Kroonikaraamat jutustab

Juba inimkultuuri algaegadel, kui veel ei tuntud kunstlikku tuletegemist, kasutas inimene tuld igapäevases elus. Loodusest (pikselöögist, tulemägede tegevusest) saadud tuld hoiti ja valvati ööd kui päevad, et see ei kustuks ega pääseks kolletest välja, laastavat hävitustööd tegema. Nähes tule kasutoovat, samas aga hävitavat jõudu, hakati teda jumaldama, tekkis tulekultus.

Pikapeale allutas inimene tule siiski oma tahtele. Kui see aga tema meelevalla alt ometi välja pääses, sai ta vaenlaseks ja tekitas suurt kahju.

Mida kaugemale inimkond oma arenguteel jõudis, seda hukatuslikumaks said tulekahjud. Need paisusid linnades ja asulates ulatuslikeks just seetõttu, et tuletõrjevahendid olid väga algelised. Ajaloost on teada palju kohutavaid tuleõnnetusi, kus hävisid terved linnajaod, tuhanded inimesed jäid peavarjuta. Ka meil Eestis on olnud selliseid, nagu näiteks käesoleva sajandi kolmekümnendail aastail Petseris. Ka praeguse Rapla rajooni territooriumil on olnud küllalt suuri tulekahjusid Inimühiskonna arenguga muutus tõhusamaks tuletõrje, kuid see arenes visalt. Tuletõrje tegutses vabatahtlikkuse alusel. Riigivalitsused ei osutanud sellele kuigi suurt tähelepanu. Selline oli olukord Tsaari-Venemaal ja kodanlikus Eestiski. Tuletõrjuja pidi neil aegadel olema paluja osas, kogudes kopika haaval raha, et osta tulekaitsevahendeid ja tehnikat. Ometi kaitsti rahva vara.

¤

Eestimaa esimene tuletõrjeselts asutati Tallinnas 1862. a., Mustapeade tuletõrjekomando aga ligi kaks sajandit tagasi, 1788. a. Rapla mail sai esimene “priitahtlik tulekaitse selts” eluõiguse alles 1897. a. lõpupäevadel, täpsemalt 12. detsembril, mil kubermanguvalitsus kinnitas Rapla vabatahtliku tuletõrje seltsi põhikirja.

Vahepeal läks aega edasi tervelt 19 aastat, kui 1912. a. asutati tuletõrjeselts Kärus, 1913. a. Märjamaal. 1914. a. moodustati Kohila paberivabrikus tuletõrje üksikkomando, samuti vaba-tahtlikkuse alusel. Maapiirkondades (valdades) ei tegutsenud tsaarivõimu ajal praeguse Rapla rajooni piires tuletõrjeseltse, kui jätta arvestamata Valtu, Alu, Kehtna ja Kabala mõisas moodustatud jaoskondi, mis allusid Rapla seltsile.

Raplas oli tuletõrjeseltsi asutamise mõtte algataja kohalik arst Axel Kusmanoff (ka Kusmanov). Ta oli seltsi esimene esimees ja peamees aastatel 1898-1903. Esimene peakoosolek peeti 12. jaanuaril 1898. Peale esimehe valiti veel juhatusse Paul Djakanov (kirjatoimetaja), Georg Heindrichsen (kassapidaja), Georg Voogas ja Max Roseman (liikmed). Juba märtsikuus muretses selts endale esimese käsiprits koos vankri, veevaatide ja voolikutega. 1. mail tuldi jõe äärde pidama esimest pritsiharjutust. Alevirahvale oli see omamoodi suursündmus ja nagu kirjutab “Olevik” nr. 33 1898, peeti siitpeale neid harjutusi igal pühapäevahommikul.

A. PARNABAS