Sügispäev koos MUISTISTEGA

Teha aktiivsemalt tööd rahvusliku kultuuripärandi säilitamisel ja rohkendamisel, kodu-maise ja maailmaajaloo- ja kultuurimälestiste hoidmisel.

(Põhisuundade projektist)

Lähenev aasta lõpp tuletab meelde, et on aeg vaadata tagasi, arutleda tehtu üle ja seada sihte. Nii olimegi meie – rajooni kultuurimälestiste vanemmetoodik Eevi Vulf, Märjamaa külanõukogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees Maie Kusmin ning allakirjutanu reidil, et tutvuda Varbola piirkonna kaitseobjektide olukorraga.

Ringsõidul nägime üht-teist rõõmustavat, kuid oli ka seda, mis tegi kurvaks. Meel läks taas heaks, kui põliste pargipuude vahelt hakkas paistma Lümandu mõisahoone uhiuus punane kivikatus. Saaks selliseid katuseid meie rajooni vanadele mõisahoonetele rohkem! Tallinna spetsialiseeritud autobaasi töö Lümandu mõisaansambli ja seda ümbritseva pargi restaureerimisel on igati tänuväärt.

Halb üllatus aga oli Russalu Kivikalme juures. Veel aasta tagasi oli see rahuldavas seisus, nii nagu me konserveeritud kalmeid tahame näha.

Küsime: kas oli kalme ainus paik suurel väljakul, kuhu kivid põllult kokku vedada? Kas tõesti polnud mujale teha põhuviirge, kui just kalme servale? Miks lõhuti kaitsetahvlid? Midagi head pole öelda ohvri- ja kultusekivide hoiu kohta. Võsa ja risu kipuvad need nii haruldased ja meile mõneti müstilisedki (kultusekivid!) mälestised nähtamatuks tegema. On ime, et juba ammu leitud Sahka kivi veel oma algses paigas seisab. Hea on see, et meie rajoonis asub Varbola Jaanilinn. Tänu Toomas Ehrpaisi ja Tiit Petersoo ettevõtlikkusele on linnus praegu sellises seisus, nagu vaja. Loodame, et ta sellisena kaua-kaua püsib.

Lühike sügispäev hakkas hämarduma, kui jõudsime Ohukotsu linnamäele. Juhus viis meid kokku kohaliku loodusesõbra ja kodupaiga tundjaga ning seetõttu sai see kaunis ümbrus palju tuttavamaks ja minevik lähedasemaks. Kahju, et fotolääts ei “näinud” enam neid seeneringe, omamoodi loodusharuldusi, mis siin linnuseümbruse puude alla olid kasvanud. Jätsime need oma mällu, sest on kahtlane, kas me veel kunagi sellistele satume.

Ringsõidul huvitun, milline on mälestiste olukord rajoonis tervikuna. Vastab Eevi Vulf.

Palun öelge, kui palju teil neid “hoolealuseid” on?

“Arheoloogiamälestisi (linnamäed, kalmed, ohvri- ja kultusekivid, allikad) on arvel 322, arhidektuurimälestisi (mõisahooned, kirikud, kindlused, kabelid jne.) 46 ja ajaloomälestisi (revolutsiooni ja Suure Isamaasõja paiku tähistavad monumendid, mainitud sündmustega seotud hooned, tuntud meeste sünnipaigad jne.) 74. Kunstiväärtusi on arvel 243. Kõiki kokku on seega 685. Rajoonide hulgas oleme arvu poolest 8. kohal. Kõige rohkem on muistisi Harju rajoonis – 1957.”

Mälestisi on tõesti rohkesti ja kõige pärast peate muret tundma. Kas on vahel hirm?

“On küll. Hirm ja südamevärin tuleb, kui kuulen telefonis öeldavat: “Kuulge, seltsimees, seda kultusekivi seal Otsa või Miku talu põllul või karjamaa serval enam ei ole!””

On nad teile armsaks saanud?

“Arvan, et on. Iga päev neile mõeldes, nende olemise ja olukorra pärast muretsedes on nad kõik lähedasteks saanud.”

Teatavasti peeti septembri algul Valga rajoonis kultuurimälestiste kaitse seminar, millest osa võtsite. Kes seminaril osalesid ja millest räägiti?

“Seminar kestis 3.-5. septembrini, osa võtsid kõikide rajoonide metoodikud, vabariikliku arhitektuurimälestiste kaitse inspektsiooni ning kultuuriministeeriumi muuseumide ja kultuurimälestiste inspektsiooni juhtivad inspektorid. Arutlusteemade hulgas olid tähtsad vabariiklik Suure Isamaasõja mälestiste ülevaatus ja kultuurimälestiste kaitse kuu. Vaadati Valga rajooni kultuurimälestiste kaitset ja arutleti nähtu üle.”

Milline mulje jäi Valga rajooni muististe kaitseolukorrast?

“Väga hea.”

Kas ei olnud seminariga seoses tunda paraadlikkust?

“Ei. Valga rajoonis on mälestiste kaitse organiseerimisel tehtud suur töö ja nad on meist tükk maad ette jõudnud.”

Kuidas on laabunud koostöö mälestiste kaitse volinikega?

“Võiks öelda, et hästi. Siinkohal neile kõigile suur aitäh tehtu eest.”

Kas võiksite mõnda aktiivsemat neist nimetada?

“Erinevused töös on märgatavad juba seepärast, et kaitsealuste objektide arv on piirkonniti erinev. Näiteks Kohila sovhoosis on Ülo Kipso hoole all peaaegu kolmandik kogu rajooni kultuurimälestistest. Eriti palju on seal ohvri- ja kultusekive. Viimaste valvamine nõuab head silma. Ülo Kipso on toime tulnud. Selle töö tegemiseks on vaja entusiasmi ja sooja südantki. Tublid on veel Madis Runno Märjamaa sovhoosis ja Rein Ruben Mitšurini sovhoosis.”

Kas on aasta jooksul olnud suuremaid mälestiste rikkumisi peale Kihuna kabeliaseme?

“Nagu teate, olime selles loos ise mõnevõrra süüdi. Oli ju objekt aastakümneid teada, aga lootuses, et see asub “kindlas” kohas, lükkus kaitsedokumentide vormistamine ikka edasi. Kohal käis VAMKI juhtiv inspektor A. Leetma. Tagasi tullakse juba koos arheoloogiga. Lõplikust otsusest kuuleme edaspidi.”

Mille pärast kõige rohkem südant valutate?

“Kõige rohkem teeb muret arhitektuur. Hooned lagunevad ja rõõmustavat pilti nagu Lümandul saame näha harva.”

Mis on teie töös kõige raskem?

“Puudus on sõidukist. Objektid on üle rajooni laiali ja jalgsi igaühe juurde ei jõua.”

Nii ongi üks sügispäev kultuurimälestiste keskel otsa saanud. Mõttes oleme veel kord Jaanilinna õuel. Vaatame seda “hiiglast”, mis siin juba aastasadu püsinud. Vaatame, mõtleme ja küsime: mida jätame meie järeltulevatele põlvedele?

On vaja hoida seda, mida esivanemad meile on pärandanud. Kui hea oleks, kui kõik mõistaksid kultuurimälestiste väärtust ja aitaksid neid kaitsta.

ALEKSEI PARNABAS,
kultuurimälestiste ühiskondlik inspektor