Kroonikaraamat jutustab 3.

Peagi on sellest 85 aastat, kui 1898. aasta “Olevik” nr. 30 (lk. 684) kirjutas Raplast:

“Haruldane lõbu sai raplalastele pühap. 19. 07. 98. a. osaks. Etendati kohalise tuletõrjujate seltsi hääks kolm näitemängu “Maja maantee ääres”, “Tuhalabida valitsus” ja “Sõda pruudi pärast”. [...]. Rahva osavõtmine vihmasest ilmast hoolimata oli hästi elav, mis raplalaste edenemisel selget tunnistust annab. Sissetulek umbes 65 rbl, millest väikesed kulud mahaarvata tulevad.”

Peod, näitemüügid (basaarid) ja kontserdid olid need, kust tuletõrjeseltsid oma peamise sissetuleku hankisid, lisaks veel liikmemaksud ja vabatahtlikud annetused. Liikmemaksusummad olid väikesed ja pealegi ei laekunud need korralikult. Nimetamist väärt ei olnud annetusedki. Kihelkonnas tegutsevatest majanduslikest seltsidest oli valla vastastikuse kindlustuse selts ainuke, kes igal aastal eraldas tuletõrjele toetuseks 100-200 rubla. Laenu-hoiuühisus võimaldas küll seltsile laenu, kuid oma liikmemaksu jättis tasumata. Korjandused elanikelt korjanduslehtedega andsid Raplas niivõrd vähe, et neist hoopis loobuti.

¤

Sellest peale, kui seltsi pidudel ja üritustel hakkas osalema puhkpilliorkester, omandasid need hoopis suurema populaarsuse. Rapla vabatahtliku tuletõrje ühingu (5. aprillil 1925 nimetati seltsid ümber ühinguteks) maja oli muutunud alevi kultuurielu keskuseks. Siin korraldasid kõik seltsid ja organisatsioonid oma üritusi, leidsid aset mitmesugused kursused, erakondade juhid pidasid kihutuskõnesid. Sellel laval esinesid niisugused matikuulsused, nagu G. Lurich, A. Sannik jt., tuldi Tallinnast ja Tartustki. Kõige selle kõrval pidi ühing leidma “ruumi” ka oma pidude jaoks, mida peeti aastas 7-10. Külalisesinejaid käis aastas 15-20 korda. Kinogi, mida siin esimest korda Raplas näidati, nõudis oma osa.

Seltsimaja jäi kolmeks aastakümneks alevi põhiliseks kultuurikoldeks – seniks, kui sai valmis Rapla haridusseltsi maja (praegune kultuurimaja), millele pandi pidulikult nurgakivi 7. augustil 1931. Seega on Rapla tuletõrjeühingul peale oma põhiülesande – võitlus tulekahjudega – olnud väga ohuline osa rajooni varasemas kultuuriloos.

Rapla VTS-i 25. aastapäeva aruandes on kirjas: “Ülisuurte raskustega on Rapla vabatahtlikul tuletõrjujate seltsil võidelda tulnud pea kõik oma kestuse aeg.” Ei olnud see kibe tõetera kogemata veerenud peopäeva aruanderidadesse, protokolliraamatu lehekülgedel kirjapandu aina kinnitab seda. Tuletõrjeseltsil oli vaja muretseda moodsaid kustutusvahendeid, käsipritsidega ei jõutud soovitud tagajärgedeni. Mõtted liikusid aurupritsi muretsemise ümber, põrkasid aga suurema osa liikmete tugevale vastuseisule. Vastupanu siiski murti, vastav rahasummagi suudeti kokku saada. 1913. aastal said Rapla tuletõrjujad uue aurupritsi, peaaegu samal ajal osteti ka maja pärisomanduseks, siiani oli kasutamise eest üüri makstud. Need olid suured saavutused.

Peagi tekkis vajadus mootorpritsi järele. Aurupritsi pakuti müüa, kuid ostjat ei leidunud ja nii venis aeg. Alles 1928. aasta lõpul saadi Rootsi firma “Konrad Rosenbauer Linz” mootorpritsi omanikuks.

¤

Muret tegi, kuidas kustutustehnikaga võimalikult kiiresti tulekahjukohale jõuda. Hobustega võttis see aega, läks tarvis autot. Tuletõrjeliit toetust ei andnud, seltsil endal nii patju raha ei olnud. Küsimus siiski lahendati kokkuleppel alevi tisleri, autoomaniku Laanemetsaga.

¤

Ajapikku tekkisid lahkhelid juhatuses, segadused asjaajamises. Sageli kippusid hooletusse jääma tuletõrjealane väljaõpe ning distsipliin. See jättis jälje kogu seltsi tegevusele

Ülaltoodu oli ainult põgus pilguheit raskustele, millega Rapla VTÜ juhatusel tuli kogu aeg kokku puutuda.

A. PARNABAS