KUIDAS MINUST SAI MUUSEUMI KORRESPONDENT

ALEKSEI PARNABAS
Olin aastaid ajalehtedest jälginud muuseumi üleskutseid osaleda etnograafilise teatmematerjali kogumise võistlusel. Olin nende teemade juures mõelnud, kuid kas ajapuudusest või muust, polnud ühegi tööga hakkama saanud.

Vahepeal olin mõned aastad tegelnud kodu-uurimisega ja usun, et siit julgust ja kindlust saingi. 1973. a. sügisel, pärast järjekordse üleskutse ilmumist ajalehes, kirjutasin muuseumile, et saada võistlustöö kirjutamiseks lähemaid juhtnööre. Peagi tõi post mulle mahuka ümbriku mitmete soovitatavate teemade ja juhistega. Valisin neist omateada mulle kõige jõukohasema ja 1974. a. kevadeks sai valmis minu esimene võistlustöö “Rätsepa-ja õmblustöödest Vigala kihelkonnas”. Töö oli mahult väike aga žürii hindas selle ergutuspreemia vääriliseks.

Kevadest oli sügis saanud ja ühel ilusal päikeselisel septembripäeval peatus mu koduväravas sinist värvi mikrobuss ja õue astus ei keegi muu, kui Etnograafiamuuseumi korrespondentide võrgu juhendaja, muuseumi osakonnajuhataja Hele Eisler. Ta oli Rapla rajoonis ülesandega leida täiendust muuseumi korrespondentide võrgule. See oli meie esimene kohtumine, millest on välja kasvanud aastatepikkune tööalane vahekord. Sellest päevast peale arvati mind siis Etnograafiamuuseumi korrespondentide perre.

Oma ühiskondlike ülesannete tõttu tundsin lähemalt oma kodurajooni kodu-uurijaid ja teisi, kes oleksid võinud muuseumile teatmematerjali kogumisel kasulikud olla. Nii leitigi rajoonist veel inimesi, kellest mõned on tänaseni väga kohusetruult korrespondenditööd teinud, nagu nüüd juba teeneline korrespondent H. Hiiemäe Lellest, M. Uustalu Kastist jt.

Meie esimesel kohtumisel H. Eisleriga oli põgusalt juttu ka minu senisest kodu-uurimuslikust tööst ja selle töö teemadest. Mul oli ümberpildistamiseks kenake hulk fotosid minu koduvalla Velise eluolust, seltside tegevusest (laulukoori-dest, kursustest, näidendite lavastamisest jne.), põllumajandusest, hoonetest. Sm. H. Eisleri vahendusel valmistati neist mulle muuseumis hulk kvaliteetseid reprosid, mida olen kasutanud võistlustööde juures. Suur aitäh nende eest muuseumi fotograafile J. Karmile.

Nii minu sidemed Etnograafiamuuseumiga algasidki. Edasi saabusid küsimuslehed, millele püüdsin vastata nii põhjalikult, kui see võimalikuks osutus.

Kunagi on üks muuseumi staažikas korrespondent öelnud, et Tartust saadud küsimusleht on kohustus, mis vajab ja otse nõuab täitmist. Ei ütleks, et ta on kohustus, vajadus aga küll. Kuna ma nii hilja korrespondenditööd alustasin, siis tunnen, et jään võlglasteks tulevaste põlvede ees. Ei osanud ega võinudki arvata, millise kiirusega, otse enda silmade all kõik meid ümbritsev on muutunud ja muutub. Olgugi et võime uhked olla oma rahva etnograafilistele esemetele ja teatmekogudele, on paljugi jäänud minevikust tulevikule talletamata, sest tänane on homme juba minevik.

Koos küsimuslehtedele vastamisega olen jõudumööda osalenud ka teatmekogumise võistlustel. Teemad on olnud mitmest valdkonnast: põllutöödest, nahaparkimisest, laatadest, laadakommetest, seltside tegevusest, pisut ka ajaloost. On jõudu proovitud talude ja külade eluolu kirjapanekuga. Aastad on andnud kogemusi, seetõttu on tööd muutunud sisutihedamaks, olles leidnud vastavalt ka žürii poolt äramärkimist.

Usun, et nii korrespondenditöös kui ka võistlustööde kirjutamisel on kasuks olnud pidev kodu-uurimine. Selle haare on olnud küll laiem ega ole seotud etnograafiaga, kuid pidev inimestega kokkusaamine ja suhtlemine on vajalik nii ühel kui teisel juhul ja nii ühele kui teisele leheküljele saab igalt kirja panna midagi, mis on vajalik ja asendamatu.

Lõpuks olen kindlalt veendunud, et minu aastatepikkune korrespondenditöö, kokkupuutumine muuseumi töötajatega, tutvumine fondidega andsid tõuke, et pärast abikaasa kaotust 1982. a. talvel küpses mul mõte rajada oma kodutallu muuseum. See mõte on teoks saanud. Sillaotsa talumuuseumis on käinud külastajaid igast Eestimaa nurgast.

Muuseumi eesmärgiks on anda ülevaade Lõuna-Läänemaa, s.o. Velise ja Vigala valla talurahva eluolust, meie esivanemate töödesttegemistest, talu- ja maaelu arenguteest. Seda kaugematest aegadest lähiminevikku välja.

Muuseumis on praegu alalise ekspositsiooni all 10 ruumi üldpinnaga 297 m2, lisaks sepapada 18 m2 põrandapinnaga. Eksponeeritud on ligi 800 majapidamiseset, käsitöö- ja mullaharimisriista ning masinat. Muuseumis demonstreeritakse mitmeid töövõtteid, nagu käsitsi linaharimine, linade sugemine, käsitsi lauasaagimine. Suvel on võimalik ka hobumasinatega vilja masindada. Peale esemete ja tööriistade, mis aitavad minevikku seostada tänapäevaga, on Sillaotsa muuseumis spetsiifilist teatmestikku (3000-köiteline raamatukogu, hulgaliselt fotosid, dokumente) ja koduuurimuslikke töid, mis kannavad põlvkondade tööd ja väärtused aegade taha, aitavad kasvaval põlvkonnal näha ja tunda selle paikkonna minevikku tänapäeva tõtlikus eluvoolus.