Küla meistrimees

Igal pühapäeval tuli Inda talu pereemal Triinul mehe riided korrastada ja nädalane leivakott valmis panna. Pereisa Madis käis Juuru apostliku õigeusu kirikut ehitamas. Pühapäeva õhtul astus ta koduõuest teele, üheksa tunni pärast jäi 35 versta pikkune tee seljataha. Esmaspäeva hommikul algas raske töö. Laupäeva õhtul alustas ta koduteed, ja pühapäeva õhtul jälle tagasi. Nii terve aasta. Tema raiutud on kõik trepiastmete, akna aluste jm. kivid.

Valgu mõisa Inda renditalu pidaja Madis Jeerik oli siis 64 aastat vana. Sellist vaeva tuli näha kuldrublade teenimiseks, et talu päriseks osta. Valgu mõisahärra Theodor Pilar von Pilchau rahahimu oli suur ja talude ostuhinnad kõrged. Kehva renditalu nurmedelt ei suudetud neid tuhadeid kuidagi kokku korjata. Pealegi nõudis suur pere oma osa. Üles oli kasvatatud seitse last, kolm poega ja neli tütart.

Aastaarvudeks kirjutati siis 1892 ja 1893.

Madis Jeeriku käe all said valmis kõik ümbruskonna veskite kivid. Ühe veskikivi rahnust valmisraiumiseks kulus tal kaks nädalat. Kiviraiumise kõrval tegi ta puu- ja sepatööd.

Hoopiski pikemalt peab peatuma tema Jaanist poja elutööl. Triinu ja Madis Jeeriku keskmine poeg Jaan sündis 23. septembril 1873 ja temast sai tuntud meistrimees. Lugemist ja kirjutarnist õppis ta neli talve Velise vallakoolis, sellega piirduski tema haridustee. Kõik hilisemad tarkused, mille õppimiseks tänapäeval kulub kutsekoolis või tehnikumis 3-4 aastat, sai Jaan isa kõrval lõõtsa tõmmates ja tööga silmitsi olles.

1900. aasta algul abiellus ta naabruses asuva Põdeotsa väikekohapidajate Triinu ja Jüri Lansbergi tütre Kaiega ning läks sinna koduväiks. Maad oli siin vähe – 5-6 ha. Aga ega Jaanile mullasegamine nii väga meele järgi olnudki. Teda võlusid ikka puu ja raud.

Juba isakodus Indal valmistas ta esimese hobuviljapeksumasina. Uues kodus see töö jätkus. Umbes sel ajal ilmusid suurematesse taludesse ka esimesed vabrikus valmistatud hobumasinad, kuid need olid kallid ega olnud talumeestele enamasti tasku järele. Ja nii olidki Jaani masinad väga nõutud. Poja Juhannese mälestuste kohaselt on isa neid masinaid kokku valmistanud 27. Kõik nad olid kas oma või naabervalla taludes. Hobumasin oli esimene samm koodist edasi kombaini poole.

Põldeotsa masinad olid omalaadse ehitusega. Eriline olt just ketiveoga ajami konstruktsioon. Allakirjutajal ei ole küll kasutada uurimisandmeid, aga tundub väheusutav, et selliseid masinaid veel mujal valmistati; tõenäone, et ka autoriõigus kuulub ehitajale.

Üldiselt on need varsti sajand tagasi valmistatud masinad hävinud, kuid tänu hoolsale omanikule Edgar Tammessonile on alles üks masin, see asub Sillaotsa isetegevuslikus koduloomuuseumis. Kahekümne kaheksas viljapeksumasin, mis Põldeotsal meisterdati, oli juba suur, mehaaniliselt ringiaetav. Masin töötas veel kolhoosi algaastatel.

Masinate ehitamise juures oli vaja rauda peale ääsitules soojendamise ja alasil vormimise ka treida. Kust võtta rauatreipinki? Osta seda polnud võimalik. Meistrimees võttis kätte ja hakkas ise treipinki meisterdama. 1914. a. sai pink valmis. See oli jalaga tallatav. Pingi üht tähtsamat osa – supartit – on meister valmistanud kaks nädalat. Sõjaajal on meistril ka viilid tulnud endal valmistada.

Põldeotsa Jaan oli ka muusikamees ja ümbruskonnas lugupeetud pulmapillimees. Tuntumaks ja mängitavamaks oli ümbruskonnas lõõtspill. Ja seitse lõõtspilli on jõudnud meister valmistada. Kahjuks pole neist ühtegi säilinud. Kuid see pole veel kõik. Põldeotsa eeskambris võib oskaja mängida pereisa meisterdatud orelil. Algselt pole see muusikariist väliselt nii kaunis olnud. Pill sai valmis, kui Põldeotsal oli veel vana elumaja. Selle ruumid olnud nii madalad, et osa häälevilede otsi tulid vinklis nurga all välja ehitada, et vajalikku pikkust ja tooni kätte saada. Vertikaalis oleks otsad tulnud laest läbi viia. Nii oli vanas toas oreli lagi toa laes kinni ja ülemine laekaunistus tehti siis, kui valmis uus elumaja ning sinna koliti orelgi. Selliseid oreleid on meisterdatud kaks. Meistri käe all on valmis saanud ka sindlisaagimise raam.

Eeltoodu on meistri elutöö see osa, mis veel mõneti silma alla on jäänud. Aegade jooksul valmistas ta paljusid-paljusid “pisiasju”, tegi seemendusatru, rautas vankreid, sooritas igasuguseid muid talu sepatöid. Usun, et selles mitmekülgses meistrimehes oli oma isa tahtejõudu ja visadust, kiviraiuja hinge.

Jaan Jeerik suri 1942. aastal.

A. PARNABAS