kuldkepp ja Vello Pekomäe tulid abiks ja paari päevaga oli meil trükimasin keldris. Rasket viiesajakilost alusraami oli kõige raskem keldrisse saada. Pidime mõnel kivitrepi astmel paar sentimeetrit servast maha raiuma. Tegime seda nii, et majarahvas seda ei näinud ja ka hiljem ei märganud. Nädalaga oli trükipress üles monteeritud, siis hakkas meister Laks seda üles trimmima, siia-sinna paberit peale kleepides. Trükitehnikat paistis ta tundvat. Trükikoja kontor asus Käkbrinkenil, mõnikümmend sammu trükimasinast eemal. Esimene raamat mis trükiti oli Kravtschenko raamat.
Trükikoja Polygrafi peremeheks oli hiljem Saksamaalt tulnud ajakirjanik Karl Kesa. Ma usun, et Vigala mees Madis Üürike oli temaga kaasomanik. Igal juhul, nüüd on sellest keldrist see trükikoda kadunud. Kes oli see ja mis jõuga veeti keldrist see trükimasin välja ? Seda ei tea.

ARGENTIINASSE MINEMISE MÕTE
Kord oli suur palavik, et reisida Rootsist ära Argentiinasse. Siis müüsin oma Polygrafi osatähed ära ja läksin Endel Are ostetud laeva remontima. Pidin motoristina saama prii kaasasõidu. Olime seda juba kuu aega remontinud kui peremeeste ja kaptenite poolt räägiti, et iga kaasasõitja peab ka õliraha maksma. Kui palju seda tuleb, seda ei osanud keegi öelda.
Mina loobusin edasi töötamast ja tulin laevalt ära. Täpseid aasta ja kuupäevade arvusid ei mäleta enam. Ja see laev jäigi minemata. Omanikud müüsid selle ära. Kaptenid Lepni ja Albu olid vist ka uute ostjate kambas. Igal juhul raadiotehnik Endel Are, kes asutas Stockholmis elektri mõõteriistade, voltmeetrite ja ampermeetrite töökoja, oli müünud oma oas ja sõitis siit Rootsist ära. Kuhu just, seda ei mäleta enam.

TÖÖKODA LILLEBÖS
Tuttavaks saades Martin Kuldkepiga, kuulsin et temal on maja Lillebos, kus olevat ka töökoja ruum olemas. Pidasin seda meeles. Kui sain tuttavaks Endel Kruupiga kes oli HSB firmas ehitustööde väljaandja, sain kogu BANDHAGENi ja HÖGDALENi uute ehituste trepivõrede ja palkonite ülesmonteerimise tööd oma kätte.
Vähemalt igas majas mida ümber ehitati Bandhagenis või Högdalenis on minu poolt monteeritud või tehtud trepikodades trepi kõrval kaitsevõred ja käsipuud. Neid töid tegin neli ja pool aastat. Ka minu sõber Jüri Seepuu, kes elas sel ajal Eskiltunas oli mõni kuu minu tööline. Tema tõi hiljem Eskiltunast mulle tööle ühe noorema Soome sõjast osavõtnud mehe, kes töötas mu juures paar aastat. Olin (hästi) täiendanud oma tööriistade kogu. Elektrikeevitusaparaat, Boschi löökpuurmasin, millega puurisin betoonmüüridesse auke, kuhu lõin sisse raudpulgad milledest sai käsipuu tugi seinas. Siis veel lihvimise käi, millega keevitatud kohad puhtaks käiasin või lihvisin.

UUS AUTO - PEUGEOT SKAPAUTO
Auto mille olin ostnud Riismaa Ossilt vahetasin ümber suurema vastu, et tööriistu ja materjale vedada. Sain ühe esiratta veoga Peugeot “skapauto” 1500-kilose kandejõuga. Selle autoga võisin vedada nelja-viie meetri pikkuseid raudlatte. Umbes meetri võrra ulatas latt tagauksest välja. Sinna panin punase lipu külge, et keegi tagant peale ei sõidaks.

MARTIN KULDKEPP OSTAB MAJA KRUNDI
Ajal kui monteerisin Polygrafi trükikojas trükipressi kohale, oli mul abiks Martin Kuldkepp, kes oli sel ajal ka Välis-Eesti toimetaja. Rääkis ühel laupäeva õhtul, et tema läheb pühapäeval Saltsjö-Badeni taga asuvale Älgö saarele ja kavatseb omale seal ehituskrundi osta. Kutsus mind ka kaasa krunti ostma. Lubasin, kuid järgmisel päeval, pühapäeval, oli halb ilm. Sadas lume ja vihma segu. Mul polnud lusti minna mootorrattaga halva ilmaga välja ja mul polnud ka kuigi palju raha taskus. Järgmine nädal rääkis Martin, et oli ostnud krundi. Oli laenanud vend Jürilt 100 krooni, et käsiraha sisse maksta.
Hiljem oli ostnud Augustentali autovabrikust, kus monteeriti USAst toodud Dodge autosid kokku, paar autokoormat autoosade transportkaste ja ehitas neist väikese suve majakese. Sügisel oli selle krundi koos selle onnikesega maha müünud ja ostnud järgmise krundi ja ka Insjosse Lillebovägenile krundi. Lillebovägeni krundile ostis ta samas Lillebovägenil elavalt Nordquisfilt monteeritava maja, milles hiljem mina ise ka elasin.

MINU VIKINGSHILLI KRUNDI OSTMINE.
Laasi juures töötas bakeliidipressi peal endine Eesti sõjaväelane, major Hugo Okasmaa. Tema rääkis mulle, et kavatseb osta krundi Vikingshilli.
Kuldkepp Jüril oli krunt pooleli majaga Sommarbovägenil. Leppisime Okasmaaga kokku, millal Velamsundi mõisa metsavaht tuleb meile neid krunte näitama. Siis nägin krunti, mille hiljem ostsin. Suure tee ääres, elektriliin käis üle krundi. Suurus 4000 ruutmeetrit. Esimeseks käsirahaks maksin sisse 100 krooni.
Kirjutasime avalduse kuningale, et mulle kui välismaalasele antakse luba kinnisvara osta. Igal aastal pidin maksma 1000 krooni. Siis hakkasin vabadel aegadel käima krundil tööl. Kõige pealt tuli hakata ehitama sissesõiduteed, et autoga krundile pääseda ja edaspidi ehitusmaterjale kohale tuua. Selle tee-ehitusega ei saanud esimese suvega valmis. Mul oli seekord tööl Saaremaa mees August Nõukas. Tema kui kuulis, et ostsin krundi, soovis ka osta. Ja järgmisel päeval läks metsavahi juurde ja ostis minu krundi kõrval asuva krundi, 3000 ruutmeetri suurusega. Tema oli kõva töömees. Tegi otsekohe omale kartulimaa valmis ja kaevas kaevu madalamale kohale. Sissesõiduteed oli tal väga lihtne teha, ainult mõni põõsas tuli kirvega ära raiuda.

MAJA EHITAMINE VIKINGSHILLIS
Minu krundil oli suur tugev mets peal. Selle võtsime maha. Tegin talgud, et palgid suure tee äärde välja tuua. Ilmar Tiits oma Fergusson traktoriga oli abiks ja neli viis sõpra ka. Mõni pudel veini ja õlut, sooja vorsti ja saia. Õhtuks olid palgid suure tee ääres hunnikus, kust hiljem üks veoauto need Velamsundi mõisa saeveskisse viis. Pärast laudade saagimist vedasin oma autoga lauad oma krundile, kus need korrapäraselt hunnikusse ladusin.
Alustasin ka maja alust platsi kaevama. Kännud ja suured kivid lõhkusin dünamiidiga ära. Autoga vedasin Hässelbyst kruusa ja liiva. 100 kotti tellisin tsementi. Vanarauaärist ostsin ühe vana betooni segamise masina.
Oli hea, et olin aidanud paljudel noortel meestel autosid parandada ja õpetanud neid ise oma autosid korras hoidma. Insener Hillar Malmi isa fotoasjatundja Harry Malm oli mul tuttav juba kodumaal 1928. aastast alates. Tema oli Tallinnas ETA teadete ja reklaamikontori omanik või juhataja. Andis välja fotoajakirja ja fotoala raamatut Foto Almanak. See ilmus iga aasta fotoala aastaraamatuna, kus oli palju fotoala aparaatide ja materjalide vabrikute aadresse ja kuulutusi sees. Nende aadresside järele tellisin juba 1927/28. aastatel neist firmadest katalooge, kus oli palju häid fotosid sees. Harry Malm oli ka meie Stockholmi Eesti Fotoklubi liige ja andis meile palju õpetusi.
Hillar lõpetas Stockholmi Tehnika Gümnaasiumi masinaehituse insenerina ja oli ostnud Volvo PV 60 sõiduauto. Käis minu juures seda ikka parandamas. Mina andsin talle näpunäiteid kuidas mitmeid vigu võis ise sama hästi ära parandada. Temal oli veel paar sõpra, nagu kapten Randmetsa poeg Rein Randmets, kes õppis ülikoolis geoloogiks. Tal oli auto IFA, kolmesilindriline DKW koopia. Ka tema autot aitasin parandada. Siis oli veel Sven Lindström, kellel oli Renault CV4, ja ilma autota arstiteaduse üliõpilane Olav Muruk. Muruki isa töötas kord minu ajal ka Laasi töökojas.
Kui hakkasin oma majale alusplaati valama siis tegin talgute moodi. Ostsin paar kilo sooje vorste, kast õlut, paar pudelit veini ja paar leiba. Murukil oli pruudiks sel ajal üks noor naisarst. Tema oli meile kokaks, keetis vorste ja serveeris meile sööki ja jooke. Poole majaalust saime õhtuks valatud, siis ei jaksanud enam keegi tsemendi käru masina alt tsemendi seguga õigele kohale viia. Poiste jalad jäid nõrgaks, ei suutnud käru otse edasi lükata, läks ikka käest ümber. Joogid-söögid tarvitasime siiski ära ja järgmise pühapäeva hommikul tegime tööle korraliku lõpu peale. Siis alles võtsid poisid enda poolt kaasa toodud pudelid lahti. Nendega olen hiljem alati heas sõbralikus vahekorras olnud.

TEISED TUTTAVAD
ESTO-80 ajal oli Rein Randmets Lõuna Ameerikast Stockholmis. Ma temaga kokku ei puutunud, kuid kuulsin raadios üht intervjuud temaga. Tal on üks väiksem metallimaagikaevandus seal ja oma perekond. Ei kavatse enam siia (Rootsi) elama tulla, ainult tuleb vahetevahel vanemaid vaatama, kes siin elavad.
Lidström töötab kusagil oma õemehe apteegis. Tema vanemad olid eesti rootslased, ja ta on olnud Märjamaa lähedal Sipa mõisas suvitamas kunagi, nii et tundsime mõlemad sealseid inimesi. Tema isa oli mingisugune insener.

Heinrich Otsa mälestused raamatus "Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 5." (1957. Stockholm, 224 lk)

Mulle meeldis vahetevahel sõita Sepale (20 km Märjamaalt lõunasse Päärdu lähedal Venekülas). Olin jälle järjekordselt seal kui Päärdu algkooli juhataja Algma tuli rõõmsa näoga Sepale rääkima, et olevat raadiost kuulnud Saksa väeosade üle piiri tulemisest. Meie kõigi meeleolu oli head ja lootsime kõige paremat tulevikku.
Mobilisatsiooni väljakuulutamise päeval anti käsk (H. Otsal oli Märjamaal väike autoremondi töökoda ja ta omas mõningaid liikumisvahendeid – toim.), et olgu üks auto kahe tunni jooksul sõidukorras. Aimasin halba ja sellepärast siirdusin Orgita lähedale metsa.
Minule teadaolevalt asus Märjamaa, Nurtu ja Velise ümbruse metsades metsavendi juba enne küüditamist ja sõja puhkemist. Üks esimesi metsavendi oli leitnant Artur Saaliste Nurtust. Sõja puhkemise päeval oli A. Saaliste see, kes viis Eesti sinimustvalge lipu Päärdu triangulatsioonitorni tippu, kus see lehvis mitu päeva, enne kui militsionäärid selle suure vaevaga suutsid alla tuua.
Ööl vastu 9. juulit kihutasid siit läbi Tallinna poole Pärnu ja selle ümbruskonna kommunistid ja nendelt saadi esimesi teateid sakslaste jõudmisest Pärnusse. Märjamaale jõudsid esimesed sakslased 9. juulil, ligi kompanii-tugevuses, kasutades liiklusvahenditena mootorrattaid ja maastikumasinaid. Sakslaste eneste jutu järgi sündinud Märjamaale sõit vahejuhtumisteta ja lahinguta.
Esimesi sakslasi kohtasin mina 9. juulil 7 km Märjamaalt, Kastil: ühel päeval kuulsime kuulipildujatega tulistamist ja autode ning mootorrataste mürinat. Meile tuldi ütlema, et sakslased on juba Kasti rahvamaja juures. Siis ruttasime koju. Mina kiirustasin Märjamaale. Läksin otsekohe töökotta. Töökoja juhatajaks oli vahepeal üks vanem autojuht (Sauna ja Lauluväljaku nurgal asunud veski omanik selle mahapõlemiseni) Leo Saarnok. Ta andis töökoja mulle otsekohe tagasi. Töökoja õu oli saksa sõjaväelasi täis, kõik soovisid oma autodel ja mootorratastel midagi parandada. Andsin loa, et nad võisid töökoda kasutada, kuigi mul polnud häid moodsaid tööriistu. Sakslased puhastasid .ja parandasid oma sõidukeid, mehed pesid endilt teetolmu, sõid ja tegid akordronitega lõbusat muusikat. Kohalikud elanikud tõid piimanõudega piima, isegi lilli ja mett toodi neile meeleheaks. Selgelt öeldes, neid võeti väga pidulikult vastu, vähemalt Märjamaal.
Sakslaste Märjamaale jõudes ilmusid metsadest välja ka metsavennad, kes kohe asusid kohalikke kommuniste vahistama. Märjamaal pöördusid metsavennad sakslaste poole relvade saamiseks. Sakslastel näis relvi olevat väga kasinalt ja metsavendadele anti ainult kaks vene vintpüssi.
Pärastlõunal tulid Mõrastest paar noormeest, kes olid seal metsavendadena tegutsenud ja teatasid, et Mõrastest oli läbi jõe sõitnud kaks veoautotäit venelasi sakslaste selja taha Paekülasse. Metsavennad ei saanud neid takistada, neil polnud relvi ega laskemoona. Sakslased paigutasid oma suured roomikmasinatel olevad kahurid Lemmiku mõisa põldudele, kus nendele kaevati kiiresti sügavad augud, nii et neid oli raske näha, kus nad asusid. Siis hakati Vaimõisa poolt vene kahuritega laskma. Ja mitmele saksa roomikkahurile oli täistabamusi. Kiiresti sõitsid allesjäänud kahurid Lemmiku põllult ära Sõtke metsa varjule. Oli üllatav, et venelased nii täpset tuld andsid.
Sama Lemmiku põllu ääres oli telefoni- ja telegraafimehaaniku elumaja. Sakslased lõikasid küll kõik telefoniliinid Märjamaalt Tallinna poole katki. Kuid nägin kui telefonimehaanik Kelt (eestistatud Lahe) kesk Märjamaa alevikku Kaitseliidu Kodu ees ronis postide otsas ja töötas traatidega. Hiljem selgus, et sakslased ei lõiganud elektriliine katki ja Kelt ühendas oma telefoniliini elektriliiniga kokku. See elektriliin oli Orgita kodumajanduskoolist (mõisast) paar kilomeetrit põhjapool ja seal asus venelaste suurtükkide meeskonna tulejuhtimise telefon. Kelt teatas oma toast venelastele täpselt, kus asusid sakslaste tehnika. Kui sakslased selle avastasid, siis vahistasid nad Kelti ja ühe teise montööri (Helmi-Johanna Uibopuu abikaasa), kes oli sama pika kasvuga kui Kelt ja lasid nad mõlemad Märjamaa köstri põllul maha. Laibad maeti ühte suurtüki mürsuauku. Mõlemad mehed töötasid igapäevases elus montööri ameti kõrval postiljonidena.
Õhtu tulekul hakkasid venelased kahuritega Märjamaad tulistama nii Vaimõisast kui ka veidi ida poolt, Riidaku või Koikse poolt. Mina jätsin oma mootorratta töökotta ja olin ise teemeistri majas koos selleaegse teemeistri kohusetäitja Agu Tulviku, endise politseiniku Elmar Veerpalu ja ühe Haapsalu noormehe Heino Tambergiga. Kui juba mitmest suunast Märjamaad tulistati, siis ei teadnud kuhu varjule minna. Sakslased soovitasid metsa minna, sest metsa ei lastavat niipalju mürske.
Sakslaste Märjamaal viibimise teisel päeval sai neile teatavaks, et venelased on jõudnud välja nende seljataha. See teade sünnitas sakslaste hulgas teatavat närvilisust. Samal ajal tungisid venelased Tallinna poolt tugevasti peale. Lennukeid tulistati sakslaste poolt mitu masinat alla. Ühelt tabatud lennukilt voolas bensiini alla ja kui see lennuk lendas üle Kasti maantee ääres olevast pagar Otto Lindenbaumi majast, langes lennukilt põlevat bensiini maja katusele ja see põles ära. Lennuk ise maandus sealt paarsada meetrit Tallinna poole Tombergi majast üle, väikesele põllulapile. Meeskond jooksis metsa põlevat lennukit maha jättes. Märjamaa alevikust paar kilomeetrit Pärnu poole Sõtke põldudele lasti teine vene lennuk alla.
11. juuli hakkasid nad juba tegema ettevalmistusi lahkumiseks. Sakslased püüdsid oma kolonniga Pärnu poole tagasi tõmmata ja Märjamaa jäeti maha. Aga paari tunni pärast oli kogu sakslaste väeosa kõik uuesti Märjamaa aleviku vahel tagasi. Punased lähenesid Märjamaale mitmest kandist ja sakslased kaevusid. Mitmelt poolt oli kuulda ägedat tulistamist. Varsti võeti Märjamaa alev kolmest küljest tule alla ja lahing lähenes. Sakslased andsid kohalikele elanikele nõu metsa minna või keldritesse varjuda. Seda nõu järgisid paljud.
Ilmselt kottisattumise ohtu sattunud, hakkasid sakslased liikuma Haimre suunas, edasi väikest ja tähelepandamatut teed Haimrest Sulule ja sealt Velise alevikku. Läksime ka kaasa. Meiega koos lahkusid Märjamaalt ja selle ümbrusest palju inimesi, ka metsavendi, kes siirdusid Pärnusse. Sakslased masinatega liikusid teel ja meie, eraisikud-põgenikud, pidime vahvalt liikuma tee kõrval metsas ja põõsastikus. Haimres jäi teest paremale Naistevalla küla – sealtpoolt oli kuulda laskmist ja näha tulekuma. Öösel läks tee kõrval olev rohi kaste tõttu märjaks. Mu püksid olid põlvini märjad ja tolm, mida teel liikuvad sõjamasinad üles keerutasid, kleepus hästi märgade pükste külge. Püksisääred olid teisel päeval ära kuivanuna kui vihmaveetorud. Sakslaste väljatõmbumine õnnestus täielikult ja kaotusteta. Lõpuks olime hommikuks Velise alevikus. Astusin Kusmini majja sisse. Sain seal paar võileiba ja klaasi piima. Neil oli teada, et eelmisel päeval tulnud Pärnu poolt suured saksa väeosad ja liikunud Märjamaa poole.
Mõni tund pärast Märjamaal paiknenud saksa üksuse lahkumist, murdsid sinna sisse ja läbi venelaste rinde suuremad saksa jõud, kusjuures Märjamaa lähistel ja alevikus endas arenes äge ja punastele palju ohvreid nõudnud lahing. Nähes, et eelosad on juba alevikust lahkunud ja sellega neid lunastama tulnud suurema löögiüksuse ülesanne ära langenud, tõmbusid sakslased pärast punastele hävitava löögi andmist tagasi.
Peale väikest puhkust ja sööki Velisel, liikusime Päärdu poole. Päärdu mõisa ümbruskond oli tihedalt saksa sõjaväge täis. Päärdusse jõudnud, peatusime seal 2–3 päeva ja selle aja jooksul olime tunnistajaks vene lennuväe eriti intensiivsele tegevusele. Üks vene hävitaja oli tulistanud sakslaste hobustega veetavat moonavoori ja surmanud neli hobust, kuid sakslased tulistasid selle hävitaja alla. Lennuk oli kukkunud teisele poole jõge Maiste talu põllule. Läksime Sepa Rutsiga seda vaatama. Mootori külgedel olevad kuulipildujad olid kõverad. Padruneid oli lintides veel palju, ka revolvri padruneid oli palju seal maas, kuid revolvrid olid sakslased juba ära võtnud. Samuti oli sabatüür ja külgedel olevad märgid ja numbrid ära lõigatud. See masin oli puust raamistikuga ja väljastpoolt riidega kaetud. Surnud lenduri juurest leidsime kooliatlasest väljakistud kaardilehe, mis hõlmas väikeses mastaabis Eestit ja millele olid märgitud lennusuunad. Venelastel pidi ikka suur puudus olema Eesti kohta käivast kaardimaterjalist.
Päärdus kohtusime Velise politseiniku Nõuga ning Artur ja Edgar Saalistega. Nad pöördusid sakslaste poole palvega relvade saamiseks. Sakslased juhatasid nad Märjamaale, kus ütlesid relvi külluses olevat. Nad olid saanud oma kasutusse ühe Pärnu Maavalitsuse kerge väikese veoauto ja sakslased loa Märjamaale sõita. Sõitsimegi Märjamaa poole. Paekülas oli tee ääres näha purustatud hobuvankreid ja põlenud vene tanke. Ka surnud vene sõjamehi oli siin-seal näha, kuid nende lähedal olevad püssid ja kergekuulipildujad olid ülesõidetud raskete masinate poolt ja tarvitamiskõlbmatud. Edasi sõites viimase metsaservani 2 km enne alevikku, oli just lahing venelaste ja sakslaste vahel lõppenud. Mõni üksik püssipauk oli veel kuulda. Sakslased kogusid oma mehed kokku ja tegid ülelugemist, hõigates mehi nimepidi välja. Põllu ääres kaevati üht hauda. Meid sinna ligemale ei lastud. Siis märkas meie autojuht, et autol oli vasaku esimese ratta kumm tühjaks läinud. Ta sai Saalistete peale väga tigedaks, et need oma relvade näljaga viivad teda surma. Tema arvates lasti kumm püssikuuliga läbi. Saalisted said kokku saksa väeosa ülemusega. See ei teadnud kusagil relvi olevat ja arvas, et Märjamaal ehk on kuskil. Mina aga teadsin, et Märjamaal ei ole kusagil relvi, sest olime eelmine päev ju sealt koos sakslastega tulnud. Seega pöördusime Päärdusse relvadeta tagasi.
Sakslased olid Märjamaa lähistel positsioonil veel 15.–16. juulini, siis tõmbusid nad sealt lõplikult tagasi. Kui sakslased hakkasid liikuma, pidime nendega kaasa minema, mitte ühte sammugi ei lubatud minna tagasi Märjamaa poole. Kõigepealt jäime peatuma Pärnu-Jaagupi lähedal Ertsma külas. Mõne päeva pärast lahkusid väed ka sealt, liikudes suunaga Türi poole. Pärnu poole siirdusid ainult põgenikud. Hiljem taandus ka sõjavägi Nurme küla lähistele ja sakslased moodustasid pideva rinde Pärnu ümber, kuhu jäädi kuni pealetungi jätkamiseni.
Meie Pärnus olles võeti Märjamaal kinni onu Jaan Alev ja tema poeg Ilmar saadeti läbi soode ja rabade Lavassaare turbatööstuse juurde, kust ta tuli Pärnusse. Märjamaal olid andmed olemas, kus keegi Pärnus elas. Näiteks Lembit Alev oli meiega koos. Ilmarile oli antud kõikide sugulaste täpsed aadressid, ka Lembitu aadress. Ilmarile olid antud täpsed tänavate ja puiesteede nimed, kus ta pidi üles märkima, kuipalju on roomikmasinatel kahureid ja kui palju tanke ja soomusmasinaid. Nädala jooksul pidi tagasi minema ja andmed üle andma, siis pidi ta isa Jaan vabaks saama. See tähendab, et venelastel pidid olema Pärnus head andmete andjad. Kuigi Ilmar tagasi ei läinud, kuulsime hiljem, et Jaan Alev lasti arestist välja ja pandi oma rehepeksumasinaga vilja masindama.
Väga huvitav oli mul kohata üht endist Märjamaa elanikku, Nikolai Kaschini, kes läks koos abikaasaga viimase ümberasujate grupiga Saksamaale. Ta kandis saksa ohvitseri vormi. Mina ei teadnud saksa aukraadisid, kuid madal see aukraad ei paistnud olevat. Ta rääkis peale saksa keele veel eesti ja vene keelt – arvatavasti oli mingi tõlk. Teda kohtasin pea iga kord kui käisin seal küsimas, millal Märjamaale võime minna. Olime kuu aega kuurordis „puhkamas“.
22. augustil kui sakslased teistkordselt vallutasid Märjamaa, läksin ka mina oma elupaika tagasi. Sõda oli alevikku tublisti laastanud. Alevikus oli hulk maju maha põlenud ja hulk süütuid inimesi hukatud. Turuplatsilt (raudteejaama vastas) leiti kaks ühishauda, kuhu punased olid matnud oma langenud. Ka mitmel pool alevi lähikonnas põldudel leiti aukudesse aetult langenud punaväelasi. Märjamaa kirik seisis varemetes, see oli juba esimeste lahingute ajal põlema läinud.

 

Alljärgnev on väljavõte Manivald Müüripeali mälestustest

Vigala kandi mehed Rootsis
Esimest korda sain sõita välismaale Rootsi 1968. a, detsembris. Juba kevadel sai dokumendid sisse antud. Siis suvel oli see jama Tšehhoslovakkias ja väljasõidu lube ei antud. Aga novembri alul anti teada, et on võimalik sõita ja asusime dokumente ajama. Meie sõit toimus väikese seltskonnaga. Mina, vend Villu oma naise Heiliga ja meie ema, kes oli siis juba 67 aastat vana. Emal elasid sel ajal veel Rootsis vennad Volli ja Oskar Pärn. Viies liige meie seltskonnas oli Maimi Sillard Pärnust, minu emapoolse vanaisa vennatütar, kes sõitis külla oma õele Paula Annusele. Kuues isik oli minu naabrimees Leo Treu, kes sõitis külla oma onule.
Mind, Villu ja Heili pandi elama onu Oskari juurde. Nende peres autot ei olnud. Siis Oskari naine Kati, kes oli ka minu ristiema, tellis meid sõidutama Vigala kandi mehe, kelle nimeks Heinrich Ots.
H. Ots oli juba ennem sõda veoautojuhiks õppinud. Sõja ajal olevat ta oma veoauto mootori pannud tööle puugaasiga. Punased tankid olid sõitnud üle Kasari silla Virtsu poole ja nemad olnud mõnisada meetrit allavoolu. Kus tema korraldanud automootori sissepanekut paati. Paat sai korda ja kõik põgenikud hingega Rootsimaale.
Mõni aasta peale meie külaskäiku tabas H. Otsa insult. Oli jäänud maha oma krundile. Keegi naabritest oli kuulnud nõrka häält. Läinud lõpuks vaatama ja tellinud kiirabi. Siis vald paigutas teina elama hooldekodusse. Kui ta oli juba halvatud, siis käis ühel korral ka veel Tallinnas oma õel külas. Automaatkäigukastiga auto, sellega sai ta veel hakkama. Tagasisõidul Viiburi piiripunkti lähedal tegi autoga avarii. Ta oli toimekas ja tema avariiline auto viidi puksiiris üle piiri. Sealpool piiri hakkas kehtima kindlustuspoliis.
Kui ta oli Tallinnas õel külas, siis käisin neil külas. Heinrichi jutust on meeles see, et neil hooldekodus antakse neljapäeva lõunal magustoiduks vahukoort aiamaasikatega.
* * *
Esmakordselt kohtusin ka kodutu, täpsemalt öeldes peaaegu kodutu mehega. Selleks oli Heinrich Ots, Vigala kandist Rootsi sattunud. Ta oli omale ehituskrundi võlaga saanud ja hakanud maja ehitama. Ta oli vist proovinud elektrivoolu hankida ilma voolumõõtjast läbimata. Siis polevat enam voolu tema krundile antud. Pooleli oleva elumaja keldrisse oli ta rajanud väikese jõujaama. Mingi puutükk oli kukkunud rihmale, mis omakorda mõne aja pärast süütas kogu maja. Maja põles maani maha.
Nüüd elas Heinrich juba mitmendat aastat ühes väikeses kaubikus. Luges ajalehed läbi ja need lisas põrandale isolatsiooniks. Siis oli veel tal väike petrooliahi, millele päevas kuluvat küttekulu enam ei mäleta. Tema oli oma korterioludega rahul. Kuskil lähikonnas ta näitas meile üht krunti, kus telgis elavat noor eesti mees, kes töötavad joonestajana. Ta kohe võrdles. Kaubikus elamist pidas palju inimlikumaks, kui telgis talvitumist.
Lugesin kokku need vanad autod, mis olid seal Heinrichi krundil laiali. Kokku oli neid kaheksa. Vana-aasta viimasel päeval sõidust tulles, käisime tema krundilt läbi. Oli jälle juurde toodud üks sõiduauto ja „eluruumi” uksest oli sisse pandud pudel. Siis ta arutas, kes võis selle auto tuua? Kas tõi remontimiseks või lihtsalt oma hoovist jalust ära? Kui viia auto romulasse, siis tuleb selle eest päris palju maksta. Kui jätta kuhugi metsa alla vedelema või uputada vette, see pidi ka olema suur risk. Leitakse üles ja omanik tehakse kere- või mootorinumbri järgi kindlaks ning siis tuleb väga suur trahvi otsus.
I ga neljapäeva õhtupoolikul käis Ots Stockholmist ühe eestlase pagaritööstusest ehtsat eesti leiba toomas. Oskari peres oli siis selle laiali jagamine. Siis mitmed eesti pered õhtul töölt tulles astusid läbi, ajasid veidi juttu ja võtsid oma tellitud leivad kaasa. Ühel korral pidi üks päts üle jääma. Oli palju arutamist, kui lõpuks ostja leiti. Kõrvalt vaadates mõtlesin, et miks selle ühe tühise pätsi pärast palju kurta ja arutada. Meil oli sel ajal kombeks, et poest osteti vormileiba mitme pätsi viisi, et seda lehmale sööta. Kui siis veidi hindadega tutvusin, siis see suur päts leiba ja üks kilogramm võid olid peaaegu võrdse hinnaga. Sain aru, miks seda ühte pätsi ei tohi kuidagi hukka lasta minna. Ots lisas leivahinnale oma väikese teenistuse protsendi. Hind olevat odavam, kui poest ostes. Oskari pere sai leiva tööstuse hinnaga, kuid sel päeval pidi Kati pakkuma Otsale õhtusöögi.
Ühe korra käisin Otsaga kaasas, et tutvuda selle pagaritööstusega. Omanikuks oli keegi Villem ………, Muhumaa mees. Ta oli seda tööstust pidanud juba mitu aastat. Nüüd oli ta veel teise samase tööstuse Göteborgi teinud. Villem ise oli sel ajal Göteborgis ja Stockholmis oli tal tööl kolm meest. Oli väga lihtne tööstus kahes väikeses renditud ruumis. Taigna segamine ja kerkimine toimus tavalistes laudkünades. Kogu töö toimus käsitsi ja küpsetati elektriahjus. Silma hakanud uus asi oli see, et saiade pakkimiseks tulid kuskilt rulli pealt kilekotid ja suruõhk puhus selle kotisuu lahti.
Keegi meestest seletas ka, kuidas see töö siin toimub. Aasta jooksul olevat kolm korda jahuhinda tõstetud, kuid leivahinda pole võimalik tõsta olnud. Hea asi olevat see, et üks Rootsi sõjaväeosa oli ka eesti leiba sööma hakanud. Sõjavägi ikka kindlam kunde.
Härra Heinrich Ots (nii meie vahel teda meelitamiseks tituleerisime) oli sealses eestlaste ühiskonnas nagu veidi tõrjutud olekus. Töötu ja peaaegu kodutu, ega sellist isikut päris omaks ei peeta. Olgugi, et tema intelligentsuse tase omas tutvusringkonnas oli keskmisest veidi kõrgem. Aga meis leidis ta endale väga head kuulajad ja küsimuste esitajad. Ta oskas ja püüdis päris asjalikult kõiki küsimusi selgitada. Ja ta oskas vastata. Mõnikord lõid temas välja need propagandatöö tulemused, mis halvustasid kodumaal Eestis valitsevat olukorda. Ühel korral Villu ja Ots läksid sõiduajal nii ägedalt vaidlema, et kogu ülejäänud tee oli kogu seltskond vaikne. Oli jälle mingi paljukorratud jutt, mis meie kodust asja väga valelikult seletas.
Otsaga vesteldes selgus, et ta oli paar aastat tagasi sõidutanud siin Rootsis üht Eesti kunagise meieri poega, kes olevat ülikoolis juura lõpetanud. Ots rõhus kangesti sellele, et mees on ülikooli lõpetanud ja tahaks teha advokaadi tööd, kuid vene võim ei lubavat seda teha. Tulla kogu aeg sellel kohal töötada, kuhu riik sind kunagi suunas. Temaga sel teemal vesteldes-vaieldes lõpuks selgus, et see tema sõidul olnud mees oli Peeter Kask, keda ka ma väga hästi tundsin. Elasin koos tema vanematega Liivi külas. Peeter töötas sel ajal Tartu Ülikoolis dotsendina.
Otsale sai mainitud ka seda, et tule tagasi kodumaale. Tema rõhutas ikka seda – ta elab vabaduses. Siis ütlesin talle, et tõesti oled vaba. Sul pole ka naist, kes sind päevast päeva hommikul sunnib tööle minema.
Ots läks ühel päeval aednik Tiitso autoga ülevaatusele ja võttis mind ligi. Sellest sõidust jäi meelde see, kuidas suure angaari uks ülespoole tõsteti ja auto sõitis sisse. Samas pandi autosummutaja otsa mingi voolik, mis imes gaasid tööruumist välja. Sel ajal oli meil kolhoosis alati suur häda, et traktorid pidevalt lõhkusid läbisõitmisel küünide ja lautade uksi.
Mitmel korral kuulsin, kui Heinrich Ots lubas minna oma sõiduautot tankima aednik Tiitso juurde. Sealt saab odavamat kütust. Ei tabanud kohe seda iva.
Mõned täpsustavad küsimused ja mulle sai lõpuks selgeks, miks ahjukütust ei tohi autodes kasutada. Ahjukütus oli palju odavam, kui tanklates müüdav autokütus. Aednik Tiitso ja Otsa vaheline väike tehing oli mõlemale osapoolele kasulik. Tiitso kirjutas sisseostetud kütte kuluks, mis vähendas tema tulumaksu. Samas andis ta teinekord mõned ämbrid seda kuluks kirjutatud kütust Otsale töötasu arvel. Tiitso ei pidanud selliselt töötasult riigimakse maksma. Autokütusele lisandub suur aktsiisimaks. Ahjukütusel olevat mingit värvainet sees ja politsei pidi seda värki rangelt kontrollima. Ja Heinrich Ots otsustas ja julges riskida. Ja meil on tänaseks ka sama olukord. On veel tegelasi, kes julgevad riskida ja kasutavad autodes ahju- või traktorikütust.
Ühel päeval sõidul olles Heinrich Ots valgustas meile seda Rootsi eestlaste kirikuvärki. Tema suhtumine oli negatiivne või lihtsameelselt aus. Koguduse liikmed pidid teadma, et see või teine Kirikuõpetaja teenis sõjaajal politseipataljonis idarindel. Kuulujuttudena olevat teada, kuidas neist keegi oli seal idarindel vägistanud vene tüdrukuid jne.
Ots rääkis oma usutunnistuse kohta järgmise loo. Kui nad esimesel talvel elasid alles laagris, siis laagri juhtkond hakanud korraldama pühapäeviti. jumalateenistusi. Iga usutunnistus erineval pühapäeval. Peetud arvestust ka selle kohta, millise koguduse juurde keegi ennast kirja pani. Lõpuks selgunud, Heinrich Ots on kirjapanemata. Siis küsitud: “Et mis usku sina oled?” Tema vastanud: “Taarausku.” Uuritud neid asju ja tema kohta pandud dokumentidesse kirja “iktetöpt”, mis tähendavat tõlkes uskumatu. Ka passis pidi nii kirjas olema.
Kui sõitsime ringi Heinrich .Otsaga, siis võis temalt päris mitut asja õppida. Alati andis ta teed taksole. Kes sõidab taksoga ja annab selle eest hulga raha välja, temal peab tõesti kiire olema. Anname temale alati teed. Samamoodi suhtus ta ka suurtesse veoautodesse. Need autojuhid teevad palgatööd ja tahavad teenida. Meie sõidame oma lõbuks, anname töötegijale ikka eesõiguse.
Külastasime üht põllutöökooli lüpsilauta. Meie saatja Heinrich Ots küsis, et kas tohime lauta astuda. Lubati ja kästi ringi vaadata. Mind pani imestama see, et keegi ei hakanud meiega rääkima. Kõik tegid oma tööd edasi. Kui püüdsin midagi küsida, siis paluti vaadata lehmade siltidelt ja seinal oli veel mitu tabelit paljude numbritega. Õpetust sain selles, et kuidas on vaja teha üks sõnniku lükkamise roop. Uurisime seda koos Heinrich Otsaga. Tera õhukesest vastupidavast teraslehest. Varreks peenike metalltoru, mis kaetud näkilise kummikattega, et paremini käes püsiks. Sellise roobi tegid meie kolhoosi mehed valmis juba kolmandal päeval, peale minu kojujõudmist. Roop sai tehtud vanast saelehest. Parajat toru oli ka. Kuid sellist kummitoru või voolikut ei leidnud, millega käepide katta.
Ühel varasel hommikul kella viie paiku külastasime mingit hulgikaubanduse börsi või ladu. Seal kaubeldi lillede, köögi- ja puuviljadega, kartuli ja muu sarnasega. Tootjad viisid oma kaubad sinna, kus iga väike jaemüüja käis end varustamas. Meile oli selline kauplemine uudiseks.
Olime siin nn raudse eesriide taga palju kuulnud sellest, et vabas maailmas võib näha väga huvitavaid ja ahvatlevaid kinofilme. Müügil olevat igasugused värvilised pildiajakirjad, kus aina vaata poolpaljaid naisi. Tegime tutvust ka nende majandusharudega. Rääkisin paaril korral, et on vaja kuhugi kinno minna ja mingit huvitavat või poolnilbet filmi vaadata.
Ühel õhtu eel Heinrich Ots võttis sõidule ja sõitsime Stockholmi. Tema polnud ka vist juba kaua aega kinos käinud. Kuskilt ostsime ajalehe ja hakkasime uurima kinode kuulutusi. Ühe kuulutuse juures oli külili peaaegu palja taguotsaga naisterahvas. Panin näpu sellele reale, et nüüd lähme sinna. Ots otsis tükk aega mööda linna, et see kinomaja üles leida. Pidi olema nn ringkino ehk ringfilm. Võid igal ajal sisse astuda ja vaadata. Kui hakkavad korduma nähtud pildid, siis võid ära tulla. Rahvast palju ei olnud. Mõni läks välja ja mõni tuli juurde.
Selle filmi vaatamine valmistas suure pettumuse. Midagi huvitavat seal et olnud. Puudus igasugune keskne teema või tegevus. Oli mingi aelemine siin ja seal. Näidati mitmesugust perverssust. Kas toimetati seda asja kuskil teenindusjaama kanalis või mujal ebainimlikus kohas. Ega ei puudunud ka suu seks. Kõik oli nii, nagu iga päev võib meil nüüd telekast näha. Kui hakkasid korduma nähtud pildid, siis astusime välja.
Sai tutvutud ka sellega, milliseid ajakirju kioskist võib osta. Need kioskid olid ka suurtes kaubamajades välisuste lähedal. Ka neist ajakirjadest midagi erilist huvitavat ei leidnud. Mida huvitavat on selles, kui see daami ihu on seda- või teistpidi nähtavale pandud? Mida huvitavat on selles, kui roheline kurk on pooles pikkuses pistetud naisterahvale tupe sisse? Jne. Jne. Püüdsin. Heinrich Otsaga ka juttu teha selliste ajakirjade vajalikkuse või eesmärkide üle. See pidi olema ÄRI. Kui on ostjaid, siis tuleb ka sellist kaupa toota. Aga seadus pidi selliste ajakirjade reklaamile kindlad piirid ette kirjutama. Häbeme mokkasid ei tohtivat kioski aknal näidata. Vaadaku ma teinekord see asi täpsemalt järgi. Sellist pornograafilist trükikaupa olevat väga kasulik toota ja müüa. Põhjendus see trükikaup ei vanane, temale pole seadusega määratud kasulikku säilivuse aega. See kaup ei vanane. Näiteks toidu ja tubaka peab müügilt prügimäele saatma, kui säilivusaeg on läbi.
Püüdsin järgmisel päeval kioski akent analüüsida. Selgus see, et kui oli hästi rõve pilt aknal, siis naisterahva kubeme piirkonnas oli väike osa ajutise paberiribaga kaetud. Seadus oli täidetud. Rahavõim oli suuteline siis seal ja täna ka meil paljudest seadustest mööda hiilima.
* * *
Heinrich Ots oli Vigala kandi mees ja tihti läks jutt ka ühe teise Vigala mehe peale, kelle nimi oli ……. Estra. Minul seda meest näha ei õnnestunud, kuid ükskord näidati ühel kuuri taolise hoone katusel olevat silti, kuhu oli kirjutatud ESTRA Seda Estrat eriti hea sõnaga ei meenutatud. Ta pidas mingit väikest puutöökoda ja tegi ka ehitustööd. Ta palkavat “mustalt” tööle Soomest tulnud mehi, kellele maksvat poole vähem palka. Mõnikord leidvat põhjuse, et ka see väike palk maksmata jätta. Seetõttu olevat tema töötoodang väga lohakalt tehtud. Oli teinud Eesti Majale ühe uue ukse. Minu meelest ukse hind oli üüratult kallis ja töö olnud kehvalt tehtud. Ma siis veidi onu Vollit (paadiehitaja) õrritasin. Võta salani selle ukse mõõdud, tee valmis ja kingi see uks Eesti Majale.
Samal ajal see Estra püüdvat tegeleda ka pagulaste poliitikaga. Lootvat ikka peatset Eesti naasmist. Kui jõuab Eestimaale, siis kõigepealt laseb ta maha selle mehe, kes elab Vigalas tema Jaagu talus. Ja vähema ametkohaga ei lepi, kui põllutööministri amet. Mina siis palusin mehi, kui nad kohtavad seda kiidukukke Estrat, öelda edasi ühe Eesti kolhoosniku tervitus ja head soovid. Öelda talle seda, et viimase 24 aasta jooksul on eesti peredest päris palju noori saanud põllutööhariduse, ehk leiab nende hulgast ka vajaduse korral ministri. Ka praegu on ENSV põllumajandusministriks üks teine Vigala mees, kelle nimeks Harald Männik. Palusin seda kindlasti Estrale edasi öelda.
Kahel korral külastasin ka Tiitso nimelist aednikku, Märjamaa kandi päritoluga. Tal oli Stockholmi lähedal talu 15-20 ha maad. Põlluharimisega enam ei tegelenud. Tal oli 1200-1500 ruutmeetrit köetavaid kasvuhooneid. Tema põhitegevus oli Hollandist ostetud tulbisibulate ajatamine. Ta ostis aastas sisse üle 100 tuhande sibula ja pani need õitsema. Jõuluks juba tulbid õitsesid. Ta rääkis lühidalt ära kogu tehnoloogia, kuidas see asi tal käib. 1968. a oli meil talvine tulbiõis omamoodi haruldus.
Tiitso rõhutas mitu korda igapäevast hoolsat tööd ja pidevat õppimist ning katsetamist. Ta ütles, et sellest on vähe, kui teed kõiki töid kirjanduses avaldatud tulemuste alusel. Pead ka ise kogu aeg vee1 katsetama selliste ideede kallal, mis vahel omale pähe tulnud. Sel viisil võid pankroti tulekut edasi lükata. Tal oli abiliseks ka üks Soome poiss. Aastaid veidi üle kahekümne. Olevat muidu varemalt olnud veoautojuht, kuid nüüd otsustanud tulla aednikule sulaseks. See sulane tahtis ka meie juttu kuulata. Peremees andis mingi käsu ja poiss läks minema. Varsti oli poiss jälle ninapidi meie juures. Peremees saatis vist teda vähemalt kolmel korral mingi töö juurde. Teine külastuspäev oli neljapäevasel päeval. Siis perenaine kutsus ka lõunalauda. Lõunaks hernesupp ja pannkoogid. Selline olevat neljapäevane rootsi lõuna. Minul oli lauale panna “Vana Tallinn”, mille eest südamest tänati ja võtsime ka pisikese pitsi. Mulle anti kaasa ka mõned tulbiõied, millede eest sain õhtul onunaiselt-ristiemalt Katilt väga palju kiita.
Tegin Tiitsole ka ettepaneku, et korraks võiks Eestimaale külla tulla. Selline küllasõit polevat võimalik. Tema arvates ootab teda Eestisse tuleku korral kohtuotsuse täideviimine. Tema o1evat 1941. a sõjasuvel seal kuskil Pihkva taga sakslaste poole üle jooksnud.

Väljavõtted tehtud Õhu Siimul 16.01.2008. varasematest käsikirjadest