Koolielu Vigalas sada aastat tagasi

Ühe koolipoisi mälestusi

See oli 1878/79. õppeaastal, kui 10aastasena läksin Oesele vana Eiseni juurde kooli.

Oese koolimaja oli õlgkatusega ehitus koos mõisa seegiga (vaestemajaga), mille juhatajaks oli ka Eisen. Eisenil oli tarvitada kaks tuba, kuna kooliruumiks oli üks tuba, mis käis läbi maja nii, et mõlemil pool olid aknad. Koolilaudadeks olid kaks pikka lauda üle toa, eeslauas istusid rumalamad ja tagalauas targemad. See tuba oli ühtlasi ka söögi- ja magamistoaks, sest ööseks pandi kotid põrandale ja nii magasid ühes toas poisid ja tüdrukud. Sel ajal oli koolis 30 poisi ümber ja 5-6 tüdrukut. Samas ruumis oli ka veel Eiseni puutööpink, sest ta tegi ise ka puu- ja sepatööd. Söödi samadelt laudadelt, kus õpiti.

Koolielu ise oli järgmine. Tööpäev algas lauluga, samuti lauldi koraali ka enne ja peale sööki, laulu luges tavaliselt ette priimus.

Vana Eisen käis kooliruumis ikka paljasnahkse kasukaga. Koolilaudade ees oli tal väike punane laud, kus tal seisis alati tubakapakk ja tubakalõikuse nuga. Kõigepealt enne tundi toppis ta oma suure kivipiibu tubakat täis, lõi tulerauast tuld peale ja siis algas koolitöö.

Oli näiteks rehkenduse tund. Siis käratas ta kohe: “Noh, Alto sauna Mihkel ja Priidiku Jaan, tulge rehkendust näitama!” Poisid läksid siis, oma tahvlitega ette rehkendust näitama. Olid vead sees, võttis ta poistel juustest kinni ja pani laks-laks vastu kõrvu. Seda juhtus väga sageli ruma-lamate poistega. Ning just neid ta armastaski sagedamini enda juurde kutsuda.

Olid ka mõned poisid kaunis arusaamatud. Mäletan, minu ajal oli üks Rehvandi Jüri ja keegi Juhkam, kes kuidagi aru ei saanud, ja nad istusid seal rumalate lauas kolm aastat. Juhkam oli suur poiss ja sai alati Eiseni käest sagida. Mäletan, et Juhkamile ütles ta sageli: “Ise just kui isa üle kooli, kael kõva kui härjal, tahad iga päev naist võtta, aga rumal kui tõbras.”

Nii kestsid meil tunnid ikka hommikust õhtuni talvel. Õhtul pandi põlema väike “tattninalamp” ja selle valgel tuli pidada sageli veel laulutunde.

Enamik tundidest olid piiblilugu, katekismus, ning need raamatud pidid olema endal, muidu noodi- ja teised raamatud olid mõisalt.

Teatavasti Vigala Üexküllid hoolitsesid ikka koolide eest, nii tehti meile mõisa poolt jõulupuid, anti väikseid kingitusi jne. Peale muu lasi mõis anda sageli ka meile koolipoistele soolaga kupatatud herneid.

Meile õpetati peale muu maateadust ja isegi viiulimängu, kes seda soovis. Hiljem tehti algust vene keelegagi. Kuid siis lasti ühe tüli pärast Eisen kooliõpetajast lahti, see oli vist aastal 1883.”

¤

Eespool mainitud Oese koolmeister oli hilisema folkloristi ja rahvaluulekoguja Matthias Johann Eiseni isa. Ka noort Eisenit mäletab too koolipoiss. Ta kirjutab: “Sel ajal käis noor Eisen koolis, kodus nägime teda ainult pühade ajal. Vahel, kui vana ise kodunt ära läks, tuli poeg meile tundi andma. Oi, meil oli siis hirmu – kartsime noort meest enam. Muidu nägime teda aga toas õppimas suurte raamatute taga, millele meie vaaotasime aukartusega.

Mäletan, et kord oli noor Matthias kasvatanud habeme, seda vaadati imestusega. Kuulsin, kui vana ise ütles sugulastele: “Noh, kas olete tulnud meie noorsandi habet vaatama?” Muide ta hüüdis poega alati noorsandiks.”

(Oese koolipoisi mälestused on kirjas ajalehes “Maa Hääl” nr. 95 14. augustil 1934. Autori nimi pole teada.)

¤

Olgu lisatud, et kui Eisen koolmeistri ameti Oesel maha pani, tuli ta Velisele, kus pidas Mäliste külas Seene väiketalu. Siia ehitas ta ka uue rehielamu. Seenelt kolis ta Velise alevikku ja ehitas ka sinna väikese maja. Nii Seene talus kui ka Velisel veetis oma suvepuhkused noor Matthias.

Praeguseks on hooned viletsas olukorras.

Ajaleheartiklit vahendanud
ALEKSEI PARNABAS


Viimne kaastöö meie sõbralt

Täna sängitatakse Velise mulda Aleksei (Aadu) Parnabas. Alles ta oli tulvil elutahet, muretses oma talumuuseumi pärast, seadis korda kirjatöid, tegi tulevikuplaane. Nüüd aga on silmapaistva töömehe teekond lõppenud ja me saame temast rääkida ainult minevikuvormis.

A. Parnabas oli “Ühistöö” toimetuse kauaaegne abimees. Palju on kirjutisi, mis tema sulest ajalehe kaudu lugejateni jõudsid ning neile meeldivat ja kasulikku pakkusid. Kodu-uurimine ning looduskaitse olid need ainevaldkonnad, millest A. Parnabas ikka ja jälle võis sügavalt ning kaasakiskuvalt kirjutada. Toimetuse autahvlil püsis veel hiljuti tema “Sügispäev koos muististega” – detsembrikuu parimaks kaastööks hinnatu. Tänavuse aasta 9. jaanuari ajalehes ilmus temalt “46 aastat hiljem” – mälestuskillud 1939. aastast, mil Rangu nõritme uuris professor Theodor Lippmaa. Üks kirjatükk – seekord viimane – näeb trükivalgust täna.

Harva võib kohata inimest, kes kõigis oma töödes on nii kohusetundlik, aus ja korrektne, kui oli seda Aleksei Parnabas. “Ühistöö” kirjasaatjate perest puudub jäädavalt üks, kellelt kõigil tasus õppida. Lohutab ainult teadmine, et ta jõudis teha rohkem, kui ühelt inimeselt oodatakse.

ÜLO ALLVEE