Kuidas on olnud minevikus

Tänavune veebruarikuuni haruldaselt soe talv on tekitanud arvamusi, et sellist pole varem olnud. Kui aga uskuda kirjasõna, siis pole see kaugeltki erakordne.

1937. aasta ajakirjast loeme: “Aastatel 1859-1864 olid kõik pehmed talved ja varased kevaded. Meri Tallinna all seisis läbi talve lahti ja purjekad sõitsid takistamatult sadamasse ja sealt välja.

Aastail 1863-1864 käisid Harjumaal inimesed palja jalu Nääripäeval kirikus. Oli haruldane soe aeg. Loomade karjad käisid juba 1. aprillil haljendaval karjamaal. Metsad olid lehes. Mõisaparkidest niideti Jüripäeval (23. apr.) loomadele rohtu.”

Ja edasi: “... 1872. a. sügisel tuli lumi varakult maha, ka oli palju külma. Kuid varsti läks soojale ja sulale. Nende ridade kirjutaja käis jõulu ja uueaasta vahel loomadega metsas. Peale pühi uue aasta sees tuli jälle korraks talv. 1874. a. oli varane kevad. Sel talvel Tallinna all meri kinni ei külmetanud. Loomad käisid juba 3 nädalat enne Jüripäeva metsas. Paar päeva enne Jüripäeva muutus ilm külmaks. Tuul, mis läbi talve lõunast ja lõuna-läänest puhus, pööras järsku põhja-idasse. 20. ja 21. aprillil sadas külma vihma, mis varsti räitsakateks muutus. Tuli päris talve ja lumetuisk. See oli päev enne Jüripäeva, suured lumehanged aedade ääres kuulutasid talvet, kuid rukkiorased jäid rikkumata.

1890. a. olid puud juba 1. aprillil lehes ja lilled õitsesid.

1894. aastal jälle Tallinna lahes jääd ei olnud ja jõulu ajal olid ilmad nii soojad, et siis istutati Tallinna aedades puid. Kolmekuninga päeval oli 6° sooja.”

Allakirjutanu mälestuste järgi oli soe aastavahetus ka 1936/37. 1937. a. jaanuari algus oli porine ja vihmane. Näiteks 5. jaanuari õhtul sadas tugevat vihma. Soojakraade pole küll kirja pandud, aga ega neid vähem olnud kui tänavu.

Hoopis rohkem on mälestusi kirja pandud külmadest ja lumerohketest talvedest ja pikkadest kevadekülmadest. Näiteks: “Aga. 1867. a. kevad oli väga külm. Puud seisid mai kuu lõpuni raagus. Sama aasta 28. mail olid Tallinna ja Rakvere ümbruses nii suured lumetuisud, et külatänavad olid mitu päeva sügavas hanges. Siis sadas ka Tallinnas nii rohkesti, et voorimehed veel 2. juunil saanidega sõitsid. Turule tulijatel taluinimestel olid kasukad seljas ja tuisumütsid peas.

Sama aasta 30. mail ja 1. juunil (uue kalendri järgi) olid talumehed regedega linnas. Esimese juuni õhtul sadas veel värsket lund juurde. Laupäeva öösel 2. juunil muutus ilm. Hakkas vihma sadama ja samal päeval läks Tallinna sadamast viimane jää ära. Rukis ja oder said küpseks, kuna kaer ja kartul üldse ikaldusid.

1868. a. oli suur põud. Peale lume sulamist ei tulnud enne vihma, kui oktoobri algul. Metsad, sood ja rabad põlesid. Päike paistis läbi suitsu nii, et varju üldse näha ei olnud. Vilja, mis põllul kasvas, võis ainult peoga põlvili olles kitkuda. Rahvas kannatas kibedat nälga. Magasiaidad, kus vana vilja sees hoiti, söödi tühjaks. Rukki tsetverk maksis 15 rubla. Lätimaalt sai veel pisut osta. Mitmeid toiduaineid polnud üldse.

1871. a. talv oli tuisune ja külm. Elavhõbe kraadiklaasis tarretus. Talv oli lõpmatu pikk. Siis sõideti Soome vahet hobustega. Tallinnast Maardu rannani sõideti 18 versta maanteed pidi. Sealt Prangli saarele 12 versta Ja saarest Helsingisse 60 versta. Teekond kestis 4 päeva. Öösel puhati ja päeval sõideti kompassi järgi.”

Ajavahemik 1871-1875 oli üldse külmade talvedega. Külmad olid nii valjud, et varesed lennult maha langesid ja surid.

1870/71. a. talvega sarnased olid 1921/22. ja ka 1928/29. aastal.

1921. a. kevad tuli küll vara, kuid ei olnud sooja. Viljakasv oli hea, aga talv tuli sel aastal vara 24. oktoobril (u.k.j.) 8-12o külmaga. Detsembris oli küll 20° R järgi külma ja lund sadas palju. Veebruaris 1922 oli külma ikka 18-20° R järgi. 1922. a. talv oli samuti külm ja vali, aga aasta lõppes suure sulaga.

Väga külm oli ka 1928/29. a. talv, mida ka allakirjutanu mäletab. Mälestuste kirjutaja mainib, et laevasõit Tallinna sadamas oli takistatud 132 päeva, mis oli pikim 75 aasta jooksul. Kuid kõige karmim oli siiski 1939/40. a. talv: kui siiani olid õunaaiad vastu pidanud, siis nüüd hävisid kõik.

A. PARNABAS