Kui Valgu meeste kannatus katkes

Öösel peksin mõisa rehed,
päeval kündsin mõõdumaad...
(Rahvasuust)

Nii oli see olnud ka Valgu mõisas pikki aastaid. Ei ükski väljaantud seadus polnud talurahva elu parandanud, kuna mõisnikud hiilisid neist kõrvale. Ka Eestimaa talurahvaseadus, mis pärast suuremaid rahutusi ja ülestõuse Eestimaa kubermangu jaoks kinnitati, ei toonud teotegemisse olulist muutust peale liikumisvabaduse.

Igas mõisas ei võtnud talurahva vastuhakud sellist ulatust nagu Mahtras ja Pühajärvel. Siiski oli rahutusi kõikjal. Ka Valgu mõisa teolistel katkes lõpuks kannatus. 1861. aasta sügis. Aasta algul (19. veebruaril) tsaar Aleksander II poolt väljaantud talurahva manifest, mis keelas öösise töötegemise, jäi mõisnike poolt tähele panemata, öine rehepeks käis edasi. Valgus Rootsi saunas elas tol ajal erksa vaimuga teomees, keda kutsuti Tots Jaaniks. Jaan oskas isegi lugeda. Tema eestvedamisel organiseeritigi vastuhakk.

Ühel hommikul töö jagamise ajal valitseja maja juures (praegune kauplus) tegi Jaan valitsejale teatavaks, et teomehed on otsustanud öösel mitte enam reht peksta. Valitseja oli väga üllatunud. Ei osanud ta sellist vastuhakku oodata. Talumehed olid valmis ka füüsiliseks vastuhakuks, aga nii kaugele asi ei läinud. Valitseja püüdis teomehi igati hirmutada, aga asjata.

Valgu mõisa omanikuks oli sel ajal parun Otto Uexküll, kes momendil oli Saksamaal. Valitseja lubas otsemaid paruni koju kutsuda asja lahendama. Parun siiski koju ei tulnud, vaid saatis kirja, milles käskis teomehi õlle ja viinaga rehepeksule meelitada. Kõik see võttis siiski 3 nädalat aega ja seni töö seisis. Ei ole teada, kas siis päeva pealt öine rehepeks lõppes, aga õlu ja viin kuulusid siitpeale selle töö juurde.

Olukorra lõpplahenduseks oli, et 1864. aastal ehitati Valgu mõisa masinarehi (praegune sovhoosi ladu). Toodi võimas peksumasin koos aurukatlaga ja öisel rehepeksul oligi lõpp.

Rahvamälestuste varal kirja pannud

A. PARNABAS