46 AASTAT HILJEM

Kultuurimälestiste kaitse ühiskondlikud ülesanded viisid mind möödunud sügisel Rangu nõmme. Ühel päikesepaistelisel hommikul olin nõmme selles paigas, kus 46 aastat tagasi asus omalaadne vaatlustorn. Milline see torn oli ja milleks see sügavale metsavaikusse oli püstitatud, sellest teame vähe. Ometi on sel paigal suur teaduslooline minevik.

Suvel 1939 tegi siin metsaökoloogilisi vaatlusi ja uuringuid TRÜ professor Theodor Lippmaa. Ta oli esimene Eesti taimkatte klassifikatsiooni autor (1933) ning oli mitmes maailmajaos uurinud maakera taimkatte seaduspärasusi. Nüüd valis ta välja paepealse nõmmeala Märjamaa metskonnas.

Tundsin mingit sisemist vajadust otsida jälgi või kuulda mõnd mälestuskildu tookordsest suvest. Teadsin, et professor oli siin kogu perega – abikaasa Hilja, 5aastane tütar Siiri ja 9aastane poeg Endel. Vaatlus- ja uurimistöödel assisteerisid professorit kaks üliõpilas-neiut: Aino ja Liivia (viimane praegune tuntud botaanik, TRÜ professor Liivia Laasimer). Teadsin veel, et nad elasid sel suvel nõmme äärealal asuvas Virita talus. Talu poole sammud seadsingi lootusega midagi veel kuulda.

Kahjuks ei ole enam elavate hulgas talu vanaperemees Gustav Veesaar, kes kõike hästi mäletas. Tema see oligi, kes külalistel Märjamaa jaamas hobusega vastas käis ja kolme kuu pärast nad sinna tagasi viis. Meenutada on aga ka talu vanaperenaisel Leida Veesaarel:

“See oli ilus suvi. Külalised olid väga toredad. Saime hästi läbi. Mingeid arusaamatusi meil selle kolme kuu jooksul ei olnud. Nad olid omal toidul. Toidu valmistas professori abikaasa. Toidukraami käisid nad hobusega Märjamaalt toomas.”

Perenaine näitab talu eeskambrit, mis sel suvel oli uurimistööde laboriks.

“Kambris oli pikk üle ruumi ulatuv laud, mis oli täis igasuguseid purke ja anumaid ning paljusid taimi. Tagakamber oli professori pere eluruum. Kõigil olid siin omad kindlad tööülesanded. Tuleb meelde, kuidas poeg Endel käis iga päev nõmmest igasuguseid putukaid püüdmas ning tõi need siis isa kätte. Tööpäevad olid neil väga pikad

Vaatlustorn oli omanäoline. Võimas kuusk oli okstest puhtaks laasitud. Mahasaetud ladva peale oli ehitatud platvorm aparaatide paigutamiseks. Üles viis lai redel, mis mitmes kohas toetus kuuse tüvele. Platvorm oli maast 24 m kõrgusel. Nõmmes oli veel kaks kõrge traataiaga piiratud vaatlusala.”

Asjatult püüdsin leida rada, kustkaudu otse talust torni juurde käidi. Torni asupaigas on aga tunda möödunud aegade hõngu. Vana võimas kuusetüvi, mis torni oma turjal kandis, on igavikku kadumas. Paar saetud oksatüügast-reliikviat on kõik, mis temast veel jäänud. Samblasse on kadumas ka puuhiiglase känd. Ei ole enam seda võimsat nõmmekuusikut, mis siin latvu taeva poole sirutas, ei ole maasikamaid. Aastakümnetega muutub kõik meie ümber.

Hiljem professor enam Rangu nõmmevaikusse ei jõudnud. Puhkes hävitav sõda ja traagiline sündmus lõpetas äkitselt professori, tema abikaasa ja pisitütre elutee.

Et aga see teaduse tegemise paik jääks teada ka tulevastele põlvedele, paigutas looduskaitse seltsi Märjamaa osakond suure kännu kõrvale mälestuskivi.

Kui astud Märjamaa-Koluvere teelt vaiksele metsarajale ja oled käinud oma 5 versta, oledki selles paigas. Kosutavat metsavaikust, mida oli 46 aastat tagasi, leidub siin praegugi. Siin on hea mõelda ja meenutada.

ALEKSEI PARNABAS